← Eesti

3-09-1898/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1898 Otsuse kuupäev

  1. detsember 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi AS Perevara kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
  2. juuli
  3. a otsuse nr 8-3/995 tühistamiseks ja intressi summas 1 511 822 krooni tagastamise ettekirjutuse tegemiseks
  4. november 2009 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja AS Perevara esindaja Helmut Pikmets; Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindajad Anne Palusoo ja Karin Kask
  5. Rahuldada kaebus.
  6. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
  7. juuli
  8. a otsus nr 8-3/995 ja teha ettekirjutus intressi summas 1 511 822 krooni AS-le Perevara tagastamiseks.
  9. Välja mõista Maksu- ja Tolliametilt 15 000 (viisteist tuhat) krooni riigilõivu AS Perevara kasuks. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 08.01.
  10. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  11. AS Perevara esitas 18.12.
  12. a Jõgeva maksuametile taotluse, milles palus anda välja haldusakt, mille kohaselt maksuhaldur kinnitab, et AS-l Perevara puudub intressivõlg perioodi eest kuni
  13. juuli
  14. a ja viib sisse vastavasisulised muudatused maksuhalduri juures peetavas AS Perevara arvepidamises, s.t. kuni 30.
  16. a maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressisummad kustutatakse. Samuti palus AS Perevara tagastada ekslikult ja seadusliku aluseta tasutud rahasummad 1 (2.287.859 krooni), mille maksuhaldur on lugenud AS Perevara intressimakseteks ja maksta nimetatud summa AS Perevara arvelduskontole.
  17. Maksu- ja Tolliameti Jõgeva maksukeskuse 16.01.
  18. a otsusega nr 15-1.1/5 jäeti AS Perevara taotlus rahuldamata.
  19. AS Perevara pöördus oma õiguse kaitseks halduskohtu poole. Tartu Halduskohtu 30.04.
  20. a otsusega tühistati Maksu- ja Tolliameti Jõgeva maksukeskuse 16.01.
  21. a otsus ja tehti ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks.
  22. Maksuhaldur tegi 12.03.
  23. a otsuse, millega jättis AS Perevara 18.12.
  24. a taotluse rahuldamata. Tartu Halduskohtu 07.10.
  25. a otsusega tühistati Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.03.
  26. a otsus nr 8-3/923 p 2 ning tehti Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks.
  27. Maksuhalduri 04.06.2009 kirjas nr 9-2/5407 paluti AS-il Perevara esitada tõendid, millest nähtuks 28.08.
  28. a AS Perevara ja Eesti Erastamisagentuuri vahel sõlmitud Jõgeva Riigimajandi varade ostu-müügilepingu punkti 4.4 kehtetuks tunnistamine või muu õiguslik tagajärg, mis kõrvaldaks AS Perevara maksete aluse. AS Perevara esindaja teatas maksuhaldurile 25.06.
  29. a kirjaga, et kohtud on korduvalt tuvastanud, et AS Perevara taotlus ei ole puudustega ja palus see lahendada.
  30. Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksu- ja tollikeskuse 30.07.
  31. a otsusega nr 83/995, jäeti AS Perevara taotlus rahuldamata.
  32. AS Perevara esitas 31.08.
  33. a Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksu- ja tollikeskuse 30.07.
