KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2010, Tallinn Ts

) § 78 lg 4). Hageja on tuginenud asjaolule, et tal puudus lepingust või seadusest tulenev kohustus arvet tasuda. Õige on iseenesest, et arve maksmisega vabanes kostja enda kohustusest Elisa Mobiilsideteenused AS-i ees (

§ 78lg 1).

Siiski tuleb kontrollida, kas esinevad alused

§ 1018ja § 1023 lg 1 alusel tagasinõude esitamiseks kostja vastu.

13.

§ 1018

lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Võõra asja ajamise tahte tõendamise seisukohalt on oluline see, kas tegemist on objektiivselt või subjektiivselt võõra asja ajamisega. Objektiivselt võiks hageja tehtud teost järeldada, et ta ajas kostja asja, sest ta tasus kostjale esitatud arve. Soodustatu, kes tahab vabaneda oma kohustusest, peab sellisel juhul tõendama vastupidist, see tähendab, et eeldatakse võõra asja ajamise tahet.

1. Kostja selgitas, et andis telefoni oma isa kasutusse, kusjuures isa pidi tasuma telefoniarved. Isa omakorda andis
2. aasta mai lõpus või juuni alguses mobiiltelefoni kasutada AS-le Oilseeds Trade, kusjuures seda kasutasid äriühinguga seotud isikud – hageja, kostja isa ja V. V.. Seega sõlmis kostja isa T. J. omakorda telefoni allkasutuslepingu AS-ga Oilseeds Trade. Nimetatut hageja vaidlustanud ei ole, kuid leiab, et tema ja AS Oilseeds Trade huvide samastamiseks puudub alus.
3. Asjaolu, et hageja ei soodustanud arve tasumisega kostjat, kinnitavad tunnistaja T. J. ütlused, mille kohaselt hakkasid telefoni kasutama tunnistaja ise, hageja ja V. V.
4. aasta kevadel. Mai lõpus 2005 registreeriti ettevõte nimega Oilseeds Trade. Töölepingus (AS-ga Werol Tehased) oli punkt, et konfidentsiaalsuse eest makstakse lisapalka ja mingi aja jooksul ei tohtinud minna üle teise tööandja juurde, seetõttu kasutati kostjalt saadud telefoninumbrit Oilseeds Trade numbrina. Telefon oli Tallinna kontoris, kus töötas hageja. Hagejal oli kõige rohkem vaja varjata seda, et ta oli seotud Oilseedsiga. Hagejaga oli kokkulepe, et tema finantseerib Oilseedsi käivitamist rahaliselt, makstes kulud. Põhiliselt kasutas telefoni M.Fink ja tema tasus arve, kuna see oli tehtud firma huvides.
5. Tunnistaja ütlustest saab teha järelduse, et telefoni arvet makstes ei ajanud hageja kostja asja

§ 1018

lg 1 mõttes, vaid võis ajada kas AS-i Oilseeds Trade asja või täita enda kohustust teiste osanike ees. Kui hageja võttis endale kohustuse finantseerida AS-i Oilseeds Trade käivitamist, millele kostja ei ole iseenesest tuginenud, tuleb sedagi arve tasumise kontekstis hinnata kui äriühingu soodustamist. Kuigi kostjal oli lepinguline kohustus Elisa Mobiilsideteenused AS-i ees, siis järeldub tõenditest, et hageja tahtis arve maksmisega soodustada mitte kostjat, vaid äriühingut, mille allkasutusse T. J. oli andnud kostja telefoni. Seega ei soovinud hageja arve maksmisega teha sooritust kostja kasuks, mistõttu hagejal puudub tagasinõude esitamiseks kostja vastu õiguslik alus ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata (

§ 78lg 4 ja § 1018 lg 2).

