Obsah (5)

§ 1§ 26§ 8§ 15§ 72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-07-212

) mõttes. Töölepinguna pealkirjastatud lepingute olemasolu iseenesest ei tõenda töösuhte olemasolu.

§ 1

kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Asjas uuritud tõendite kohaselt ei täitnud kostja seaduslik esindaja ega viimase poolt määratud muu isik hageja suhtes mingit juhtimisfunktsiooni. Seega ei saa tuvastatuks lugeda hageja allumist töölepinguseaduse mõttes kostja seaduslikule esindajale või tema poolt määratud muule isikule. Sõltuvussuhe töölepinguseaduse mõttes puudus. Tunnistaja Margus Mägi ütluste kohaselt ei olnud hageja tööaeg määratud, ta tuli siis, kui ta tahtis. Vahest sõitis 10 tundi, vahest rohkem, tundide arvestust ei olnud. 3 Tõendamist ei leidnud, et kostja maksis hageja töövahendite eest, määras töö tegemise aja, koha ja viisi, kandis töö tegemisega kaasneva riski, sai tööst tulu või kasumi. Hageja tasus kostjale sõiduki kasutamisega seoses liisingumaksed, kindlustusmaksed ja hüvitas osaliselt maksud, mis tulenesid maksuhalduri ja kostja vahelistest suhetest. Hageja kandis taksoteenuse osutamisega seotud muud kulutused (kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja taksode ooteplatsi kasutamise tasu). Kostja nõustumisest asjaoludega, et hageja osutas taksoteenust kostja nime all, kasutas selleks kostja poolt liisitud sõiduautot, sai taksotellimusi kostja telefoni vahendusel, ei piisa, et lugeda tuvastataks töösuhe

mõttes. Volikirjast nähtuvalt on küll hageja kostjat volitanud sõidukit kasutama, kuid nimetatud asjaolust ei saa järeldada, et tegemist oli töösuhtega. K. Tikoga sõlmitud tööleping ei ole käesolevas vaidluses määrav, sest pooltevaheline suhe ei ole otseses sõltuvuses kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingutest. Kuivõrd hageja hüvitas kostjale vähemalt osaliselt tema eest makstu, siis ei saa nimetatud tõendist tulenevalt töösuhte olemasolu tõendatuks lugeda. Kohus leidis, et lepingu sõlmimisel ei olnud poolte ühine tegelik tahe suunatud töösuhte tekitamisele. Poolte tegelik tahe oli suunatud kostjale kuuluva ja tema poolt liisitud vara kasutustingimuste kindlaksmääramisele. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid ning poolte käitumist lepingu täitmisel, tuleb poolte vahel sõlmitud töölepingut hinnata näiliku tehinguna. Vastavalt TsÜS §-le 89 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4. I. Eensoo esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista OÜ-lt Viljandi Takso I. Eensoo kasuks välja saamata jäänud töötasu alates 10.11.2004 summas 31 725 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) lähtudes