  34. a otsuse nr 8-3/995 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusele ettekirjutuse tegemiseks enammakstud intressi summas 1 511 822 krooni tagastamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
  35. Kaebaja märgib, et kuigi maksuhalduri väite kaebaja taotluses puuduste esinemisega on kohtud korduvalt ümber lükanud, on maksuhaldur kaebaja taotlust menetlenud, mistõttu on ka maksuhaldur loobunud puuduste esinemise väitest. Kohtud on korduvalt varasemates kohtuasjades märkinud, et maksuhaldur peab asja sisuliselt läbi vaatama ja juhinduma kohtute seisukohtadest, mis olemasolevate tõendite ja asjaolude pinnalt on kohtud saanud avaldada. Kaebaja leiab, et ka vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole vastustaja arvestanud kohtute seisukohtadega. Käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks on kaebaja arvates see, kas esinevad alused saada tagasi maksuhaldurile makstud intress. Selleks tuleb tulenevalt kaebaja taotlusest ja varasematest seisukohtadest, vaidlustatud otsuse põhistusest ning kohtute poolt antud juhistest käsitleda järgmisi peamisi küsimusi: 1) kas maksuhalduri arvepidamises enammaksu kajastamata jätmine (selle puudumine) on aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel; 2 2) kas Jõgeva Riigimajandi intressivõlg oli siduvalt kindlaks määratud Jõgeva Riigimajandile ja/või kaebajale ja kas Jõgeva Riigimajandi intressiarvestus on õige (sh kas nõue võib olla aegunud); 3) millises summas on kaebaja intressivõlga tasunud (tagastusnõude aegumata osa suurus); 4) kas Eesti Erastamisagentuuri ja AS Perevara vahel 28.08.1997 sõlmitud Jõgeva Riigimajandi vara ostu-müügilepinguga nr. 04-03/97 läks üldse kaebajale üle Jõgeva Riigimajandi intressivõlg, eeldusel, et see ka eksisteeris; 5) kas Vabariigi Valitsus kustutas intressivõla (Vabariigi Valitsuse 03.07.1997 korraldusega nr 496-k seonduv), eeldusel, et erastamislepinguga läks üldse kaebajale üle Jõgeva Riigimajandi intressivõlg;
  36. Kaebaja leiab, et maksuhalduri seisukoht, et perioodil 18.12.2000 kuni 18.12.2003 puudusid kaebajal maksuhalduri arvepidamises enammaksed, on otsitud ja põhjendamatu. Kohtuasjas nr 3-3-1-9-06 (p 9) märkis Riigikohus: „Tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Selleks, et selgitada, kas intresse on tasutud seadusega ettenähtust rohkem, peab kontrollima intresside arvestust ja intresside tasumist.”. Samuti selgitas kohus samas lahendis, et “.....majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest. Raamatupidamise seaduse § 16 kohaselt tuleb aastaaruande koostamisel lähtuda muuhulgas konservatiivsuse printsiibist - raamatupidamise aruannet tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist.” Seega on määrava tähendusega faktilised asjaolud (maksusumma võlgnevuse ja intressi kujunemine ning selle tasumine), mitte see, kuidas maksuhaldur või maksumaksja on enda kohustusi ja nende täitmist enda arvepidamises kajastanud. Tagastusnõude üle otsustamisel on määravaks mitte enammakse kajastamine ehk esitamise viis maksuarvestuses, vaid enammakse päritolu ja selle alus. Riigikohus andis hinnangu mitte dokumentidele kui tõenditele, vaid tõendi lubatavusele, leides, et nimetatud tõendite analüüsi põhjal nagunii ei ole võimalik otsustada tagastusnõude põhjendatuse üle, kuna nimetatud teabeallikad ei kajasta mitte objektiivseid asjaolusid (mis on antud juhul määravaks), vaid teabeallika koostaja subjektiivseid ettekujutusi kajastatavate andmete sisust. Seega ütles Riigikohus väga selgelt, et aasta aruanne, raamatupidamis-ja maksuarvestus ei ole antud juhul (tagastusnõude põhjendatuse seisukohalt) sobiv tõend ja vastustajal tuleb esitada teised andmed (tasumise ulatust ja alust kajastavad objektiivsed andmed).
  37. Kohtud on kohtuasjades nr 3-04-17 ja 3-08-697 ning Riigikohus kohtuasjas nr 3-31-9-06 korduvalt märkinud, et maksuhaldur ei ole esitanud andmeid intressi arvestuse ja intressinõude siduvuse osas Jõgeva Riigimajandile. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur esitanud viite kahele kaebajale tehtud ettekirjutusele (23.04.
  38. a ja 23.09.
  39. a). Nimetatud ettekirjutuste kohaselt on kaebajale siduvalt kindlaks määratud intressid summas kokku 39 251 krooni. Samas ei ole maksuhaldur esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Jõgeva Riigimajandi väidetav intressivõlg, mis 3 vaidlustatud otsuse kohaselt oli seisuga 18.12.
  40. a kokku 1 511 822 krooni, oli Jõgeva Riigimajandi või kaebaja suhtes siduvalt kindlaks määratud. Vaidlustatud otsusele on lisatud maksuhalduri ametniku poolt 28.07.
  41. a koostatud intresside arvestus, millest samuti ei nähtu vaidlusaluse võla tekkimine. Arvestusest nähtub küll kaebaja igapäevaste jooksvate maksekohustuste viivitamisest tekkinud intressivõlgnevused pärast 18.12.
