KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-26165 Tsiv

§ 202lg 1, 2 alusel.

Hageja esitas 04.03.2009 kostjale liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 40 ja § 44 lg 2 alusel pretensiooni, milles nõudis kostjalt otsuse tegemist kahju hüvitamise kohta ning kahju summa viivitamatut ülekandmist hageja arveldusarvele. 2. AS IF P&C Insurance hagi ei tunnista. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et temale kuuluv sõiduauto Volvo S60 sai kahjustada liiklusõnnetuse käigus 26.01.2006 kella 21 paiku Tartu maakonnas Haaslava vallas Aardlapalu küla lähedal. Liiklusõnnetuse põhjustajaks olevat olnud sõiduauto Opel Ascona, millise suhtes kehtis kostja poolt väljastatud liikluskindlustuse poliis. Hageja arvates ta kindlustuspettust toime pannud ei ole, kuna Tartu Maakohtu 03.12.2008 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 lõpetati menetlus hageja suhtes

§ 202lg 1, 2 alusel.

Kostja sellega ei nõustu. Nimetatud määruses on kohtu poolt selgesõnaliselt öeldud, et hageja pani toime KarS § 212 lg 1 ja § 320 lg 1 – 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Ta vabastati koos Piret Pukiga ainult kriminaalvastutusest, kuna nende süü ei olnud suur. Samas kohustati hagejat tasuma riigituludesse menetluskulud summas 1178 krooni ja tegema 60 tundi üldkasulikku tööd. Ka Tartu Maakohtu otsuses 03.12.2008 kriminaalasjas 1-08-6787 on kuriteo asjaoludena märgitud, et Priit Käblik, Teet Talur ja Mihkel Vuks lavastasid isikute grupis koos hagejaga ja eeluurimisel tuvastamata isikutega eelnimetatud liiklusõnnetuse, püüdes kostjalt välja petta kindlustushüvitist. 2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri 2009 otsusega S. K. Lähteenmäki hagi AS IF P&C Insurance vastu rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas Tartu Maakohus kriminaalasjas nr 1-08-6787 jõustunud kohtuotsusega, et hageja poolt väidetavalt 26.01.2006 toimunud liiklusõnnetus oli lavastatud. Kohtuotsuse kohaselt tunnistati kolm isikut süüdi selles, et nad lavastasid 26.01.2006 kella 21 paiku sõidukite Opel Ascona, Audi A6 ja hageja poolt väidetavalt juhitud sõiduki Volvo S60 otsasõidu. Hageja on kirjutanud kostjale avalduse sõidukile väidetava liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Avalduse kohaselt juhtis hageja avariisse sattunud autot. Tartu Maakohtu 03.12.2008 kohtumäärusega on tuvastatud, et S. K. Lähteenmäki sündmuskohal ei viibinud ja liiklusõnnetus oli lavastatud. Sellest hoolimata esitas S. K. Lähteenmäki 31.01.2006 ja 03.03.2006 kostjale valeandmeid sisaldava seletuse ning taotluse väidetava kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamiseks. S. K. Lähteenmäkile esitati süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Prokurör esitas menetluse käigus taotluse kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks

§ 202

alusel, sest tegemist on II astme kuriteoga, süüdistatava süü ei olnud suur ning menetluse jätkamiseks puudus avalik huvi. Nimetatud taotluse esitamisest ja kriminaalmenetluse lõpetamisest järeldas hageja ekslikult, et tal on tekkinud õigus saada kindlustushüvitist. Kindlustushüvitist maksab kindlustusandja ainult kindlustusjuhtumi toimumise korral. Käesolevas asjas on tõendatud kohtuotsuse ja -määrusega, et kindlustusjuhtumit ei ole toimunud ning tegemist on liiklusõnnetuse lavastamisega. Sellest lähtuvalt puudub hagejal alus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 190 282.71 krooni. Liikluskindlustuse seaduse § 2 sätestab, et liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. Antud juhul pole õnnetusjuhtumit toimunud. Hageja arusaam, et tema suhtes kriminaalasja lõpetamisega § 202 lg 2 p 1 ja 2 tõttu puudub tal süü, on vale.

