Obsah (4)

§ 31§ 32§ 36§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-08-87247 Tsiv

) § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Hageja seletusest ja tunnistaja V. R ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja andnud kirjalikku nõusolekut oma palgast tööandjale tekitatud kahju kinnipidamiseks. Seega puudus kostjal seaduslik alus selliste kinnipidamiste tegemiseks ja lõpparve väljamaksmata jätmiseks. Kostja väide, et ta ei teadnud hageja pangakontot on paljasõnaline, sest samaaegselt tööraamatu kätteandmisega oli hagejale võimalik lõpparve välja maksta. Hageja palgalehest nähtuvalt on kostja temale väljamaksmiseks arvutanud 0 krooni. Kohus nõustus hageja poolt esitatud keskmise kuupalga arvutusega 239.13 x 23= 5 499.99 krooni ning leiab, et kostja on omapoolse keskmise palga arvutamise esitamisel jätnud tähelepanuta Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg

1. Seega tuleb kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 5499.99 krooni. Kostja taotles oma vastuhagis lähetuskulude 487.95 krooni väljamõistmist ning tasaarvestada poolte vastastikused nõuded, kui rahuldatakse mõlema poole nõuded. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja võlgneb kostjale lähetuskulud 487.95 krooni. Seega tuleb hageja nõude osas teha tasaarvestus ja vähendada hageja kasuks välja mõistetavat summat 487.95 krooni võrra ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 12 449.30 krooni. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt 10 449.95 krooni väljamõistmist. Poola infrastruktuuriministri 18.08.2003 määrusega olid kehtestatud ajalised liikluspiirangud ja – keelud teatud kategooria sõidukitele, hageja kinnitas kohtule, et ta oli neist piirangutest teadlik. Hageja pöördus ülemuse poole alles pärast seda, kui ta rikkumise tõttu kinni peeti ja rahatrahv määrati. Kostja seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt on palju olnud teel ummikuid, need on ettenägematud olukorrad ning siis peab autojuht otsima varakult parklat või jääma tee äärde seisma. Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad Töökoodeksi (TööK) § 126 järgi reeglina süüliselt tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). Pooltel ei ole vaidlust, et kostja tasus hageja keeluajal sõitmise eest määratud trahvi 1000 zlotti (4719.10 krooni) ja sõiduki pukseerimise ning parkimise kulud 488 zlotti (2302.90 krooni). Seega on hageja õigusvastase käitumisega töökohustuste täitmisel kostjale tekitanud kahju kokku 7022 krooni. Hageja keskmiseks kuupalgaks on 5499.99 krooni. TööK § 126 kohaselt kannavad kahju eest, mis on ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud töökohustuste täitmisel, töötajad, kelle süü läbi on kahju tekitatud, materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga. Seega kuulub TööK § 126 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kahju hüvitisena tema keskmine kuupalk 5499.99 krooni. Hagejast tulenevatel põhjustel hilines kaup sihtkohta ning seetõttu pidi kostja hüvitama lisakulutused ja alandama Elke Transport OÜ veo hinda 1500 krooni võrra. Hageja poolt juhitud auto kaubaga jõudis sihtpunkti ettenähtust vähemalt kolm päeva hiljem. Elke Transport OÜ taotles hinna alandamist 1500 krooni võrra seoses lisakulutustega, mis tekkisid seoses lisatranspordi tellimisega koormas sisaldunud tellija kliendi kauba kohaletoimetamiseks. Seega on Elke Transport OÜ taotlenud kostjalt hinna alandamise teel talle tekkinud kahju hüvitamist. Tööülesannete täitmisel teisele äriühingule tekitatud kahju hüvitamist võidakse regressi korras nõuda ka töötajalt. Hinna alandamisega kolmanda isiku poolt on kostjal tekkinud kahju 1500 krooni, kahju tekkimine on põhjuslikus seoses hageja õigusvastase käitumisega ning hageja 5 ei ole tõendanud süü puudumist. Seega tuleb kostja nõue 1500 osas rahuldada ja välja mõista hagejalt kostja kasuks 1500 krooni. Hageja pidi minema töölähetusse Venemaale, mistõttu vormistati talle Vene viisa tööandja kulul ning kostja nõuab viisa vormistamise kulude hüvitamist. Kuivõrd töösuhe lõppes hagejapoolsete töökohustuste rikkumise tõttu, siis ei olnud kostjal enam võimalik hagejat töölähetusse saata. Hageja vaidleb kostja nõudele vastu, leides ta oli sunnitud esitama lahkumisavalduse tööandjast tingitud põhjustel. Hageja sai kostja poolt vormistatud viisa kostjalt kätte alles pärast töösuhte lõppemist ja kasutas seda isiklikul otstarbel. Kohus nõustus, et kostjal on tekkinud alus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõuda viisat, mis oli hagejale tellitud tulevase töökohustuse täitmiseks, tagasi, kuna see kohustus langes seoses pooltevahelise töölepingu lõppemisega ära. Kuna viisateenuse tagastamine ei ole natuuras olemuslikult võimalik, tuleb hagejal hüvitada saadu harilik väärtus ehk 1440 krooni. Kohus leidis, et kostja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 5499.99 + 1500 + 1440 = 8439.99 krooni. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kuna kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 12 449.30 krooni ning rahuldas kostja vastuhagi osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 8439.99 krooni, siis kohus tasaarvestas poolte nõuded rahuldatud osas 12 449.30 – 8439.99 = 4009.31 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. OÜ Plangi Trans esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri 2009 otsuse osas, millega rahuldati L. Pirni lõpparvega viivitamisest tulenev nõue summas 5499.99 krooni ja taasarvestuse tulemusena mõista L. Pirnilt välja 1490.68 krooni. Alternatiivselt palub apellant tühistada lõpparve viivitamisest tulenev nõue summas 5499.99 krooni ja saata asi nimetatud osas maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 232, § 436 ja 438 lg
4. Kohus on asunud seisukohale, et kostja on viivitanud lõpparve maksmisega, mistõttu kuulub tööandjalt TLS § 119 lg 2 järgi väljamõistmisele hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kostja on menetluse kestel korduvalt väitnud ja juhatuse liikme vande all antud seletustega tõendanud, kuivõrd poolte nõuded tasaarvestati, siis puudub hageja alus nõuda kostjalt lõpparve viivitamisest tulenevat keskmist palka. Kohus on jätnud kostja seisukohad tähelepanuta ja vande all antud ütlused hindamata. Kohus on põhjendamatult lähtunud hageja ütlustest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et isegi juhul, kui poolte nõuded ei oleks tasaarvestatud, ei ole vastustaja apellandile lõpparve tasumise nõuet esitanud. On oluline, et just lõpparve nõude esitamata jätmine omab tähtsust, sest kostja on korduvalt väitnud, et hageja ei ole lõpparve nõuet esitanud ning apellandil puudus võimalus lõpparvet vastustajale välja maksta; 2) ei saanud tööandja lõpparvet välja maksta, sest tal puudusid rekvisiidid, kuhu lõpparve kanda ning hageja ei käinud lõpparvet küsimas. Samas ei saa kirja teel rahakaardi saatmist käsitleda lõpparve maksmisena. Kui leiab kinnitamist, et poolte vahel puudus tasaarvestamise kokkulepe, tuleb kohtul tuvastada, kas hageja on apellandile lõpparve nõuet esitanud. Kuivõrd hageja ei ole 6 kostjale lõpparve tasumise nõuet esitanud, siis ei ole kostja lõpparve tasumisega viivitanud, mistõttu on hageja nõue alusetu; 3) on poolte vande all antud ütlused on vastukäivad, kuid kohus ei ole millegagi põhjendanud, mispärast ta nõustub just hageja poolt esitatud väidetega, kuid mitte kostja arvamusega. Kohus ei ole esitatud väidetest teinud loogilisi järeldusi; 4) on kohus ebaõigesti kohaldanud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg-d 2 ja § 4 lg-d
5. Käesoleval juhul oli hageja tööl alla ühe kalendrikuu, s.o
6. – 21.07.
7. Kohus on keskmise palga arvestamisel lähtunud asjaolust, et keskmine päevapalk tuleb korrutada juulikuu tööpäevade arvuga, vaatamata sellele, et vastustaja tervet kalendrikuud tööl ei olnud. Kostja ei nõustu antud seisukohaga. Kostja on arvamusel, et käesoleval juhul tuleb lähtuda tegelikust olukorrast ning võtta aluseks vastustaja poolt tööloldud aeg ja teenitud töötasu, mitte kalendrikuu. Kuivõrd vastustaja ei olnud tööandjaga töösuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, siis tuleb lähtuda keskmise palga arvutamise korra § 2 lg-st
8. Vastaval juhul tuleb aluseks võtta periood alates tööleasumise päevast kuni päevani, mil on vaja arvutada keskmist palka. Antud juhul on vastavaks perioodiks 04.-21.07.2008, mitte terve juulikuu
9. Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg-t 4 tuleb tõlgendada koosmõjus § 2 lg-ga 2 selliselt, et keskmise palga arvestamiseks tuleb võtta arvutamise aluseks olnud ajavahemiku tööpäevad. Terve juulikuu tuleks vastavalt keskmise palga arvutamise korra § 4 lg 4 järgi arvesse võtta juhul, kui isik on töölolnud terve kalendrikuu. Käesoleval juhul ei olnud vastustaja apellandiga töösuhtes tervet kalendrikuud, siis ei saa keskmise palga arvestamise aluseks võtta tervet kalendrikuud, vaid tuleb lähtuda tööoldud ajast.
10. L. Pirn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata ning menetluskulude OÜ Plangi Trans kanda jätmist. Põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hageja esitanud kostjale kirjalikku avaldust palga ülekandmiseks hageja pangakontole ning poolte vahelises töölepingus puuduvad sätted palga hageja pangakontole ülekandmise kohta, siis kostjal puudus alus palga ülekandmiseks hageja kontole ning tal oli seadusest tulenev kohustus maksta palk hagejale välja sularahas või pangas lunastatava palgatšekina töökohas ja tööajal. Kostja väide, et ta ei saanud teha pangaülekannet on põhjendamatu, kuivõrd