  42. a (mis ei ole suurusjärkudes vaidlusaluse summaga võrreldavad), kuid vaidlusaluse summa osas on toodud välja üksnes saldod 18.12.2000 seisuga. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusele lisatud ja maksuhaldur poolt varem esitatud dokumendid ei võimalda veendunult teha järeldust intressivõlgnevuse olemasolu kohta Jõgeva Riigimajandil. Samuti ei ole võimalik väita, et isegi siis, kui võlg eksisteeris, ei olnud see aegunud, st intressikohustus lõppenud. Kuigi kohtud on varasemalt korduvalt märkinud, et olemasolevad tõendid ei kinnita võla olemasolu, ei toeta ka vaidlustatud otsusele lisatud intresside arvestused selles küsimuses maksuhalduri positsiooni. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et Jõgeva Riigimajandil oli intressivõlg ja et see ei olnud aegunud. Samuti ei ole maksuhaldur tõendanud, et intressivõlg on siduvalt kindlaks määratud. Seega ei saa teha ka tõsikindlalt järeldust võla olemasolu osas, mida kaebaja on tasunud. Kaebajale ei saa siinkohal teha ka ühtegi etteheidet, kuna tegemist ei ole tema enda maksukohustusest tuleneva võlaga, vaid tegemist on teise isiku (Jõgeva Riigimajand) väidetava võlaga. Kui maksuhaldur väidab, et intressinõue reaalselt eksisteeris, oli siduvalt kindlaks määratud ega olnud aegunud, siis peab ta seda tõendama. Tõendamiskoormus lasub siin täielikult maksuhalduri, kuna kaebajal puudub ligipääs teise isiku maksusaladusele tulenevalt MKS § 26 sätestatule. Kohtud on selles küsimuses kaebajaga sama meelt. Asja lahendamise seisukohast omavad kaebaja arvates tähendust ka Riigikohtu kohtuotsuse (p 18) ja Tartu Halduskohtu otsuse (p 10, lk 7,
  43. lõik) seisukohad seoses tagastusnõude aegumisega. Kuna kaebaja andmed tema poolt tasutud intressisummade osas ei erine oluliselt maksuhalduri andmetega ja vältimaks kohtutoimiku liigset koormamist maksedokumentidega, lähtub kaebaja tagastusnõude aegumata summa suuruse kindlaks määramisel vaidlustatud otsuses toodud andmetest (st. summast 1 511 822 krooni esialgse 2 287 859 krooni asemel). Kuna selles osas ei ole vaidlust, saab kohus kaebaja arvates seekord teha maksuhaldurile ka summalise ettekirjutuse enammakse tagastamiseks.
  44. Vaidlustatud otsuses on maksuhalduri seisukohad kaebaja arvates jäänud ebamääraseks ega ole kooskõlas kohtute järeldustega. Väide selle kohta, et maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressivõlg seisuga 18.12.
  45. a summas 1 511 822 krooni sisaldab nii 28.08.
  46. a riigi vara ostu-müügilepingu nr 04-03/97 alusel kaebaja poolt ülevõetud intressivõla tasumata osa ei tõenda ega kinnita seda, et erastamislepinguga võttis kaebaja intressivõla üle. Maksuhaldur ei ole lisaks erastamislepingule ja selle lisadele, mida on kohtud varasemalt käsitlenud, esitanud ühtegi tõendit, mis vaidlusaluse võla üleminekut kinnitaks. Riigikohtu otsuses kohtutele ja vastustajale antud ettekirjutuse kohaselt peaksid andmed maksuvõla ülemineku kohta olema varade ostu-müügilepingus. Kohtule on esitatud Eesti Erastamisagentuuri ja AS Perevara vahel 28.08.
  47. a sõlmitud Jõgeva 4 Riigimajandi vara ostu-müügileping nr. 04-03/97 koos lisadega. Selle lepingu p 4.
  48. alusel teeb vastustaja järelduse, et koos ostetud varadega läks kaebajale üle ka Jõgeva Riigimajandi maksuvõlg. Kaebaja märgib, et ostu-müügi lepinguga ülevõetud kohustused on konkretiseeritud ostu-müügi lepingu lisades. Ei ostu-müügi leping ega selle lisad ei sisalda lisatingimusi, milliste kohaselt oleks kaebaja võtnud endale ka vaidlusaluse maksuvõla. Ka 30.04.
  49. a otsuses asus Tartu Halduskohus seisukohale, et Riigikohtu ettekirjutuse alusel kaebaja poolt kohtule esitatud 28.08.
