) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 mõtte kohaselt tuleb laenult maksta intressi, kui see on kokku lepitud.
lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodu alusel on hageja nõue tagastamata laenusumma ja maksmata lepingutasu saamiseks hagis nõutud ulatuses asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja kohus rahuldab need. Hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks on iseenesest samuti põhjendatud, kuid mitte hageja poolt nõutud ulatuses. 2. Hagi asjaoludest tuleneb, et pooled sõlmisid Lepingu interneti vahendusel. Seejuures olid laenusumma ja selle tagastamise tähtaeg ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist oli kostjal võimalik mõjutada. Eelnevast saab järeldada, et teisi lepingutingimusi, sh ka viivisemäära, eraldi läbi ei räägitud. Vastupidist hagi asjaoludest ei nähtu. Seetõttu tuleb ülejäänud lepingutingimusi pidada tüüptingimusteks
MS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kahjustajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et Lepingu p 9.1 on tühine kalendripäevas arvutatava 0,5% suuruse viivise määra osas (182,5% aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Lepingus märgitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav, mistõttu ka tühine.
mõtte kohaselt tuleb tühise lepingutingimuse asemele kohaldada seadusest tulenevat regulatsiooni, st viivise puhul
lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja
lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud summa. Tüüptingimustena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul on aga leppetrahvi kokkulepete sisu piiratud. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Antud juhul leiab kohus, et leppetrahvi puudutav tingimus on Lepingusse võetud laenuandja initsiatiivil ja saanud Lepingu osaks, mida eraldi läbi ei räägitud. Vastupidist hagi asjaoludest ei nähtu. Kohus on seisukohal, et tüüptingimusena Lepingu punktis 9.2 ette nähtud leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur võrreldes rikkumise hetkel tagastamata laenu suurusega (50% tagastamata laenust).
lg 3 p 5 kohaselt on ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi maksmise tingimus tüüptingimusena tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu
Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et leppetrahvi nõudmist seaduses sätestatud eeldustel ei ole hagiavalduses asjaoludega õiguslikult põhjendatud, puudub kohtul alus hageja leppetrahvi nõuet rahuldada. MENETLUSKULUDE JAOTUS Kuna kohus rahuldas hageja hagi osaliselt, on mõistlik jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st 52,24% ulatuses kostja ja 47.76% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 1 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulude nimekiri on esitatud koos hagiavaldusega. Selle kohaselt on hageja menetluskuluks 1000 krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu, 250 krooni maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu ja 2500 krooni õigusabikulu. Hagiavalduse esitamisel tasutud 1000 krooni riigilõivu on kantud kooskõlas seadusega, st põhjendatud. Arvestades, hageja on esitanud hagiavalduse kohtusse TsMS § 144 p 7 sätestatud tähtaja jooksul, loetakse ka maksekäsu kiirmenetluses tasutud 250 krooni riigilõivu hagimenetluse kuluks, sh põhjendatud kuluks. Arvestades tsiviilasja hinda, asja minimaalset keerukust, asja lahendamist pooli kohtusse kutsumata ning lepingulise esindaja väikest töömahtu antud asja menetluses leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulu saab kostjalt välja mõista üksnes vähendatud ulatuses, st summas 1100 krooni, s.o ca 30% tsiviilasja hinnast, mis jääb mõistlikult alla Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise maksimaalmäära. Seega on hageja põhjendatud menetluskulu kokku 2360 (1000+250+1100) krooni. Kostja peab hüvitama 52,24% hageja põhjendatud menetluskulust, so 1232.86 krooni. Sirje Lahesoo Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.