§ 31

lg 2 kohaselt puudus kostjal õigus maksta palka ülekandmisega hageja pangakontole. Kostja oleks saanud ülekande tegemise võimatuse korral saata hagejale posti teel rahakaardi, kuna hageja postiaadress oli kostjal olemas; 2) tuli lõpparve seaduse kohaselt välja maksta töölepingu lõppemise päeval, s. o. 21.07.2008. Kostja ei vaidle vastu, et tööraamatu hagejale üle andmise päev oli 21.07.2008 ning tööraamat anti hagejale üle tööajal ja töökohas. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagejal puudus võimalus vastu võtta sularaha või palgatšekki samal ajal tööraamatu vastuvõtmisega. Seega puudub alus

§ 32lg 1 kohaldamiseks.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja oleks pidanud veel eraldi esitama lõpparve nõude. Hageja on seisukohal, et kostja ei täitnud seadusest tulenevat lõpparve väljamaksmise kohustust pahauskselt.

§ 32

lg 1 ja § 31 lg 2 alusel lasus apellandil kohustus lõpparve välja maksta 21.07.2008 tööajal ja töökohas; 3) lasus kostjal seadusest tulenev kohustus maksta 21.07.2008 tööajal ja töökohas hagejale välja vähemalt 6223.30 krooni. Kostja pole ülaltoodut või suuremat summat hagejale maksnud. On õige kohtu järeldus, et lõpparve peeti kinni ilma seadusest tuleneva aluseta ja seetõttu on hagejal õigus nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest ühe keskmise kuupalga ulatuses, s. o 5499.99 krooni; 4) ei olnud kostjal õigust kahju hüvitamise summasid lõpparvest kinni pidada (tasaarvestada). Kostjal puudus õigus 21.07.2008 lõpparvest kinni pidada

§ 36

lg-s 2 nimetatud „töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid“, kuivõrd kostjal puudus hageja eelnev kirjalik nõusolek. Kostja pidas nimetatud summad lõpparvest kinni ning nende summade kinnipidamine oli ebaseaduslik; 7 5) vaidleb hageja vastu kostja tõlgendusele keskmise kuupalga arvutamise osas, mille kohaselt tuleb kalendrikuust kalendripäevi maha arvata. Hageja leiab, et kohus on arvutanud keskmise kuupalga summa õigesti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega mõisteti OÜ-lt Plangi Trans L. Pirni kasuks välja hüvitis 5499.99 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega. Sellest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult mõistnud OÜ-lt Plangi Trans L. Pirni kasuks välja hüvitise 5499.99 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tulenevalt TLS § 74 lg-s 2 ja

§ 32

lg-s 1 sätestatust on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad.

§ 29

sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval.

§ 29

kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Eelmärgitud sätetest ei tulene, et töötaja peab lõpparve saamiseks veel eraldi nõude esitama ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. Riigikohus on 05.02.2007 otsuses nr 3-2-1-146-06 asunud seisukohale, et tulenevalt

§-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna puudus

§ 36

lg-st 2 tulenev töötaja nõusolek saadaolevast palgast kahju kinnipidamiseks, siis ei olnud tööandjal õigust lõpparvet töölepingu lõpetamise päeval mitte välja maksta. Seetõttu on apellandi väide nõuete väidetavast tasaarvestamise kokkuleppest põhjendamatu. Palgalehest (I kd, t.l 46) nähtub, et tööandja on arvestanud L. Pirnile väljamaksmisele kuuluvaks palgaks 0 krooni. Sellest tulenevalt ei ole tõsiseltvõetav apellandi väide, et lõpparve jäi välja maksmata, kuna L. Pirn ei esitanud tööandjale oma pangakonto numbrit. Maakohus on arvestanud L. Pirni keskmise palga kooskõlas keskmise palga arvutamise korra §-des 2 ja 4 sätestatuga ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Ülalmärgitud Riigikohtu 05.02.2007 otsuses nr 3-2-1-146-06 märgitust tulenevalt on TLS § 119 lg-s 2 sätestatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma 8 olemuselt hüvitis töötajale ja sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest ning selle suurus on piiratud töötaja ühe kuu keskmise palga suurusega.

§-st 29 ega TLS § 119 lg-st 2 ei tulene, et hüvitise suurus oleks sõltuvuses töötaja poolt tööandja juures töötatud ajaga. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et hüvitise suuruse arvutamisel tuleks antud juhul aluseks võtta töötaja poolt tööloldud tegelik aeg. Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 2 teises lauses sätestatu, et kui töötaja ei ole tööandjaga töö- või teenistussuhtes olnud tervet kalendrikuud, võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks palga kogusumma tööle asumise päevast kuni päevani, mil oli vaja arvutada keskmist palka, reguleerib keskmise palga arvutamise aluseks võetavat ajavahemikku, mitte hüvitise maksmist seoses lõpparve kinnipidamisega. Tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 järgi piirduks alla ühe kuu keskmise palga, kui lõpparve kinnipidamine kestaks vähem kui kuu. 10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Egon Konsand Viivi Tomson 9 jäävad poolte menetluskulud Üllar Roostoja