  50. a Riigi vara ostu-müügi leping nr 04-03/97 koos lisadega ei sisalda andmeid intressidest tuleneva maksuvõla ülemineku kohta kaebajale. Kaebaja leiab, et põhjendades oma seisukohti tagastusnõude põhjendatuse kohta viitega Maksuameti 10.03.
  51. a otsusele nr 29, eirab vastustaja otseselt kohtute poolt varasemates kohtuasjades antud ettekirjutusi. Riigikohus asus oma otsuses seisukohale, et tagastusnõude põhjendatuse seisukohalt ei oma maksuhalduri maksuarvestuses kajastatud maksuvõla ajatamine kohustuse siduval kindlaksmääramisel tähendust ega ka maksuvõla tunnistamist võlgniku poolt. Seega on kaebaja tegeliku tahte tuvastamine selle kaudu, et argumendina tuuakse välja ajatamistaotluse esitamise asjaolu, vastuolus Riigikohtu ettekirjutusega käesolevas vaidluses. Väär on vastustaja seisukoht, et kaebaja teadlikkust maksuvõlgade üleandmisest tõendab maksuameti 10.03.1998 ajatamisotsus. Nimetatud dokument tõendab vaid seda, et kaebaja esitas maksuhaldurile taotluse viimase poolt peetavas maksuarvestuses kajastatud maksuvõla ajatamiseks. Samas ei tõenda sellise taotluse esitamine ühtegi asjaolu, mis omaks tähendust tagastusnõude põhjendatuse seisukohalt. Maksuhaldur väidab vaidlustatud otsuses, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks vaidlusaluse võla kustutamine. See väide on kaebaja arvates väär. Kaebaja on eelnevate menetluste käigus esitanud kohtule ja ka maksuhaldurile tõendid, mis Jõgeva Riigimajandi maksuvõla kustutamist käsitlevad. Kaebaja leiab, et isegi kui Jõgeva Riigimajandil võlg eksisteerinuks, kustutas Vabariigi Valitsus selle. Vabariigi Valitsusele esitati Eesti Erastamisagentuuri poolt 23.05.
  52. a kustutamisele maksuvõlad ja intressivõlad seisuga 01.03.
  53. a. Vabariigi Valitsus kustutas maksuja intressivõlad seisuga 03.07.
  54. a, leiab kaebaja. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul lõppes peakohustise lõppemisel ka kõrvalkohustis. Vastupidine käsitlus ei oleks ka loogiline. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsusel puudus tahe ja soov jätta Jõgeva Riigimajandi intressivõlgosaliselt kustutamata, kuna see ei oleks kooskõlas hea halduse põhimõttega ja Jõgeva Riigimajandi vara erastamise eesmärgiga. Kaebaja seisukohta toetab ka Eesti Erastamisagentuuri 09.04.
  55. a koosoleku päevakorra punkti 4 seletuskiri, mille kohaselt on eduka erastamise üheks eelduseks riigimaksuvõlgade ja viiviste erastamiseelne kustutamine. Ka korralduse ega selle seletuskirjad ei kinnita Vabariigi Valitsuse tahet jätta ca 2 miljonit krooni intresse kustutamata. Kui maksuvõlga ei tahetud sellises summas kustutada, siis oleks väljaspool mõistlikku kahtlust, et kustutamata oleks jäetud maksudest tulenevad võlgnevused, mitte aga intressivõlad. Pigem toetab Vabariigi Valitsuse poolne tegevus kaebaja väiteid selles, et vaidlusalust intressivõlga ei eksisteerinud. Vastustaja seisukohad
  56. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus peab AS Perevara kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. 5 Vastustaja märgib, et ei ole muutnud oma seisukohta, et kaebaja taotlus on puudustega. Nimetatud asjaolust andis vastustaja AS-le Perevara teada 04.06.
  57. a kirjas nr 92/5407 ning see asjaolu oli vaidlustatud otsuse tegemise aluseks. Enne 18.12.
  58. a taotlust ei ole AS Perevara esitanud maksuhaldurile vastuväiteid tema isikukontoridadel kajastatud maksukohustuste osas. Tulenevalt MKS § 89 lg-st 1, § 33 lg-st 1 ja § 98 lg-st 1 on maksukohustuslasel õigus muuta deklareeritud andmeid ja esitada taotlust enammakse tagastamiseks kolme aasta jooksul ning sama kaugele ulatub ka maksuhalduri õigus maksuarvestuse kontrollimiseks. Riigikohtu 29.11.
