← Eesti

3-06-1405/85

Obsah (4)§ 7§ 43§ 42§ 601

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3

) § 7 lg 2 alusel Eestis kohaldatava JAR-OPS 1 jao M sätetele, mis on Lennuameti hinnangul Eestis kehtivate lennuohutusnormide oluline rikkumine.

  1. Lennuameti peadirektori 11.07.2006 otsusega nr 3 „AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi peatamine“ peatati AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat nr 1-02/2003 ajutiselt kuni Lennuameti 11.07.2006 otsuses nr 2 nimetatud puuduste kõrvaldamiseni.
  2. Lennuameti peadirektori 27.10.2006 otsusega nr 16 „AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse taastamine“ taastati AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi nr 102/2003 kehtivus käitamistingimuste järgmiste muudatustega: 1) eemaldati lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustest õhusõidukite tüübid AN-72-100 ja AN-72-100D nimetatud õhusõidukitüüpide hoolduskorralduse mittevastavuse tõttu Euroopa Komisjoni määruse nr 2024/2003 I lisale (osa M); 2) lisati sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustesse õhusõiduk BAe-ATP, riikliku registreerimistunnusega ES-NBA ja sellel lubatud lennutegevuse liikideks reisijate vedu, kaubavedu ja vältimatu meditsiiniline kiirabi; 3) tunnistati kehtetuks Lennuameti peadirektori 14.03.2006 käskkiri nr 54 ja 11.03.2006 otsus nr 3 „AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse ajutine peatamine“.
  3. AS Enimex esitas halduskohtule kaebuse otsuste nr 2, 3 tühistamise ja otsuse nr 16 tühistamise taotlusega osas, millega muudeti käitamistingimusi, eemaldades lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustest õhusõidukite tüübid AN-72100 ja AN-72-100D. Menetluse käigus muutis kaebaja taotlusi, taotledes otsuste nr 2 ja 3 tühistamise asemel nende õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja on tegutsenud lennuettevõtjana
  4. aastast ning talle kuuluvad AN-72-100, sh AN-72-100D tüüpi lennukid, millega teostatakse lende erinevatel ÜRO ja NATO 2

(18)3-06-1405 missioonidel. Kaebajal oli tulenevalt 2003. a välja antud lennuettevõtja sertifikaadist ja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitusest õiguspärane ootus, et tal on õigus tegutseda lennuettevõtjana sertifikaadis ja lennuettevõtja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituses ettenähtud tingimustel vähemalt kuni sertifikaadi ja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtivusaja lõpuni. Vaidlustatud otsustega piiratakse kaebaja ettevõtlusvabadust ja tekitatakse olulist majanduslikku kahju. Vaidlustatud haldusaktide kehtivuse korral võivad tagajärjed osutuda kaebaja jaoks pöördumatuteks, mistõttu kaebajale välja antud lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse ajutine peatamine ja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamine rikuvad kaebuse esitaja õigusi; 2) otsusega nr 2 tunnistati kaebaja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus kehtetuks. Kaebaja leiab, et see otsus on motiveerimata ning puudub haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Otsuses nr 2 viidatakse Euroopa ühtsetele lennundusnõuetele (JAR-OPS) ja Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingutele. Nimetatud õigusaktid ei ole Eestis otsekohaldatavad, neid ei ole avaldatud ametlikes teatajates, mistõttu ei saa neid antud juhul PS §-st 3 tulenevalt kohaldada.

§ 7lg 2 kohaselt kohaldatakse Eestis 1990.

aasta Ühtsete lennundusnõuete väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kokkuleppe (RT II 2000, 2, 13) alusel välja antud ühtseid lennundusnõudeid (JAR), mille tõlked avaldatakse ametlikus teatajas „Lennuameti Teataja“, mida aga ei saa lugeda ametlikuks avaldamiseks. Nimetatud nõuded on aluseks olnud Lennuameti peadirektori 11.07.2006 otsustele nr 2 ja 3. Samamoodi tuleb jätta kohaldamata Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingud, millele on üksnes blanketse normiga viidatud

§ 7

lõikes 3, mille kohaselt rakendatakse Eestis Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoiminguid. Menetlustoiminguid ei ole avaldatud Eestis ega Euroopa Liidus ametlikus teatajas. Nimetatud menetlustoimingud on aluseks olnud otsusele nr