Asjas ei oma tähendust, kes maksis muud mobiiltelefoni arved, samuti, millistele numbritele ja kelle poolt helistati või kelle kõnesid vastu võeti. 17. 22.12.2009 tegi maakohus täiendava otsuse, millega 1) lisas 15.12.2009 otsuse põhjendava osa eelviimasele lõigule lause: “Seega ei soovinud hageja arve maksmisega teha sooritust kostja kasuks, mistõttu hagejal puudub tagasinõude esitamiseks kostja vastu õiguslik alus ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata (

§ 78

lg 4 ja § 1018 lg 2); 2) lisas kohtuotsuse resolutsiooni lause: “Mitte mõista Risto Jaanimetsalt Meelis Finki kasuks välja 15 277.70 krooni.“ Täiendava otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud 15.12.2009 otsusega lahendanud lahendatud hageja nõuet ja seetõttu oli vajalik täiendava otsuse tegemine. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja täiendava otsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks või uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt on täiendava otsuse tegemine lubatud üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 1 p-des 1-5 loetletud asjaolude 5 esinemisel. Käesoleval juhul ei nähtu 22.12.2009 täiendavast otsusest üldse see, millisele TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud alusele tuginedes on täiendav otsus tehtud. Seega on kohus jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata ning see toob kaasa täiendava otsuse tühistamise TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt.
3. Kuivõrd kohus lähtus täiendava otsuse tegemisel 15.12.2009 otsusest koos sama päeva vigade parandamise määrusega ning kuna kohus jättis otsusega hagi rahuldamata, olid kõik nõuded käesolevas tsiviilasjas lahendatud ja TsMS § 448 lg 1 p 1 ei olnud kohaldatav. TsMS § 442 lg 1 p 2 võimaldanuks otsust täiendada väljamõistetud rahasummaga, kuid nimetatud sättele kohus ei tuginenud. Olukord, kus kõik nõuded on juba algse otsusega lahendatud, kuid kohus hakkab täiendava otsusega lisama kohtuotsusele uusi põhistusi, on täiesti lubamatu.
4. Eeltoodust tulenevalt on kohus täiendava otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 447 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, sest seadus ei näe ette kohtuotsuse põhjendava osa täiendamist täiendava otsusega. Kuna kohtuotsuse põhjendava osa täiendamine täiendava otsusega on ebaseaduslik, siis ei saa 22.12.2009 otsusega lisatud täiendust lugeda kohtuotsuse põhjenduste osaks (TsMS § 448 lg 5).
5. Maakohus ei ole oma 15.12.2009 otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5). TsMS § 442 lg 8 kohaselt peavad kohtuotsuses olema märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Antud juhul ei sisaldu otsuses kohtu järeldust hagimenetluse põhiküsimuses, see on kas hagi tuleb rahuldada või rahuldamata jätta. Eriti drastiliseks muudab selle menetlusnormi rikkumise käesolevas kaasuses fakt, et selliselt põhjendatud otsusega oli otsuse algses resolutsioonis hagi rahuldatud ning alles hilisema vigade parandamise määrusega oli lahendiks märgitud hagi rahuldamata jätmine.
6. Otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud TsMS § 436 lg-de 3 ja 4 mõttes. Kogu hagimenetluse kestel tugines kostja hagile vastu vaidlemisel faktilisele asjaolule, et kõnealust telefoninumbrit kasutas hageja ise. Hageja lükkas selle väite dokumentaalsetele tõenditele tuginedes ümber. Mitte kordagi ei arutatud menetluses asjaolu, et telefoni tegelik kasutaja – tunnistaja T. J. – sõlmis telefoni allkasutuslepingu AS-ga Oilseeds Trade. Ometi on kohus otsuse tegemisel sellele asjaolule tuginenud.
7. Nii hageja kui kostja käsitlesid asjaolu, kes telefoni vaidlusalusel perioodil (juunis 2005) kasutas, asjas tähtsust omava küsimusena – kostja väitis, et telefoni kasutas hageja ja seetõttu ajas ta ka arve tasumisega iseenda asja; hageja lükkas kostja väite ümber. Mitte kordagi ei juhtinud kohus poolte tähelepanu sellele, et ta võib telefoni kasutamisega seonduvat käsitleda asjas tähtsust mitteomava asjaoluna.
8. TsMS § 436 lg-de 3 ja 4 nõudeid rikkudes on kohus põhjendanud otsust ka asjaoluga, et hageja võttis endale kohustuse finantseerida AS Oilseeds Trade käivitamist ja seega tuleb arve tasumist käsitleda kui äriühingu soodustamist. Kumbki pool ei väitnud, et hagejal oli kohustus finantseerida AS Oilseeds Trade käivitamist ning kohus ei juhtinud ka poolte tähelepanu sellele, et ta võib asjaolusid hinnata erinevalt mõlemast poolest.
9. Kohus ei ole TsMS § 442 lg 8 nõudeid rikkudes põhjendanud, miks ta ei arvesta mõnda tõendit. Kohtuotsusest järeldub, et kõneeristus ja lähetuse taotlus jäeti tõenditena arvestamata asjakohatuse tõttu, kuid seejuures ei ole kohus mitte millegagi põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega nende tõendite asjakohasuse kohta – nii menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil avaldas hageja esindaja, et ta soovib nendele tõenditele tuginedes ümber lükata kostja põhilist vastuväidet hagile ja ühtlasi tunnistaja väidet, et telefoni põhikasutaja oli hageja.
10. Kohus on TsMS § 232, § 238, § 436 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes rajanud otsuse ainult ühele tõendile – kostja T. J. ütlused – ning jätnud põhjendamatult kõrvale teised asjas kogutud tõendid. Tunnistaja ütlused oleks kohus pidanud jätma tõendina arvestamata TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel. Tunnistaja ütluste ilmset ebausaldusväärsust kinnitab fakt, et tunnistaja on kostja isa ehk kostjaga lähisuguluses olev isik, kes on eelduslikult 6 huvitatud kostjale soodsast kohtulahendist; tunnistaja esitas kohtus vähemalt ühe väite, mille tõele mittevastavus on ilmne: tunnistaja väitis, et juunis 2005 oli telefoni kasutamise põhiraskus hagejal, kuigi dokumentaalselt on tõendatud, et valdav osa kõnedest on tehtud ajal ja kohtades, mis kattuvad tunnistaja välislähetusega; tunnistaja möönis ütluste andmise lõpus vihavaenu enda ja hageja vahel, mis eelduslikult motiveerib tunnistajat andma hagejale ebasoodsaid ütlusi. Kuivõrd käesolevas kaasuses esinesid tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele viitavad asjaolud ja tunnistaja ütlused olid vastuolus dokumentaalse tõendiga, oleks kohus pidanud tunnistaja ütlused arvestamata jätma. 28.