§-st 8 loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Vastustaja ei tõendanud, et poolte vahel eksisteeris töölepingu asemel mingi teine lepinguline suhe või et kirjalik tööleping oleks koostatud teise tehingu varjamiseks. Eelkirjeldatud lähenemine on vastuolus Riigikohtu 31.03.2008 otsusega nr 3-2-1-13-08, milles on leitud, et juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. I. Eensoo ning OÜ Viljandi Takso vahel sõlmitud kirjalik tööleping vastab kõigile töölepingule esitatavatele nõuetele. Poolte vahelises suhtes esinesid tunnused, mis viitavad töösuhtele. Apellant kasutas vastustajale kuuluvat töövahendit sõiduautot Kia Carnival, vastustaja kindlustas apellandi tööga, I. Eensoo allus tööandja juhtimisele jms. Apellandi kasutuses olnud sõidukit kasutas veel teine vastustaja töötaja ning OÜ Viljandi Takso tasus I. Eensoo eest makse. Tunnistaja M. Mägi selgitas, et OÜ Viljandi Takso juhataja andis 2005 suvel tema valdusesse kõigi ettevõtte töötajate töölepingud ning nende hulgas oli ka I. Eensooga sõlmitud leping. Tunnistaja poolt kirjeldatud ajal (2005 suvel) ei kasutanud I. Eensoo taksoteenuse osutamiseks OÜ-le Viljandi Takso kuuluvat sõiduautot Kia Carnival, vaid isiklikku väikebussi. 2005. a veebruaris põhjustas vastustaja töötaja K. Tiko Kia Carnivaliga liiklusõnnetuse. Selle tagajärjel polnud sõidukit võimalik kasutada ning kuna tööandja ei kindlustanud I. Eensood teise töövahendi ning tööga, siis registreeris I. Eensoo 4 ennast FIE-ks ja osutas taksoteenust isikliku sõidukiga. Samas ei lõpetanud selline olukord töösuhet poolte vahel, sest pärast remondi lõppemist sai apellant Kia Carnivali uuesti enda kasutusse ning jätkas sellega töötamist. Seega ei tõenda tunnistaja M. Mägi ütlused töösuhte puudumist, sest tunnistaja kirjeldas perioodi, kus apellant ei saanud temast mitteoleneval põhjusel kasutada OÜ Viljandi Takso sõidukit ning seetõttu ei kontrollinud OÜ Viljandi Takso juhataja sel ajal töötaja tegevust; 2) ei arvestanud maakohus apellandi töörežiimi erisuste hindamisel sellega, et vastavalt töölepingule töötas I. Eensoo OÜ-s Viljandi Takso osalise koormusega ning seetõttu on mõistetav, et tema tööaeg oli erinev täiskoormusega töötavate taksojuhtide tööajast; 3) ei esitanud OÜ Viljandi Takso kohtule I. Eensoo avaldust töölepingu lõpetamiseks, samuti mõlemat eksemplari väidetavalt 12.11.2004 sõlmitud lepingust. Eeltoodut arvestades tekkis töösuhe poolte vahel alates 10.11.2004, kuna sel päeval sõlmiti kirjalik tööleping ning apellant sai oma kasutusse sõiduauto Kia Carnival; 4) hindab TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole eelnimetatud nõuet järginud. Maakohus on analüüsinud apellandi poolt esitatud tõendeid ükshaaval ning märkinud iga tõendi puhul, et see ei ole piisav töösuhte olemasolu tuvastamiseks. Kohtuotsuse seaduslikkus ning põhjendatus tähendab muu hulgas ka seda, et kohus peaks hindama tõendeid kogumis. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtuvalt

§-s 8 sätestatud põhimõttest pidanuks vastustaja tõendama, et pooled ei sõlminud töölepingut, st nende tahe oli suunatud mõne teise õigussuhte loomisele. 5. OÜ Viljandi Takso vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on väär apellandi väide, et maakohus ei ole järginud

§-s 8 sätestatut. Uuritud tõenditest tegi kohus õige järelduse, et kostja hageja suhtes mingit juhtimisfunktsiooni ei täitnud ja sõltuvussuhe

mõttes puudus. Samuti ei leidnud kinnitust, et vastustaja oleks maksnud apellandi töövahendite eest, määranud töö tegemise aja, koha ja viisi, kandnud töö tegemisega kaasnevat riski, saanud tööst tulu või kasumi. Seega ei ole tuvastatud töösuhte põhitunnuseid. Sellest tulenevalt ei saa omistada määravat tähtsust asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud töölepinguna pealkirjastatud ja formaalselt

§ 26nõuetele vastav kirjalik leping ja, et see leping oli tunnistaja M.

Mägi valduses. Samuti ei piisa töösuhte olemasolu tuvastamiseks asjaolust, et apellant kasutas töövahendina vastustaja poolt liisitud sõiduautot ning sai taksotellimusi vastustaja telefoninumbri vahendusel, sest apellant tasus ise nii sõiduauto liisinguja kindlustusmaksed kui ka muud töövahendile tehtavad kulutused ja telefoniteenuse kasutamise eest; 2) ei ole vaidlust selles, et apellant sai endale kogu taksoteenuste osutamise eest klientidelt saadava teenustasu, mis ei ole töölepingule omane. Juhul, kui apellant oleks töötanud töölepingus märgitud 0,5 koormusega, olnuks tema tööaeg vaid 4 tundi päevas. Samas nähtub tunnistaja M. Mägi ütlustest, et I. Eensoo sõitis vahest 10 tundi, vahest rohkem, tundide arvestust ei olnud. Seega kinnitavad tunnistaja M. Mägi ütlused, et apellant ei olnud allutatud vastustaja tööajarežiimile. Isegi juhul, kui lugeda pooltevaheline töösuhe tõendatuks kirjaliku töölepingu tingimustel, siis tuleb tööleping lugeda lõppenuks 13.03.2005. Poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut

mõttes. 5 EELNEV APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. detsembri 2009 otsusega I. Eensoo apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tartu Maakohtu 28.01.2009 otsuse muutmata ning menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus I. Eensoo kanda.
3. Riigikohus tühistas
4. aprilli 2010 otsusega asjas nr 3-2-1-26-10 Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri 2009 otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu seisukoha kohaselt asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastatud asjaolude alusel hindama, kas pooled sõlmisid
6. novembril 2004 töölepingu. Töösuhte tuvastamisel tuleb praegusel juhul muu hulgas arvestada ka seda, kas hagejal oli võimalik osutada taksoteenust ilma töölepingu alusel töötamiseta. Kui hageja ei oleks saanud töölepingut sõlmimata taksojuhina tegutseda (nt Viljandis kehtinud taksoveoloa andmise korrast tulenevalt), võib olla ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu. Kuna kostja alternatiivse vastuväite kohaselt lõpetati tööleping
7. märtsil 2005, peab ringkonnakohus, tuvastades töölepingu olemasolu, tegema kindlaks ka selle, kas ja kui, siis millal tööleping lõpetati. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Maakohtu
9. jaanuari 2009 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab välja OÜ-lt Viljandi Takso Illar Eensoo kasuks saamata jäänud töötasu 5339 krooni.
10. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja ja kostja vahel eelkõige vaidlus selles, kas poolte vahel 10.11.2004 sõlmitud leping on tööleping või on tegemist näiliku tehinguga.

§ 8

kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. 10. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas taksoteenust kostja nime all, kasutades selleks kostja liisitud sõiduautot ja saades tellimusi kostja telefoni kaudu ning, et hageja tasus taksoteenuse osutamisega seotud kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi kasutamise tasu, sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja ei määranud hageja töö tegemise aega, kohta ja viisi, ei maksnud hageja töövahendite eest, ei kandnud töö tegemisega kaasnevat riski ega saanud tööst tulu või kasumit, kostja tasus hageja eest tulu- ja sotsiaalmaksu ning hageja hüvitas need maksud kostjale. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt taksoteenuse osutamine kostja nime all, kostja poolt liisitud sõiduauto kasutamine ja sai tellimuste saamine kostja telefoni kaudu tõendavad töösuhte olemasolu poolte vahel. Kostja vastuväide, et hageja soovis saada tööd taksojuhina (tlk 14) ning töölepinguga sooviti pikendada hageja sotsiaalkindlustuse kehtivust (tlk 15), ei kinnita töösuhte puudumist poolte vahel, vaid need asjaolud võivad koos muu asjas tuvastatuga kinnitada, et pooled sõlmisid töölepingu. See, et hageja tasus kostjale kütuse-, hooldus- ja remondikulud, telefoni ja ooteplatsi kasutamise tasu ning liisingu- ja kindlustusmaksed, ei tõenda iseenesest, et pooled ei sõlminud töölepingut. Eelnimetatud poolte poolt kokkulepitud lisatingimused ei muuda töölepingut olematuks. 6 Kostja vastuväide hagile, et ta ei juhtinud hageja tööd, ei tõenda samuti iseenesest töölepingu puudumist. Hageja töö iseloomust tulenevalt ei ole mõeldav, et kostja kontrolliks ja juhiks täielikult hageja tööd. Ka asjaolust, et hageja hüvitas kostjale kinnipeetud tulu- ja sotsiaalmaksu, ei saa järeldada, et pooled ei sõlminud töölepingut. Töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on

§ 15kohaselt kehtetud.

Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. 11.

§-s 9 sätestatu kohaselt kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Antud juhul kostja väite kohaselt sõlmiti tööleping selleks, et varjata hageja tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ajal, mil ta ei olnud ettevõtjana registreeritud ega äriregistrisse kantud. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses asunud seisukohale, et „vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustik (ÄS) ei kohustanud isikut esitama taotlust enda füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kandmiseks. Enne