  1. Nii Euroopa ühtsete lennundusnõuete kui ka Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingutega piiratakse aga lennuettevõtja ettevõtlusvabadust ning seadusega kehtestatud aluse ja korra puudumise tõttu tuleb nimetatud aktid jätta kohaldamata. Kaebaja taotles Euroopa ühtsete lennundusnõuete ja Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingute põhiseadusevastaseks tunnistamist; 3) hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamise otsus on kaalutlusvigadega. Otsuses nr 2 on kaalutlustena märgitud vaid, et kaebaja ei ole rahuldavalt ja õigeaegselt kõrvaldanud Lennuameti 31.10.2005 ettekirjutuses nr 1-119/05/50 esitatud puudusi nr 12, 15, 16, 17, 18, mis liigituvad otsuse kohaselt
  2. taseme puudusteks, ning seetõttu ei vasta kaebaja poolt käitatavate õhusõidukite hoolduskorraldus

§ 7

lõike 2 alusel Eestis kohaldatava JAR-OPS 1 jao M sätetele, mis on Lennuameti peadirektori hinnangul Eestis käitatavate lennuohutusnormide oluline rikkumine. Kaebaja poolt käitatavate lennukite hoolduskorraldus vastab Euroopa Ühenduste Komisjoni (EÜ) määruse nr 2042/2003 I lisa (osa M) sätestatud hoolduskorralduse nõuetele. Kuna hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse aluseks on JAROPS 1 jagu M, mitte määrus nr 2042/2003, siis on nimetatud määrusele nr 2042/2003 toetuv järeldus juba ainuüksi seetõttu eksitav ja väär. Seejuures on aga vastustaja jätnud märkimata kaalutlused, miks ta peab kaebaja poolt 31.10.2005 ettekirjutuse nr 1-1-19/05/50 esitatud puuduste kõrvaldamist mitterahuldavaks ja mitteõigeaegseks. Kaebaja on andnud ammendavad vastused, mis nähtub ka kaebusele lisatud vastavatest dokumentidest. Kaebaja on esitanud parandusmeetmete kava ning oma tegevusega püüdnud neid kõrvaldada. Ettekirjutuse täitmise käigus kirjavahetusest ei selgunud, et Lennuametile oleks jäänud mõnes küsimuses vastamata või et Lennuamet ei pidanud vastuseid piisavaks. Samuti on jätnud vastustaja põhjendamata, miks Lennuameti peadirektor käsitleb otsuses nimetatud puudusi 2. taseme puudustena ning miks selliseid 2. taseme puudusi käsitleb Lennuameti peadirektor lennuohutusnormide olulise rikkumisena; 4) tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dest 64 lg 3 ja 67 lg 1 pidanuks Lennuameti peadirektor arvestama kaebuse esitaja usaldust ning HMS § 67 lõikest 2 3