§ 1018

lg 1 mõttes oli hageja käsundita asjaajaja ja kostja soodustatu.

§ 1018

lg 1 sätestab, et kui käsundita asjaajaja teeb midagi soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal seaduses sätestatud õigused ja kohustused. Käesolevas tsiviilasjas ei esine ühtegi tõendit ega muud asjaolu, mis kinnitaks, et kostja oleks andnud hagejale õiguse arvet maksta või kohustanud hagejat seda tegema. Isegi kui lugeda põhjendatuks kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud ebaõige järeldus, et kostja isa sõlmis telefoni allkasutuslepingu AS-ga Oilseeds Trade, ei kinnitaks see kohtu seisukohta selle kohta, et hageja ajas arve tasumisega kas AS-i Oilseeds Trade või iseenda asja. Järelikult ei saanud kohus asuda

§ 1018

lg 1 kohaldamise küsimuses seisukohale, et arve tasumise näol hageja poolt ei olnud tegemist käsundita asjaajamisega

§ 1018lg 1 mõttes.

29. 15.12.2009 kohtuotsuses ei tuginenud kohus hagi rahuldamata jätmisel

§ 1018lg-le 2.

Sellekohane seisukoht lisati kohtuotsuse põhjendavale osale alles täiendava otsusega. Kohtuotsuse põhjendava osa täiendamine täiendava otsusega oli iseenesest ebaseaduslik ja seetõttu ei saa 22.12.2009 otsusega lisatud täiendust lugeda kohtuotsuse põhjenduste osaks, kuid siiski peab apellant vajalikuks tugineda apellatsioonimenetluses ka antud õigusnormi rikkumisele. Hageja tegevusest nähtub objektiivselt kostja soodustamise tahe ja järelikult ei ole

§ 1018

lg 2 antud õigussuhtele kohaldatav.

§ 1018

lg 2 sätestab, et käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust selles, et hageja täitis kolmanda isikuna kostja kohustuse

§ 78lg 1 mõttes.

Seega on ilmne, et hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks ja sellisel juhul on

§ 1018lg 2 kohaldamine välistatud.

1. Sõltumata asjaolust, kas käsitleda 15.12.2009 kohtuotsuse resolutsiooni sellisena nagu see otsuses sisaldub, 15.12.2009 vigade parandamise määruses kajastatud kujul või 22.12.2009 täiendava otsusega määratletud kujul, ei vasta kohtuotsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Hagi esemeks oli lisaks põhinõudele ka viivise nõue. Kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole hageja viivise nõuet lahendatud. Järelikult on kohus vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 5 nõudeid. Vastustaja seisukoht
2. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus tuleb tühistada oluliste vastuolude tõttu menetlusõiguse normidega. Samas on apellatsioonikohtul võimalik teha kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 uus otsus tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
4. Määrusega 11.06.2010 rahuldas kolleegium apellandi määruskaebuse ja tühistas maakohtu 15.12.2009 määruse (t lk 92), millega maakohus otsuses vea parandamist võimaldava TsMS § 447 alusel muutis menetletava otsuse resolutsiooni selliselt, et asendas otsustuse „hagi rahuldada“ otsustusega „jätta hagi rahuldamata“. Seega tuleb nõustuda apellandi seisukohaga, et vaidlustatud otsus on vastuoluline --- resolutsiooni kohaselt hagi rahuldati, kuid nii põhjenduste kui menetluskulude jaotuse kohaselt hagi jäeti rahuldamata. Selliselt ei ole maakohtu lahend kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 1, mille kohaselt peab kohtuotsus 7 olema seaduslik. Otsuse sisu seaduslikkus on sätestatud TsMS §-s 442, mille lg 5 kohaselt peab otsuse resolutsiooniga kohus lahendama poole nõuded ja veel lahendamata taotlused selgelt ja ühemõtteliselt ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Vaidlustatud lahendi puhul need nõuded täidetud ei ole.
5. Kolleegium nõustub ka apellandi seisukohaga, et täiendava otsuse tegemiseks maakohtul alused puudusid. TsMS § 447 lg 1 kohaselt ei saa otsuse teinud kohus pärast lahendi avalikult teatavaks tegemist seda tühistada ega muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asjaolud, millised annavad aluse teha täiendava otsuse, on ammendavalt sätestatud TsMS § 448 lg-s
6. Maakohtu täiendav otsus ei sisalda viidet ühelegi nimetatud lõike punktile. Ka ei ole võimalik täiendava otsuse sisust saada aru, millisest alusest on kohus lähtunud. TsMS § 448 lg 1 ei anna võimalust täiendada otsuse põhjendusi. Ka jääb arusaamatuks, et kui maakohus leidis, et 15.12.2009 jäi lahendamata hageja nõue põhivõlgnevuse suuruses 15 277.70 krooni sissenõudmiseks kostjalt (ehk siis resolutsiooni sõnastuses vastavalt vea parandamise määrusele „Jätta hagi rahuldamata“ ei sisaldunud viide põhinõude lahendamisele), siis oleks kohus pidanud otsuse resolutsiooni ka kõrvalnõude osas täiendama. Seda aga ei tehtud. Kolleegium on seisukohal, et 15.12.2009 otsuse täiendamine tegelikkuses selles osas, milles maakohus seda tegi, vajalik ei olnud. Hageja oli esitanud põhinõude ja kõrvalnõude ning kui võtta aluseks maakohtu tegelik tahe, mis nähtus vea parandamise määrusest, siis oli kohus jätnud hagi kogu ulatuses (mõlema nõude osas) rahuldamata. Seega puudus ka vajadus otsuse resolutsiooni täiendada.
7. Eelpool asus kolleegium seisukohale, et maakohtu 15.12.2009 otsus (seega siis ka selle osaks olev 22.12.2009 täiendav otsus) tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Samas on kolleegium seisukohal, et uue otsuse tegemisel saab võtta TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
8. Maakohus on asjakohaselt analüüsinud otsuses käsundita asjaajamise tuvastamise eeldusi

