ti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 09.oktoober 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-08-2602 Haldusasi V. K.´i ja I. J.´i kaebus
ti Vabariigilt Politseiameti kaudu Xxxxxxx xxx xx asuvate korterite nr x ja x erastamismenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised esindajad ja nende Kaebuse esitajad: V. K. ja I. J., Esindaja:v.adv.Taivo Saks; Vastustaja: Politseiamet, Esindaja:v.adv.Ilmar-Erik Aavakivi Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1.Jätta HkMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata. 2. HkMS § 92 lg 1, 93 lg 1 ja 93 lg 5 alusel rahuldada Politseiameti taotlus kaebuse esitajatelt menetluskulu väljamõistmiseks osaliselt ja mõista V. K.ilt ja I. J.ilt kummaltki Politseiameti kasuks välja ekspertiisitasu suuruses 1400 krooni ( s.o. kokku 2800 krooni). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavaks tegemisele järgnevast päevast arvates. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 I ASJAOLUD 1.V. K. ja I. J. kasutavad oma alaliste elukohtadena kortereid asukohaga vastavalt Xxxxxxx xxx xx-x ja Xxxxxxx xxx xx-x, mis on antud nende kasutusse vastavalt 1989.a. ja 1976.a.
ti Vabariigi taasiseseisvumisel arvati Xxxxxxx xxx xx asuv elamu
ti Vabariigi varaks ja määrati Siseministeeriumi haldusalas olevaks varaks. Vaatamata V. K.i ja I. J.i ning Politseiameti vahel asetleidnud kirjavahetusele kirjalikke üürilepinguid V. K.i ja I. J.iga mitmetel põhjustel sõlmitud ei ole,sealjuures on V. K. ja I. J. Politseiameti pakutud tingimustel üürilepingu sõlmimisest keeldunud. Mõlemad nimetatud isikud on 29.augustil 1995.a. Politseiametile esitatud kirjades käsitlenud üürilepinguga seonduvaid küsimusi, esitades oma vastuväited üürilepingu punktide kohta, millega nad ei nõustu ning selgitanud miks on tasumata elektrienergia ja kommunaalteenuste
t ja palunud sõlmida nende kasutuses olevate eluruumide kohta üürileping.Samades kirjades on kaebuse esitajad märkinud ”kuna olen eluruumi alaline elanik, soovin kas seda eluruumi või uut antavat eluruumi erastada” ning ” palun minuga sõlmida uus seadusele vastav eluruumi üürileping, mis annab mulle ka õiguse korteri erastamiseks” . Politseiamet on
) kohaselt erastamisele. 3.
lg 5 on sätestatud erastamisele mittekuuluvad eluruumid, milleks muu hulgas on tööandja eluruum ning riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Politseiamet on 08.ja 09.11.1995.a. kirjades kaebajaid teavitanud, et Politseiametil on vaja Kakumäe 94 maja tööandja eluruumideks. Elamuseaduse(ES) § 58 lg 3 ja § 68 tulenevalt pidid teenistuslike eluruumide omanikud esitama asukohajärgsele vallavõi linnavalitsusele ettepanekud eluruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks.Selle nõude täitmata jätmisel nimetatud eluruume tööandja eluruumide hulka ei loetud. Kui vastavat ettepanekut ei olnud esitatud ja tööandja eluruumiks arvamist ei otsustatud, tuleb selliseid eluruume käsitada ES § 68 järgi alates 01.juulist 1992 tavaliste üürilepingu alusel kasutatavate eluruumidena ning need eluruumid on
4.Vaatamata Poltsieameti väidetele ei ole xxxxxxx xx maja arvatud tööandja eluruumide 2 hulka, samuti ei ole seda registreeritud riigivara registris. Kuna kaebajate kasutuses olnud eluruumid
mõistes erastamisele mittekuuluvaks eluruumideks ei olnud, siis oleks need tulnud erastada ettenähtud korras. Politseiamet on oma 08.ja 09.11.1995 kirjades tööandja eluruumidele viidates püüdnud kaebajaid teadikult eksitada, takistamaks kaebajate kasutuses oleva eluruumi erastamist ja on rikkunud kaebajate õigust saada nende kasutuses oeva eluruumi omanikeks. 5.Erastamismenetlust ei lõpetanud automaatselt ka Xxxxxxx xxx xx kinnistu 2004.a. RKAS-i omandisse andmine.
lg 1 sätestab, et erastamise objektiks on elamu või korter koos sellele vastava osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis. Eeltoodust ning
lg 1 p 1 tulenevalt pidanuks erastamismenetlust jätkama RKAS, kes aga otsustas 24.07.2008 kirjast nähtuvalt selle võõrandada. Kaebuse esitajad lootsid selle ajani, et neil on võimalik korterid erastada. 6.Kaebuse esitajad on õigustatud vaidlusaluseid kortereid erastama ja erastamisavalduse esitamiseks oli neil õigus kuni 1.juunini 2001.a.
p 1 sätestab, kes on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ning selle sätte kohaselt on eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks üürileping või muu seaduses sätestatud alus.V. K.ile anti eluruumi kasutusõigus orderiga ja I. J. on saanud kasutusõiguse oma isalt, olles seega
p 1 mõttes seaduslikul alusel korterit kasutanud isiku täisealine perekonnaliige. ES § 67 järgi loeti tähtajatult sõlmitud üürilepingud sõlmituks viieks aastaks alates seaduse kehtima hakkamisest, s.o.1.juulist 1992 ning järelikult pikenes kaebaja üürileping kuni 1.juulini 1997.a.
lg 1 tulenevalt oli eluruumi ostmise
õigus juhul, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995.a. 1.märtsiks. 20.jaanuaril 1996 jõustunud
lg 5 sätestati, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995.a. 1.märtsi, on eluruumi ürnikul või § 4 p 1 kohaselt kokkuleppel üürnikuga koos elaval perekonnaliikmel eluruumi ostmise
õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist.29.11.2000 jõustunud
1.juunini. 7.Kaebuse esitajad on seisukohal, et nad on esitanud nõuetekohase erastamisavalduse koos oma kirjadega, milles nad palusid sõlmida üürilepingud, samas aga teatasid, et soovivad kortereid erastada. HMS § 5 lg 2 sätestab muuhulgas, et haldusmenetlus tuleb läbi viia
märgipäraselt ja võimalkult lihtsalt. Kuna kaebuse esitajate
märk kõnealuses menetluses oli saada omale korterid erastada, oleks vastustaja pidanud selgitama, kas 29.08.1995 esitatud kirjades toodud erastamise soov on piisav nõuetekohase erastamismenetluse läbiviimiseks ja kuidas asja edasine menetlus toimub. Kuna mingeid selgitusi antud ei ole, on sellega rikutud kaebajate õigusi. Küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda tegelikust tahtest vastava soovi väljendamisel ja õiguspärase ootuse põhimõttest, millest tulenevalt menetluse algatamiseks mingit täiendavat avaldust vaja esitada ei olnud. Vastustaja luges kirjadest erastamise soovi välja, seda kinnitab asjaolu, et Politseiamet käsitles erastamise teemat oma vastuskirjades. 8.Vaatamata sellesisulise taotluse saamisele on Politseiamet lahendanud erastamisavalduse sisuliselt kirjaga, teatades, et tal on kõnealust maja endal vaja. Sel viisil erastamistaotluse lahendamine ei ole kooskõlas seadusega. Sarnase sisuga vaidluses on Riigikohus 3 10.01.2007.a. kohtuotsuses nr 3-3-1-85-06 leidnud, et kirja ei ole võimalik lugeda taotluse rahuldamata jätmise otsuseks, sest ebamääraseks jääb, kas, kes ja millal sellise otsustuse tegi. Samamoodi on käesoleval juhul selgusetu, kus ja kuidas ning millise kaalutlusotsuse alusel otsus on tehtud. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu 11.oktoobri 2007.a. kohtuotsuse nr 3-3-1-37-07 p 9 toodud seisukohtadele, kus maa riigi omandisse jätmise puhul on rõhutatud, et see peab toimuma kehtestatud menetlust järgides, otsust tuleb põhjendada ja seda saab vaidlustada. Samuti on rõhutatud, et menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele ning maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Kaebajate hinnangul kohalduvad toodud põhimõtted ka käesoleval juhul.Samas on ilmselge, et Politseiamet ei ole viinud läbi mingisugust menetlust. 9.Vastustajal oli kohustus erastamismenetluse läbiviimiseks ning kohustatud subjektil puudub diskretsiooniõigus valida erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise kohustuslikust iseloomust peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et temale seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ja eluruumid erastatud. Vastustaja ei ole peale ajutise üürilepingu sõlmimise ettepanekute võtnud teistes kaebajaid huvitavates küsimustes motiveeritud seisukohta. Kaebajad viitavad Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-85-06, millest tulenevalt oli erastamisavalduse esitamise ajal isikul õiguspärane ootus tema avalduse menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ja selle teatavakstegemisele haldusakti näol. Samuti on viidatud Riigikohtu 05.03.2006.a. kohtuotsuses 3-3-1-102-06 väljendatule, mille kohaselt eeldavad hea halduse põhimõtted muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Vastustaja teatas kaebajatele
poolnimetatud kirjades, et kortereid võimalik erastada ei ole, sest maja on Politseiametil vaja tööandja eluruumideks. Tegelikkuses ei ole kortereid tööandja eluruumideks registreeritud ning vastustaja on maja võõrandanud.Sellega on Politseiamet rikkunud erastamise regulatsiooni
märke ning hea halduse tava, mille tagajärjel ei ole kaebajatel võimaldatud teostada oma õigusi korteri erastamiseks. Hea halduse põhimõtetele pidi riigiasutuse haldustegevus vastama ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist ( 3-3-1-33-04). Hea halduse põhimõtteist lähtuvalt oleks vastustaja pidanud kaebajad kaasama haldusmenetlusse, kuulamaks nende arvamust ja pakkuma alternatiivseid võimalusi, kui ta leidis, et konkreetseid eluruume erastada ei saa. 10.Politseiameti tegevusetuse tõttu on kaebajad kaotanud võimaluse korterite erastamiseks.Kuigi maatükk 2000.a. kinnistati, ei oma see pöördumatut tähendust asja lahendamiseks, sest võimalik on kinnistu registriosa sulgeda. Käesoleval juhul on aga RKAS oma osa maatükist müünud edasi kolmandale isikule, viimane on omakorda selle edasi müünud. Kaebajate kinnitusel ei ole neile teada, kas vastustaja edastas RKAS-le erastamissoovi, ent kaebajate seisukoht on, et RKAS-i käitumisest lähtuvalt võib arvata, et seda tehtud ei ole. Seega ei võinud RKAS ka teada, et Xxxxxxx xxx xx kinnistu käsutustehing on ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Seega kaebuse esitajad kaotasid võimaluse nende kasutuses olevate eluruumide erastamiseks alates hetkest, kui RKAS võõrandas 2006.a. märtsis mõttelise osa kinnistust OÜ-le Future Arendus. Seega on Politseiamet tekitanud olukorra, kus erastamine tänasel päeval enam võimalik ei olening vastustaja tegevusetusega on kaebajatele tekitatud kahju. 11.RVastS § 7 lg 2 järgi võib nõuda ka tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist, kui vajalik toiming jäeti õigeaegselt sooritamata. Vastutaja jättis erastamistoimingud õigeaegselt 4 sooritamata ja võõrandas erastamisobjekti, mistõttu erastamine enam võimalik ei ole.ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi objektiks oleva vara võõrandamise ning lg 2 kohaselt tuleb selle keelu rikkumisel tekitatud kahju hüvitada. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebajatele saamata jäänud korterite väärtus. Kaebuse esitajad on kaebuses taotlenud mõista
ti Vabariigilt Politseiameti kaudu I. J.i kasuks välja kahjuhüvitis summas 970 200 krooni ja V. K.i kasuks välja kahjuhüvitis summas 963 000 krooni, tulenevalt kõnealuste korterite turuväärtuse määramiseks läbiviidud ekspertiisitulemustest on kaebuse esitajad nõuet täpsustanud, taotledes I. J.i kasuks kahjuhüvitise summas 650 000 krooni ning V. K.i kasuks kahjuhüvitise summas710 000 väljamõistmist. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 12.Politseiamet vaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ning palub jätta kaebus rahuldamata. 13.Kõnealused eluruumid ei olnud erastamise objektiks. Vabariigi Valitsuse määrus nr 328 kehtestati ORAS § 21 osalise muutmise seaduse alusel, mille § 1 andis Vabariigi Valitsusele õiguse kinnitada riigi omandisse jääva vara nimekirja. Riigi omandisse jääva vara nimekirja olid eluruumid kantud juba enne kaebajate pöördumist sooviga eluruumid erastada.
lg 5 p 6 jõustus 23.02.1995.a.
tehtud muudatustega, mis aga kaebajate õigusi tagasiulatuvalt ei kahjustanud.Kaebajad esitasid kirjad pärast seadusemuudatust. 14.Kuna eluruumid olid eelnevalt arvatud riigi omandisse jääva vara hulka, ei oma tähtsust kaebuse seisukohad tööandja eluruumideks tunnistamise menetluse mittejärgimise kohta. Politseiamet on viidanud, et vajab eluruume tööandja eluruumideks, kuid see informatsioon ei saanud olla eksitav ega esitatud
märgiga takistada kaebajatel eluruume erastamast. Viidati sellele, et eluruume võimalik erastada ei ole ja Politseiamet vajab eluruume tööandja eluruumideks. 15.Kaebuse esitajad ei olnud eluruumide erastamise õigustatud subjektideks. Samuti saab eluruumi erastamise õigustatud subjektil nõudeõigus erastamistoimingute läbiviimiseks olla vaid erastamise objektiks olevate eluruumide suhtes.Politseiamet ei ole jätnud õigusvastaselt tegemata kaebuses toodud erastamistoiminguid ja RVastS § 7 lg 1 ja 2 toodud kahjunõude koosseisu kohustuslik tingimus ei ole täidetud. 16.Isegi kui asutada seisukohale, et kaebajatel oli seaduse kohaselt õigus eluruumid erastada (millega vastustaja ei nõustu), siis ei ole kaebajad seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel teinud vajalikke erastamistoiminguid. Erastamisõiguse teostamine eeldab isiku enda tahteavaldust, millele on seadusandja sätestanud teatud nõuded ning esitamise korra. Seetõttu ei saa kaebajate kirju lugeda erastamisavaldusteks. Vabariigi Valitsus kinnitas oma 01. juuli 1993.a määruse nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamine“ lisana 1 „Eluruumide erastamise korra“ , mille punktist 12 tulenevalt tuleb eluruumi kohustatud subjektile esitada kahes eksemplaris täidetud korra lisas 1 ettenähtud vormi kohane avaldus. Seega tuleb erastamist soovival isikul endal esitada vastav avaldus. Ilma avalduse esitamiseta ei ole haldusorganil võimalik ka seaduses sätestatud haldustoiminguid teha. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 14 lg 1 esimene lause, mille kohaselt esitatakse haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis. Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi ning erastamismenetluse algatamiseks on 5 ette nähtud kohustuslik avalduse vorm. Vastava avaldusega ei ole kaebajad kunagi Politseiameti (ega mõne muu haldusorgani) poole pöördunud. 17.Tõsiselt ei saa võtta kaebajate seisukohti, et nad on Politseiametit oma soovist erastada eluruumid teavitanud korduvate kirjade saatmise näol.Kaebajate esmane
märk viidatud pöördumistel Politseiameti poole on olnud sõlmida uus üürileping. Seda kinnitab ka asjaolu, et Politseiamet on üürilepingute projektid koostanud ning kaebajatele saatnud. Kordagi ei ole kaebajad üürilepingu sõlmimisest keeldumist põhjendanud sooviga erastada eluruumid. Politseiamet lähtus Kaebajate soovist sõlmida eluruumide suhtes üürilepingud ning ei pidanud algatama erastamismenetlust, kuna kirjade peamine
märk ei olnud suunatud eluruumide erastamisele. Haldusorgan ei saa omal algatusel asuda üksikisiku tahet kujundama, seda tema
t avaldama ja taoliste eelduste täitmisel erastamismenetlust algatada. Politseiamet juhtis selguse huvides kaebajate tähelepanu asjaolule, et erastada eluruume ei ole võimalik. Pärast 1995.a kirjavahetust ei ole kaebajad pöördunud Politseiameti poole ega ka muude haldusorganite poole nõudega viia läbi erastamismenetlus, mis näitab selgelt, et kaebajatel puudus erastamise vastu piisavalt selge ning kujundatud huvi. Kaebajate esmane huvi oli eluruume kasutada, mida neile ka soodsatel tingimustel võimaldatud on. 18.Omandireformi aluste seadus (ORAS),
ega muud erastamist puudutavad õigusaktid ei sätesta erastamise kohustatud subjektile kohustust algatada erastamismenetlus omal initsiatiivil. Haldusorganil on vaid kohustus erastamist korraldada ning läbi viia. Seadus sätestab isikute ringi, kellel on erastamiseks
õigus, kuid
õiguse teostamine eeldab isiku poolset aktiivsust, tähtaegselt ja ettenähtud vormis tahteavaldust. Samuti on seaduses põhimõtteliselt sätestatud küll eluruumid, millised kuuluvad erastamisele, kuid see iseenesest ei loo kohustust haldusorganile eluruume ilma isiku tahteavalduseta erastada. Erastamismenetluse range seos erastada sooviva isiku erastamisavalduse esitamisega ilmneb ka erastamisavalduse esitamise tähtaegade regulatsioonist. Nõuetekohase erastamisavalduse esitamise kohustusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 9. märtsi 2000.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-00. 19.Isegi kui kaebajate 29. augustil 1995.a saadetud kirju saaks lugeda erastamisavaldusteks, ei ole kirjad esitatud
Kaebajad nõuetekohast avaldust 1995.a 1. märtsiks ei esitanud. Samuti ei ole antud juhul kohalduvad
märtsi 1995.a sõlmitud ega ümber vormistatud. Kaebajad on eluruume kasutanud ES alusel tekkinud üürisuhte alusel. Kuna kaebajad leiavad, et nad esitasid erastamisavalduse juba 1995.a, siis ei ole asjakohane viidata erastamisavalduse esitamise tähtaja pikenemise regulatsioonile. Seisukoht, mille kohaselt isik kaotab erastamise õiguse, kui erastamisavaldust ei esitata tähtaegselt, on väljendatud ka Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-13-00, 20.Kuna Politseiamet ei saanud seadusest tulenevalt eluruume erastada ning erastamismenetluse algatamiseks ei esitatud ka nõuetekohast ega tähtaegset avaldust, siis ei ole kaebajate õigusi rikutud ning vastustaja tegevuses puudub õigusvastane viivitus. Täitmata on seega RVS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutuse alused. Sama seisukohta on rõhutatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi poolt
pooltoodule vajab rõhutamist, et RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 alusel saab isik nõuda avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist vaid siis, kui õigusvastase teoga rikuti tema subjektiivset õigust. Kui isikul subjektiivne õigus puudub või seda rikutud ei ole, puudub ka hüvitamisele kuuluv kahju. 25.Eluruumide erastamise seadus (
) reguleerib suhteid, mis tekivad riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste seadusega määratud erastamise kohustatud subjektide omandis olevate elamute ja korterite erastamisel, määrates kindlaks erastamise objekti, subjektid , tingimused ja korra.
lg 1 kohaselt on eluruumide erastamise
märgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilitamine. Füüsilisele isikule antud subjektiivset eluruumi erastamise õigust on võimalik realiseerida seadusega sätestatud tingimustel ja korras.
lg 1 p 1 kohaselt on eluruumi ostmise
õigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995.a.1.märtsiks.
lg 5 kohaselt kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995.aasta 1.märtsi, on eluruumi üürnikul või
p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise
õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. 7 Eluruumide erastamise seaduse (
) § 4 lg 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliiimete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Eluruumide erastamise seadusest lähtuvalt on Vabariigi Valitsus 1.juuli 1993.a. määrusega nr 198 kinnitanud ”Eluruumide erastamise korra”. Viidatud korra punkt 2 nägi nii 29.augustil 1995.a., kui kaebuse kohaselt esitati erastamisavaldus , kui ka hilisemates redaktsioonides ette, et üürilepingu alusel kasutatavaid elamuid ja kortereid erastatakse eelkõige eluruumi üürnikule või ühele temaga koos elavale täisealisele perekonnaliikmele vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ning samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele, käesoleva korra lisas 2 ettenähtud vormi kohasele, eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt kinnitatud kokkuleppele, juhul, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kohustatud subjektile 1.märtsiks 1995.a. Ülalnimetatud korra p.12 nii 29.augustil 1995.a. kehtinud redaktsiooni kui ka hilisemate redaktsioonide kohaselt isikud, kes soovivad eluruumi osta, esitavad eluruumi erastamise kohustatud subjektile kahes eksemplaris täidetud, käesoleva korra lisas 1 ettenähtud vormi kohase avalduse, millest üks eksemplar jääb pärast andmete kontrollimist eluruumi erastamise õigustatud subjektile. Peale selle tuleb õigustatud subjektil esitada kohustatud subjektile kinnitamiseks käesoleva korra lisas 2 ettenähtud vormi kohane kokkulepe, mis pärast kinnitamist jääb õigustatud subjektile. 26.Kaebuse väitel on kaebuse esitajad esitanud nõuetekohase erastamisavalduse koos oma kirjadega Politseiametile, milles avaldati soovi üürilepingu sõlmimiseks ja samas esitati sooviavaldus korterite erastamiseks. Selliste kirjadena on kaebuse esitajad ära märkinud mõlema kaebaja poolt 29.augustil 1995.a. Politseiametile esitatud kirja, milles nad palusid sõlmida nende kasutuses olevate korterite kohta üürileping. Samas kirjas on avaldatud soovi korter erastada. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajad eluruumi erastamise avaldust esitanud ei ole ning kaebajate kasutuses olnud eluruumide kohta Politseiametiga üürilepingute sõlmimiseks peetud kirjavahetuses kaebuse esitajate poolt selle põhjendamiseks, miks nad ei nõustu tähtajaliste üürilepingutega, esitatud seisukoht :“ ”kuna olen eluruumi alaline elanik, soovin kas seda eluruumi või uut antavat eluruumi erastada” ning ” palun minuga sõlmida uus seadusele vastav eluruumi üürileping, mis annab mulle ka õiguse korteri erastamiseks” , ei ole käsitletav eluruumi erastamise avalduse esitamisena, ammugi nõuetekohase, s.o.vormikohase avalduse esitamisena. Ülalviidatud sätteist tulenevalt on erastamist soovival isikul vaja esitada vormikohane avaldus. Asjakohane on Politseiameti viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2000.a kohtuotsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-13-00, milles rõhutati nõuetekohase erastamisavalduse esitamise kohustust ja olulisust ning tähtaegselt vormikohase avalduse esitamata jäämisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. 27.Samuti ei saa
pooltsiteeritud lõike kirjadest käsitleda kaebuse esitajate sellise tahteavalduse väljendusena , mille põhjal olnuks Politseiametil alus erastamismenetluse algatamiseks või täiendavaks selgitamiseks, kas esitatud on erastamissoov ning kaebuse esitajate tähelepanu juhtimiseks võimalikele puudustele taotluses.Kohus nõustub vastustajaga selles, et ORAS,
ega muud erastamist puudutavad õigusaktid ei sätesta erastamise kohustatud subjekti kohustust omal initsiatiivil erastamismenetluse algatamiseks. Kaebuse väidet, mille kohaselt „käesolevas menetluses oli kaebajate
märk saada omale korterid erastada“( I kd, tl 59) , ei kinnita kaebuse esitajate poolt kohtule esitatud kirjavahetus Politseiametiga ega kaebuse esitajate eneste käitumine, samuti tunnistaja ütlused. Kaebusele lisatud kaebuse esitajate pöördumistest nähtub, et juba 1993.a. on kaebuse esitajad palunud 8 üürilepingu ümbervormistamist seoses hoone üleandmisega Politseiametile või kaebuse esitajatele uue elamispinna eraldamist, kuna , nagu kaebuse esitajad ka märgivad, on alates 1993.aastast maja avariiolukorras ja vajab kapitaalremonti. Samuti nähtub kirjavahetusest, et toimusid läbirääkimised üürilepingu sisu osas. Nii märgib kaebuse esitaja V. K.i abikaasa L.K. oma vastuskirjas Politseiametile, et lisatud on leping, mida allakirjutanu peab õigeks. Pöördumistes palutakse lahendada kaebuse esitajate elamispinna küsimus. Selliselt, s.o. üürilepingu sõlmimise või teise eluruumi andmise osas aseleidnud pöördumistena on ka kaebuse esitajad ise oma pöördumisi käsitlenud ning ülamärgitud ega ka kohtule 19.mai 2009 esitatud kirjavahetus ei kinnita, et kaebuse esitajad oleksid mingilgi määral neis pöördumistes käsitlenud nende kasutuses olevate korterite erastamist või siis erastamiseks vajalike eeltoimingute tegemist lähtuvalt väidetavalt esitatud erastamisavaldustest. Asjaolust, et 29.08.1995.a. kirjades, milles käsitletakse detailselt üürilepinguga ja kommunaalmaksetega seotud küsimusi, ei ole kaebuse esitajad nõustunud pakutud tingimustel tähtajalise üürilepinguga ja on sellele vastuväiteid esitades muu hulgas märkinud ”kuna olen eluruumi alaline elanik, soovin kas seda eluruumi või uut antavat eluruumi erastada” ning ” palun minuga sõlmida uus seadusele vastav eluruumi üürileping, mis annab mulle ka õiguse korteri erastamiseks” ei saa järeldada eluruumi erastamiseks nõuetekohase avalduse esitamist ega ka erastamise tahteavalduse esitamist. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kirjade peamine
märk ei olnud suunatud eluruumide erastamisele ning üürilepingu sõlmimise üle peetavate läbirääkimiste kontekstis oma seisukohtade põhjenduseks erastamisele viitamisel ei pidanud Politseiamet algatamata erastamismenetlust, sest esmane
märk Politseiameti poole pöördumisel ja edasine kirjavahetus on toimunud üürilepingu sõlmimiseks ning sellest soovist on vastustaja ka lähtunud. Kaebuse esitajate poolt kohtule 19.mai 2009 esitatud Politseiametile saadetud kirjad , millega kaebuse esitajad soovisid tõendada asjaolu, et nad on mitmel korral nii enne kui pärast 1995.a. pöördunud Politseiameti poole, saamaks selgust asjade käigu kohta, ei kinnita , et silmas peetud asjade käigu all oleks mõeldud või saaks mõelda erastamismenetlust. Erastamismenetluse nõuet hilisemalt käsitletud ei ole, samas kui Politseiametile on jätkuvalt esitatud nõuded üürilepingu sõlmimiseks . Kuna kaebuse esitajad ei ole neile väidetavalt kuuluva erastamisõiguse teostamiseks väljendanud tahteavaldust vormikohase erastamisavalduse esitamisega ning isegi mitte väljendanud oma erastamistahet sel viisil, et vastav tahteavaldus subjektiivse õiguse teostamiseks oleks selliselt mõistetav, ei olnud Politseiametil kohustust erastamismenetlust algatada või läbi viia. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud kaebuse väited Politseiameti vastuskirjadest kui erastamismenetluse algatamisest või läbiviimisest , samuti kui haldusmenetluse norme rikkuvatest haldusaktidest. Kuna erastamismenetluse algatamiseks avaldust 1995.a 1. märtsiks ei esitatud, siis puudub Politseiameti tegevuses õigusvastane erastamisavalduse lahendamise viivitus. Seega puudus Politseiametil seaduslik alus kaebajate kasutuses olevate eluruumide erastamiseks toimingute tegemiseks ning seega puudub ka alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Kuna kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik
poolmärgitud eeldused, siis juhul, kui kohus tuvastab mõne tingimuse täitmata jäämise, puudub vajadus teiste eelduste olemasolu kontrollimiseks. 28. Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et
lg 1 määratleb erastamise objektid ning näeb sama paragrahvi lõike 4 punktis 1 ette, et erastamisele kuuluvad üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, samas nimetatud paragrahvi lg 5 sätestab kitsendused erastamise objektide ringis, loetledes eluruumid, millised erastamisele ei kuulu. 29.augustil 1995.a., kui kaebuse väitel esitasid kaebajad eluruumi erastamiseks nõuetekohase avalduse, nägi
sel ajal kehtinud redaktsioonis § 3 lg 5 p-s 6 (seadusemuudatus jõustus 15.03.1995.a) ette, et 9 erastamisele ei kuulu Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. Vabariigi Valitsuse 25.oktoobri 1993.a. määrusega nr 328 ”Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta” kinnitati riigi omandisse jääva vara nimekiri 6.septembri 1993.a. seisuga , sealjuures tugines Vabariigi Valitsus määruse andmisel Omandireformi aluste seaduse ( ORAS) paragrahvi 21 osalise muutmise seadusele, mille § 1 andis Vabariigi Valitsusele õiguse kinnitada riigi omandusse jääva vara nimekiri.
poolnimetatud määrusega nr 328 kinnitatud nimekirja kohaselt kuulusid riigi omandusse jääva vara hulka ka vaidlusalused eluruumid, mis on nimekirja järgi Siseministeeriumi halduses olevad varad, p 22—Kakumäe kordon ( kasarm, tall-garaaž, töökoda-ladu, juurviljahoidla, saun-katlamaja, tuletõrjeveehoidla, pumbajaam, õli- ja bensiinihoidla, 2 elamut) asukohaga Tallinn, Xxxxxxx xxx. Ülaltoodust nähtuvalt oli Xxxxxxx xxx xx elamu ( sealhulgas kaebuse esitajate poolt kasutatavad korterid nr 2 ja nr 3) arvatud riigi omandisse jääva vara nimekirja juba enne seda, kui kaebuse esitajad olid pöördunud Politseiameti poole erastamissooviga, mis kaebuse kohaselt oli väljendatud 29.08.1995.a. Politseiametile saadetud kirjades. Oluline on siinkohal rõhutada , et selleks ajaks, kui kaebuse esitajad kaebuse kohaselt esitasid erastamissoovi Politseiametile, oli jõustunud
lg 5 p 6 ( jõustus15.03.1995 ) ,mille kohaselt erastamisele ei kuulunud Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kuna kõnealused eluruumid ei olnud erastamise objektideks, ei olnud kaebajatel õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks. 29.Kaebuse esitajate poolt oma seisukohtade kinnituseks korduvalt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-85-06 toodud Riigikohtu seisukohad lähtuvad selle vaidluse asjaoludest, mis ei ole käesoleva vaidluse asjaoludega kokkulangevad. Viidatud kohtuasjas oli hoone, milles asuva eluruumi erastamist isik soovis, kantud erastamisavalduse esitamise ajaks küll riigi omandisse jääva vara nimekirja, ent erastamisavalduse esitamise ajal (1994.aastal) ei välistanud
riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist.Riigikohtu halduskolleegium asus muu hulgas seisukohale, et 15.03.1995 jõustunud
lg 5 p 6, mille kohaselt riigi vara nimekirja kantud hoonetes asuvad eluruumid erastamisele ei kuulu, ei oma tagasiulatuvat jõudu. Ka asus Riigikohtu halduskolleegium käsitletavas lahendis seisukohale, et riigi vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamise võimatust lisaks
–s vastava sätte puudumisele ei tulenenud ka ORAS § 33 lg-st 1, sest viimatinimetatud sätte kohaselt oli erastamise objektiks riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole vaja
ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandisse. Seega korteri erastamata jätmisel tulnuks riigil põhjendada, millised olid sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks korter erastamise objektiks ei ole. Käesoleval juhul ei kuulunud vaidlusalused eluruuumid erastamisele tulenevalt
lg 5 p 6 , sealjuures eluruumide ( hoone, milles asusid eluruumid) riigi vara nimekirja kandmist kaebuse esitajad vaidlustanud ei ole. V MENETLUSKULUD 30.HkMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Politseiamet on esitanud taotluse kaebuse esitajatelt menetluskulude summas 89 089 krooni ja 95 senti ( selhulgas õigusabikulu 86 289 krooni ja 95 senti ning 10 ekspertiisitasu 2800 krooni) väljamõistmiseks koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebus rahuldamisele ei kuulu, ent kohtu hinnangul vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kaebuse esitajatelt käesolevas vaidluses põhjendatud ei ole. 31.Õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Riigikohus on 10.05.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 leidnud, et kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg 1 sätestatd kaebeõigusega. Nimetatud säte ei välista kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult, kuid kohtukulude kandmise risk ei tohi olla ni suur, et see sunniks oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest.Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. 19.12.2003.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-78-03 on Riigikohus rõhutanud, et kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast. 05.10.2005.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-05 asus Riigikohus seisukohale, et haldusorganil ei ole halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, kuid ta peab sellisel juhul arvestama, et isegi kui kohus kaebuse rahuldamata jätab, ei tähenda see automaatselt seda, et kohus mõistab kaebajalt haldusorgani kasuks välja ka õigusabikulud. Kuigi elurumide erastamise küsimustega tegelemine ei kuulu Politseiameti igapäevase tegevuse hulka, ei tähenda see käesolevas vaidluses vältimatut vajadust välise õigusabiteenuse tellimise järele. Kaebus käsitles Politseiameti tegevust, mille kohta vastustaja , arvestades sealjuures, et Politseiameti õigusosakonnas on neli juristi, pidi olema võimeline oma seisukohad esitama ja kohtumenetluses osalema välise õigusabita. 15. oktoobri 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-04 leidis Riigikohus, et olukorras, kus kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi
t tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud. Käesolevas haldusasjas puudub alus väita kaebuse esitajate pahatahtlikkust oma kaebeõiguse kasutamisel, samas on kohus 29.01.2009.a. määrusega kaebuse esitajad, arvestades nende majanduslikku seisundit, vabastanud osaliselt riigilõivu tasumisest hilisema tasumise kohustuseta. Politseiamet oli sellest asjaolust teadlik ning pidi arvestama võimalusega, et ka kaebuse rahuldamata jätmise korral võidakse välise õigusabi kasutamisel jätta õigusabikulud välja mõistmata. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks Politseiameti kasuks kaebuse esitajatelt õigusabikulude väljamõistmist, küll aga leiab kohus, et rahuldada tuleb Politseiameti taotlus menetluskulude osas, mis puudutab ekspertiisitasu 2800 krooni väljamõistmist. Seega kuulub Politseiameti taotlus kaebuse esitajatelt Politseiameti kasuks menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamisele osaliselt. Lea Kuuse kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.