(18)3-06-1405 tulenevalt ei oleks tohtinud tunnistada kehtetuks kaebuse esitaja hooldussüsteemide heakskiitmise kinnitust; 5) käesoleval juhul on tegemist Ida-Euroopas toodetud õhusõidukeid käitava ja hooldava lennuettevõtjaga. Euroopa Liiduga liitumise järgselt on tekkinud olukord, kus Ida-Euroopas toodetud õhusõidukeid ja nende hooldamise süsteeme ei ole võimalik sertifitseerida ega ka tunnustada EASA (European Air Safety Organization) poolt. Arvestades EASA ja EEATA (East European Air Transport Association) harmoniseerimiskõnelusi selleks, et ühitada nimetatud lennukitüüpide dokumentatsioon EASA vormidega ning jõuda Ida-Euroopa käitajate lennukite ja hooldamise sertifitseerimise ja tunnustamiseni EASA poolt. Sertifitseerimiseks Euroopa Liidu nõuetele vastavalt on antud üleminekuaeg. Nimetatud asjaolud olid ja on teada ka Lennuametile. Nimetatud kaalutlusi kinnitavad kaebuse esitajale alles 20.02.
  1. inglise keeles ja 23.02.2007 eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks muutunud Euroopa Lennundusohutusameti hinnangud nr 01/2007 ja nr 02/2007, millega on tehtud ettepanek muuta Euroopa Komisjoni määrusi nr 1702/2003 ja nr 2042/
  2. Hinnangutest nähtub, et kehtestatud on üleminekuperiood kuni 28.03.2007 endises Nõukogude Liidus välja töötatud ja nüüd Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritud teatud õhusõidukite jätkuvaks kasutamiseks. Hinnangu 01/2007 punktis 8 on rõhutatud, et sellised õhusõidukid on paljudel juhtudel liikmesriigi vastutusel, kuid seejuures peavad liikmesriigid kaalutlusõiguse teostamisel arvestama üldiselt tunnustatud seisukohtadega, mis igati soosivad positiivsete lahenduste leidmist võimaldamaks Ida-Euroopas toodetud õhusõidukite jätkuvat kasutamist. Seejuures on oluline, et hinnangutes on rõhutatud, et juhul kui üleminekumeetmete kehtivust ei pikendada, kaasnevad sellega negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed ja rahvusvahelised mõjud, mis on kaugelt suuremad kui mõned potentsiaalsed ohutuse- ja keskkonnakaitsealased kasud. Kaebuse esitaja toetab hinnangutes esitatud seisukohta ning peab vajalikuks märkida, et üksnes formaalne lennuohutuse tagamise kaalutlus ilma sisulisi asjaolusid esitamata ei saa kaaluda üle ettevõtlusvabaduse tegelikku piiramist; 6) antud juhul ei ole õiguslikud ega faktilised asjaolud muutunud võrreldes hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse väljaandmise ajaga, kuid vaatamata sellele on Lennuameti peadirektor tunnistanud nimetatud kinnituse kehtetuks. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 rõhutanud, et diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Riigikohus on samas haldusasjas rõhutanud, et kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Seega on Lennuameti peadirektor otsusega nr 2 kaebuse esitaja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust ebaõigesti kohaldanud; 7) hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamisel on rikutud menetlusnorme. Eriti oluline on puudutatud isiku ärakuulamine kaalutlusotsuste tegemisel, sest haldusorgan ei tohi käituda suvaliselt ja meelevaldselt. Antud juhul ei ole aga hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamisel kaebaja arvamust ära kuulatud ega kaebuse esitajale antud võimalust vastuväidete esitamiseks; 8) hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamisel on ebaõigesti märgitud kaebajale hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse väljaandmise kuupäev: otsuses on märgitud 06.01.2005, tegelikult on vastav kinnitus välja antud 24.04.2003; 9) haldusaktis on tuginetud muuhulgas auditi nr EX-191005-O ettekandes 03.07.2006 antud soovitusele. Nimetatud soovitusest, selle koostamise põhjusest, adressaadist ega koostamise käigust ei olnud kaebaja teadlik kuni hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamise otsuse kättesaamiseni; 10) Euroopa Komisjoni määruse nr 2042/2003
  3. osa järgi on kaebuse esitaja sertifitseeritud hooldusorganisatsioonina, mis omab A klassi pädevust, kuid ei oma B- ja Cklassi pädevust. Sellega seonduvalt on vastustaja eksitavalt ja ebaõigesti märkinud, et kaebuse esitajale on 10.12.2004 väljastatud hooldusorganisatsiooni sertifikaat 4