§ 202

lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Sellest sättest nähtub, et isiku süü on olemas, kuid see ei ole suur ning ta on asunud seda heastama või võtnud kohustuse tasuda menetluskulud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S. K. Lähteenmäki esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada ta hagi AS If P&C Insurance vastu summas 190 282.71 krooni ning jätta menetluskulud AS If P&C Insurance kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus otsuse tegemisel tuginenud üksnes kahele tõendile: Tartu Maakohtu 03.12.2008 määrusele ja otsusele kriminaalasjas nr 1-08-
3. Tartu Maakohtu 03.12.2008 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 lõpetati kriminaalmenetlus S. K. Lähteenmäki süüdistuses KarS § 212 lg 1 ja § 320 lg 1 - § 22 lg 2 järgi

§ 202

lg 1 alusel, s.o avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ja kuna isiku süü ei ole suur. Kohus on eeltoodust järeldanud, et S. K. Lähteenmäki on pannud toime kuriteod, milles teda süüdistati.

§ 7

lg 1 sätestab süütuse presumptsiooni – kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on 3 jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kuigi apellandi suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust seoses 26.01.2006 liiklusõnnetusega, on maakohus 23.12.2009 otsuses käsitanud apellanti otseselt kuriteos süüdi olevana. Kohus on vääralt tõlgendanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguslikku olemust ja tõenduslikku väärtust isiku süü omaksvõtmisel, järeldades ekslikult, et isiku süü ei vaja enam tõendamist tsiviilkohtumenetluses. Kriminaalmenetluse oportuniteedipõhimõtte alusel lõpetamise (

§ 202) käsitlus kohtu poolt on ekslik.

Riigikohus on oma lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-85-04 (p 16) asunud seisukohale, et

§ 202

näol on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Õigusteoorias on rõhutatud, et kahtlustatava või süüdistatava nõusolek

§ 202alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole käsitatav süü ülestunnistusena.

Riigikohus on 12.03.1996 lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-32-96 märkinud, et õigust saab mõista vaid kohus ja et alles siis, kui õigusemõistmise tulemina tehtav süüdimõistev kohtuotsus on seadusjõustunud, on süütuse presumptsioon antud isiku suhtes kummutatud ja tal tekib kriminaalvastutus – see on riikliku sunniga tagatav kohustus kanda karistust või muud kohtu poolt kohaldatud sunnivahendit või piirangut. Antud juhul on maakohus käsitlenud prokuröri kui õigusemõistjat, kellele antud kaalutlusõiguse tulemusena on kriminaalmenetlus lõpetatud

§ 202

alusel.

§ 202

on menetlusökonoomiale suunatud säte, mille kohaldamine ei eelda, et oleks kindlalt tuvastatud, et isik on toime pannud kuriteo, vaid piisab sama tasemega kahtlusest, mis annaks aluse isikule süüdistuse esitamiseks. Võttes hüpoteesiks asjaolu, et isik võis kuriteo toime panna, kontrollib kohus, kas sel juhul oleksid täidetud

§ 202kohaldamise eeldused. Kar

S § 2 lõike 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kriminaalmenetluse lõpetamisel

§ 202

alusel ei käida läbi kogu kolmeastmelist deliktistruktuuri, mistõttu ei saa lugeda õiguslikult samaväärseteks süüdimõistvat kohtuotsust ning kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuna isiku süü ei ole suur. Tuleb arvestada, et süüteokoosseisu tuvastamine ei tähenda veel süüteo olemasolu inimese teos. Viimane on olemas alles siis, kui tuvastatakse ka teo õigusvastasus ja süülisus. Kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 202

alusel tugineb üksnes hüpoteesile, et isik on toime pannud kuriteo, on väär kohtu järeldus, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 kohtumäärusega on tuvastatud, et S. K. Lähteenmäki sündmuskohal ei viibinud ja et liiklusõnnetus oli lavastatud. Asjaolu, et S. K. Lähteenmäki on võtnud kohustuse tasuda menetluskulud, ei oma tähtsust konkreetse liiklusõnnetuse toimumise asjaolude osas; 2) oli Tartu Maakohtus arutlusel Priit Käbliku, Teet Taluri ja Mihkel Vuksi süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses. 03.12.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 tunnistati süüdi Priit Käblik, Teet Talur ning Mihkel Vuks, kuid mitte S. K. Lähteenmäki; 3) asjaolu, kas apellant viibis sündmuskohal või mitte, ei oma tähtsust, kuna LKS § 44 lõike 1 mõttes on kannatanuks isik, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või varakahju. Varakahju tekkis käesoleval juhul apellandil. LKS § 5 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik, kuid sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Samuti on sõidukit vallanud isik kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Liikluskindlustuse seadus ei sätesta kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusena seda, et kannatanu isiklikult peaks viibima sündmuskohal, mistõttu on asjakohatu kohtu väide, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 kohtumäärusega on tuvastatud, et S. K. Lähteenmäki sündmuskohal ei viibinud. Samuti on vastustaja tunnistanud 21.03.2006 avalduses Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonnale, et liikluskahju põhjustanud Opeli suhtes oli AS If Eesti Kindlustus 19.07.2005 väljastanud liikluskindlustuse poliisi nr E8528630950 kehtivusega 08.08.2005 - 07.02.