§ 1018alusel.

Käsundita asjaajamise puhul on tegemist olukorraga, kus keegi (asjaajaja) teeb mingi teise isiku (soodustatu) õigussfääri kuuluva teo. Selline asjaajamine võib olla soodustatu poolt soovitav ning kasulik, kuid võib olla ka põhimõtte „igal isikul on õigus omi asju ise ajada“ rikkumine.

§ 1018

lg 2 kohaselt ei ole tegemist käsundite asjaajamisega, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Arusaamatuks jääb apellatsioonkaebuse väide, et 15.12.2009 otsuses ei tuginenud maakohus hagi rahuldamata jätmisel

§ 1018lg-le 2.

Nimetatud otsus asub toimikus lk-del 88-91 ja otsuse põhjendava osa

1. lõikes on kohus otseselt viidanud nimetatud materiaalõiguse sättele (t lk 90).
2. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjal oli sõlmitud mobiilsideteenuse osutamise leping Elisa Mobiilsideteenused AS-ga ja selle alusel oli antud kostja kasutusse mobiiltelefoni number XX XX XXX. Vaidlust ei ole ka selles, et arve juuni 2005 eest tasus hageja summas 15 277.79 krooni. Vaidlus poolte vahel taandub küsimusele, kas hageja nõue kostja vastu tuleneb käsundita asjaajamisest ehk kas arve maksmisega ajas hageja kostja asja.

§ 78

lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja on tuginenud asjaolule, et tal puudus lepingust või seadusest tulenev kohustus arvet tasuda. Õige on iseenesest, et arve maksmisega vabanes kostja enda kohustusest Elisa Mobiilsideteenused AS-i ees (

§ 78lg 1).

Siiski tuleb kontrollida, kas esinevad alused

§ 1018ja § 1023 lg 1 alusel tagasinõude esitamiseks kostja vastu.

38.

§ 1018

lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Võõra asja ajamise tahte tõendamise seisukohalt on oluline, kas tegemist on objektiivselt või subjektiivselt võõra asja ajamisega. Objektiivselt võiks 8 hageja tehtud teost järeldada, et ta ajas kostja asja, sest ta tasus kostjale esitatud arve. Soodustatu, kes tahab vabaneda oma kohustusest, peab sellisel juhul tõendama vastupidist, see tähendab, et eeldatakse võõra asja ajamise tahet.