(18)3-06-1405 nr EE.145.0106, mille kohaselt kaebuse esitaja on
  1. osa nõuetele vastav hooldusorganisatsioon nimetatud sertifikaadi lisas loetletud hooldustegevuses ja vastavate hooldustõendite väljaandmises. Nimetatud sertifikaadist nähtuvad kaebuse esitajale antud pädevused ei oma tähendust hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse andmise ja selle kehtetuks tunnistamise juures. Tegemist on erinevatest kategooriatest lähtuvate sertifikaadi ja tunnistusega. Lennuamet ei ole suutnud põhjendada, miks peab kaebajal olema õhusõidukite hooldamiseks B- ja C-klassi pädevus, kui lennukite vajalikul tasemel hoolduseks piisab ka üksnes A-klassi pädevusest, kusjuures seni pidas Lennuamet üksnes A-klassi pädevusega hoolduse olemasolu piisavaks. Vaidlustatud otsuse põhjendamisel vastustaja poolt viitamine määrusele nr 2042/2003 ei ole asjakohane, sest hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse ja selle kehtetuks tunnistamise otsuse õiguslikuks aluseks saab olla JAR-OPS 1 jagu M, mitte määrus nr 2042/
  2. Viimases mõistet „hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus“ ei kasutata. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvestanud ka sellega, et kuigi otsus on tehtud JAR OPS 1 alaosa M alusel, kaotas JAR OPS 1 alaosa M Euroopa Liidus kehtivuse 28.09.2005 määruse nr 2042/2003 osa M jõustumisel. Seega on õigusliku alusena kasutatud mittekehtivat normi. Kuna kaebaja soovis, et tema tegevuses ei tekiks seoses kohaldatava õiguse muutumisega takistusi ega tõrkeid, esitas ta juba 26.08.2005, s.o kuu aega enne määruse nr 2042/2003 osa M jõustumist Lennuametile läbivaatamiseks ja kinnitamiseks jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni käsiraamatu (CAMMOE). Käsiraamatus on kirjeldatud kõik käitaja tegevused tehnilise hoolduse, remondi, samuti kaebuse esitaja kui operaatori järelevalvesüsteemi osas, samuti ka regulatsioon hooldus- ja remonttööde, mida kaebuse esitaja osa 145 järgi ei olnud suuteline täitma, teiste remondi- ja hooldusettevõtjatega jagamise osas. Jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaat pidi asendama vastustaja poolt JAR OPS 1 osa M alusel väljaantud dokumenti, mis kaotas kehtivuse 28.09.
  3. Kuigi kaebuse esitaja oli teinud endast tulenevalt kõik vältimaks võimalikke kahjulikke järelmeid erinevate õiguste kohaldamisel, tekitas vastustaja oma käitumisega ebaselge ja lennuettevõtjale kahjuliku olukorra, kui tunnistas õigusvastaselt JAR OPS 1 alusel hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks ning jättis tegemata toimingud ja andmata haldusaktid, mille tegemine või andmine määruse 2042/2003 kohaselt kuuluvad vastustaja pädevusse. Vastustaja on kinnitanud, et hooldusnõuded nii JAR OPS 1 kui ka EÜ määruse 2042/2003 alusel on sisuliselt samasugused ning seepärast ei oleks vastustajal sisuliselt olnud alust jätta kaebuse esitajat ilma hooldussüsteemi puudutavast kinnitusest või sertifikaadist. Kaebajal on kehtiv sertifikaat hooldustöödeks. Kaebuse esitaja võib siiani teha hooldustöid hooldussertifikaadis märgitud ulatuses. Kui vastustaja leidis, et kaebaja hooldussertifikaadi pädevusest ei piisa, tagamaks vastavust õigusaktidele, oleks ta pidanud nõudma, et kaebajal tuleb sõlmida leping hooldusorganisatsiooniga, kellel on täispädevus, ülejäänud hoolduse oleks saanud tellida mujalt; 11) puudused nr 15 ja 16 ei ole käsitletavad esimese astme puudustena, mille puhul on vajalik koheselt võtta tarvitusele meetmed hooldusorganisatsiooni sertifikaadi kehtetuks tunnistamiseks, selle suhtes piirangute kehtestamiseks või selle osaliseks või täielikuks peatamiseks kuni ajani, mil organisatsioon on edukalt rakendanud parandusmeetmed. Puuduse nr 15, mis puudutas komponentide hoolduse pädevust, ja puuduse nr 16, mis puudutas hoolduse tegemist osa 145 hooldusorganisatsiooni poolt, on kaebuse esitaja kinnitus selle kohta, et seni on lahtised küsimused ekvivalendi tunnustamisest või mittetunnustamisest (toote pass või muu dokument), nagu ka küsimus sellest, mis on ekvivalendiks, ning need kuuluvad EASA ja Lennuameti pädevusse. Kaebuse esitaja ei ole vastust nendele probleemidele saanud ei EASA-lt ega vastustajalt. Kaebuse esitaja on seisukohal, et EASA vorm 1 ekvivalendiks võib olla konstruktorbüroo PROGRESS Release to Service pärast mootori remondi teostamist, mille alusel kaebuse esitaja kui osa 145 järgi sertifitseeritud organisatsioon annab välja EASA vorm
