KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2010, Tallinn Haldusasja number 3-04-221 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend E. E. ja H. E. (A. K. õigusjärglased) kaebus ÕVVTK Tallinna linakomisjoni otsuste ja Tallinna Linnavalitsuse korraldustega tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebuse esitajad E. E. ja H. E. (A. K. õigusjärglased) Vastustajad ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus Tallinna Halduskohtu 07.04.2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Menetlusosalised RESOLUTSIOON Jätta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-04-221 muutmata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK R. K. abiellus 11.02.1918 F. T.; sellest abielust sündisid lapsed V. ja H.. F. ja R. K. sõlmisid 19.11.1937 notariaalse kokkuleppe, milles viimane kohustus andma ülalpidamist sellest abielust sündinud lastele ja F. K. andis nõusoleku abielu lahutamiseks. Abielu lõpetamise akt koostati 15.03.
- R. K. ja tema õde E. G. tegid 05.10.1937 testamendi, nimetades vastastikku teineteist oma vara pärijaks. Sama testamendiga avaldas R. K., et ta ei päranda midagi F. K., samuti ei päranda ta Balti eraseaduse § 2015 p-des 1 ja 2 toodud põhjendustel midagi sellest abielust pärit lastele. R. K. ja E. G. omandasid 25.08.1938 võrdsetes mõttelistes osades Tallinnas XXXX XX XX ja XX asunud kinnistud (nr 631 ja 216). Vara natsionaliseeriti
- aastal. 2-04-221 R. K. abiellus 30.06.1941 A. E. (abielujärgne nimi K.). Sellest abielust lapsi ei sündinud. R. K. suri 16.01.1945 ning E. G. suri 17.02.
- H. K. ja A. K. esitasid tähtaegselt avaldused XXXX XX XX (endine kinnistu nr 631) ja XXXX XX XX (endine kinnistu 216) asunud vara (hooned ja krunt) tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tegi esitatud avalduste kohta järgmised otsused: - 03.05 1993 otsusega nr 590 loeti XXXX XX XX ja XX hooned ja krundid omandireformi objektiks ning majavaldus ja maa loeti natsionaliseerituks
- aastal; loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal E. G. ja R. K. võrdsetes mõttelistes osades ning omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. K.; - 14.02.1994 otsustega nr 1524 ja 1525 loeti XXXX XX XX ja XX hooned ja krundid omandireformi objektiks, omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H. K. ½ mõttelise osa suhtes varast ning jäeti rahuldamata A. K. taotlus põhjendusega, et ta ei kuulu omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi; - 18.06.1994 otsusega nr 1525/m loeti XXXX XX XX hooned ja krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. K. ja E. G. võrdsetes mõttelistes osades; omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H. K. ning jäeti rahuldamata A. K. taotlus põhjendusega, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi; - 26.09.1994 otsustega nr 3849 ja 3860 tühistati linnakomisjoni 14.02.1994 otsused nr 1525 ja 1524, loeti omandireformi objektiks XXXX XX XX ja XX hooned ja krundid; loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. K. ja E. G. võrdsetes mõttelistes osades; omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H. K. ning jäeti rahuldamata A. K. taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Tallinna Linnavalitsus tegi XXXX XX XX ja XX asuva vara kohta järgmised korraldused: - 13.10.1994 korraldusega nr 2351-k otsustati kompenseerida XXXX XX XX ehitised, määrati kompensatsiooni summa ja otsustati see maksta H. K.; - 14.10.1994 korraldusega nr 2369-k tagastati XXXX XX XX asuv hoone H. K.; - 31.01.1996 korraldusega nr 279-k tagastati endise kinnistu nr 631 maa aadressil XXXX XX XX (suurusega 