mõttes.
V. Kusma volitas V. Raagi müüma V. Kusmale kuuluvat kinnistut XXX Tartu koos majas asuva sisustusega tema omal äranägemisel ja tema hinna järgi, üle kandma kinnistu omandi ning vastu võtma müügist saadud raha. Samuti volitas V. Kusma V. Raagi ostma V. Kusma nimele korteri V. Kusma ema jaoks ning sõlmima V. Kusma emaga selle korteri eluaegse kasutuslepingu ning avama pangas valuutaarve V. Kusma nimele ja käsutama nimetatud arvel asuvaid rahasummasid. 3 V. Raag kinnitas, et pidi XXX kinnistu müügist saadud raha kandma V. Kusma valuutaarvele, ehkki volikiri seda ei sätestanud. Samuti kinnitas V. Raag, et ei täitnud seda kohustust. Raha osalist kandmist V. Kusma arvele ja osalist endale jätmist tuleb käsitleda rikkumisena
lg 1 mõttes, mille kohaselt käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Isegi kui volikirjas ei ole sätestatud, et V. Raag pidi kandma raha V. Kusmale, oli tal seadusest tulenev kohustus tagastada XXX kinnistu müügist ja uue korteri ostust järelejäänud raha V. Kusmale.
lg 2 järgi käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kui tegelikult oleks V. Raag õigustatud kasutama raha enda huvides, on tegemist piisavalt olulise asjaoluga, millest V. Raag oleks pidanud V. Kusmat teavitama
Selline asjaolu võis ja oleks pidanud ajendama V. Kusmat kui käsundiandjat oma volikirjas antud juhist muutma, kuna enne käsunduslepingu tegemist ei avaldanud kostjad, et neil oleks hageja vastu mingeid nõudeid.
lg 2 järgi peab käsundiandja hüvitama käsundisaajale mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Kostja sai oma kasutusse hageja auto. Samuti on kostjate valduses mööbliesemed, mida volikirja kohaselt pidanuks V. Raag müüma koos kinnistuga. Kostja ei ole hageja väited ümber lükanud. Kohus nõustus hagiavalduses toodud kulude arvestusega. Kohus leidis, et kostja esitatud tabel transpordikulude kohta ei ole reaalne. Muude kulude kohta esitatud tõendid pidi kostja esitama varasemalt hagejale. Kostja poolt esitatud kuluarvestus ei tõenda kulude kandmist tegelikkuses. V. Raag ja H. Raag on abikaasad. Käsundisaaja oli küll V. Raag, kuid läbi käsundiandja juhiste rikkumise rikastus ka H. Raag. Raagidel oli üks talu, ühine deklaratsioon. Varalised vahendid ja ka kulutused olid neil ühised. Kuna XXX tänava kinnistu müügist kasutati V. Kusma raha koos, siis ei ole võimalik, et mingid toimingud said toimuda ilma ühe isiku teadmata. H. Raag pidi teadma, et tal ei ole õigust koos V. Raagiga V. Kusma vara kasutada. Seega asus kohus seisukohale, et H. Raag on alusetult rikastunud
Kuna V. Raag ja H. Raag on rikkunud V. Kusma õigusi küll erineval alusel, kuid ühiselt, siis nõude rahuldamisel on neil kohustus, mille nad saavad täita üksnes ühiselt. Kostjad on ühisvõlgnikud
mõttes.
lg 2 kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suuruses. Kostjad pidanuks tagastama 1 200 000 krooni hiljemalt 24.12.2006 – tegemist on kuupäevaga, kui V. Raag kandis V. Kusma arvele 200 000 krooni 1 200 000 krooni asemel. Hageja on palunud arvestada intressi alates 01.01.2007 kuni 08.09.
Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja V. Raagi vahel on sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt kohustus V. Raag müüma hagejale kuuluva kinnistu XXX tänaval. Küll aga vaidlevad pooled nimetatud kinnistu müügist saadud raha käsutamise õiguspärasuse üle. V. Raag on seisukohal, et tema on käsunduslepingust tulenevad kohustused täitnud, seevastu hageja leiab, et need on täitmata (s.o 1 200 000 krooni on tema arvele üle kandmata). Seega on hageja arvates tegemist olukorraga, kus V. Raag kui käsundisaaja keeldub käsunditäitmise käigus saadud rahasummat käsundiandjale välja andmast ning mille väljanõudmist hageja kohtu kaudu taotleb. Järelikult saab hageja nõue tuleneda üksnes pooltevahelisest käsunduslepingust ning kujutab endast täitmisnõuet. Kuna aga H. Raag ei olnud käsunduslepingu pooleks, ei ole hagejal võimalik täitmisnõuet tema vastu esitada. Kostjad on seisukohal, et V. Raagi poolt käsunduslepinguga võetud kohustusi ei ole kuidagi võimalik käsitleda kostjate kui perekonna huvides võetud kohustusena. H. Raagi vastu esitatud hagi rahuldamisega asus kohus väärale seiskohale, et H. Raag on alusetult rikastunud
Selline ekslik seisukoht on tingitud asjaolust, et kohus käsitles V. Raagi poolt korteri omandamist kostjate ühisomandisse H. Raagi alusetu rikastumisena. Nimetatud sätte kohaldamise eeldab, et üks isik on teise isiku õigusi rikkunud ja seeläbi rikastunud. Hageja õiguste väidetav rikkumine leidis aset hetkel, mil V. Raag jättis kinnistu müügist ja muude käsunduslepinguga võetud kohustuste täitmisest alles jäänud raha endale, mida tinglikult võiks käsitleda V. Raagi alusetu rikastumisena. Mistahes hilisemad toimingud selle rahaga (s.h korteri omandamine ühisomandisse) ei oma alusetu rikastumise küsimuse seisukohalt mingit tähtsust. Pelgalt abikaasaks olemise fakt ei anna kolmandale isikule nõudeõigust H. Raagi vastu alusetu rikastumise sätete alusel; 2) on põhjendamatu kostjate käsitlemine ühisvõlgnikena. Vastustaja on apellantide vastu esitanud raha maksmise nõude.
kohaselt on ühisvõlgnikega tegemist, kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt. Raha maksmist ei ole võimalik käsitleda kohustusena, mida saaks täita ainult ühiselt. Raha maksmise kohustuse täitmist on alati võimalik nõuda individuaalselt.
kohaldamine oleks põhjendatud näiteks olukorras, kus üks isik nõuab ühisomandisse kuuluva kinnisomandi üleandmist; 3) on põhjendamatult jäetud notaritasu ja riigilõivud haginõudest maha arvamata. V. Raag kandis käsunduslepingu täitmisega seoses 6004.87 krooni ulatuses kulutusi (XXX kinnistu võõrandamisel tasutud notari tasu ja riigilõiv 2128.90 krooni ja XXX korteriomandiga seoses maksis V. Raag notari tasu ja riigilõivu kokku 3 875.97 krooni), mis tasulise käsundi puhul ei ole hõlmatud käsundi tasu arvelt
lg 2 tähenduses, sest tegemist ei ole käsundi täitmisel tekkivate tavaliste kuludega, vaid need on konkreetselt selle käsundi täitmisega seotud kulud; 4) omandas hageja väitel V. Raag hagejale kuuluvad esemed: kappkell väärtusega 20 000 krooni, metalljalgadega marmorlaua ja 3 metalltooli väärtusega kokku vähemalt 2000 krooni, kohvilaua väärtusega vähemalt 1000 krooni, külmkapi väärtusega 1500 krooni, seinapeegli väärtusega 1500 krooni, seinakapi väärtusega 5000 krooni. Mööbliesemete koguväärtuseks hindas hageja 31 000 krooni. Omandamise tõendamiseks lisas hageja fotod kappkellast, seinapeeglist ja diivanilauast. V. Raag on hageja väidetele asjade omandamise kohta vastu vaielnud, leides, et hageja selline nõue on alusetu. Hageja nõude täieliku rahuldamisega on kohus lugenud V. Raagi poolt eelnimetatud asjade omandamise tõendatuks. Selliselt toimides on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, s.t ei ole kõiki asjas esitatud tõendeid hinnanud igakülgselt, täielikult ega objektiivselt. Lisaks