  4. 5
(18)3-06-1405 Vastustaja ei ole märkinud kaalutlusi, miks ta peab kaebuse esitaja poolt 31.10.2005 ettekirjutuses nr 1-1-19/05/50 esitatud puuduste kõrvaldamist mitterahuldavaks ja mitteõigeaegseks. Kontrolli käigus tuvastati 18 puudust, millest 13 kõrvaldati ainuüksi konsultatsioonide ja kirjavahetuse käigus. Tegemist oli tehniliste puudustega, mis vastustaja enda sõnul kuuluvad teise tasemesse, st ei ole sedavõrd olulised puudused. Ülejäänud küsimuste osas juhtis kaebuse esitaja tähelepanu, et need ei kuulu kaebuse esitaja kui õhusõiduki käitaja pädevusse, sest puudutavad õhusõiduki valmistajat, kuid vaatamata sellele esitas kaebuse esitaja vastustajale kogu vajaliku dokumentatsiooni ja andmed. Puuduse nr 12, mis puudutas AN 72-100 hooldamist selle õhusõiduki tüübile ettenähtud reglemendi alusel, kõrvaldamiseks esitas kaebuse esitaja Antonovi nimelise konstruktorbüroo ametliku vastuse. Puudused nr 17 ja 18 puudutasid AN-72-100 tüübisertifikaate. Puuduse nr 17 osas on kaebuse esitaja märkinud, et sellele vastamine kuulub Antonovi nimelise konstruktorbüroo kompetentsi. Antonovi nimeline konstruktorbüroo saab vastata, milliseid töid milliste dokumentide alusel ning mis viisil ja mahus tehakse. Kunagi kooskõlastas kaebuse esitaja vastustajaga need mittevajalikud komponentide vahetused ja sai ühe või teise komponendi ja seadme, ilma milleta ei oleks võimalik teostada rahvusvahelisi lende, paigaldamiseks ICAO nõuete kohase kui ka Euroopa Liidu kooskõlastuse. Iga-aastastel ülevaatustel vastustaja tehnilise osakonna esindajatele edastati kogu informatsioon, sealhulgas ka tootja ülevaatuse aktid, ning vastustaja ei ole varasemalt võimalikke puudusi märganud. Puuduse nr 18 osas on vastustajale esitatud dokumendid õhusõiduki tootjalt, millest nähtub, et õhusõidukid on ka dokumentatsiooni alusel reisijate veoks ning et ka õhusõiduki registreerimisel Eesti tsiviilõhusõidukite registris esitas vastustaja müüja maa registrist kustutamise dokumendid kui ka ekspordisertifikaadi, mille alusel vastustaja andis registreerimisdokumendid ja lennuekspluatatsiooni käsiraamatu kinnituse 40 reisija veoks; 12) kaebaja tunnistab lennundusohutuse olulisust ning vajadust vältida otsest ohtu inimeste elule ja tervisele. Samuti möönab kaebuse esitaja, et lennuohutuse tagamiseks esineb suur avalik huvi. Kaalul võib olla õhusõiduki enda ja teiste õhusõidukite pilootide ja reisijate elu ja tervis. Kuid antud juhul ei saa vastustaja märgitud põhjendus avalikust huvist üle kaaluda lennuettevõtja usaldust hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtima jäämisesse; 13) lennundusvaldkonnas tuleb eristada õhusõiduki käitamist ja selle hooldamist. Ka määruse nr 2042/2003 I lisa räägib lennuettevõtja tegevusest lennukite hooldamisel, st meetmetest, mida tuleb võtta selleks, et tagada lennukõlblikkuse jätkumine. Sama määruse II lisa 145. osa reguleerib nõudeid, millele organisatsioon peab vastama, et saada õhusõidukite ja komponentide hooldusorganisatsiooni sertifikaat või et seda pikendataks. Lennuettevõtja peab tagama, et lennuettevõtja oleks hooldussertifikaati omav või et hooldaja omaks nimetatud sertifikaati. Kaebajal oli lennuettevõtja sertifikaat, mis andis õiguse lennukite käitamisele ja ta omas hooldustööde sertifikaati, mis andis õiguse teostada lennukitele tehnilist hooldust; 14) vastustaja jättis arvestamata ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 1592/2002 tuleneva volituse teha erandeid nn vanaisa põhimõtte alusel, mis annab Lennuametitele volituse kohaldada õhusõidukite, mis olid Eestis registreeritud ja mida kasutati enne ja ka pärast Euroopa Liiduga liitumist, kooskõlas määruse nr 1592/2002 punktiga 10 p 5 mitte kohaldada mingeid diskrimineerivaid meetmeid operaatorite suhtes ja lükata edasi nimetatud sertifitseerimise või tunnustamise küsimuse läbivaatamine kuni 28.03.2007; 15) otsusega nr 3 peatati ajutiselt kaebajale 24.04.2003 viieks aastaks välja antud lennuettevõtja sertifikaat. Otsuses nr 3 on märgitud alustena otsus nr 2,