588 m2) H. K.; - 29.03.1996 korraldusega nr 828-k tagastati endisest kinnistust nr 216 (XXXX XX XX) osa maad (108 m2 aadressiga XXXX XX XXA) H. K. ning maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p 3 alusel mittetagastatava maa-ala (suurus 480 m2) suhtes märgiti, et see kuulub kompenseerimisele; - 14.05.1996 korraldusega nr 1247-k määrati XXXX XX XX asuva 480 m2 suuruse maa eest kompensatsioon H. K.. A. K. esitas 20.07.1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas XXXX XX XX ja XX Tallinnas asuvate hoonete ja kruntide suhtes H. K. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ja talle vara tagastamise ning A. K. taotluse nimetatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata jätmise. A. K. suri 27.05.2003 ning kohtu 19.03.2004 määrusega kaasati kaebaja õigusjärglastena menetlusse E. E. ja H. E.. Õigusjärglased palusid Tallinna Halduskohtule esitatud täpsustatud kaebuses tühistada linnakomisjoni otsused nr 590 ja nr 1525/m, otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5, otsuse nr 3860 p-d 3 ja 5, samuti Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 2351-k p 2 ning korraldused nr 2369-k, nr 828-k ja nr 1247-k. Kaebuses paluti ennistada linnakomisjoni otsuste nr 590 ja nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse korralduste nr 2351-k, nr 1247-k ja nr 828-k vaidlustamise tähtaeg. 30.12.2005 esitati halduskohtule kaebuse muutmise avalduse, milles kaebajad palusid tunnistada õigusvastaseks seni vaidlustatud haldusaktid ja samuti linnavalitsuse korralduse nr 279-k ning 2
(8)2-04-221 mõista välja hüvituse tekitatud kahju eest. A. K. õigusjärglaste väitel seisneb neile tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulus, mida nad oleks saanud, kui A. K. vara endise omaniku abikaasana oleks tunnistatud õigustatud subjektiks ja õigusvastaselt võõrandatud vara oleks talle tagastatud/kompenseeritud. Tallinna Halduskohtu 30.06.2006 määrusega jäeti ennistamata tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg ning lõpetati menetlus linnakomisjoni 26.09.1994 otsuse ning Tallinna Linnavalitsuse 13.
- 1994, 29.03.1996, 31.01.1996 ja 14.05.1996 korralduste tühistamise nõudes. Halduskohtu
- 10.2006 määruse p-ga 1 võeti vastu E. ja H. E. loobumine tühistamiskaebusest ja sama määruse p-ga 2 lõpetati menetlus linnakomisjoni 03.05.1993 ja 18.06.1994 otsuste ning 26.09.1994 otsuse nr 3849, samuti Tallinna Linnavalitsuse 14.10.1994 korralduse tühistamiseks; määruse p-ga 3 ennistati kaebuse esitamise tähtaeg kahju hüvitamise nõudes. Vastustajate ja kolmanda isiku poolt 26.10.2006 määruse p-i 3 peale esitatud määruskaebused jättis Tallinna Ringkonnakohus 21.12.2006 määrusega rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 26.09.2007 vaheotsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.05.1993 otsus nr 590, 18.06.1994 otsus nr 1525/m, 26.09.1994 otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsus nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.10.1994 korraldus nr 2351-k, 14.10.1994 korraldus nr 2369-k, 31.01.1996 korraldus nr 279-k, 29.03.1996 korraldus nr 828-k ja 14.05.1996 korraldus nr 1247-k õigusvastaseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.11.2008 otsusega halduskohtu 26.09.2007 vaheotsuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.05.1993 otsuse nr 590 ja 18.06.1994 otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse korralduste õigusvastasuse tuvastamise osas. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et kuna kahju tekitanud haldusakti õigusvastasus on üks eeldus, millest sõltub kahjunõude tunnustamine, jääb säärase haldusakti õigusvastaseks tunnistamine TsMS § 449 lg 1 piiridesse, seevastu muude haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemine vaheotsuse resolutsioonis väljub TsMS § 449 lg 1 raamest; eelpoolnimetatud linnakomisjoni otsustel nr 590 ja 1525/m ning linnavalitsuse korraldustel nr 2351-k, 2369-k, 279-k, 1247-k ja 828-k ei saa olla põhjuslikku seost kahjuga, mille hüvitamist kaebajad taotlevad. Vara tagastamine käesoleval juhul võib olla välistatud üksnes tulenevalt linnakomisjoni 26.09.1994 otsustest, sest just nende otsustega jäeti A. K. taotlused lõplikult ja siduvalt rahuldamata (kummagi otsuse p-d 5). Linnakomisjoni varasemad otsused 26.09.1994 otsuste tõttu enam ei kehti; linnavalitsuse vaidlusaluste korralduste ja kaebajatel saamata jäänud tulu vahel puudub põhjuslik seos, sest linnavalitsuse korralduste andmise ajaks oli A. K. esitatud vara tagastamise taotlus juba otsustatud jätta rahuldamata ning komisjoni otsused on linnavalitsusele siduvad; linnakomisjoni 26.09.2004 otsused on õigusvastased, sest A. K. oli vara endise omaniku abikaasana ORAS § 8 lg 3 p 1 kohaselt vara tagastamise õigustatud subjekt. 04.01.2010 esitasid E. ja H. E. kahjusumma suuruse täpsustuse, milles leidsid, et kui A. K. (või tema õigusjärglased) oleks saanud XXXX XX XX ja XX osas realiseerida oma nõudeõiguse vara tagastamiseks, siis võiks A. K. (või tema õigusjärglased) olla käesoleval ajal XXXX XX XX ¼ korteriomandite ja XXXX XX XX kinnistu ¼ mõttelise osa omanik; ekspertarvamuse kohaselt on XXXX XX XX korteriomandite turuväärtus 12 020 000 kr ja XXXX XX XX turuväärtus 12 500 000 kr ning eeltoodu alusel on kaebajate kahjunõue 6 130 000 kr (¼ summast 24 520 000 kr). Tallinna Halduskohus rahuldas 07.04.2010 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt E. ja H. E. kasuks välja linnakomisjoni 26.09.2004 (õige oleks 26.09.1994) otsustega nr 3860 ja 3849 A. K. põhjustatud kahju kokku summas 4 950 000 kr; 3
(8)2-04-221 12.04.2010 määrusega parandas kohus otsuses esinevad arvutusvead ja luges hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 5 050 000 kr. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et H. K. oli õigus pärida XXXX XX XX ja XX asuvat vara (hooned ja krunt) oma isa R. K. ja tädi E. G. järgi; kaebaja A. K. oli õigus pärida sama vara oma abikaasa R. K. järgi. Linnakomisjoni õigusvastaste otsustega jäeti A. K. ebaõigesti tunnistamata õigustatud subjektiks XXXX XX XX ja XX asuva vara ¼ mõttelise osa suhtes. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (määrus nr 36) punktis 19 on sätestatud, mida tuleb kohalikul komisjonil oma otsusega tuvastada/kindlaks määrata ning punkt 24 näeb ette, et vara tagastamise otsustab kohaliku omavalitsuse täitevorgan komisjoni otsuse ja täiendavalt kogutud materjalide alusel. Viidatud punktidest järelduvalt täitevorgan vara tagastamist otsustades ei vaata uuesti läbi komisjoni poolt lahendatud küsimusi ning kohaliku omavalitsuse täitevorgan pole ka pädev ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust muutma või tühistama. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine A. K. välistati käesoleval juhul ÕVVTK Tallina linnakomisjoni 26.09.1994 otsustega, millega jäeti tema taotlused XXXX XX XX ja XX suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks lõplikult ja siduvalt rahuldamata. Kuigi vara tagastamise küsimus otsustati Tallinna Linnavalitsuse korraldustega kui lõplike haldusaktidega, tuginesid need õigusvastastele eelhaldusaktidele. Kaebusega taotletakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ning seega haldusaktideks, millega A. K. vara tagastamine välistati ja sellist kahju tekitati, olid linnakomisjoni 26.09.1994 otsused nr 3849 ja