  59. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-07, p-s 15 on märgitud, et „MKS § 33 lõikest 1 tulenev tähtaeg keelab selliste maksudeklaratsioonide parandamise, mille esitamise tähtpäev oli rohkem kui kolm aastat tagasi“. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et AS Perevara maksuarvestuse muutmine enne 18.12.
  60. a tekkinud maksukohustuse osas ei ole käesoleval juhul enam võimalik. Samuti ei ole AS-l Perevara käesolevas vaidluses võimalik tugineda väitele, et tema (või Jõgeva Riigimajandi) enne 18.12.
  61. a tekkinud maksukohustus on arvestatud ebaõigesti. Kaebaja leiab, et käesolevas vaidluses on üheks käsitletavaks küsimuseks, kas maksuhalduri arvepidamises enammaksete kajastamata jätmine (puudumine) on aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel. Vastustaja leiab, et selline probleemiasetus on ebaõige, sest senistes vaidlustes AS-ga Perevara ei ole kordagi tõusetunud teemat, et maksuhaldur on jätnud maksukohustuslase poolt teadaantud enammakse arvestuses kajastamata. Juhindudes Riigikohtu 27.04.
  62. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-9-06 on maksuhaldur 30.07.
  63. a otsuses nr 8-3/995 esitanud arvestused AS Perevara maksukohustuste tekkimise ja täitmise kohta perioodil 18.12.
  64. a - 18.12.
  65. a. Arvestustest ei nähtu, et AS-il Perevara oleks nimetatud perioodil eksisteerinud intressi enammakse ja sellest tulenevalt tagastusnõude esitamise õigus. Tagastusnõue võib tekkida mitmel alusel. Tagastusnõue võib tekkida ekslikust maksest (näiteks vale summa tasumine või vale viitenumbri märkimine). Sellisel juhul tekib tagastusnõue makse sooritamise hetkel. Tagastusnõue võib tekkida maksuseaduse alusel tavapärase maksuarvestuse tulemusena (näiteks käibemaksu enammakse tekib sisendkäibemaksu mahaarvamisest). Tagastusnõude tekkimise aeg on sel juhul maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäev. Tagastusnõue võib tekkida ka maksuhalduri ebaseaduslikust haldusaktist (näiteks kohus tühistab maksuotsuse). Sel juhul tekib tagastusnõue haldusakti tühistamise hetkel. Maksukohustuse tasumise õiguslik alus võib teatud juhtudel ära langeda ka muul alusel (näiteks seaduse tagasiulatuv muutmine). Kaebuse esitaja väidab, et tema tagastusnõude aluseks on asjaolu, et Jõgeva Riigimajandil puudus intressivõlg või intressivõlg ei läinud üle ASle Perevara või intressivõlg kustutati Vabariigi Valitsuse poolt. Vastustaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et seisuga 18.12.
  66. a oli kaebajal intressivõlg olemas. Maksuarvestuse muutmine sellele kuupäevale eelneva perioodi osas ei ole vastavalt MKS-le võimalik. Seega, tulenevalt kaebuse esitaja seletustest, saab käesolevas asjas tagastusnõude tekkimise aluseks olla 28.08.
  67. a riigi vara ostu-müügi lepingu nr 04-03/97 (edaspidi erastamisleping), millega AS Perevara võttis üle Jõgeva Riigimajandi võlad, kehtetuks tunnistamine. Vastustaja palus 04.06.
  68. a kirjas nr 92/5407 AS-1 Perevara esitada tõendid, millest nähtuks 28.08.
  69. a erastamislepingu kehtetuks tunnistamine või muu õiguslik tagajärg, mis kõrvaldaks AS Perevara maksete aluse. AS Perevara esindaja 25.06.
  70. a kirjas keeldus ta nimetatud tõendite esitamisest ja teatas, et maksuhaldur on kohustatud tagastama AS-le Perevara kõik kuni 18.12.
  71. a tasutud intressid. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et vastustaja ei olnud 28.08.
  72. a erastamislepingu pooleks. Sellest tulenevalt ei saa vastustaja 6 teada, milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel, kuid arvestades lepingu sisu ning AS Perevara käitumist lepingu sõlmimise järgselt oli ja on vastustajal igati alust olla veendumusel, et AS Perevara on erastamislepinguga Jõgeva Riigimajandi maksukohustused üle võtnud. 28.08.