on kohus rikkunud TsMS § 230 lg 1, lugedes V. Raagi poolt asjade omandamise tõendatuks, kuigi hageja esitatud 5 fotodel on viidatud üksnes kolmele mööbliesemele. V. Raag jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt tema ei ole ühtegi hageja asja omastanud; 5) on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi VW Polo väärtuse 23 460 krooni ulatuses ning arvestas sellelt viivise. Hagiavalduses nõudis hageja temale kuuluva kuid V. Raagi nimele registreeritud sõiduauto VW Polo väärtuse hüvitamist, nimetades sõiduauto hinnaks 23 460 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis V. Raagi kasutusse sõiduauto VW Polo. Nimetatud osas nõude rahuldamisega on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtupoolne eksimus seisneb kahju hüvitamise eelduste tuvastamata jätmises. Nimelt ei tuvastanud kohus võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, mis on
Lisaks rikkumise väljaselgitamisele oleks kohus pidanud kindlaks tegema, kas hageja poolt kahju nõudmine on põhjendatud (s.t kas hageja oleks pidanud primaarsena nõudma lepingu täitmist ehk sõiduki valduse üleandmist), ning seejärel otsustama, kas hagejale tekkis kahju viimase poolt väidetud summa ulatuses; 6) on maakohus alusetult rahuldanud hagi 61 824.13 krooni ja sellelt arvestatud viiviste osas ning rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. 30.04.2009 esitas V. Raagi esindaja kohtu kaudu vastaspoolele tasaarvestuse avalduse, teatades, et V. Raag tasaarvestab osaliselt hageja raha tasumise nõude V. Raagi 61 824.13 krooni suuruse nõudega. Nimetatud summa puhul on tegemist V. Raagi poolt käsunduslepingu täitmisel tehtud kulutustega, mille kandmise tõendamiseks esitati kohtule kütusetšekid ja maksekorraldused. Kuna hageja võttis nende kulutuste kandmise V. Raagi poolt omaks, ei pidanud kohus kulutuste kandmise tõendamist vajalikuks ning jättis eelnimetatud kuludokumendid asja juurde võtmata ning tagastas need V. Raagile. Kuigi nii vastaspool kui ka kohus on lugenud kulutused V. Raagi poolt kantuks, ei kajastu see kuidagi kohtuotsuses, sest kohus on hagi rahuldanud täielikult. Seega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, lugedes menetluse käigus asjaolu tõendatuks, kuid hiljem asunud hoopis teistsugusele seisukohale; 7) oleks maakohus pidanud vähendama haginõuet käsundisaajale makstava tasu 54 460 krooni ning nimetatud summalt nõutavate viiviste võrra. Poolte vahel oli sõlmitud tasuline käsundusleping. Hageja luges mõistlikuks käsundi täitmise kuludeks ja tasuks 109 584 krooni.
lg 2 teise lause kohaselt on käsundisaajale makstava tasuga hõlmatud ka käsundi täitmisel tavaliselt tekkivad kulud (nt posti-, side-, reklaami-, transpordikulud jne). Hageja on 109 584 krooni oma väidetavast kostjate vastu olevast nõudest maha arvanud, ilma kostjatelt selle summa põhjendatuse tõendamist nõudmata, mistõttu pidi ta seda summat käsitlema käsundisaaja mõistliku tasuna
Eelnevalt leidis tõendamist, et hageja nõue mööbliesemete ning auto väärtuse hüvitamiseks oli alusetu ning oleks tulnud maakohtu poolt jätta rahuldamata. See omakorda tähendab, et maakohus oleks pidanud vähendama haginõuet ka käsundisaajale makstava tasu 54 460 krooni (s.o 109 584 – 55 124) ning nimetatud summalt nõutavate viiviste võrra; 8) tuleks maakohtul jätta põhinõude 1 022 587.10 rahuldamata. V. Raag jääb oma varasema seisukoha juurde, et XXX kinnistu müügist saadud rahasummast oli tal hagejaga sõlmitud suulise kokkuleppe kohaselt õigus omandada korteriomand ning lugeda hagejal V. Raagi ees olevad muud võlgnevused (hageja advokaadikulude katteks antud ning T. Raagile hageja jaoks laenatud raha) hüvitatuks. Kuigi pooled ei sõlminud nimetatud kokkulepet kirjalikult, kinnitavad käesolevas asjas tuvastatud asjaolud kogumis nimetatud kokkuleppe olemasolu. Hageja ja V. Raagi vahel suuliste kokkulepete sõlmimine oli tavapärane. Hageja poolt V. Raagile väljastatud volikiri sisaldas endas järgmist punkti: "V. Raagil on õigus avada pangas valuutaarve hageja nimele ning käsutada nimetatud arvel asuvaid summasid." Sellises sõnastuses volitus ei kinnita kuidagi hageja väidet, et V. Raag pidi ostma tema nimele ühe korteri ja ülejäänud XXX kinnistu müügist saanud raha temale kandma. Suuliste kokkulepete tavapärasust hageja ja V. Raagi vahelises suhtluses kinnitab muuhulgas ka nende vahel suuliselt sõlmitud sõiduauto WV Polo tasuta kasutamise leping. Hageja poolt kostjatele 20.12.2006 saadetud kiri muude 6 asjaoludega kogumis tõendab V. Raagi ja hageja suulist kokkulepet XXX kinnistu müügist saadud raha kasutamise osas; 9) on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut, jättes oma otsuses eeltoodud küsimusi (s.o suulise kokkuleppe võimalikus, hageja kiri kostjatele ja hageja pahatahtlik käitumine) analüüsimata ning ei kujundanud oma seisukohta neis esinevates vastuolude kohta.
lg 1 alusel.
lg 1 kohaldamine eeldaks, et kostja II on rikkunud hageja õigusi ja selle tulemusena rikastunud. Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita, et kostja II oleks rikkunud hageja õigusi. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et kinnistu müügilepingu p 2.2.2 alusel kandis kostja I müügilepingust saadud raha mitte hageja, vaid enda arvelduskontole. Asjaolu, et pärast käsunduslepingu rikkumist on kostja I ostnud kostjate ühisomandisse korteri, ei tõenda, et kostja II oleks rikkunud hageja õigusi. Hageja väide, et kostjad tegutsesid koos ja ühise tahtlusega pöörata enda omandisse võõrast vara, on tõendamata ning väljendab hageja emotsionaalset suhtumist toimunusse. Kuivõrd kostja I kandis müügilepingu alusel saadud raha enda arvelduskontole ning jättis pärast käsundi täitmist raha hageja arvele üle kandmata, siis ei vastuta kostja II ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuna kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud. Hagejale kahju tekitanud teona saab käsitleda üksnes kostja I poolset käsunduslepingu rikkumist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja I poolt käsunduslepinguga võetud kohustused ei ole käsitletavad perekonna huvides võetud kohustustena PKS § 20 lg 2 tähenduses.
kohaselt kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna kostjad on rikkunud hageja õigusi ühiselt, siis tuleb neid käsitleda ühisvõlgnikena
Kuivõrd kostja II ei ole rikkunud hageja õigusi ning raha maksmise nõuet on võimalik täita individuaalselt, siis tuleb hageja nõue kostja II suhtes jätta rahuldamata. 8. Hageja on nõustunud, et kostja I kulude ja tasu suuruseks käsundi täitmise eest on kokku 109 584 krooni ning arvestanud selle hulka ka 54 460 krooni, mille väärtuses on kostja omandanud hageja asju (mööbliesemed 31 000 krooni väärtuses ja sõiduauto 23 460 krooni väärtuses). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kooskõlas TSMS § 230 lg-s 1 sätestatuga tõendanud kostja poolt hagiavalduses märgitud mööbliesemete omandamist kokku 31 000 väärtuses. Hageja nõue põhineb üksnes fotodel, milledest nähtub kolme mööblieseme olemasolu. Samas puuduvad tõendid, millest nähtuks fotode tegemise aeg ning välistatud ei ole, et hageja on volitanud kedagi teist isikut nimetatud mööbliesemeid elamust ära viima. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kostja I on 07.02.2008 aktiga hagejale üle andnud kõik tema valduses olevad hageja mööbliesemed. Asja materjalidest nähtuvalt andis hageja kostja I kasutusse sõiduauto seoses kinnistu hooldamise ja käsundi täitmisega. Tegemist on tasuta kasutamise lepinguga ning asjaolu, et kostja I registreeris nimetatud sõiduki ARK-s enda nimele, ei tähenda, et kostja I on saanud sõiduauto omanikuks. AÕS § 92 lg-st 1 tulenevalt on vallasomandi tekkimise eelduseks lisaks asja valduse üleandmisele ka kokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kostjaga I kokkuleppe sõiduauto omandi ülemineku kohta. Hageja on ise kinnitanud, et ta võimaldas kostjal I kasutada sõidukit üksnes seoses käsundi täitmisega ja kinnistu hooldamisega. Sõiduauto registreerimine ARK-s kostja I nimele ei oma õiguslikku tähendust omandi tekkimisele. 30.10.2009 üleandmise-vastuvõtmise akt (II kd, t.l 13) tõendab, et kostja I on vaidlusaluse sõiduauto andnud üle hageja esindaja U. Kaarnale ja nimetatud asjaolu on hageja vastuses apellatsioonkaebusele omaks võtnud. 9 Eelnevast järelduvalt ei ole põhjendatud arvestada mööbliesemete väärtust 31 000 krooni ja sõiduauto väärtust 23 460 krooni, kokku 54 460 krooni, käsundi täitmise kulude ja tasu katteks. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kostja I poolt kohtule esitatud kuluarvestus (I kd, t.l 138-141) ei tõenda kulude kandmist. 06.05.2009 kohtuistungil (I kd, t.l 143 pöördel) on hageja esindaja võtnud omaks, et seoses käsundi täitmisega tegi kostja I kulutusi ning kinnitas, et ei näe vajadust võtta asja juurde materjale, mis tõendaksid kulutusi summas 61 824.13 krooni. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja samuti nõustunud kulutustega 61 824.13 krooni. Seetõttu tuleb kostja I poolt käsundi täitmiseks tehtud kulutustega 61 824.13 krooni arvestada ning selles osas on maakohus alusetult hagi rahuldanud.
lg 2 kohaselt käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Käsunduslepingu alusel pidi kostja I müüma hageja kinnistu ning ostma hagejale korteriomandi ja seadma hageja ema kasuks isikliku kasutusõiguse. Nimetatud tehingute tegemiseks tehtud kulutused kokku 6004.87 krooni ulatuses (notaritasud ja riigilõivud) on käsitletavad käsundisaajale käsundi täitmisest tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkinud kuludena ning kaetakse
Nende kulude eraldi mahaarvamine haginõudest ei ole põhjendatud. Arvestades käesoleva otsuse punktis eelnevalt märgitut, tuleb lugeda põhjendatuks ja mõistlikuks käsundisaaja kulude ja tasu suuruseks kokku 109 584 krooni, millest 61 824.13 krooni tuleb lugeda käsundisaaja kulude katteks ja 47 759.87 krooni käsundisaaja tasuks. Kostja I seisukoht, et käsundisaaja mõistlikuks tasuks tuleb lugeda 109 584 krooni, ei ole põhjendatud. Kostja I on käsundist tulenevalt müünud hagejale kuulunud kinnistu ning ostnud hagejale korteriomandi ning kostja I ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et nimetatud ülesannete täitmise eest oleks mõistlikuks tasuks 109 584 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kostja I kui käsundisaaja mõistlikuks tasuks
Apellandi väide, et poolte vahel oli sõlmitud lisaks kirjalikule käsunduslepingule veel suuline leping, mille alusel oli tal õigus omandada korteriomand ja lugeda hüvitatuks hagejal olevad muud võlgnevused käsundist saadu arvel, ei ole tõendatud. Seetõttu puudub alus hagi täies ulatuses rahuldamata jätmiseks. 11. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Hageja esitas kostja I ja kostja II vastu nõude 1 521 296.90 krooni väljamõistmiseks. Hagi rahuldati kostja I vastu 1 452 261.80 krooni ulatuses, s.o 95.46 % ja jäeti rahuldamata 4.54 % ulatuses. Kostja II vastu jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata. Sellest tulenevalt tuleb jätta maakohtus kantud hageja ja kostja I menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 alusel 4.54 % hageja kanda ja 95.46 % kostja I kanda. Kostja II menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb kostja II apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta hageja kanda ning kostja I ja hageja menetluskuludest 95.46 % kostja I kanda ja 4.54 % hageja kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 11 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.