1. Kostja selgitas, et andis telefoni oma isa T. J. kasutusse, kusjuures isa pidi tasuma arved ning isa omakorda andis
2. aasta mai lõpus või juuni alguses mobiiltelefoni kasutada AS-ga Oilseeds Trade seotud isikutele, kelleks lisaks temale olid hageja ja V. V.. Nimetatud asjaolud leidsid tõendamist tunnistaja T. J. ütlustega, mille kohaselt hakkasid telefoni kasutama tunnistaja ise, hageja ja V. V.
3. aasta kevadel; maikuu lõpus registreeriti ettevõte nimega Oilseeds Trade; kõik nimetatud isikud töötasid tol ajal AS-s Werol Tehased ja töölepingutes oli konfidentsiaalsuskokkulepe, mistõttu kasutati kostjalt saadud telefoninumbrit Oilseeds Trade numbrina; telefon asus Tallinna kontoris, kus töötas hageja, kel oli kõige rohkem vaja varjata seda, et ta on seotud Oilseedsiga; hagejaga oli kokkulepe, et tema finantseerib Oilseedsi käivitamist rahaliselt, makstes kulud; põhiliselt kasutaski telefoni hageja ja tema tasus arve, kuna kõned olid tehtud firma huvides. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et vaidlusalust arvet makstes ei ajanud hageja kostja asja

§ 1018

lg 1 mõttes, vaid võis ajada kas AS-i Oilseeds Trade asja või täita enda kohustust teiste selle äriühinguga seotud isikute ees. Seega ei soovinud hageja arve maksmisega teha sooritust kostja kasuks, mistõttu hagejal puudub tagasinõude esitamiseks kostja vastu õiguslik alus ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