- Alates 01.01.2002 sätestab kahjunõuete rahuldamise tingimused avalik-õiguslikes suhetes riigivastutuse seadus. Enne 01.01.2002 tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad TsK §-d 448-450 ning TsK § 222 sätestab kahju mõiste (loetletud on vara vähenemise viisid ja kahjuks on ka saamata jäänud tulu). TsK § 448 lg-st 2 tuleneb kahju tekitanu süü presumptsioon. Käesoleval juhul on kaebaja kahjuks saamata jäänud tulu. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevuse ja A. K. (tema õigusjärglastel) tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui linnakomisjon oleks A. K. taotluse suhtes teinud õiguspärased otsused, oleks ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ja talle oleks XXXX XX XX ja XX asuv vara ¼ mõttelises osas tagastatud. Linnakomisjoni poolt A. K. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamata jätmine ja sellega talle vara tagastamise välistamine on kahju õigusvastane tekitamine, mille puhul eeldatakse õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon pole väitnud ega tõendanud, et kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida ka vajalikku hoolsust täielikult järgides. Samuti nähtub asjast, et A. K. ja tema õigusjärglased on kaitsnud oma õigusi esmaste nõuete esitamisega, mistõttu ei saa väita, et isik ei ole midagi ette võtnud kahju tekke vältimiseks. Arvestades, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks kahju tekitatud, tuleb kahju suuruse määramisel lähtuda vara väärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sellist seisukohta on väljendanud oma lahendites ka Riigikohus (nt lahend nr 3-3-1-33-02). Et kahjuhüvitis täidaks temale pandud eesmärki - võimaldada soetada samaväärne vara, millest ilma jäeti -, tuleb määrata vara praegune turuväärtus seisul nagu varal oli aastal
- Ekspert T. Rattasepa poolt 01.10.2009 koostatud ekspertarvamuse nr TR 1504/2009 kohaselt on XXXX XX XX asuva vara tingimuslikuks väärtuseks 12 500 000 kr. Menetlusosalistel puudub erimeelsus ekspertarvamusega XXXX XX XX suhtes määratud turuväärtuse kohta ning ka kohtul puudub alus kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi ekspertarvamuses toodu õigsuses. Eeltoodust tulenevalt on XXXX XX XX vara suhtes A. K. õigustatud subjektiks tunnistamata jätmisega ja seeläbi talle (tema õigusjärglastele) ¼ ulatuses vara tagastamata jätmisega tekitatud varalist kahju summas 3 005 000 kr. Asjas esitatud ekspert Toivo Rattasepa poolt 01.10.2009 koostatud ekspertarvamuse nr TR 1503/2009 järgi on endise kinnistu nr 216 hindamisel loetud XXXX XX XXA kuuluvaks XXXX 4
(8)2-04-221 XX XX koosseisu ning XXXX XX XXX kinnistul eraldiseisvana turuväärtus puudub. Ekspertarvamuse kohaselt on XXXX XX XX/XXX tingimuslik turuväärus 7 700 000 kr. Eeltoodust tulenevalt on XXXX XX XX vara suhtes A. K. õigustatud subjektiks tunnistamata jätmisega ja seeläbi talle (tema õigusjärglastele) ¼ ulatuses vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju 1 925 000 kr. Põhjendatud pole kaebajate seisukoht, et XXXX XX XX osas tuleb kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel lähtuda elamus asuvate korteriomandite turuväärtusest 12 020 000 kr ja mõista kaebajatele XXXX XX XX osas kahjuhüvitisena välja ¼ viidatud summast, so 3 125 000 kr. Määruse nr 36 p 32 näeb ette, et kui vara tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse vara ORAS § 12 lg 2 alusel nende kaasomandisse vastavalt nende osadele. XXXX XX XX elamu jagas korteriomanditeks vara tagasi saanud H. K.. Tähendust ei oma kaebuse väide, et kui