3-09-501/34

3-09-501 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2009; Tallinn Haldusasja number 3-09-501 Haldusasi S. J.i (J.) kaebus Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes seonduvalt sellega, et ajavahemikul 22.11.2008 kuni 24.11.2008 ning ka

1. aasta detsembris ja
2. aasta jaanuaris ei koristatud lumesaju järgselt lund Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 30.11.2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja (avaldaja) – S. J.; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Svetlana Meister RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 17.12.
3. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Halduskohtule saabus 05.03.2009 S. J.i kaebus Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes, mis seisnes jalutushoovist lume koristamata jätmises
4. aasta detsembris ja
5. aasta jaanuaris (haldusasi nr 3-09-501). Tallinna Halduskohtu 06.07.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 37-38). 2 08.05.2009 saabus Tallinna Halduskohtule S. J.i kaebus Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 tühistamise nõudes (haldusasi nr 3-09-1011). Käskkirjaga piirati kinni peetavate isikute sisseostude koguseid. Tallinna Halduskohtu 15.10.2009 määrusega võeti kaebus haldusasjas nr 3-09-1011 menetlusse, liideti ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-09-501 ning jätkati menetlust haldusasjana nr 3-09-
6. Tallinna Halduskohtu 16.11.2009 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (varasema haldusasja tl 87). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 1) 05.03.2009 esitatud kaebuses leiab avaldaja, et 22.11.2008 alanud lumesaju tõttu oli vangla jalutushoov lund paksult täis, õhk ei pääsenud sisse ning vanglaametnikud mingisuguseid toiminguid lume koristamiseks
7. aasta detsembris ja
8. aasta jaanuaris ette ei võtnud. Moodustus kiilasjää ning kaebuse esitaja venitas välja oma parema jala, mille kohta esitas vangla direktorile 12.01.2009 avalduse. Alles peale seda alustati hoovi ülepuistamist. Kaebuse esitajal peab olema õigus jalutada puhtas hoovis, kuhu peab pääsema värske õhk. Kui hoovi kohal on võrgu pealt lumi koristamata, siis õhk läbi ei pääse. Õiguste rikkumine tekitas stressi ning alandas kinnipeetava väärikust. Vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendatud huviks on tulevikus esitatav võimalik kahju hüvitamise nõue. 2) 08.05.2009 esitatud kaebuses taotleb avaldaja Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 tühistamist, sest see ei võimalda osta kauplusest kaupa soovitud kogustes. Kaebuse esitaja märgib, et vaidlustatav käskkiri on vastuolus VangS § 4¹ lg-ga
9. VangS § 48 lg 2 sätestab konkreetse piirangu, mille kohaselt arsti ettekirjutusel võidakse kinnipeetavale keelata teatud toiduainete ostmine täielikult või osaliselt, kui need võivad kahjustada kinnipeetava tervist. Vaidlustatud käskkirjaga piiratakse valikuvabadust ning õigust osta nii palju kaupu ning sellises sortimendis kui on vajalik. TALLINNA VANGLA (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 1) Vastuseks S. J.i poolt varasemalt esitatud kaebusele märgib vastustaja, et kaebuse esitaja on pöördunud erinevate avaldustega Tallinna Vangla poole, millele vastustaja on vastanud 23.12.2008 kirjaga nr 1-13/45054-1, 08.01.2009 kirjaga nr 1-13/48697-1, 03.02.2009 kirjaga nr 1-13/48697-3 ja 1-13/3694-1, 13.02.2009 kirjaga nr 1-13/48697-5 ja 1-13/41716-3 ning 03.03.2009 kirjaga nr 113/7550-
10. Vastustaja on selgitanud kaebuse esitajale eelpool nimetatud kirjadega, et jalutusboksid puhastati lumest ning kõik kinni peetavad isikud, kes soovisid, said jalutada nii 22.11.2008, 23.11.2008 kui ka järgnevatel päevadel. Kaebuse esitajale selgitati, et Tallinna Vanglas toimub jalutusbokside koristamine igapäevaselt ning olenevalt töömahust on koristamise kestvus erinev, kuid juhul, kui väljas sajab tihedat lund, ei saa välistada, et vahetult enne jalutuskäigu algust on koristatud jalutusboksi sadanud lund. Värskelt mahasadanud lumi ei takista jalutuskäiku. Tulenevalt eeltoodust leiab Tallinna Vangla, et kuna jalutusboksid