1. Käesolevas asjas ei ole hageja kogu kohtumenetluse kestel (seal hulgas ka mitte kostja vastava taotluse alusel) selgitanud neid elulisi asjaolusid, millised tingisid tema poolt kostja arve tasumise. Hageja on esile toonud vaid ühe faktilise asjaolu --- tema tasus arve kostja isa palvel (t lk 82). Selle üle ka vaidlust ei ole, aga miks ta pidi seda tegema, kui asjaolud ei olnud sellised nagu tõi esile kostja, seda hageja seisukohtadest ei selgu. Kostja on tunnistaja ütlustega tõendanud, et hageja ei teinud vaidlusalust tegu kostja kasuks ja hageja kostja poolt tõendatud asjaolusid ümber ei lükanud. Tunnistaja ütlustega tõendatud asjaoludest saab teha järelduse, et kui ka kostja oleks vaidlusaluse arve ise tasunud, oleks tal tekkinud tagasinõudeõigus nende isikute vastu, kes tegelikult telefoninumbrit kasutasid ja nende hulka kuulus ka hageja. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kes (kas hageja, T. J. või V. V.) ja millises mahus vaidlusalusel perioodil kostja telefoninumbrit kasutas. Kostja tõendas tunnistaja ütlustega, et tema seda ei kasutanud ning et ta oli andnud vaidlusaluse telefoninumbri T. J. kasutusse, kellega oli tal kokkulepe ka kasutatavate sideoperaatori teenuste eest tasumise kohta. T. J. tunnistajana tõendas, et tema kasutas kostja telefoni vaidlusalusel perioodil koos hageja ja V. V.. Hageja tunnistaja ütlusi ümber ei lükanud. Vastupidi --- hageja võttis omaks asjaolu, et tõepoolest kasutas vaidlusalusel perioodil kostjale kuuluvat telefoninumbrit kostja isa T. J. (t lk 58 vastuse p 3) ja et tasumiseks andis hagejale arve nimelt kostja isa. Millised kokkulepped omavahel olid hagejal, T. J. ja V. V. (seal hulgas selles osas, kes milliseid kulutusi kandis ja milliseid kulutusi kandis äriühing) omavad eeldatavalt tähtsust nendevaheliste võimalike vaidluste lahendamisel, kuid käesolevas asjas on hagi rahuldamiseks vajalik tuvastada õigussuhe vaid hageja ja kostja vahel.
2. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et tunnistaja T. J. ütlused oleks maakohus pidanud TsMS § 238 lg 5 teise aluse alusel jätma arvestamata. Viidatud lause kohaselt võib jätta tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, millised annaksid aluse hinnata tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Tunnistaja kinnitas enne ütluste andmist, et räägib asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata, samuti hoiatas kohus teda teadvalt valeütluste andmise eest (t lk 81). Tunnistaja lähisugulus menetlusosalisega ja viha teise menetlusosalisega ei saa iseenesest anda kohtule alust 9 suhtuda tema ütlustesse kui eelduslikult ebausaldusväärsetesse. Seda enam, et peale tunnistaja ütluste ärakuulamist hageja esindaja kohtuistungil vastavasisulisi väiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll t lk 82-87). Hagejal oli võimalik tunnistaja ütlusi lükata ümber omapoolsete tõenditega, sest asjaolud, milliste kohta tunnistaja teadis ütlusi anda, olid hagejale teada juba kostja 15.11.2008 vastusest (t lk 25-29; hageja seisukohad sellele t lk 46-47). Muu hulgas oli hagejal võimalik nõustuda kostja taotlusega kuulata asjas teise tunnistajana üle V. V., kuid hageja vaidles sellele kostja taotlusele vastu (t lk 67). Tunnistaja T. J. ütlustele lisab veenvust ka asjaolu, et vastavalt kohtule kättesaadavale äriregistri elektroonilisele andmebaasile asutati maikuus 2005 tõepoolest AS Oilseeds Trade (algselt OÜ; reg/kood 11141531) ning asutajateks olid hageja ja V. V.. Samad isikud olid vaidlusalusel perioodil äriühingu osanikeks ja V. V. ka juhatuse liikmeks. Samuti nähtub hageja enda poolt esitatud lähetuse taotlusest, et tunnistaja viibis perioodil 12.06.-17.06.2005 rapsiostu läbirääkimiste eesmärgil lähetuses Oilseeds Trade töötajana (t lk 48). TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest tulenevalt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
3. Apellandi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks apellatsioonimenetluses tuleb jätta rahuldamata. Hageja taotleb kuulata üle tunnistajana V. V. ja võtta hagejalt seletus vande all. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud taotlus on esitatud hilinenult. TsMS § 652 lg 2 ja lg 3 p 2 mõtte kohaselt ei võta ringkonnakohus aluseks tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata, samuti tõendit, mida oleks saadud esitada maakohtus, kuid seda ei tehtud. Hagejale olid teada kostja poolt taotletavad tõendid (seal hulgas tunnistajatena T. J. ja V. V.) ja asjaolud, mida kostja tunnistajate ütlustega soovis tõendada. Seega juhul, kui hageja oli seisukohal, et V. V. teadis ka neid asjaolusid, millega hageja oma väiteid põhjendas, oli tal võimalus kas nõustuda kostja vastava taotlusega või ise taotleda sama isiku ülekuulamist. Hageja vaidles maakohtus vastu mõlemale tunnistajale ja maakohus jättis V. V. osas taotluse rahuldamata põhjusel, et kostja taotluse kohaselt pidi ta teadma samu asjaolusid, mis T. J., ning kohus ei pidanud vajalikuks kuulata üle mitut tunnistajat samade asjaolude kohta (t lk 71). Samuti vaidles hageja esindaja kohtuistungil vastu kostja taotlusele, et hageja isiklikult ilmuks kohtuistungile ja annaks seletuse (kohtuistungi protokoll t lk 82-87), kuid ka sellele taotlusele vaidles hageja esindaja vastu ja maakohus jättis taotluse õigustatult rahuldamata. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja käsutas maakohtus talle kuuluvaid menetlusõigusi oma parimal äranägemisel, maakohus talle takistusi ei teinud.
4. Põhivõlgnevuse osas nõude rahuldamata jäämisel puudub alus rahuldada hageja nõuet ka viiviste osas.
5. Uue otsuse tegemisel tuleb jaotada poolte menetluskulud, millised hagi rahuldamata jäämise korral jäävad TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kummagi poole enda kanda, kuna apellatsioonkaebuse rahuldas apellatsioonikohus osaliselt. Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok