) § 46 sätestatust ning § 59 lg 2 p. 1, § 62 lg 1 ja lg 3 p. 2 alusel. Korralduse kohaselt on maksuhaldur lähtunud
lg 2, mille kohaselt on maksuhalduril ülesanne kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, arvestada ja määrata seaduses sätestatud juhtudel tasumisele kuuluvad maksusummad ja intressid, nõuda sisse maksuvõlad ning kohaldada maksuseaduste rikkujate suhtes seadusega lubatud sunnivahendeid ja karistusi.
lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema valduses olevate dokumentide esitamist ning lg 3 p. 2 kohaselt kohustab maksuhaldur haldusakti adressaati esitama dokumendid posti teel, kui see ei põhjusta haldusakti adressaadile ülemääraseid kulutusi. Kaevatava korralduse kohaselt on maksuhaldur alustanud E.K. 2005. aasta tulumaksu kontrollimist. Kontrollimise käigus on selgunud, et E.K. on 2005.a. saanud kasu endale kuuluva OÜ K.P. osa võõrandamisest. E.K. on kontrolli käigus väitnud, et OÜ K.P. osakapitali suurendamiseks äriühingu pangakontole E.K.i poja M.K. poolt sissemakstud 160.000.- krooni oli E.K. endale kuuluv vara, mis oli elukaaslasega ühiselt kogutud. Korralduses on märgitud, et kontrolli käigus ei ole E.K. esitanud maksuhaldurile dokumente selle kohta, et tal oli olemas eelpool nimetatud summas talle endale kuuluvat vaba raha. Maksuhaldur on leidnud, et eluliselt on väheusutav, et sellise summa olemasolu kohta dokumendid puuduvad. Sellest tulenevalt on maksuhaldur kohustanud E.K. esitama kõik dokumendid, mis tõendavad , et E.K. kuulus seisuga 10.12.2002 rahasumma 160.000.- krooni. Nimetatud korraldusega on maksuhaldur hoiatanud, et korralduses märgitud kohustuse – dokumentide esitamine – tähtajaks mittetäitmisel kohaldatakse sunniraha tasumise kohustust, esimesel korral summas 4000.- krooni. Samuti on märgitud, et maksukohustuslase poolt korralduse täitmata jätmise korral või maksuhalduri tegevuse takistamise korral võidakse isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (
Kaebuse esitaja taotleb kaevatava korralduse tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel ta nõuab kaebajalt aastal 2009 mingisuguseid 2002 aasta dokumente. Korralduses ei ole ära näidatud, millisel õiguslikul alusel peaks füüsiline isik säilitama mingisuguseid määratlemata dokumente. Samuti puudub sisuline põhjendus dokumentide esitamise vajalikkuse kohta. Korraldus on vastuolus HMS § 54, 55 lg 1 ja 56 lg 2 nõuetega. Vastamata on jäetud kõik kaebuse esitaja poolt esitatud taotlused, sisulisi selgitusi maksuhaldur andnud ei ole. Antud juhtumil on maksuhaldur rikkunud
§-s 14 sätestatud kohustust anda maksumaksjale vajalikku teavet ja selgitusi. Vastustaja on oma 22.10.2009 otsuses nr 12.2-3/3857-9-1-1 tunnistanud, et maksumaksja poolt maksuhaldurile esitatud tõendid võivad olla maksumaksja huvide vastased. Tulenevalt
Kaebaja on märkinud, et vastustaja on kaebajale lubanud, et kas väljastab maksuotsuse või annab teada kontrolli lõpetamisest , kuid andis 05.10. 2009 korralduse nr 12.2-3/3857-9 dokumentide esitamise kohta sunniraha ähvardusel, mis on piisav alus viimati osutatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtuistungil lisab kaebaja esindaja, et määratlemata dokumentide esitamise nõue on vastuolus hea halduse tavaga. Maksuhalduril tulnuks põhjendada, miks ja mille alusel ta mingit dokumenti nõuab, põhimõtteliselt on tegemist puuduliku motivatsiooniga. Kaebaja esindaja viitab asjaolule, et käesolevaks ajaks on maksumenetlus lõppenud ning maksuotsus tehtud, mida ka on vaidlustatud. Kuid põhimõtteliselt jääb kaebaja oma kaebuse juurde, kuna korraldusega on siiski määratud trahviraha ja sunniraha hoiatus ning sellise õigusvastase korralduse jõusse jätmine on maksukohustuslase õiguste rikkumine. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Maksuhaldur on märkinud, et maksumaksja on kohustatud õigusaktides sätestatud korras pidama oma tegevuse üle arvestust, säilitama dokumente ja esitama maksuhaldurile maksudeklaratsioone.
lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane esitama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad tähtsust maksustamise seisukohast.
sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seonduvaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta
Asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur saatnud E.K. vajalikku teavet – 01.09.2009 on saatnud maksuhaldur kaebuse esitajale vastuseks 15.05.2009 kaebaja poolt antud seletuste protokollist kinnitatud koopia, mida kaebaja on telefonitsi küsinud (tl. 39). Kohtuistungil on esitatud asja materjalide juurde koopia maksuhalduri otsusest 22.10.2009 nr. 12.2-3/3857-9-1-1 , millega on lahendatud kaebaja taotlus vanemrevidendi Anu Madissooni taandamise kohta ning vastustaja on esitanud koos kirjaliku vastusega kohtule maksuhalduri vastuse kaebajale 25.09.2009 nr. 12.2-3/3857-53 , millega on selgitatud kaebajale kontrolli sisu maksumenetluses. Eeltoodu alusel on kohatu kaebaja väide, et maksuhaldur on rikkunud tema suhtes
nõudeid, kuna asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur piisavalt andnud teavet kaebajale ja vastanud kaebaja taotlustele. Samas oma kaebuses ei ole kaebaja konkretiseerinud, millisele taotlusele või järelepärimisele on jäetud vastamata. E.K. on väitnud, et kaevatav korraldus ei vasta Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 54, ja § 55 lg 1 ja 56 lg 2 nõuetele. Kaebaja väidete kohaselt on haldusakt ebaselge ning pole üheselt mõistetav. Kohus asub seisukohale, et kaevatav haldusakt on välja antud pädeva organi poolt ning on kooskõlas haldusakti andmise nõuetega vastavalt HMS § 54 ja 55 lg 1, samuti on nõuetekohaselt märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus(HMS § 56 lg 2). Kohus nõustub kaebaja esindajaga, et haldusaktis võinuks olla maksuhalduri poolt nõutavad dokumendid määratletud, kuid iseenesest on maksuhaldur märkinud üsna konkreetselt, et esitada tuleb kõik dokumendid, mis tõendavad , et E.K. kuulus seisuga 10.12.2002 rahasumma 160.00.- krooni, millest saab välja lugeda milliseid dokumente on vaja esitada. Samas on õige ka vastustaja väide, et maksuhalduril ei olnud teada konkreetselt, milliseid dokumente E.K. omab, mistõttu ei olnud neid võimalik täpselt määratleda. Samas nähtub 27.08.2009 kontrollaktis ja vastustaja poolt koostatud vastuses 25.09.2009, millega seonduvalt dokumente küsitakse , millest E.K. saab lähtuda. Korralduses on selgelt väljendatud , mis tingis kaevatava korralduse tegemise ning korraldust saab lugeda piisavalt motiveerituks. Olgugi, et 2009. aastal on nõutud 2002. aasta kohta dokumente, on tulenevalt
kohaselt maksukohustuslasel kohustus säilitada tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta l. jaanuarist arvates. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus tuleneb Tulumaksuseaduse § 36 lg 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust ja säilitama tulude ja kuludega seonduvaid dokumente, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, et tema füüsilise isikuna ei pea dokumente säilitama, et tõendada tulude allikat. Tulenevalt
lg 1 on maksukohustuslane kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad tähtsust maksustamise seisukohast. Kaebaja on märkinud, et maksuhaldur on otsuses 22.10.2009 12.2-3/3857-9-1-1 tunnistanud, et maksumaksja poolt esitatud tõendid võivad olla maksumaksja huvide vastu ning tal on õigus keelduda teatud dokumentide esitamisest ning maksuhaldur ei ole käitunud 25.09.2009 vastuses nr. 12.2-3/3857-5-3 esitatu kohaselt. Kaebuse esitaja on märkinud, et vastustaja on lubanud väljastada kas maksuotsuse või kontrolli lõpetamise teate, kuid on esitanud tegelikkuses 05.10.2009 korralduse nr. 12.2-3/3857-9 nõudega dokumentide esitamise kohta. Kohus leiab, et maksuhaldur on käitunud õiguspäraselt , et mitte koheselt teha maksuotsust või teatada kontrolli lõpetamisest puuduliku informatsiooni põhjal, on lähtunud
lg 1 põhimõttest, mis kohustab maksuhaldurit maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel uurima kõiki asjaolusid. Kuna maksuhalduril ei olnud piisavalt informatsiooni, andis ta võimaluse veelkord kaebajale omapoolselt dokumente esitada Kohus on seisukohal, et käesolevaks ajaks on maksuotsus tehtud ja maksumenetlus lõppenud ning antud asjas saab kohus analüüsida ainult kaevatava korralduse õiguspärasust. Kohus on seisukohal, et kaevatav korraldus tuleb jõusse jätta, kuna selle tühistamiseks puudub õiguslik alus. Kuna maksumenetlus on lõppenud, ei oma kaevatav korraldus kaebaja jaoks õiguslikku tähendust , kaebaja suhtes ei kehti korraldusest tulenev sunniraha ega rahatrahvi määramise hoiatus ning korraldus ei kuulu täitmisele. Kohus ei ole asja menetluse käigus tuvastanud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata lähtudes HKMS § 25 lg 1 ja § 26 lg 1 p. 6. Kohtukulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.