1. Seetõttu kuuluksid AS If Eesti Kindlustus poolt hüvitamisele liiklusõnnetuse läbi kannatanud sõiduautodele 4 Audi ja Volvo tekkinud kahjud, mis orienteeruvalt ulatuvad ca 245 000 kroonini (Audi 55 000 + Volvo 190 000). Seega on vastustaja ise tunnistanud, et üksnes kahtlus liiklusõnnetuse lavastamise kohta takistab nendepoolse kahju hüvitamise kohustuse tekkimist. Käesolevaks ajaks on kõrvaldatud kahtlus S. K. Lähteenmäki osas – ta ei olnud seotud väidetava 26.01.2006 liiklusõnnetuse lavastamisega. Vastustajal puudub seadusest tulenev alus keelduda kahju hüvitamisest; 4) on kohus kohtuotsuse motiveerimisel arvestanud üksnes kahe varasema kohtulahendiga ning ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta teisi esitatud tõendeid. Kohtulahendis tuvastatav ei ole aga siduv, kohtulahend on tsiviilkohtumenetluses üheks dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lõike 2 kohaselt. Riigikohus on seda seisukohta kinnitanud 03.12.2008 lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-98-08 (p 12). Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-41-05 märgib kohus, et kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Kuna süü tunnustamine sisaldab endas õiguslikku hinnangut, ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalmenetluses süü kohta leitu. Kui karistusõiguslik hinnang isiku teole ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks, ei saa see olla aluseks ka tsiviilnõude rahuldamata jätmiseks. Apellandi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus, mis tähendab, et tema poolt kuriteo toimepanek ei ole leidnud tõendamist kriminaalmenetluses; 5) peab TsMS § 436 lõike 1 kohaselt kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on otsuses rikkunud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevat põhjendamiskohustust, jättes otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kohus ei ole analüüsinud liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ega apellandi rolli sündmuses. Samuti ei ole kohus põhjendanud kõikide tõendite, peale kahe kohtulahendi, kõrvale jätmist. Menetlusõiguse normide rikkumine (TsMS § 631 lg 2) ning tõendite väär hindamine on viinud materiaalõiguse väära kohaldamiseni otsuses; 7) on kohus asunud ekslikult seisukohale, et käesolevas asjas on tõendatud kohtu otsuse ja määrusega, et tegemist on liiklusõnnetuse lavastamisega, millest lähtuvalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 190 282.71 krooni. LKS § 2 on õigusnorm, mis defineerib liikluskindlustuse mõiste alternatiivselt, s.t et liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus või LKS §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. Kohtu viide õnnetusjuhtumi mittetoimumisele on asjakohatu, kuna käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust LKS § 27 osas, vaid esimese alternatiivi – suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse osas. Kindlustusjuhtum leidis aset 26.01.2006, kui sõidukiga Opel Ascona, millel oli kehtiv liikluskindlustuspoliis, tekitati kahju sõidukitele Audi A6 ning Volvo S
2. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli sõiduki Volvo S60 omanik S. K. Lähteenmäki ning talle tekitati varakahju LKS (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsiooni) § 28 lg 3 p 1 mõistes: kahju seisnes asja kahjustamises ning kahju suuruseks on 190 282.71 krooni. Kahju suurust on aktsepteerinud ka kindlustusandja 21.03.2006 avalduses Lõuna Politseiprefektuurile. LKS § 44 lõike 2 kohaselt hüvitatakse kahju kannatanule, kelleks LKS § 44 lõike 1 järgi on isik, kellel on seoses kindlustusjuhtumiga tekkinud isiku- või varakahju. Kahju hüvitamisest keeldumiseks puudub vastustajal alus. Vastustaja ei ole vaidlustanud kahju suurust, selle tekkimist ega koosseisu, mistõttu kohustub ta kahju hüvitama. Vastustaja on tuginenud üksnes Tartu Maakohtu 03.12.2008 otsusele ja määrusele kriminaalasjas nr 1-08-6787, mis ei anna õiguslikku alust keelduda kahju hüvitamisest.
3. AS IF P&C Insurance palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. detsembri 2009 kohtuotsuse muutmata. Vastustaja vastuväidete kohaselt tõlgendab apellant ebaõigesti