A. K. oleks tunnistatud õigustatud subjektiks ja talle või tema õigusjärglastele oleks vara tagastatud, oleksid nad toiminud varaga H. K. sarnasel viisil. TsK kohaselt tuleb kreeditori poolt saamata jäänud tulu mõista kui vara suurenemist, mille saamisega kreeditor oleks võinud arvestada, kui võlgnik oleks oma kohustuse täitnud. Kui linnakomisjon oleks käesoleval juhul toiminud õiguspäraselt, oleks A. K. saanud arvestada XXXX XX XX ¼ mõttelise osa, mitte XXXX XX XX asuvate korteriomandite ¼ tagasisaamisega. Kaebajate nõue ei ole seega kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Ka on põhjendatud vastustajate seisukoht, et hoonet oleks olnud võimatu korteriomanditeks jagada nii, et igale omanikule oleks kuulunud täpselt tema mõttelise osa suurusele vastava kogupindalaga korteriomandid. Kaebajad on esitanud menetluskulude summas 100 368 hüvitamise taotluse. Arvestades kaebuse rahuldatud osa kuulub proportsionaalselt rahuldamisele menetluskulude hüvitamise nõue summas 80 000 kr. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, leides, et halduskohus jättis kohaldamata kohaldamisele kuuluvat õigusnormi ning samuti on uue asjaoluna ilmnenud, et kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara turuväärtus on eksperdi poolt väidetust märgatavalt väiksem. Kuna väidetav kahju tekitati enne riigivastutuse seaduse ja võlaõigusseaduse jõustumist, siis kohaldas kohus õigesti TsK sätteid, kuid jättis ekslikult kohaldamata TsK § 229 lg-d 1 ja 2. Nimetatud sätete järgi vähendatakse võlgniku vastutuse määra, kui kohustise mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine toimus mõlema poole süü tõttu (lg 1), samuti on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Apellandid on kogu kohtumenetluse kestel selgitanud, et eksimus A. K. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamata jätmisel sai võimalikuks eeskätt seetõttu, et A. K. ei olnud piisavalt hoolas dokumentide esitamisel. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (määrus nr 161) punktidest 23 ja 24 tuleneb, et avalduste vastuvõtja on kohustatud täiendavaid andmeid ja dokumente ise taotlema juhul, kui avalduse esitaja teatab kirjalikult nende puudumisest. A. K. ei esitanud linnakomisjonile ühtegi dokumenti, mis tõendaksid avalduses märgitud asjaolusid, ega teavitanud avalduse vastuvõtjat täiendavate andmete/dokumentide puudumisest. Komisjoni otsused rajanesid materjalidel, mis olid kogutud kooskõlas määruse nr 161 punktidega 18-24; vara tagastamise toimikus puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A. K. kuuluks ORAS § 8 lg-s 3 sätestatud õigustatud subjektide ringi. Kohus lähtus kahjuhüvitise suuruse määramisel eksperthinnangutest, mille kohaselt on XXXX XX XX tingimuslik turuväärtus 12 500 000 kr ja XXXX XX XX/XXX tingimuslik turuväärtus 7 700 000 kr. 23.04.2010, so pärast halduskohtu poolt otsuse tegemist sai Tallinna Linnavalitsus posti teel kirja Rootsi ärimehelt P. H., milles viimane avaldab soovi osta XXXX XX XX kinnistu 5
(8)2-04-221 3 000 000 kr eest ning lubab tehingu toimumise korral sponsoreerida viie aasta jooksul Eesti malesporti 1 000 000 krooniga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab turuhinna mõiste – eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Kohalikku keskmist müügihinda peegeldab adekvaatselt see, millise hinnaga soovitakse eset osta. Eriti just vanalinna hoonete puhul ei anna ruutmeetrite hinnale taandatav võrdlus adekvaatset hinnangut, mistõttu on märksa objektiivsem lähtuda konkreetsest hinnapakkumisest. Kuna apellantidele on selgunud, et XXXX XX XX kinnistu turuhind on eksperdi leitust