§ 7

lg 2, § 42 lg 2 ja § 43 punkt 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 19.11.2002 määruse nr 6 § 8 lg 1 punktid 1 ja 2 ning JAR-OPS 1 jagu C p 1.180(a) ja 1.175 (f, o). Nimetatud asjaoludest ei selgu haldusakti andmise aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud. 6

(18)3-06-1405 Otsuses nr 3 ei ole märgitud kaalutlusi, vaid arvesse on võetud samal päeval otsusega nr 2 AS-le Enimex 06.01.2005 välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamist. Nimetatud otsus ei saa aga olla kuidagi kaalutluseks, sest hoopis lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse lõppemisel, peatamisel või tühistamisel lõpeb automaatselt ka kinnituse kehtivus; 16) kaebaja on alates aprillist 2006 teinud kooskõlastatult Lennuametiga ettevalmistusi õhusõidukite rentimiseks Suurbritanniast. Lennuametile on teada, et õhusõiduki rentimine ilma vastava kehtiva lennuettevõtja sertifikaadita ei ole võimalik. Lennuamet on andnud nõusoleku ühe nimetatud õhusõiduki kandmiseks Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse, kuid vaatamata sellele peatas lennuettevõtja sertifikaadi. Kaebajal ei olnud ühtegi alust eeldada lennuettevõtja sertifikaadi peatamist ka 31.10.2005 Lennuameti lennundustehnika osakonna juhataja kt Margus Keermani poolt kaebuse esitajale tehtud ettekirjutuse nr 1-1-19/05/50 järgi. Nimetatud ettekirjutuses toodud puudustele andis kaebaja vastused ning ettekirjutuse täitmise käigus kirjavahetusest ei selgunud, et Lennuametile oleks jäänud mõnes küsimuses vastamata või et Lennuamet ei pidanud vastuseid piisavaks. Õiguslikud ega faktilised asjaolud ei ole muutunud võrreldes lennuettevõtja sertifikaadi andmise ajaga, kuid sellele vaatamata on Lennuameti peadirektor peatanud lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse. Seega on Lennuameti peadirektor otsusega nr 3 kaebuse esitaja lennuettevõtja sertifikaadi ajutisel peatamisel kaalutlusõigust ebaõigesti kohaldanud. Vaidlustatud haldusakti andmisel on rikutud menetlusnorme, jättes ära kuulamata haldusakti adressaadi. Lennuettevõtja sertifikaadi ajutisel peatamisel ei ole ära kuulatud kaebuse esitaja arvamust HMS § 40 lõike 1 kohaselt ega kaebuse esitajale antud võimalust vastuväidete esitamiseks; 17) kaalutlusena, millega on jäetud arvestamata sarnaselt hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamisel ka lennuettevõtja sertifikaadi ajutisel peatamisel, on asjaolu, et tegemist on Ida-Euroopas toodetud õhusõidukitega, mille sertifitseerimiseks Euroopa Liidu nõuetele vastavalt on antud üleminekuaeg; 18) ebaõige on Lennuameti väide, et oli muutunud faktiline asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole talle Lennuameti poolt teatavaks tehtud puudusi Lennuameti poolt ettenähtud ajaperioodi jooksul kõrvaldanud ja kaebuse esitajale välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus on kehtetuks tunnistatud. Nimetatud ebaõigest seisukohast tuleneb ka väär järeldus, et toodud põhjusel ei vasta kaebuse esitaja eelnimetatud õigusaktides ja rahvusvahelistes normides sätestatud nõuetele; 19) otsusega nr 16 taastas Lennuamet kaebaja lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 koos käitamistingimuste muudatustega. Lennuameti poolt 27.10.2006 kaebuse esitajale saadetud kirjast nr 3-3-2/06/3291 ei selgu faktiline ja õiguslik põhjendus lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimuste muutmise kohta. Kirjas on küll toodud üldsõnaline viide määrusele 2042/2003, kuid sellest ei selgu õiguslik alus. Samuti ei ole nimetatud kirjas toodud haldusakti andmise faktilisi aluseid. Käitamistingimustest AN-72-100 ja AN-72-100D eemaldamine kirjas toodud alustel ja põhjustel on põhjendamata ning otsuse tegemisel ei ole Lennuameti peadirektor järginud

§ 43nõudeid ning haldusmenetluse üldpõhimõtteid.