  73. a erastamislepingu p 1.
  74. kohaselt on ostja, AS Perevara hoolikalt tutvunud varaga, Eesti Vabariigi seadustega ja õigusaktidega ning nendega seotud õiguslike tingimustega. Ostja astub lepingusse, tuginedes omapoolsetele uuringutele, mitte lootes ainult teiselt osapoolelt saadud informatsiooni täpsusele ja täielikkusele. Erastamislepingu p. 4.
  75. kohaselt võtab AS Perevara üle kõik Jõgeva Riigimajandi kohustused. Seda, et AS Perevara võttis Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad üle, tõendab tema
  76. a majandusaasta aruanne, mille tegevusaruandes märgitakse järgmist: „AS Perevara
  77. aasta põhitegevuseks oli põllumajandussaaduste tootmine ning müük. Majandustegevus algas
  78. septembrist
  79. a pärast Jõgeva Riigimajandi varade ostmist Erastamisagentuurilt. Koos varadega osteti ka Jõgeva Riigimajandi riigimaksude võlad kokku 3 985 313 krooni, millest aasta jooksul tasuti 1 244 147 krooni ja aasta lõpuks jäi maksuvõlgadesse 2 741 166 krooni, mille tasumine on maksuametile graafikuga ajatatud.“ Maksuhaldur nõustub põhimõtteliselt Riigikohtuga 3-3-1-9-06 kohtuotsuse punktis 9 märgituga, et maksukohustuslase majandusaasta aruandes või raamatupidamis- ja maksuarvestuses võib esineda eksimusi, mis tulenevad raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest, soovist vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, et tegemist ei ole maksukohustuslase enda vara, kohustuste vms hindamisega, vaid teise isiku kohustuste ülevõtmisega, nende kajastamisega enda raamatupidamises. Selline eksimus on äärmiselt ebatõenäoline, äriühingul ei peaks olema täpseid andmeid teise äriühingu kohustustest, kui need kohustused teda ei puuduta. Riigikohus selgitab, millele tuleb tähelepanu pöörata aastaaruande kui tõendi hindamisel, kuid kohtumenetluse normidest tulenevalt Riigikohus ise aastaaruannet kui tõendit ei hinnanud. Aastaaruande hindamine tõendina jäeti Riigikohtu poolt allpoolseisvate kohtute edasiseks ülesandeks, mille viimased on jätnud täitmata. Põhimõtteliselt sama kehtib ka erastamislepingu tõendina hindamise kohta. Tõele mittevastav on kaebaja väide, et Tartu Ringkonnakohus on 24.11.
  80. a kohtuotsuses ja Riigikohus 27.04.
  81. a kohtuotsuses on tõendina hinnanud erastamislepingut. Kohtutel ei olnud nimetatud otsuste tegemisel võimalik erastamislepingut hinnata, sest selleks ajaks ei olnud erastamislepingut veel haldusasja materjalide juures. Erastamislepingu esitas vastustaja Tartu Halduskohtule 31.05.
  82. a. Erastamislepingu lisad esitas kaebaja esindaja Tartu Halduskohtu istungil 27.03.
  83. a. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja püüab sihilikult jätta muljet, et kohtud on nimetatud otsustes erastamislepingut hinnanud. AS Perevara teadlikkust maksuvõlgade üleandmisest tõendab ka Maksuameti 10.03.
  84. a otsus nr 29, millega maksuhaldur ajatas AS Perevara taotlusel maksuvõlgade summas 2 741 166 krooni, sealhulgas intressivõlgade summas 2 023 316 krooni, tasumise. Asjaolu, et AS Perevara võttis intressivõlad üle teadlikult ja tahtlikult, on tõendatud ka intressivõlgade tasumisega AS Perevara poolt nii enne kui pärast intressivõlgade tasumise ajatamist (kajastub AS Perevara isikukontoridadel). Kõik eelpoolnimetatud dokumendid on maksuhaldur kohtule tõenditena esitanud, seega on tõele mittevastav kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur ei ole peale erastamislepingu esitanud ühtki tõendit vaidlusaluse võla ülemineku kohta. Tartu 7 Halduskohtu 27.03.
  85. a istungil kaebaja poolt tõendina esitatud erastamislepingu lisad (põhivahendite nimekiri ja lepingute nimekiri, lepingusumma järelmaksu graafik) ei saa ega pea sisaldama andmeid ülevõetud intressivõlgade kohta, seega ei ole need tõendid asjakohased. Haldusasjas nr 3-08-697 17.09.
  86. a toimunud halduskohtu istungil (protokolli lk 8) väitis kaebuse esitaja esindaja kohtule: „seoses elamufondiga võeti üle erastamise kohustused, see oli seadusest tulenev kohustus. Neid teisi seadusest tulenevaid kohustusi ei olnud lepingus kirjas.“ Vastustaja märgib, et ka eluruumide erastamisega seotud kohustusi ei ole erastamislepingus eraldi märgitud (sealhulgas lepingu lisades), ka selle kohustuse ülevõtmine tulenes erastamislepingu punktist 4.
  87. Vastustaja järeldab AS Perevara esindaja väitest, et AS Perevara oli ja on täiesti teadlik, et talle läksid erastamislepingu alusel üle Jõgeva Riigimajandi seadusest tulenevad kohustused, kuid ilma igasuguse põhjenduseta on ta asunud seisukohale, et maksuseadustest ja maksukorralduse seadusest tulenevad kohustused talle üle läinud ei ole, kuigi sellesisulist märkust erastamislepingus ei sisaldu. Jõgeva Riigimajandi maksukohustuse üleminekut kajastab ka Jõgeva Riigimajandi bilanss. Tartu Halduskohtu 27.03.
  88. a istungil kaebaja poolt esitatud Jõgeva Riigimajandi bilanss seisuga 31.12.
  89. a tõendab, et seisuga 31.12.
  90. a oli Jõgeva Riigimajandil maksuvõlg, seisuga 31.12.
  91. a oli maksuvõlg
  92. Bilansi andmed kajastavad maksuvõla muutumist, arvestades, et 03.07.
  93. a korraldusega nr 496-k kustutas Vabariigi Valitsus osaliselt Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad ning 28.08.
  94. a erastamislepinguga võttis maksuvõlgade kustutamata osa üle AS Perevara. Käesolevas asjas ei ole olulise tähtsusega Rahandusministeeriumi 01.07.
  95. a seletuskirja vead või mitmetimõistetavus. Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad, sealhulgas intressivõlad kustutati Vabariigi Valitsuse 03.07.
  96. a korraldusega nr 496-k konkreetsete summadena seisuga 01.03.
  97. a. Maksuhaldur on korralduse täitnud. Ei ole põhjust kahelda, et korralduse on täitnud ka teised maksuhaldurid (sotsiaalmaksu osas). Senises kohtumenetluses on leidnud lahenduse nn intresside siduva kindlaksmääramise temaatika. Sellest hoolimata on kaebuse esitaja selle käesolevas kaebuses uuesti tõstatanud. Tõene ei ole kaebaja väide, et kohtud on kohtuasjades korduvalt märkinud, et maksuhaldur ei ole esitanud andmeid intressinõude siduvuse osas. Intressinõude siduvuse temaatikat ei ole kohtud otsustamisel oluliseks pidanud. Riigikohtu 27.04.
  98. a otsuse p-s 17 märgitakse järgmist: „Ainuüksi intressivõla määramata jätmine pole iseenesest tagastusnõude rahuldamise aluseks. Tasutud intressivõla puhul pole tagastusnõude lahendamisel oluline ka see, et maksukohustuslasele pole esitatud intressinõuet. Intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega.“ Käesoleval juhul on AS Perevara intressivõla tasunud, seega ei ole intressinõude esitamisel tähtsust. Sisuliselt soovib AS Perevara tagastusnõude esitamisega vaidlustada erastamislepinguga üle võetud kohustuste õiguspärasust ja maksuvõlgade ajatamise otsust, jättes seejuures tähelepanuta erastamislepingu ja haldusakti vaidlustamistähtajad. 8 Maksuhaldur rõhutab, et enne 01.07.