puhastati lumest ning kaebuse esitajale selgitati korduvalt kirjalikult, et jalutusbokse koristatakse igapäevaselt, siis ei ole vangla toiminud õigusvastaselt. Tallinna Vangla õigusvastase käitumisega oleks olnud tegemist juhul, kui Tallinna Vangla ei oleks lume koristamiseks midagi ette võtnud, kuid Tallinna Vanglas koristati lund 3 regulaarselt. Vastustaja märgib, et 22.11.2008 oli Eestis lumetorm ning kõikjal lükati lund võimaluse piires, sealhulgas Tallinna Vangla jalutusboksides. Samas on Tallinna Vangla jalutusboksid osaliselt kaetud, seega ei olnud lume hulk jalutusboksides nii suur, et see takistaks kinni peetavate isikute jalutamist. Jalutusbokse koristatakse igapäevaselt, hommikuti koristatakse jalutusboksidesse viivad üldkasutatavad teed ning õhtuti jalutusboksid seest. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et koristamise käigus raputatakse lumi maha ka jalutusboksi ülemistelt trellidelt. Juhul, kui jalutusboksides tekib tulenevalt ilmastikutingimustest jää, siis puistatakse jalutusboksidesse libeda tõrjumiseks graniitkillustikku. Tallinna Vangla kinnipeetavate isikute avalduste elektroonilise registri e-kontakt andmetel on kaebuse esitaja käinud 11.01.2009 meditsiiniõe vastuvõtul, kus tuvastati parema jala hüppeliigese kerge paistetus. Kaebuse esitaja väidete kohaselt oli ta jalutusboksis kukkunud. Ühtlasi nähtub ekontaktist, et meditsiinitöötaja hinnangul kaebuse esitajal jalaturse tõttu liikumispiirangut ei tekkinud ning turse vastu anti kaebuse esitajale ravikreemi. Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, kuidas riivab asjaolu, et jalutuskäik toimub boksis, kus võib olla lund, kaebuse esitaja inimväärikust. Vastustaja leiab, et tegemist on paljasõnalise ja alusetu väitega. Lisaks leiab vastustaja, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks lisaks subjektiivsete õiguste rikkumisele peab kaebajal olema eriline põhjendatud huvi, st õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta (nt isiku rehabiliteerimise vajadus või soov vältida õigusrikkumise kordumist). Paljasõnalist kaebaja kahju hüvitamise taotluse esitamist tulevikus ei saa lugeda põhjendatud huviks. 2) Vastuseks S. J.i kaebusele, millega palutakse tühistada Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkiri nr 1, märgib vastustaja, et vangistusseaduse § 4¹ lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Tulenevalt VangS § 4¹ lg-st 2 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7 ning lähtudes erinevatest kaalutlustest kehtestati Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude kogustele piirangud. Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkiri nr 1 on välja antud eesmärgiga tagada vangla julgeolek, kuna suurtes kogustes sisseostude tegemine ja nende kambris hoidmine raskendab läbiotsimise teostamist ja suurendab keelatud esemete peitmise võimalust ning seega ohustab vangla julgeolekut. Samuti on vangla direktor käskkirja andmisel arvestanud asjaoluga, et kambrites puuduvad võimalused toiduainete pikemaajaliseks säilitamiseks ning suurtes kogustes tööstuskaupu ei ole kinni peetaval isikul ruumi piiramatult kambris hoida. Ühtlasi on arvesse võetud asjaolu, et kinni peetavatele isikutele on tagatud vanglapoolne toitlustamine kolm korda päevas. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud käskkiri on käsitletav üldkorraldusena HMS § 51 lg 2 tähenduses ja antud VangS § 4¹ lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus üldreeglina vaid seaduses toodud piirangutele, kuid vanglal on julgeoleku kaalutlusel lubatud kohaldada ka selliseid piiranguid, mida seadus otseselt ei sätesta. Tartu Halduskohus on asjas nr 308-1832 leidnud, et vaidlustatud Viru Vangla direktori 17.07.2008 käskkiri nr 168 „Viru Vangla kinni peetavatele isikutele sisseostude piiramine“ lähtub just sellisest õiguslikust alusest ning põhjendused, mis on seejuures välja toodud, on igati asjakohased ja arvestatavad. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja vanglasisesel isikuarvel on ajavahemikul 01.01-30.10.2009 4 olnud rahalisi vahendeid kokku summas 29.
11. Tallinna Vangla selgitab, et
12. aasta jooksul ei ole kaebuse esitaja teinud Tallinna Vangla kauplusest mitte ühtegi sisseostu. Seega leiab Tallinna Vangla, et vaidlustatav käskkiri ei riku üleüldse kaebaja õigusi ning tema vastavasisulised väited on otsitud. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla toiminguid (tegevusetus), mis seisnesid väidetavalt lume koristamata jätmises vangla jalutushoovist
13. aasta detsembris ja
14. aasta jaanuaris ning Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr
15. Selliselt oli kaebus ka menetlusse võetud (tl 37-38). Lähtuvalt HKMS § 19 lõigetest 7-9 on aga võimalik taotlust kuni kohtuvaidluseni täpsustada ning antud juhul selgitas kaebuse esitaja kohtuistungil, et soovis vaidlustada vastustaja toiminguid (tegevusetus) seoses lume koristamata jätmisega veel ka kolme päeva ulatuses
16. aasta novembris, perioodil 22.11.2008 kuni 24.11.
17. Vastustaja nõude täpsustamise osas vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 103). Toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise põhjendatud huvina on kaebuse esitaja nimetanud tulevikus esitatavat võimalikku kahju hüvitamise nõuet (tl 35) ja ka preventiivset huvi, et edaspidi oleks võimalik jalutamiseks ettenähtud aja jooksul normaalsetes tingimustes jalutada (kohtuistungi protokoll, tl 104). Kohtupraktikas on tulevikus esitatavat võimalikku kahju hüvitamise nõuet ning ka preventiivseid eesmärke üldjuhul põhjendatud huvina arvestatud. Seega tuleb kontrollida ja hinnata antud juhul põhiliselt seda kas vastustaja jättis avaldaja poolt nimetatud perioodil lume koristamata, mis takistas kaebuse esitajal värskes õhus normaalsel viisil jalutamist. Vastustaja on viidanud vangistusseaduse §-le 55, millest nähtub, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Tallinna Vangla ei eita seda, et mingisugusel ajahetkel võisid olla jalutusboksid lumesaju tõttu ka lumised, kuid vastustaja ei pidanud lume hulka niivõrd suureks, et see oleks takistanud kinnipeetavate jalutamist. Samas eitab vastustaja lume koristamata jätmist. Vastustaja selgitas, et lume koristamine toimus iga päev ja et kogu aeg ei saanud jalutusboksi koristada, sest sellisel juhul ei oleks saanud kinnipeetavad (samal ajal) jalutada (kohtuistungi protokoll, tl 104). Jalutuskäik oli nähtud ette ajavahemikul 08.15 kuni 17.
18. Ka kaebuse esitaja ei väitnud, et lund üleüldse ei oleks koristatud, kuid avaldaja väitel olid kaebuses nimetatud perioodi kestel sellised tsüklid, millal lund ei koristatud ning teid ei liivatatud. Täpseid kuupäevi kaebuse esitaja
19. aasta detsembri ja
20. aasta jaanuari osas välja tuua ei osanud (kohtuistungi protokoll, tl 103). Eelnevast järeldub, et menetlusosalised on erinevatel seisukohtadel ning võimalused oma väidete tõendamiseks mõnevõrra piiratud. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohad siiski veenvamad ning kaebus toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes tuleb rahuldamata jätta. Antud juhul ei saa olla küsimus selles, et lund üldse ei oleks koristatud, sest seda ei väida ka kaebuse esitaja. Seega taandus vaidlus sisuliselt sellele kas vahepeal võis olla lumi sellises ulatuses koristamata, mis takistas jalutamist. Siinkohal tekib küsimus, et miks oleks pidanud vastustaja mõningatel päevadel lume koristamata jätma kui teistel päevadel koristati. Kaebuse esitaja väited lume koristamata jätmise kohta jäävad paljasõnalisteks ning ei ole piisavas ulatuses tõendatud. Kaebuse esitaja väitest jala vigastamise kohta
21. aasta jaanuaris, mida vastustaja ei eita, ei saa järeldada seda, et lumi oli sellel päeval üldse koristamata. Haldusasja materjalide hulgas on lisaks Tallinna Vangla vastustele ka Justiitsministeeriumi 13.02.2009 vastus kaebuse esitaja selgitustaotlusele, millest nähtub, et ministeerium kontrollis samuti lume koristamise või koristamata jätmisega seonduvat, mille käigus jõuti seisukohale, et jalutushoovid olid lumest puhastatud ja kinni peetavad isikud, kes seda soovisid, jalutasid nii 22.11.2008, 23.11.2008 kui ka 5 hiljem (tl 54, pöördel). Seega on haldusasjas rohkem selliseid materjale, mis räägivad vastustaja seiskohtade kasuks ning kaebus jääb rahuldamata. Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 1 puudutavas osas on vastustaja toonud muude vastuväidete kõrval esile asjaolu, mille kohaselt ei ole kaebuse esitaja teinud vangla kauplusest
22. aasta jooksul ühtegi sisseostu ning asunud seisukohale, et seetõttu ei saa vaidlustatav käskkiri ka kaebuse esitaja õigusi rikkuda. Seonduvalt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisega leidis Tallinna Ringkonnakohus oma 14.09.2009 määruses haldusasjas 3-09-1011, et kaebajal oli kaebeõigus olenemata sellest, et tal ei pruukinud isikuarvel piisavalt raha olla ja et kaebaja rahaline võimekus ei tohi olla selline asjaolu, mis kaebeõigust mõjutab, sest varanduslik seisund võib ajas kiiresti muutuda. Lähtuvalt eeltoodust taandub vaidlus mitte kaebuse esitaja (võimalikule) õiguste rikkumisele, vaid sellele, kas vastustajal oli haldusakti (üldkorralduse) andmiseks piisav õiguslik alus. Seoses eelnimetatuga on vastustaja viidanud Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2009 otsusele haldusasjas nr 3-08-1832, kus leiti, et enam-vähem samasisuline Viru Vangla käskkiri kinnipeetavate sisseostude koguselisteks piiranguteks on õiguspärane, sest piirangud kehtestati julgeolekukaalutlustel ja et VangS § 48 lg-ga 1 on seadusandja jätnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada. Sama põhimõte sisaldub ka VSkE § 74 lg-s 1, lisaks tuleneb VSkE § 57 lg-st 3 täiendav alus kinnipeetava sisseostude koguselisele piiramisele. Kuna VangS § 46 ja § 47 kohaselt on kinnipeetavatele tagatud nii riietus kui toit, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinnipeetavatele hädavajalik. Nimetatud Tartu Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti vastavasisuline Tartu Halduskohtu 30.12.2008 otsus muutmata, on jõustunud, sest Riigikohtu 05.08.2009 määrusega kohtuasjas 3-7-1-3-242 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud vangistusseaduse § 41 lg-le 2, mis võimaldab piiranguid sisaldavat käskkirja anda juhul kui need piirangud on vajalikud julgeoleku tagamiseks vanglas, vastavad täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ning nendega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Asjaolu, et VangS § 48 lg 11 kohaselt võib kinnipeetav teha ühes kuus sisseoste kuupalga alammäära piires, ei tähenda seda, et nimetatud sättega ja VSkE §-ga 74 (sisseostude tegemise ja ostu eest tasumise kord) oleks sisseostude tegemise kord ammendavalt reguleeritud ja vangla direktoril puuduks seetõttu õigus VangS § 41 lg 2 alusel selles valdkonnas vajadusel täiendavaid piiranguid kehtestada. Seda on selgitatud eelnimetatud Tartu Ringkonnakohtu lahendis. Vaidlustatud haldusaktis on selle andmist põhjendatud veel asjaoluga, mille kohaselt on kinnipeetavatele isikutele tagatud sisseostude tegemise võimalus kaupluse vahendusel iga kahe nädala tagant ja toiduainete pikemaajaliseks säilitamise võimaluste puudumisega ning sellega, et vangla poolne toitlustamine on tagatud kolm korda päevas. Sellest tulenevalt on suurtes kogustes sisseostude tegemise mittelubamine põhjendatud. Vaidlustatud haldusakti on motiveeritud piisavalt ning seega jääb kaebus ka selles osas rahuldamata. Kaebuse esitaja poolt väidetav arsti keeld lähtuvalt VangS § 48 lg-st 2 ei puutu antud juhul asjasse, sest sellisel juhul oleks tegemist täiendava piiranguga lisaks vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud piirangutele. Nõustuda tuleb ka vastustaja nende väidete ja põhjendustega, mis seostuvad julgeoleku tagamise tarvidusega. Enno Loonurm Kohtunik