ligi kolm korda väiksem, siis eeltoodust tulenevalt on apellantidel põhjendatud kahtlus, et ka aadressil XXXX XX XX asuva objekti turuhind on märgatavalt väiksem, kui ekspert väidab. Viidatud Rootsi ärimehe ostupakkumise paluvad apellandid võtta uue tõendina kohtutoimiku juurde ning on seisukohal, et kujunenud olukorras on õige tühistada esimese astme kohtu otsus täies ulatuses ja saata asi halduskohtule uueks läbi vaatamiseks. Halduskohtul oleks võimalik määrata korduvekspertiis, et kõrvaldada kahtlused ekspert T. Rattasepa väljaselgitatud turuhinna adekvaatsuse osas. E. E. ja H. E. vaidlesid Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta. Apellantide väide, et tegemist on mõlemapoolse süüga on üllatav, ainetu ja ekslik. Kohus on teinud asjas kaks otsus (vaheotsus ja lõplik otsus) ning kohtumenetluses ei taotlenud vastustajad kordagi TsK § 229 kohaldamist, ainukeseks vastuväiteks oli, et XXXX XX XX osas kahju hüvitamisel ei saa lähtuda korteriomandite turuväärtusest. Hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramisel lähtuski halduskohus vara mõttelise osa väärtusest, jättes arvestamata kaebajate sooviga mõista nende kasuks välja XXXX XX XX korteriomandite turuväärtuse; kaebajad on arvamusel, et halduskohtu see seisukoht on ebaõige ning ringkonnakohtul on võimalus esimese astme kohtu viga parandada. A. K. esitatud vara tagastamise taotluse saamisel oli linnakomisjonil õigus ja kohustus nõuda täiendavaid dokumente kas avaldajalt või arhiividest. Määruse nr 161 punktist 24 tulenevalt võis komisjon jätta A. K. taotluse rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei olnud võimalik hankida. Vastustajad ei tõendanud, et nad oleks pöördunud A. K. või tema poolt volitatud isikute E. ja H. E. või arhiivide poole täiendavate dokumentide saamiseks. Vara tagastamise toimikus olid olemas kõik dokumendid, v.a abielutunnistus, mille saamine perekonnaseisuametist oli linnakomisjonile kohustuslik ja igati jõukohane. XXXX XX XX osas esitatud Rootsi ärimehe ostupakkumise näol ei ole tegemist uue faktilise asjaoluga. Ärimehed võivad teha pakkumise osta XXXXXXXX ka nt ühe miljoni kr eest, mis objekti turuväärtust siiski ei näita. Ostja soovib alati odavalt osta ja müüja kallilt müüa. Halduskohus andis menetlusosalistele tähtaja (kuni 04.01.2010) ekspertarvamuste kohta seisukohtade avaldamiseks, millele vastustajad ei reageerinud. Apellantide poolt esitatud kiri ei ole selliseks dokumendiks, mis seaks kahtluse alla riiklikult tunnustatud ja apellantide endi poolt valitud eksperdi ekspertarvamuse. Viidatud kirjal pole tõenduslikku jõudu ka seetõttu, et esitatud on mitteeestikeelse kirja kinnitamata koopia. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apelleeritud kohtuotsuses asus halduskohus XXXX XX XX asuva vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju suuruse määramisel seisukohale, et aluseks tuleb võtta mitte korteriomandite turuväärtus nagu kaebajad soovivad, vaid lähtuda tuleb vara mõttelise osa väärtusest. Vastustajad pole kohtu sellele seisukohale apellatsioonkaebuses vastu vaielnud ning kaebajad pole kohtuotsust apelleerinud. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Eeltoodud sätte alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ega käsitle oma otsuses E. ja H. E. väiteid selle kohta, et XXXX XX XX vara tagastamata jätmisega on neile tekitatud kahju suuremas ulatuses, kui kohus välja mõistis. 6