  99. a kehtinud maksukorralduse seadus ei näinud ette intressinõude esitamist. Pärast 01.07.2002 tekkinud intressivõlgade osas on AS-le Perevara esitatud intressinõudeid kahel korral. Eeltoodust nähtuvalt puudus maksuhalduril vajadus esitada intressinõuet Jõgeva Riigimajandi võlgade osas, AS Perevara intressivõlgade osas on intressinõuded vastavalt seadusele esitatud. Eelnevast lähtudes on Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus seisukohal, et AS Perevara kaebus ei ole põhjendatud. Kohtu põhjendused ja otsus
  100. Riigikohtu 21.04.2009.a määrusest kohtuasjas nr 3-7-1-3-103 tulenevalt pidi vastustaja jätkama haldusmenetlust kaebaja poolt 18.12.2003.a vastustajale esitatud taotluse alusel algatatud haldusmenetluses, kuna varasemad maksuotsused olid kohtumenetlustes tühistatud. Halduskohus on sunnitud kordama varasemates kohtulahendites tuvastatud asjaolu, et vastustaja ei ole ka vaidlusaluses otsuses juhindunud Riigikohtu 27.04.2006.a lahendis tuvastatud asjaoludest (otsuse p 10). Lisaks sellele ei ole vastustaja järginud Tartu Ringkonnakohtu seisukohti haldusasjas nr 3-08-697, milles esitati vastustajale õiguslik etteheide, et asjas olevate tõendite alusel ei ole võimalik kontrollida tagastusnõude põhjendatust, kuna puuduvad kontrollimist võimaldavad materjalid. Ringkonnakohus tegi vastustajale sisuliselt ettekirjutuse tõendada, kui palju intresse oli tasutud enne 18.12.2000.a ja kui palju pärast seda. Samuti esitada tõendid Jõgeva Riigimajandil olnud intressivõlgade summa kohta, mille alusel saaks otsustada, kas intressivõlad kustutati täies ulatuses või mitte. Tõendamist vajas ka vastustaja väide, et kõik 01.03.1997.a seisuga arvestatud intressid selle äriühingu suhtes kustutati. Käesoleva vaidluse esemeks oleva haldusakti andmiseks täiendavalt läbiviidud menetluses ei ole vastustaja kohtute poolt oluliseks peetud asjaolusid tõendanud. Vastustaja otsust ei muuda õiguspäraseks 04.06.2009.a menetlustoiming (tl 9), millega vastustaja kohustas kaebajat täiendavate tõendite esitamiseks. Kaebaja on põhjendatult selgitanud, miks tema valduses ei saa kohtute poolt oluliseks peetud asjaolusid tõendavaid tõendeid olla. Halduskohtu arvates ei muuda kohtute varasemaid seisukohti vastustaja poolne järjekordne osundamine 28.08.1997.a riigi vara ostu-müügi lepingule nr 04-03/97, mis ilma teiste sisuliste tõenditeta ei saa tõendada kaebaja 2003.aasta taotluse alusetust. Vastupidiselt vastustajale on halduskohus jätkuvalt seisukohal, et alusetu on kaebajalt nõuda tõendeid erastamislepingu p 4.
  101. kehtetuks tunnistamise kohta. Asjakohane ei ole vastustaja õiguslik etteheide kohtutele, et kohtud ei ole hinnanud tõendina aastaaruannet ja erastamislepingut. Kohtud on läbivalt tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamise tulemusel leidnud, et vastustaja poolt ainuüksi nendele tõenditele tuginemine ei muuda maksuotsuseid piisavalt põhjendatuks. Vastustaja otsuses puuduvad kaalutlused, miks muudab kaebaja taotluse 1 511 822 krooni tagastamiseks rahuldamise võimatuks vastustaja poolt 23.04.2002.a tehtud ettekirjutuse (tl 54-56) ja 23.09.2002.a antud korralduse (tl 57-58) intresse 9 puudutavas osas kordades väiksemas summas, kui nõuab kaebaja, kuna nendest tõenditest ei nähtu asjaolusid, mille tõendamist on kohtud varasemates lahendites oluliseks pidanud. Kaebaja ei vaidlusta fakti, et ta on intressid tasunud. Kaebaja tagastusnõue põhineb asjaolul, et intresse ei tasutud õiguslikul alusel. Vastustaja poolt esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, milline oli kaebaja enda maksuvõlgnevuselt tulenev intress ja milline osa intressi nõudest tuleneb vastustaja arvates erastamislepingu punktist 4.4 tuleneva väidetavalt ülevõetava kohustusena.
  102. HKMS § 26 lõike 1 punktist 1 tuleneva volitusnormi alusel tühistab halduskohus vaidlustatud otsuse ja teeb vastustajale ettekirjutuse AS Perevara 18.12.2003.a taotuse rahuldamiseks ja intressi summas 1 511 822 kroon tagastamiseks, sest vaidlustatud maksuotsus ei ole piisavalt põhjendatud.
  103. HKMS § 92 lõike 1 alusel tuleb seoses kaebuse rahuldamisega kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 000 krooni (tl 26). Roby Koik kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.