1. jaanuari
2. a kehtinud ÄS § 3 lg 1 kohaselt võis füüsilisest isikust ettevõtjaks olla iga füüsiline isik. Sama paragrahvi teise lõike järgi kanti füüsilisest isikust ettevõtja äriregistrisse tema nõudel. Füüsilisest isikust ettevõtja tuli kanda äriregistrisse juhul, kui ta oli maksukohustuslasena registreeritud Maksu- ja Tolliametis käibemaksuseaduse järgi. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli ÄS § 3 lg 2 teise lause järgi kohustatud nõudma enda äriregistrisse kandmist. Seega ei ole kostja kooskõlas TsMS §-ga 235 põhistanud oma väidet, et tööleping sõlmiti muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu varjamiseks“. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal ei oleks olnud võimalik osutada taksoteenust ilma töölepingu alusel töötamiseta ning antud juhul see asjaolu pigem kinnitab poolte vahel töölepingu sõlmimist. Ringkonnakohus leiab, et tuvastamist ei ole leidnud asjaolu, et tööleping oleks sõlmitud mingi teistsuguse lepingu varjamiseks ning tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et pooled sõlmisid
3. novembril 2004 töölepingu.
4. Kostja on asjas esitanud alternatiivse vastuväite, et isegi kui oli tegemist töölepinguga, siis lõpetati see
5. märtsil
6. Hageja on sellele väitele vastu vaielnud ning hageja seisukoha kohaselt lõppes tööleping oktoobris
7. Ringkonnakohus leiab, et asjas olevate tõenditega on tõendatud pooltevahelise töölepingu lõpetamine
8. märtsil
9. Toimikus lk-l 53 oleva töölepingu kohaselt on see lõpetatud 13.03.
10. Kanne töölepingu lõpetamise kohta on allkirjastatud nii tööandja (s.o kostja) kui töötaja (s.o hageja) poolt. Hageja väitel ta andis juba töölepingu sõlmimisel allkirja kahte kohta ning ta ei ole esitanud töölepingu lõpetamiseks avaldust kostjale. Ringkonnakohus leiab, et selline hageja vastuväide on paljasõnaline ning ei lükka ümber kostja väidet töölepingu lõpetamise kohta
11. märtsil
12. Puudub mõistlik seletus, miks töölepingu sõlmimisel andis hageja kaks allkirja, ühe pärast lõppsätteid ning teise pärast osa, mis käsitleb töölepingu lõpetamist. Samuti on hageja enda poolt maakohtule esitatud töölepingul (tl 5) vaid üks hageja allkiri pärast lõppsätteid, hageja poolt ei ole allkirjastatud töölepingu lõpetamise osa. Kuigi seadus nõuab töölepingu lõpetamisest etteteatamist kirjalikult (

§ 72

), ei ole välistatud töötaja poolt esitatud suulise avalduse aktsepteerimine tööandja poolt. Seega asjaolu, et antud juhul ei ole kostjal esitada töötaja kirjalikku avaldust töölepingu lõpetamiseks, ei anna alust väita, et töölepingut ei lõpetatud 13.03.2005 suulise avalduse alusel. Töölepingu jätkumist pärast 13.03.2005 ei tõenda hageja avaldus kostjale 12.05.2005 (tl 45). Nimetatud avaldus väljendab vaid hageja seisukohta ning ei tõenda seda, et mais 2005 oli hageja ja kostja vahel töösuhe. Samuti ei tõenda nimetatud asjaolu tunnistaja M. Mägi ütlused 7 (tl 66-67), mille kohaselt ta tegeles uute töölepingute täitmisega

1. aastal ja nägi kaustas ka varem sõlmitud lepinguid. Asjaolu, et tunnistaja nägi hagejat töötamas
2. aastal kolmel viimasel kuul, ei tõenda seda, et poolte vahel 10.11.2005 sõlmitud tööleping kehtis sel ajal, sest 16.05.2005 oli sõlmistud poolte vahel kasutusvaldusleping (tl 60-61) ning selle kohaselt oli kasutusvalduse esemeks auto nr 444 peatuskohaga Viljandi bussijaam (taksopeatus) telefonide ja parkla kasutamisõigusega. Töölepingu lõpetamist 13.03.2005 kinnitab ka see, et hageja on 30.03.2005 sõlminud AS-ga Viljandi Centrum koostöölepingu (tl 62-64), mille kohaselt AS Viljandi Centrum võimaldas hagejal kasutada oma taksopeatust, logo ja telefone ning hageja kohustus mitte töötama eriloata taksoteenuseid osutavate konkurentide juures ning töötama füüsilisest isikust ettevõtjana.
3. Kuna poolte vahel oli tööleping, mis lõppes 13.03.2005, ning kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale perioodil 10.11.2004 – 13.03.2005 maksnud lepingus ettenähtud töötasu, siis tuleb hagi rahuldada osaliselt ning välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu kehtivuse ajal saamata jäänud töötasu. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt arvestatud saamata jäänud töötasu suuruse kohta. Seega tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu 10.11.2004 kuni 01.01.2005 2085 krooni ja 01.01.2005 kuni 13.03.2005 3254 krooni (1345+1345+564=3254), kokku 5339 krooni.
4. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta 17% ulatuses OÜ Viljandi Takso kanda ja 83% ulatuses I. Eensoo kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 8 Viivi Tomson