KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-998
RakS § 13 lg-le 2 ja Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud „Peremehetu ehitise hõivamise korrale“ (edaspidi Kord) peremehetuteks ehitisteks Käina vallas Kassari külas asuvad Kassari paadisadama ehitised: sadamahoone (ehitisregistri kood 115012293), kuur-kuivkäimla (ehitisregistri kood 115012294), paadibassein ja kai (ehitisregistrikood 220378286). Otsuse p-ga 2 kohustati Käina Vallavalitsust korraldama ehitiste Käina valla valdusesse võtmine ja alustama läbirääkimisi MTÜ-ga Sadamaühing Kassari lepingu sõlmimiseks Kassari paadisadama kompleksi edasiseks haldamiseks. Otsuse p-ga 3 tühistati Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 „Teenindamiseks vajaliku maa määramine“ p 1.3, millega otsustati paadiühistule Kassari kuuluva sadamahoone ja kai juurde Kassari külas määrata teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,15 ha. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) Pärast vastava teate 24.05.2004 avaldamist Ametlikes Teadaannetes on MTÜ Sadamaühing Kassari väitnud end olevat Kassari külas asuva paadisadama kompleksi omanik ja esitanud vallavalitsusele riikliku hooneregistri Hiiu maakonnatalituse 28.05.1998 tõendi nr 1984, MTÜ Sadamaühing Kassari mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmise otsuse, hoonete ja sadamabasseini inventariseerimise algdokumendid ja Käina Vallavalitsuse poolt 27.05.1998 välja antud ehitise kasutusloa nr
- Neist dokumentidest ei selgu omandiõigust tõendavaid andmeid; 2) Kassari külas asuvale paadisadama puhkemajale ja kuurile on välja antud 27.05.1998 kasutusload nr 23 ja 24, kus on omanikuks või hoonestajaks märgitud MTÜ Sadamaühing Kassari. Kasutuslubades on ehitise omandiõiguse alusena märgitud Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsusega nr 92 tehtud maaeraldus. Kuna Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse p 3 kohaselt lõpetati maa tähtajata kasutusse andmine, MTÜ Sadamaühing Kassari ei ole esitanud paadisadama ehitistele omandiõigust tõendavat dokumenti ja sellise dokumendi olemasolu pole teada ka vallavalitsusele, kasutusluba aga on dokument, mis anti tol ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 58 kohaselt välja ehitise kasutamiseks ning ei tõenda iseseisvalt omandiõigust, siis tuleb kirje omaniku või hoonestaja kohta kasutuslubades ja Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 p-s 1.3 lugeda ekslikuks. Samuti tuleb lugeda vigaseks hooneregistri 28.05.1998 tõendis märgitud omaniku andmed, mille kohaselt on Kassari paadisadama puhkemaja, kuur-kuivkäimla ja paadibasseini omanik MTÜ Sadamaühing Kassari, ja mille aluseks on märgitud 27.05.1998 kasutusluba nr 24; 3) Kassari sadamahoone ja kai on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt kolhoosi maakasutusele õiguslikul alusel; 4) Käina Vallavalitsus pöördus 29.10.2008 Lääne Maa-arhiivi avaldusega saada koopiaid kõigist dokumentidest, mis võivad tõendada endise kolhoosi „Sõprus“ poolt rajatud paadisadama kompleksi omandiõiguse üleminekut MTÜ-le Sadamaühing Kassari. Lääne Maa-arhiiv teatas 03.11.2008 vastuskirjaga nr 18-7-5.6/7732, et Hiiu Maavalitsuse hooneregistritoimikus nr 1984 puuduvad andmed paadisadama omandamise kohta MTÜ Sadamaühing Kassari poolt.
- MTÜ Sadamaühing Kassari esitas 07.05.2009 kaebuse Käina Vallavolikogu 25.03.2009 otsuse nr 192 tühistamise nõudes. Halduskohtu 03.06.2009 istungil palus kaebuse esitaja teha kaebuse rahuldamisel ettekirjutus haldusakti tagasitäitmiseks nii, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile esitatakse andmed, et ehitiste omanikuks on MTÜ Sadamaühing Kassari. Väited: 1) Korra p 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid ja tunnistajate ütlused. Riikliku Hooneregistri Hiiu maakonnatali2
(12)3-09-998 tuse 28.05.1998 välja antud tõendist nr 1984 nähtuvalt kuuluvad ehitised MTÜ-le Sadamaühing Kassari. Tõendi andmise aluseks on Käina Vallavalitsuse 27.05.1998 välja antud kasutusluba nr 23, kus samuti tunnistatakse, et puhkemaja omanikuks on MTÜ Sadamaühing Kassari. Tõend on küll välja antud 1998. a, s.o enne riikliku ehitisregistri töölehakkamist 01.01.2003, kuid hooneregistrisse kantud andmed kajastuvad ka riiklikus ehitisregistris, sest ehitusseaduse (EhS) § 76 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ (edaspidi Põhimäärus) § 34 lg-d 1-4 nägid ette hooneregistrisse kantud andmete esitamise riiklikule ehitisregistrile. Põhimääruse § 29 lg 2 kohaselt väljastab ehitisregistri andmete kinnitatud väljavõtteid kohalik omavalitsus. Seega on Käina Vallavolikogul teave, kes on ehitisregistri andmete kohaselt ehitiste omanikuks. Otsuses ei ole väidetud, et ehitisregistri andmete kohaselt oleks ehitiste omanikuks keegi muu isik peale kaebuse esitaja. Järelikult puudub vaidlus selles, et kaebaja on kantud ehitisregistrisse ehitiste omanikuna; 2)
RakS § 13 lg 1 järgi ei ole kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna Korra p 1 teise lause kohaselt ei laiene Kord õigusliku aluseta püstitatud ehitisele, ehitiste suhtes on välja antud kasutusluba, need olid kantud hooneregistrisse ja ehitisregistrisse ning otsuses lähtuti Korrast, puudub vaidlus, et ehitised on püstitatud õiguspäraselt; 3)
§ 90
lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Et ehitised on MTÜ Sadamaühing Kassari valduses, nähtub mh otsuse p-st 2, mille kohaselt vallavalitsust kohustati korraldama ehitiste enda valdusesse võtmine ja alustama läbirääkimisi MTÜ-ga Sadamaühing Kassari lepingu sõlmimiseks Kassari paadisadama kompleksi edasiseks haldamiseks. Kuna ehitised on kaebuse esitaja valduses, on ta
§ 90
lg 1 kohaselt nende omanik; 4) Ehitised ehitati MTÜ Sadamaühing Kassari liikmete poolt ühiskondlikel alustel viimase 30 aasta jooksul ja seda MTÜ liikmete ja nende perekonnaliikmete poolt hangitud ja liikmetele kuuluva raha ja vahendite arvelt. MTÜ Sadamaühing Kassari liikmed tegutsesid enne MTÜ asutamist Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari nime all; nimetatud ühistud olid registreeritud Käina Küla TSN Täitevkomitees ja Käina Vallavalitsuses. Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari olemasolu tõendavad mh 28.05.1994 Eesti Riikliku Mereinspektsiooni poolt Sadamühistule Kassari välja antud väikelaevade sadama (peatusbaasi) pass ja 18.08.1997 Paadiühistule Kassari väljastatud arve nr 366 ehitiste inventariseerimise eest; 5) Seoses küsimusega, millal ja millisel õiguslikul alusel läks ehitiste omand MTÜ liikmetelt üle Paadiühistule Kassari, viimaselt Sadamaühistule Kassari ning viimaselt omakorda üle MTÜ-le Sadamaühing Kassari, viitab kaebuse esitaja Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2005 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-19-05 p-des 9-10 toodud seisukohtadele
RakS § 13 lg 2 eesmärkidest; 6) Et ehitised kuuluvad MTÜ-le Sadamaühing Kassari, on varem tunnistanud ka Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuses nr
- Samuti on ebaõige otsuse väide, nagu oleks vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 p 1.3 vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse p-ga
- 06.08.1997 otsuse p 1.3 näol ei olnud tegemist maa tähtajatuks kasutamiseks andmisega, vaid, nagu selles otsuses selgesõnaliselt märgitud, ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega. Seega puudus vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 p 1.3 kehtetuks tunnistamiseks alus. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsusest, kas ja kuidas kaalus vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 p 1.3 kehtetuks tunnistamisel kaebaja huve selle punkti kehtimajäämise vastu; 7) Kuna kaebuse esitaja ei ole loobunud ehitiste valdusest ega väljendanud soovi loobuda ehitiste omandist, ei saa vaidlusalused ehitised olla peremehetud ka Korra p-de 3 ja 4 kohaselt; 3
(12)3-09-998 8) Otsusest ei nähtu, milliste Korra p-s 7 nimetatud tõendite alusel jõudis vallavolikogu järeldusele, et ehitised on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt. 3. Käina Vallavolikogu palus kaebuse rahuldamata jätta. Vastuväited: 1) Sadamakompleks praegusel kujul rajati vastavalt sadamakasutajate ütlustele järk-järgult alates 1970-ndatest aastatest kolhoos „Sõprus“ maaeraldusele. Lautrikoht kohalikele kalameestele oli samas asukohas juba varem. Seda asjaolu kinnitasid suuliselt endise „Sõpruse“ kolhoosi esimees Ülo Vannas ning ka pikaajalisemad sadama kasutajad. Rajamisest peale on sadam olnud kohalike elanike ja harrastuskalapüüdjate kasutuses. Kasutajad on vaheldunud vastavalt huvidele ja vajadustele ning kuna põhilised tööd sadama ehitusel tehti 1980-ndatel aastatel, siis igaühe panust töödesse on tagantjärgi raske hinnata. Osa neist, nagu omaaegsed ettevõtted Harju KEK, Hiiu KEK jt on oma tegevuse lõpetanud, mitmed eraisikud on tänaseks surnud. Kolhoos ei andnud oma ehitistele vastavalt tolleaegsetele seadustele välja ehituslube, kuid kindel on, et tema pädevuses polnud maa eraldamine muule eraisikule või juriidilisele isikule sadama ehitamiseks. Kolhoosi maaeraldusel asuva rajatise omanik sai olla ikkagi kolhoos ise; 2) Vallale pole teada ühtegi dokumenti, mis tõendaks hoone omandi üleminekut uuele omanikule põllumajandusreformi käigus, kui kolhoos alguses reorganiseeriti ja seejärel tegevuse lõpetas. Selliseid dokumente ei esitatud sadamarajatiste peremehetuks tunnistamise käigus. Käina vallale pole teada, et keegi peale Raivo Kallaste (MTÜ Sadamaühing Kassari juhatuse liige) oleks väitnud end või enda poolt esindatavat organisatsiooni olevat mingis osas sadama omanik. Sadama ehitamise ajal ei olnud MTÜ Sadamaühing Kassari veel asutatud. Sadama kasutajad on aja jooksul moodustanud erinevaid seltsinguid ja ühinguid, kuid ei saa väita, et need oleksid üksteise õigusjärglased, kuna ka nende liikmed ei lange alati kokku. Sadama kasutamise tippajal 1980-ndatel aastatel oli seal ca 30 paati nende omanikega. MTÜ Sadamaühing Kassari asutasid vaid osad endistest kasutajatest. Samuti langeb ainult paar MTÜ Sadamaühing Kassari asutajaliiget kokku praeguste sadama kasutajatega, kelle nimekirja on kantud isikud, kellel on olemas aiaga piiratud sadama territooriumi väravavõti; 3) Külakogukonna ja valla ühine huvi on, et Kassari paadisadam säiliks avaliku sadamana kohalikele elanikele. MTÜ Sadamaühing Kassari tegevus pole olnud kuigi aktiivne, vallale ei ole teada, et see ühing oleks intensiivselt tegelenud sadama hooldamisega, samuti pole sadamat pärast ühingu loomist arendatud. Sadamasse pole teadaolevalt viimase 20 aasta jooksul tehtud investeeringuid. Sadama parema käekäigu jaoks oleks hea, kui selle kasutajad tunneksid kindlustunnet tuleviku suhtes, seepärast tegi ka volikogu otsuse läbi rääkida sadama haldamise osas MTÜ-ga Sadamaühing Kassari, mis võiks olla sadama kasutajaid ühendavaks juriidiliseks vormiks. Kahjuks pole MTÜ juhataja olnud koostööaldis; 4) Korra p 7 kohaselt võivad ehitise omandiõiguse kindlakstegemisel aluseks olla ka „teised dokumendid“. Vaidlustatud otsuse alusel on 08.04.2009 ehitisregistrisse kantud sadamarajatiste omanikuna Käina Vallavalitsus. Otsuse preambulas on selgitatud, et antud juhul ei saa tugineda riikliku hooneregistri kande ja selle põhjal 28.05.1998 välja antud tõendile nr 1984, kuna kaebuse esitaja hooneregistrisse omanikuna kandmine ei põhine omandiõigust tõendavatel dokumentidel, milleks ei saa olla ei kasutusluba ega ka Käina Vallavolikogu maaeraldus. Asjaolu, et Käina Vallavalitsus on ekslikult nimetanud kasutusloa andmisel hoone omanikuks kaebuse esitajat, ei tõenda iseseisvalt omandiõigust. Puuduvad andmed ühegi tehingu kohta, millega kaebuse esitaja oleks sadama rajatisi omandanud, samuti ei saanud kaebuse esitaja neid ise ehitada, sest ehitamise ajal polnud teda veel loodud. MTÜ liikmeid võis ehitamisel osaleda, kuid nad pidid olema teadlikud, et neil puudus õiguslik alus kolhoos „Sõprus“ maale neile kuuluva ehitise püstitami4
(12)3-09-998 seks, valminud ehitis sai tolleaegsete seaduste kohaselt kuuluda ikkagi vaid maaeralduse omanikule. Kuna hilisemaid tehinguid pole toimunud, tõendab sadamarajatiste algset omandiõigust seega kohalikele elanikele üldteada fakt, et sadamarajalised on püstitatud endise kolhoos „Sõprus“ maadele. Kolhoosi reorganiseerimise ja hilisema likvideerimise järel jäi sadam seega peremeheta omandiks; 5) Otsuse põhjendustes toodud fakt, et sadamahoone ja kai on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt, „viitab
RS § 14 lg-s 1 toodud kolhoosi antud ehitusloa olemasolule ja õiguslikule omanikule, mitte konkreetsete ehitajate isikutele“; 6) Viidatud Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-05 on asjakohatu, kuna vaidlusaluste ehitistega pole toimunud mingeid ostu-müügitehinguid ega muid toiminguid, mille juures oleks varem hinnatud nende omandiõigust. Et vallavolikogu on 06.08.1997 otsuses nr 92 kirjeldanud määratavat maad kui „paadiühistu „Kassari“ kuuluva sadamahoone ja kai juurde Kassari külas“ on ilmselt süvenematusest tehtud eksitus, kuna mingeid omandiõiguse dokumente selle otsuse tegemise puhul aluseks ei võetud. Ka ei ole teada, mismoodi on paadiühistu „Kassari“ ja kaebuse esitaja omavahel seotud; 7) Otsuse p 3 ei tulene mitte otsuse põhjendustes toodust, vaid vajadusest viia teenindusmaa suurus ja piirid vastavusse
- a kehtestatud üldplaneeringuga ja maakorraldusnõuetega, sobitades piiri vahepeal moodustatud naaberkatastriüksuste piiridega. Praegu kehtiva vallasisese asjaajamiskorra kohaselt on teenindusmaa määramine vallavalitsuse pädevuses, oma varasema vastava otsuse sai tühistada aga vaid volikogu. Ilma volikogu poolt varasemat otsust tühistamata ei saa vallavalitsus asuda uut, praegusele olukorrale vastavat otsust tegema. Uute teenindusmaa piiride määramisel arvestab vallavalitsus kõigi vajalike asjaoludega ning vastavalt üldplaneeringule tuleb teenindusmaa ilmselt määrata oluliselt suuremana, kui see oli tühistatud otsuses (ca 2 ha). Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas kahjustab teenindusmaa määramise tühistamine tema huve või rikub tema õigusi; 8) Kassari paadisadama kaudseteks valdajateks võib pidada isikuid, kellel on sellele ligipääs (näiteks territooriumi värava võti), ja kuna enamus praegusi kasutajaid ei ole MTÜ liikmed, siis ei saa väita, et sadam on MTÜ valduses. Pole ka mingeid andmeid, et see oleks kunagi tema täielikus valduses olnud. Senistel kasutajatel puudub teadaolevalt õiguslik alus sadama valdamiseks. Sadam on pärast nõukogude okupatsiooni lõppemist, kui lõppes ka tolleaegsete eeskirjade järgi nõutud ja sadamakasutajate poolt korraldatud ööpäevaringne valve sadamas, ja järgnenud omandireformi olnud konkreetse peremeheta ja seda on kasutanud kõik, kes on soovinud. Mingit kasutamise korda või arvestust kasutajate üle pole peetud, investeeringuid sadamasse pole tehtud, sadama ehitiste hooldamise kohta puuduvad igasugused andmed ja nähtavad füüsilised tõendid. Mõni aeg tagasi vahetasid kasutajad vaid sadama värava luku, kuna vana oli kulunud. Pole ka teada, et oleks kogutud mingeid liikme- või kasutustasusid või tehtud sadama heaks mingeid muid kulutusi. MTÜ ei ole käitunud sadama omanikuna ega oma sadama territooriumil mingit esemelist vallasvara ega hoia seal ühtegi paati. Paadiomanikud ja teadaolevad kasutajad on kõik eraisikud. Pole teada, kas MTÜ on pärast oma asutamist üldse reaalselt tegelenud oma põhikirjalise tegevuse või millegi muuga. Kuna puuduvad sadama ehitiste omandiõigust tõendavad dokumendid, siis ei saa MTÜ sadama ehitisi käsutada. MTÜ ei ole esitanud Käina vallale avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde vastavalt maareformi seadusele ega teinud mingeid muid taotlusi kinnisomandi moodustamiseks.
- Tallinna Halduskohtu 10.06.2009 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Käina Vallavolikogu 25.03.2009 otsus nr 192 ning tehti Käina Vallavolikogule ettekirjutus haldusakti tagasitäitmiseks nii, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile esitatakse andmed, et 5
(12)3-09-998 Kassari paadisadama ehitiste omanikuks on MTÜ Sadamaühing Kassari. Käina Vallavolikogult mõisteti MTÜ Sadamaühing Kassari kasuks välja menetluskulud summas 29 135 krooni ja 80 senti (esindajatasu 28 685,80 krooni ja riigilõiv 450 krooni). Kohtuotsuse põhjendused: 1) Vaidlust ei ole selles, et ehitised on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ maale õiguslikul alusel, kuid vaidlus on selles, kas need püstitas kaebuse esitaja õiguseellane või kolhoos „Sõprus“, kes on tegevuse õigusjärgluseta lõpetanud. Viimasel juhul oleks vastustaja arvates tegemist peremehetute ehitistega; 2) Kassari paadisadama ehitustöid tehti 1980-ndatel aastatel, mil PES (jõustus 22.07.1995), mis pani kohalikule omavalitsusele kohustuse väljastada ehitusele ehitusluba, veel ei kehtinud. Seega puudus kaebuse esitajal käesoleval juhul võimalus tõendada enda omandiõigust ehitistele kohaliku omavalitsuse väljastatava ehitusloa alusel. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna ehitised asuvad endise „Sõpruse“ kolhoosi maal, sai loa ehitamiseks anda ainult „Sõpruse“ kolhoos; 3) Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsusega nr 92 on määratud paadiühistu „Kassari“ omandis olevate sadamahoone ja kai aluse ja nende teenindamiseks vajalik maa 0,15 ha (tl 23). Toimikus on ka ehitiste eksplikatsioonimaterjalid, millele on 09.06.1997 alla kirjutanud kaebuse esitaja seaduslik esindaja R. Kallaste (tl 55-56). 18.08.1997 on OÜ Hioma esitanud Paadiühistule „Kassari“ arve nr 366 kuuri ja kuivkäimla mõõtmise, põhi- ja kõrvalhoonete mahu arvutamise, basseini mõõtmise, hoonete krundil sidumise ja hooneregistrisse kandmise eest (tl 22). Käina Vallavalitsus on 27.05.1998 andnud majandushoonena kasutatavale puhkemajale ehitise kasutusloa; hoone omanikuna on märgitud MTÜ Sadamaühing Kassari. Kasutusloal on märge, mille kohaselt anti ehitusdokumendid kohalikule omavalitsusele üle 27.05.1998 (tl 15). Eesti Riikliku Hooneregistri Hiiu maakonnatalituse 28.05.1998 tõendi nr 1984 järgi on puhkemaja, kuur-kuivkäimla ja paadibasseini omanikuks MTÜ Sadamaühing Kassari (tl 14). Kaebuse esitaja seaduslik esindaja on nii kirjalikus seletuses Käina Vallavolikogule (tl 52) kui ka kohtuistungil selgitanud, et MTÜ Sadamaühing Kassari on registrisse kantud 15.05.1998 ning enne nimetatud kuupäeva eksisteeris ühing paadiühistu Kassari ja sadamaühistu Kassari nime all, olles registreeritud Käina Küla TSN Täitevkomitees ja Käina Vallavalitsuses. Kohus loeb eeltoodud tõendite ja seletustega tuvastatuks, et kaebuse esitaja oli paadiühistu Kassari ja sadamaühistu Kassari õigusjärglane. Nagu nähtub kohtule esitatud tõenditest, puudusid ka vastustajal kasutusloa väljastamisel kahtlused kaebuse esitaja õigusjärgluses. Samuti saab eeltoodud tõendite põhjal järeldada, et „Sõpruse“ kolhoosi esimees kooskõlastas maakasutuse ning lubas ehitustöid teostada kaebuse esitaja õiguseellasel, mitte iseendal või mõnel kolmandal isikul. Haldusasjas puuduvad tõendid, et ehitustöid oleks teostanud kolhoos „Sõprus“; 4) Samuti ei saa kohus nõustuda vastustajaga selles, nagu ei omaks kasutusloal märgitud ehitiste omanik asjas mingisugust tähtsust. Käina Vallavalitsuse poolt 27.05.1998 MTÜ-le Sadamaühing Kassari kasutusloa andmise ajal kehtinud PES § 58 lg 2 kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Nagu eelpool viidatud tõenditest nähtub, ehitusdokumendid kohalikule omavalitsusele käesoleval juhul ka üle anti. Riigikohus asus 20.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-03 seisukohale (p-d 10 ja 11), et kasutusloa andmine on kaalutlusõiguslik otsus, mille langetamisel ei või kohalik omavalitsus piirduda vaid ehitise projektikohasuse formaalse kontrolliga. Kasutusloa andmise välistab ka see, kui ehitise kasutamine kavandatud otstarbel oleks õigusvastane, näiteks rikuks ümberkaudsete elanike õigusi. /…/ Kui kasutusloa andmisel ilmneb, et ehitusluba ei olekski tohtinud välja anda, sest ehitusprojekt ei olnud nõuetekohane, ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastades seda viga tähelepanuta jätta. Vea ilmnemisel tuleb kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve. Kasutusloa andmise ajal kehtinud PES § 59 p 5 kohaselt oli ehitise omanik kohustatud tagama ehitise kasutusloakohase 6
(12)3-09-998 kasutamise. Eeltoodust tuleb järeldada, et kohalik omavalitsus pidi väljastama kasutusloa ehitise omanikule, olles eelnevalt kuulanud ära ka võimalike kolmandate isikute vastuväited. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et ükski kolmas isik peale kaebuse esitaja oleks väitnud omandiõigust vaidlusalustele ehitistele; 5) Seega, võttes aluseks Riigikohtu halduskolleegiumi 27.09.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-139-01, mille p-st 5 tuleneb, et halduskohus on haldusakti õiguspärasuse hindamiseks pädev tuvastama asja omaniku, tuvastab kohus Kassari paadisadama ehitiste kuuluvuse kaebuse esitaja õiguseellasele ning käesoleva otsuse tegemise aja seisuga kaebuse esitajale; 6)
§ 96
lg 1 sätestab, et vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks.
RakS § 13 lg 2 2. lause kohaselt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium on 15.12.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-05 (p 10) leidnud, et „selle sätte eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik. Selle sättega ei ole soovitud anda kohalikule omavalitsusele õigust sekkuda tehingutesse. Tehingusse saab sekkuda isik, kelle omandiõigust on rikutud.“
§ 96
lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Riigikohtu halduskolleegium on 27.09.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) leidnud: „Tulenevalt
§ 96
lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Seega, otsustades vastavalt Korra p-le 10, kas asi on peremehetu või mitte, on võimalik tuvastada üksnes ehitise tegelik peremehetus. Delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid
§ 96lgs 3 sätestatud peremehetuse tekkimise alustest.
Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu ta peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab vaidlustamata volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega.“ Eeltoodust saab järeldada, et vallal puudub õigus asuda hõivamise menetluse käigus soovitud eesmärgi saavutamiseks ümber reguleerima olemasolevaid õigussuhteid. Käesolevas hõivamismenetluses puudusid kolmandad isikud, kes oleksid vaidluse alla seadnud kaebuse esitaja omandiõiguse Kassari paadisadama ehitistele; 7) Korra p 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused. Tuginedes eeltoodud tõenditele, oli vastustajal Korra p 7 alusel võimalik tuvastada, et Kassari paadisadama ehitised ei olnud peremehetud, vaid nende omanikuks oli MTÜ Sadamaühing Kassari. Vastustaja ei lähtunud Korra p-s 7 sätestatust; 8) Kaebuse esitaja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil vande all antud seletuse (tl 86) ning haldusasja materjalide põhjal saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole valdusest ehitistele omandist loobumise tahtega loobunud ega väljendanud ka Käina Vallavalitsusele sellekohast soovi. Seega pole ehitiste peremehetuse tuvastamine kooskõlas Korra p-dega 3-5; 9) Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 pealkirjast nähtuvalt ei olnud selle eesmärgiks kaebuse esitajale tähtajatuks kasutuseks maa eraldamine, vaid kaebuse esitaja omandis olevate ehitiste aluse ja ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine. Seega oleks vallavolikogu saanud otsuse tühistada vaid olukorras, kus ta oleks tuvastanud, et ehitised ei kuulu kaebuse esitajale. Eeltoodud otsuse tühistamine oleks pidanud toimuma hõivamisest eraldiseisvas 7
(12)3-09-998 haldusmenetluses, arvestades HMS §-e 66 ja
- Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks käesoleval juhul eeltoodud sätetes sisalduvaid põhimõtteid järginud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Käina Vallavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Väited: 1) Vastuolus HKMS § 16 lg 2 teises lauses sätestatud printsiibiga ei ole kohus käesolevas asjas omal algatusel kogunud vajalikke tõendeid. Halduskohus ei küsinud paadisadama omandiõigust tõendavaid dokumente ning ei hinnanud vastavaid tõendeid nende puudumise tõttu. Samuti ei kutsutud kohtuasja arutamisele tunnistajaid, kelle ütlused oleks kaudsete tõendite või tõendite puudumise korral võinud asjasse selgust tuua. Omandiõiguse tõendamise dokumendid on antud asjas olulised ja neid ei ole halduskohus hinnanud ega analüüsinud. Samuti on halduskohus rikkunud HKMS § 16 lg-t 6; 2)
§ 34
lg 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas põhineb õiguslikul alusel või mitte. Omand tekib ainult
-s sätestatud juhtudel. Omandi õiguslikku alust tuleb tõendada. Sadama asukohas oli ka varem lautrikoht, mis rajati “Sõpruse” kolhoosi eelkäija, Kassari kolhoosi poolt juba 50-ndatel aastatel ja sadama rajamine oli tegelikult lautrikoha süvendamine ja rekonstrueerimine. Vastavalt põllumajandusreformi seadusele reorganiseeriti kolhoos „Sõprus“ 1990-ndatel aastatel põllumajanduslikuks tootmisühistuks „Sõprus“ ning see ühistu lõpetas oma tegevuse õigusjärglaseta. Halduskohus on oma otsuses ekslikult selgitanud, et kolhoos „Sõprus“ lõpetas õigusjärglaseta. Halduskohtule esitatud dokumentidest ei nähtu MTÜ Sadamaühing Kassari omandiõiguslik seos kolhoosiga „Sõprus“ või põllumajandusliku tootmisühistuga „Sõprus“. Pole tõendeid, et kolhoosiga „Sõprus“ või põllumajandusliku tootmisühistuga „Sõprus“ oleks omandiõiguslik suhe paadiühistul Kassari. Ainus dokument, mis viitab sadama ehitiste ja paadiühistu Kassari seosele, on 09.06.1997 paadiühistule Kassari välja antud ehitise eksplikatsioon, mis on lisatud hooneregistri 26.05.1998 antud tõendile nr 1984. Ehitise eksplikatsioon on ehitise joonise või plaani seletus. Kohtumaterjalides sisalduvatest ehitise eksplikatsiooni tabelist 1 ja 2-A ja asendiplaanidest ei selgu, millise dokumendi juurde need kuuluvad. Tabeli 1 ja 2-A omaniku nime on soditud, selgelt võib välja lugeda viimase tähe T ülekirjutamist täheks R „ja allkiri ei pruugi seetõttu vastata“. Tekib põhjendatud kahtlus, et antud juhul võib tegemist olla originaaldokumentidega mitteidentsete koopiatega. Samuti puudub eksplikatsioonide tabelitel omaniku real kuupäev, seda ei ole fikseeritud. Lisatud asendi- ja põhiplaanide joonistel on puudu allkirjad ja kuupäevad. Puudub väljavõte kehtivast ja õigusliku alusega väljastatud ehitusõigust tõendavast dokumendist (ehk ehitusloast), millest võiks selguda MTÜ Sadamaühing Kassari või paadiühistu Kassari omandisuhe sadama ehitistesse. Lääne Maa-arhiivi 03.11.2008 teatise nr 18-7-5.6/7732 kohaselt puuduvad Hiiu Maavalitsuse Hooneregistritoimikus nr 1984 andmed paadisadama omandamise kohta MTÜ Sadamaühing Kassari või paadiühistu Kassari poolt või muud omandiõigust tõendavad dokumendid. Halduskohus ei ole nimetatud tõenditele asja lahendamise käigus piisavalt tähelepanu pööranud; 3) Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuses viidatud Riigikohtu otsuse haldusasja nr 3-3-119-05 tegeliku sisu, rikkudes sellega HKMS § 19 lg-s 5 sätestatud tõendi vahetu uurimise 8
(12)3-09-998 kohustust. Selle Riigikohtu otsuse p-st 9 nähtub, et selles asjas oli tegemist hoonetega, mida on notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingutega korduvalt võõrandatud. Halduskolleegium asus antud asjas seisukohale, et teistel isikutel peale Narva-Jõesuu linna pole kahtlusi vaidlusaluste rajatiste omandiõiguse üle; ka riik ega mõni teine isik pole esitanud hagi nimetatud rajatiste omandiõiguse tunnustamiseks ning sellises olukorras pole alust arvata, et vaidlusalused rajatised polnud ostu-müügilepingu objektiks või et müüdi võõrast vara. Kassari sadama ehitiste puhul ei ole tegemist võõrandamisega, vaid ehitiste omandiõiguse tunnustamise ja tõendamisega. Halduskolleegium jõudis sama lahendi p-s 10 seisukohale, et
RakS § 13 lg 2 teise lause eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik. Vallavolikogu on nimetatud põhimõtteid järginud. Kassari sadama ehitiste omandiõiguse väljaselgitamisel ei ole Käina Vallavalitsusele esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saaks otsustada ehitiste omandi üle. Tegemist on valla põhjendatud kahtlusega vaidlusaluste rajatiste omandiõiguse osas. Vallal puudub täielik kindlustunne, et sadama ehitised kuuluvad MTÜ-le Sadamaühing Kassari, kuna omandiõigus on tõendamata; 3) Halduskohus ei ole käesolevas asjas diskretsioonireeglitest kinnipidamist piisava põhjalikkusega kontrollinud, rikkudes sellega HKMS § 19 lg 6 nõudeid. Käina Vallavolikogu on oma 25.03.2009 otsuse nr 192 väljaandmisel diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve, otsus on tehtud kaalutlusprintsiipe järgides. Vallavolikogu on otsuses nr 192 detailselt põhjendanud haldusakti otstarvet ja selle andmise vajadust, kirjeldanud haldusakti mõju ning toonud välja isikud, keda haldusakt puudutab. Otsuse preambulas on kaalutlusprintsiibile tuginedes esitatud vajalikud põhiseisukohad, millest lähtuvalt haldusakt anti, ning samas on igakülgselt kaalutud ka otsuse proportsionaalsust. Otsus arvestab põhjendatud huve, mh avalikku huvi. Paadisadama rajamisest peale on olnud sadam ja selle rajatised kohalike elanike ja harrastuskalapüüdjate kasutuses ja käsutuses. Külakogukonna ja Käina Vallavalitsuse ühine huvi on, et Kassari paadisadam säiliks avaliku sadamana kohalikele elanikele. Käina Vallavalitsusel puudub informatsioon, et kaebaja oleks intensiivselt tegelenud sadama hooldamise või arendamisega. Sadamasse pole keegi teadaolevalt viimase 20 aasta jooksul investeerinud. Ala on räämas ja korrastamata. Otsuse nr 192 aluseks olev põhimõte on kooskõlas ka riigivaraseadusega, mille § 24 lg 1 p-st 1 lähtuvalt tuleb silmas pidada, et kui üldsuse huvi jätkata kinnistu kasutamist on kaalukam vajadusest kinnistu võõrandada, tuleb jätta ehitis võõrandamata; 4) Halduskohus on otsuses vääralt märkinud, et Käina Vallavolikogu seletuses on leitud, et MTÜ ei saa sadama ehitisi kasutada. Tegelikult on seletuses kirjas, et MTÜ ei saa sadama ehitisi „käsutada“, mis on
mõistes kardinaalselt erinev termin; 5) Kasutusloal seisab real, kuhu on märgitud MTÜ Sadamaühing Kassari, „omanik või hoonestaja“, ning loal ei ole täpsustatud, millisega neist on MTÜ näol tegemist. Seega ei tõenda 27.05.1998 kasutusluba mingil määral omandit; 6) Kohtu järeldus, et kaebuse esitaja on paadiühistu Kassari ja sadamaühistu Kassari õigusjärglane, milliste nimede all MTÜ Sadamaühing Kassari enne mittetulundusühingute registrisse kandmist 15.05.1998 eksisteeris, on meelevaldne ja põhjendamatu. MTÜ Sadamaühing Kassari 20.04.1998 sõlmitud asutamislepingus, põhikirjas ega üheski muus dokumendis ei ole kirjeldatud MTÜ õiguslikku seost või puutumust paadiühistuga Kassari; 7) Hooneregistri ja ehitisregistri kanded ei ole erinevalt kinnistusregistrist õigusliku tähendusega, neid muudetakse vastavalt asjaoludele. Need kanded ei tõenda omandiõigust; 8) Korra p-d 3-5 ei ole kohaldatavad, kuna käesolevas vaidluses ei ole omanik teada. 9
(12)3-09-998 6. MTÜ Sadamaühing Kassari vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Vastuses apellatsioonkaebusele korratakse kaebuses sisalduvaid seisukohti. Täiendavalt viitab apellant Riigikohtu 31.10.2002 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, milles leiti, et
§ 90
kohaselt on valdusele tuginev heauskne omandamine võimalik ka ehitise kui vallasasja puhul. Samuti viitab kaebuse esitaja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil antud seletusele, mille kohaselt oli MTÜ Sadamaühing Kassari asutamislepingus märgitud isikud need, kes aktiivselt osalesid sadama rajamisel ning kui uut basseini ehitati, oli paadiühistu Kassari olemas. MTÜ Sadamaühing Kassari poolt Käina Vallavalitsusele 28.10.2004 saadetud kirjas selgitati, et hoone ehitamisega alustati juba 1980-ndate lõpus, hoone ehitamise käigus otsustati moodustada paadiühistu Kassari, millele hiljem pandi nimeks sadamaühistu Kassari. Registreeriti ühing MTÜ-na, kuna leiti, et tegemist ei ole tulundusühistuga. Valla esindaja möönis kohtuistungil, et nõustub kaebaja seletusega sadama rajamise osas, aga „kui vaadata asja õiguslikust poolest, siis maa eraldus oli tehtud kolhoosile „Sõprus““. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Korra alusel ehitise peremehetuse tuvastamisel tuleb kõigepealt Korra p 7 kohaselt tuvastada, kes on ehitise viimane omanik. Seejärel hinnatakse Korra p-de 3-5 kohaselt, kas see isik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega.
- Korra p 7 sätestab, et ehitise omaniku kindlakstegemisel on määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused. Seega on ebaõige apellandi seisukoht, nagu ei oleks ehitisregistri kanded ja nende väljavõtted omandiõigust tõendavateks dokumentideks. Korra p 7 kohustab kohalikku omavalitsust ehitise peremehetuse väljaselgitamise menetluses nendest kannetest kui omandiõigust tõendavatest dokumentidest juhinduma. Ehitisregistri kanded ei ole omandiõiguse ümberlükkamatud tõendid, kuid nende kõrvalejätmiseks ehitise omaniku väljaselgitamisel Korra alusel tuleb tõendada, et need kanded on ebaõiged. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei pea apellandi arvates ehitisregistri kannetest lähtuma, kui kohalikul omavalitsusel „puudub täielik kindlustunne“, et ehitis kuulub ehitisregistris omanikuna märgitud isikule. Selline arusaam on põhimõtteliselt väär. Asjakohane on halduskohtu viide Riigikohtu 15.12.2005 otsuses nr 3-3-1-19-05 avaldatud seisukohale, mille kohaselt on
RakS § 13 lg 2 teise lause, mis paneb peremehetu ehitise hõivamise õiguse ja kohustuse kohalikule omavalitsusele ja riigile, eesmärgiks korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik, ning selle sättega ei ole soovitud anda kohalikule omavalitsusele õigust sekkuda tehingutesse. Seetõttu ei saa
RakS § 13 lg-t 2 ja selle alusel kehtestatud Korda kohaldada nõnda, et kohalikul omavalitsusel oleks õigus hõivata kõik ehitised, mille omanikuna ehitisregistrisse kantud isik ei suuda kohalikule omavalitsusele tõendada selle ehitisregistri kande õigsust ja omandi tekkimise aluseks olevat tehingut. 9. Käesolevas asjas on esitatud riikliku hooneregistri 28.05.1998 tõend nr 1984, mille kohaselt olid Kassari paadisadama ehitised (puhkemaja, kuur-kuivkäimla ja paadibassein) MTÜ Sadamaühing Kassari omandis (tl 14). Hooneregistrisse kantud andmed kanti üle ka riiklikusse ehitisregistrisse, mille väljavõtetest (tl 16-18) nähtuvalt oli vaidlusaluse otsusega peremehetuks tunnistatud ehitiste (puhkemaja, kuur-kuivkäimla ja paadibassein kaiga) omanikuna vaidlusaluse 10
(12)3-09-998 otsuse tegemise ajal ehitisregistrisse kantud kaebuse esitaja. Selles asjaolus on kohtumenetluses ka puudunud vaidlus (vt Käina Vallavolikogu vastus kaebusele tl 39, kus märgitakse, et „vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebuse esitamise ajal oli ehitusregistrisse sadama omanikuna kantud MTÜ“). Tähtsust ei oma see, et pärast vaidlusaluse otsuse tegemist on vaidlusaluse otsuse alusel ehitisregistrisse Käina valla taotluse alusel kantud Käina vald (tl 66-68).
- Tõepoolest on Korra p 7 kohaselt ehitise omaniku kindlakstegemisel lisaks ehitisregistri kannetele määravad ka „teised dokumendid“. Kuid käesoleval juhul ei ole kogutud ühtki muud dokumenti ega tunnistaja ütlust, mis lükkaks ehitisregistri kannete õigsuse ümber ja annaks alust apellandi asemel ehitise viimaseks teadaolevaks omanikuks pidada kedagi muud isikut. Sellises olukorras ei ole põhjust täiendavalt arutleda ka hooneregistri 26.05.1998 tõendile nr 1984 lisatud paadiühistule Kassari välja antud ehitise eksplikatsiooni (tl 55-56) puuduste üle või selle üle, kuivõrd tõendab kaebuse esitajale väljaantud kasutusloas (tl 15) olev märge kaebuse esitaja kui „omaniku või hoonestaja“ kohta kaebuse esitaja omandit. Tähtis on see, et need ei lükka seda omandit ümber.
- Kuna ringkonnakohus peab MTÜ Sadamaühing Kassari omandiõigust vaidlusalustele sadamaehitistele Korra p 7 kohaselt tõendatuks ehitisregistri kannetega, ei süvene ta küsimustesse, kes need ehitised ehitas ja kuidas sai nende ehitiste omanikuks MTÜ Sadamaühing Kassari.
- Korra p 3 kohaselt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt
§ 96lg-le 3.
Korra p 4 kohaselt on omanik lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle; valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt
§-le
- Korra p 5 kohaselt eeldatakse ehitise omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada. Nagu eelpool märgitud, tuleb vaidlusaluste ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks pidada MTÜ-d Sadamaühing Kassari. Kohtuasja materjalid ei võimalda järeldada, et MTÜ Sadamaühing Kassari oleks ehitiste valdusest loobunud. Sellist järeldust ei saa teha apellandi poolt esimese astme kohtus esile toodud asjaolust, et enamus praegusi sadama kasutajaid ei ole MTÜ Sadamaühing Kassari liikmed. Sadama kasutajate nimekirjas (tl 65), kellel on sadama võti, on MTÜ Sadamaühing Kassari juhatuse liige R. Kallaste. Asjaolu, et MTÜ Sadamaühing Kassari võimaldab ehitisi kasutada ka muudel isikutel kui MTÜ liikmed ning on andnud neile võtmed, ei näita sadamaehitiste valdusest loobumist. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka Käina Vallavalitsuse 17.12.2004 kirjas nr 8-19/1078 (tl 51) R. Kallastele märgitule: „Kuna Teie organisatsioon või selle eellane on paadisadamat kasutanud ning hooldanud kogu selle eksisteerimise vältel, siis pole mingit põhjust seda praegu muuta, küll aga tuleb omandiõigus välja selgitada ja kasutamine seadustada“.
- Seega pole alust vaidlusaluseid ehitisi pidada Korra tähenduses peremehetuks.
- Arusaamatuks jääb apellandi väide HKMS § 16 lg-te 2 ja 6 rikkumisest halduskohtu poolt. Apellant ei märgi, milliseid tõendeid oleks halduskohus pidanud käesolevas asjas täiendavalt koguma ja kellelt millist täiendavat teavet välja nõudma, ega põhjenda täiendavate tõendite või teabe kogumise vajalikkust. Täiendavate tõendite ja teabe kogumine halduskohtu poolt oleks olnud vajalik, kui asjas olemasolevad tõendid poleks võimaldanud teha järeldust, kas ehitist saab Korra mõttes pidada peremehetuks, ning kohtule oleks olnud äratuntav, kust võib saada täiendavaid tõendeid ja teavet. 11
(12)3-09-998 15. Asjakohatu ja ebaõige on apellandi viide HKMS § 19 lg-le 6 ning väited, et apellant on 25.03.2009 otsuse nr 192 väljaandmisel järginud kaalutlusreegleid ning arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve, mh avalikku huvi, et sadam jääks kohalike elanike avalikku kasutusse. Kaalutlusõigus tähendab haldusorgani õigust valida erinevate, kuid õigusaktide kohaselt samas olukorras lubatud ja võimalike meetmete vahel. Õigusaktide kohaselt ei saa samaaegselt õiged olla järeldused, et ehitis on peremehetu ja omandis. Seetõttu ei ole ehitise peremehetuse tuvastamine kaalutlusotsus – kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik kaaluda, kas ehitis on peremehetu või mitte. Kui ehitis ei ole peremehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda
RakS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamise poolt kõneleb tungiv avalik huvi; sellises olukorras on kohalikul omavalitsusel võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei pea kohalik omavalitsus selle hõivamiseks välja tooma mingit erilist avalikku huvi – peremehetute ehitiste hõivamine on
RakS § 13 lg 2 kohaselt niigi kohaliku omavalitsuse kohustus. Kaalutlusõiguse alusel otsustab kohalik omavalitsus reeglina aga enda haldusaktide kehtetuks tunnistamise üle (HMS § 64 lg 2). Osas, millega tunnistati kehtetuks vallavolikogu 06.08.1997 otsus nr 92 Kassari sadama ehitistele teenindusmaa määramise kohta, on vallavolikogu 25.03.2009 otsus nr 82 kaalutlusveaga, sest otsuse põhjendustest nähtuvalt tugineti ebaõigele arusaamale, nagu oleksid need ehitised olnud peremehetud ning nende juurde teenindusmaa määramine vaadeldav Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse p 3 mõttes maa tähtajatu kasutusse andmisena.
- Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
- Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on kaebuse esitajal HKMS § 92 lg 1 kohaselt õigus taotleda enda apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist apellandilt. MTÜ Sadamaühing Kassari on esitanud taotluse apellatsiooniastme menetluskulude, mis taotlusest nähtuvalt koosnevad esindajatasust koos käibemaksuga, väljamõistmiseks summas 20 196 krooni (9 tunni töö tasu tunnihinnaga 2 244 krooni sh käibemaks). Nende kulude kandmine seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega on taotlusele lisatud arvete, nende spetsifikatsioonide ja pangaväljavõtetega tõendatud. Apellandi esindaja vaidles taotlusele vastu väitega, et kulude suurus on põhjendamatu – 9 tunni asemel oli mõistlik õigusabi osutamise aeg 5 tundi. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades apellatsioonimenetluse mahtu ja keerukusastet, on ringkonnakohtu hinnangul selle põhjendatud menetluskulude suurus 13 464 krooni (so 6 töötunnile vastav summa). Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 12
(12)