§ 202

. Kriminaalmenetlus lõpetatakse

§ 202

lg 1 alusel seetõttu, et tegemist on II astme kuriteoga, isiku süü ei ole 5 suur ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Samas on tegemist siiski kuriteo toimepannud isikuga ning sellel alusel menetluse lõpetamine ei tähenda mitte isiku õigeksmõistmist tema süü tõendamatuse, kuriteo aegumise vms tõttu. Polegi oluline, kas apellant viibis 26.01.2006 kella 21 paiku liiklusõnnetuse väidetava toimumise kohas või mitte. Tähtis on see, et Tartu Maakohtu 03.12.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6787 on tuvastatud, et tegemist ei olnud mitte liiklusõnnetusega, vaid selle lavastamisega - kindlustuskelmusega. Viimane ei saa aga olla kindlustushüvitise väljamaksmise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
3. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on vääralt tõlgendanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguslikku olemust ja tõenduslikku väärtust isiku süü omaksvõtmisel. Maakohus on õigesti, tuginedes Tartu Maakohtu
4. detsembri 2008 määruses ja otsuses tuvastatule, leidnud, et apellant võttis osa 26.01.2006 kella 21.00 paiku Tartu maakonnas Haaslava vallas Aardlapalu küla lähedal toimunud liiklusõnnetuse lavastamisest, mille eesmärgiks oli kindlustusjuhtumi esilekutsumine ja kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomine kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on dokumentaalseks tõendiks muuhulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades. Lähtuvalt TsMS § 272 lg-st 2 on dokumentaalsed tõendid Tartu Maakohtu
5. detsembri 2008 määrus ja otsus kriminaalasjas nr 1-08-6787 ning maakohus on neid õigesti hinnanud.
6. Nähtuvalt Tartu Maakohtu
7. detsembri 2008 määrusest, lõpetati menetlus kriminaalasjas S. K. Lähteenmäki süüdistuses KarS §-de 212 lg 1 ja 320 lg 1-22 lg 2 järgi

§ 202

lg 1,2 alusel.

§ 202

lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Menetluse lõpetamine

§ 202

lg 1 järgi ei tõenda seda, et kahtlustatav või süüdistatav isik ei oleks toime pannud seda tegu, mille toimepanemises teda süüdistatakse. Viidatud sätte järgi kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks on, et kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, s.o tegu kui selline on ikkagi toime pandud. 6 Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu

1. detsembri 2008 määrusega on tõendatud asjaolu, et apellant pani toime teo, mis seisnes kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Juhul, kui apellant leidis, et tema ei ole sellist tegu toime pannud, pidi ta esitama tõendeid oma väite kinnitamiseks, kuid ta ei ole seda teinud. Apellandi paljasõnaline väide, et ta ei ole toime pannud Tartu Maakohtu
2. detsembri 2008 määruses märgitud tegu, ei anna alust asuda seisukohale, et apellant ei ole osalenud kindlustuspettuses kahjuhüvitise saamise eesmärgil.
3. Iseenesest õige on apellandi väide, et LKS ei sätesta kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusena seda, et kannatanu isiklikult peaks viibima sündmuskohal, kuid antud juhul ei ole kindlustusandjal üldse tekkinud täitmise kohustust. Vastavalt VÕS § 452 lg-le 1 kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Antud juhul on tõendatud, et apellant kindlustusvõtjana põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult ning seetõttu on kostja kindlustusandjana vabanenud täitmise kohustusest.
4. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, kuna jättis täitmata TsMS § 442 lg-st 8 tuleneva põhjendamiskohustuse. Maakohus on otsuses esitanud vastavat põhjendused.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 7 Viivi Tomson