(8)2-04-221 Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata kohtu seisukohta, et kaebajatele on linnakomisjoni 24.09.1994 õigusvastaste haldusaktidega kahju tekitatud ning et tekitatud kahju ja viidatud haldusaktide vahel on põhjuslik seos, kuid vaieldakse vastu kohtu poolt välja mõistetud kahjusumma suurusele ja seda põhjendusega, et kahju tekkimises on süüdi ka A. K. ise, kes ei esitanud komisjonile dokumente vara tagastamise taotluses märgitud asjaolude kinnitamiseks, ning ekspert on tagasitaotletud vara turuväärtuse määranud tegelikkusest oluliselt suuremana. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu. Väites, et A. K. ei esitanud linnakomisjonile ühtegi dokumenti, mis tõendaks avalduses märgitud asjaolusid, ei ole apellandid märkinud, millised dokumendid on avaldaja poolt komisjonile esitamata jäetud. Asja materjalide ja vara tagastamise toimikute põhjal saab järeldada, et komisjonil oli piisavalt dokumente vara (XXXX XX XX ja XX) omandireformi objektiks olemise ja vara endiste omanike kohta, kuid puudus A. K. ja vara endise omaniku R. K. abielu kinnitav tõend. Määruse nr 161 p 19 näeb küll ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, siis tuleb tal tõendada mh seda, et ta kuulub ORAS § 8 loetletud isikute hulka, kuid sellest ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul, et taotlusele vastava tõendi lisamata jätmist tuleks käsitleda A. K. kaassüüna talle kahju tekitamisel ja kohaldada apellantide viidatud TsK §-i 229. Vaidlust ei ole selle üle, et A. K. ja R. K. olid abielus ning vaidlust ei saa olla selle üle, et see, kas haldusmenetluse (omandireformi menetluse) käigus oli R. ja A. K. abielu tõendatud, ei mõjuta A. K. tegelikku vastavust ORAS § 8 lg 3 p 1 nõuetele, sest abielu kui juriidiline fakt ei sõltu sellekohase tõendi esitamisest haldusorganile. Käesolevas asjas 26.09.2007 tehtud vaheotsuses on halduskohus määruse nr 161 p-dele 3, 15, 19, 23 ja 24 ning määruse nr 36 p-dele 20 ja 34 tuginedes leidnud, et otsustamisel aluseks olevate asjaolude väljaselgitamise kohustus on nii avalduse vastuvõtjal kui ka kohalikul komisjonil, kes peavad hoolitsema selle eest, et taotlejad oleks teavitatud täiendavate tõendite esitamise vajadusest ning taotlejal selliste dokumentide puudumisel koguksid vajalikke tõendeid ise ning et A. K. avalduse läbivaatamisel on avalduste vastuvõtja ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt omandireformi menetlust reguleerivaid sätteid rikutud. Halduskohtu selle seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus, märkides oma 06.11.2008 otsuses, et isegi, kui kaebaja oleks tõendi abielu kohta jätnud esitamata vaatamata komisjoni selgesõnalisele nõudmisele, ei oleks see andnud alust tema taotluse rahuldamata jätmiseks, sest ainuüksi tõendamiskoormuse eiramine ja kaasaaitamiskohustuse rikkumine ei andnud ühegi õigusnormi kohaselt alust jätta ORAS § 8 lg 3 p-s 1 nimetatud isikut vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks tunnistamata. Määruse nr 36 p 20 võimaldas jätta taotluse rahuldamata üksnes juhul, kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Käesoleval juhul oli võimalik R. ja A. K. abielu kohta täiendavaid tõendeid koguda, pöördudes kirjalikult taotleja enda (määruse nr 161 p 23) või muude asutuste/organite (määruse nr 161 p 24) poole. Samuti on vara tagastamise toimikus olemas 29.04.1993 notari tõestatud A. K. volikiri H. E. ja E. E. (kehtivusega kuni 29.04.1996), kus on märgitud vara tagastamise menetluses taotleja A. K. esindajate elukohad. Asja materjalidest ei nähtu ning vastustajad pole ka väitnud, et oleks pöördunud taotleja volitatud esindajate poole ja nõudnud A. K. ja R. K. abielu tõendamist. Samuti märgib ringkonnakohus, et linnakomisjon jättis oma otsustega A. K. taotluse rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu ORAS § 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi, kuid otsustest ei selgu, miks komisjoni arvates ta subjektide ringi ei kuulu. Vara tagastamise avalduses märkis A. K., et taotleb oma abikaasale R. K. kuulunud vara tagastamist. Asja materjalidest nähtub, et R. K. omandas kõnealuse vara aastal 1938 ja A. K. abiellus aastal 1941 ning et varasemas kohtumenetluses esitasid kolmandad isikud väite, millega ühinesid ka vastustajad, et ORAS § 8 lg 3 p 1 laieneb vaid neile abikaasadele, kes olid vara endise omanikuga abielus õigusvastaselt võõrandatud vara omandamise hetkel. Viidatud seisukoha ekslikkust on selgitanud Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 06.11.2008 tehtud otsuses. Vastustajate ühinemine kolmandate 7
(8)2-04-221 isikute ebaõige seisukohaga annab aga ringkonnakohtu arvates alust järeldada, et ka A. K. poolt komisjonile abielutunnistuse esitamise (mida A. K. õigusjärglaste arvates ka tehti) korral poleks komisjon teinud teistsugust otsust. Eeltoodu alusel pole ringkonnakohtu hinnangul alust väita, et kaebaja A. K. osales ise endale kahju tekitamises. Apellatsioonkaebuses esitatu põhjal puudub ringkonnakohtul alus seada kahtluse alla eksperdi väljaselgitatud vara turuväärtus. Ekspertiis määrati kohtu poolt menetlusosaliste esitatud küsimusi arvestades ning Finantsplaneerimise OÜ ekspertarvamuste valmimisel oli menetlusosalistel õigus ja võimalus oma seisukohti nendes välja toodud vara turuväärtuse kohta avaldada. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt apellantidel eksperthinnangute suhtes vastuväiteid ja täiendavaid seisukohti/küsimusi polnud ning sarnaselt esimese astme kohtuga pole ka ringkonnakohtul alust kahelda ekspertarvamustes toodu õigsuses. XXXX XX XX vara suhtes pole apellant viidanud ühelegi tõendile, mis lükkaks ümber eksperdi arvamuse, et Tallinna Vanalinnas asuva XXXX XX XX (katastriüksuse pindala 588 m2, sihtotstarve 60 % elamumaa ja 40% ärimaa, hoonestatud 4-korruselise keldrikorrusega kivihoonega) ja XXX (katastriüksuse pindala 108 m2, sihtotstarve 100 % sotsiaalmaa, hoonestamata) asuva vara turuväärtus on arvestamata alates 1994. a tehtud parendusi 7 700 000 kr. Eksperthinnangus leitud XXXX XX XX asuva vara turuväärtuse mittevastavust tegelikkusele põhjendavad apellandid väitega, et kinnistule on tehtud ostupakkumine hinnaga, mis on üle kolme korra väiksem kui ekspert väidab vara turuväärtuse olevat. Nõustudes apellantidega, et ruutmeetrite hinnale taanduv võrdlus ei pruugi anda alati adekvaatset hinnangut, ei jaga ringkonnakohus apellantide arvamust, et üksik ostupakkumine peegeldabki seda, milline on vara kohalik keskmine müügihind. Turuväärtuse leidmisel tuleb arvestada kõiki vara väärtust (pakkumist ja nõudlust) mõjutavaid tegureid ning kaebajad märgivad õigesti, et ostja soov on reeglina odavalt osta ja müüja soov kallilt müüa. Apellantide esitatud Rootsi ärimehe poolt Tallinna linnapeale esitatud pakkumine näitab, millise summa on nõus tema maksma Tallinna Vanalinnas asuva XXXX XX XX kinnistu (katastri pindala 556 m2, sihtotstarve ühiskondlike ehitiste maa 100 %, hoonestatud 2-korruselise keldrikorrusega kivihoonega suletud netopinnaga 884,8 m2) eest, kuid ei lükka ümber eksperdi järeldust, et nimetatud vara turuväärtus arvestamata alates 1994 tehtud parendusi on 12 500 000 kr. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna menetlusosalised pole ringkonnakohtu antud tähtajaks menetluskulude hüvitamise taotlust ega vastavaid kuludokumente esitanud, siis jäävad poolte kantud menetluskulud nende endi kanda. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 8
(8)