Seega on otsus nr 16 õigusvastane; 20) Kaebaja lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimusi on muudetud kaebaja kahjuks, kusjuures nii õiguslikud kui ka faktilised asjaolud ei ole võrreldes lennuettevõtja sertifikaadi väljastamise ajaga muutunud; 21) otsuse nr 16 andmisel on rikutud menetlusnorme. Kaevatava haldusakti andmisel ei ole HMS § 40 lõike 1 kohaselt kaebuse esitaja arvamust ära kuulatud ega kaebuse esitajale antud võimalust vastuväidete esitamiseks. Menetlusnorme on rikutud ka haldusakti kättetoimetamisel. Kaebuse esitajale teatati haldusaktist üksnes kirja teel 27.10.2006. Kirja teel otsuse sisu edastamist ei saa pidada viisiks, mis võimaldab isikul anda igakülgse hinnangu haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. 7

(18)3-06-1405 Kaebuse esitaja on oma äriplaani koostanud, arvestades ja usaldades kuni vaidlustatud haldusaktiga muutmiseni kehtinud lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimusi. Käitamistingimustest õhusõidukite AN-72-100 ja AN-72-100D eemaldamisega piiratakse kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ja tekitatakse majanduslikku kahju. Seega oleks Lennuamet pidanud arvestama kaebuse esitaja usaldust ning HMS § 67 lõikest 2 tulenevalt ei oleks tohtinud muuta kaebuse esitaja lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimusi.
  1. Lennuamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: 1) hooldusorganisatsiooni sertifikaadi klassid ja pädevused on kirjeldatud määruse nr 2042/2003 I lisa (M osa) IV liite p-des 4-
  2. Nimetatud liites on ära toodud küll hooldusorganisatsiooni klasside ja pädevuste süsteem, kuid hooldusorganisatsiooni all nimetatud liites on mõeldud määruse nr 2042/2003 I lisa (M osa) F alajao kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni. Kuna AS Enimex on EÜ määruse II lisa osa 145 kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsioon, siis sellise hooldusorganisatsiooni sertifikaadi klasside ja pädevuste süsteem on kirjeldatud sama määruse II lisa osa 145 II liites. Sisuliselt on klasside ja pädevuste sisukirjeldus mõlema hooldusorganisatsiooni (st nii I lisa (M osa) F alajao kui ka II lisa osa 145 nõuete kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni) puhul ühesugune. AS Enimex on määruse 2042/2003 II lisa osa 145 kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsioon ning sellise hooldusorganisatsiooni klasside ja pädevuste selgitused on toodud EÜ määruse nr 2042/2003 II lisa osa 145 II liites. AS Enimex omab EÜ määruse 2042/2003 II lisas osas 145 II liites kirjeldatud A klassi pädevust; 2) väär on seisukoht, et otsus nr 2 on motiveerimata. Otsusest nr 2 nähtub üheselt, et AS-le Enimex 06.01.2005 välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus nr 1-02/2003 tunnistati kehtetuks seetõttu, et AS Enimex ei ole rahuldavalt ja õigeaegselt kõrvaldanud Lennuameti 31.10.2005 ettekirjutuses nr 1-1-19/05/50 esitatud puudusi nr 12, 15, 16, 17, 18, mistõttu ei vasta AS Enimex poolt käitatavate õhusõidukite hoolduskorraldus

§ 7

lg 2 alusel Eestis kohaldatava JAR-OPS 1 jao M sätetele ning on seetõttu Eestis kehtivate lennuohutusnormide oluline rikkumine. Lennuamet on seisukohal, et eelnimetatud põhjendus oli otsuse nr 2 tegemisel piisavaks motivatsiooniks, et tagada otsuse nr 2 õiguspärasus. Põhjalikum motivatsioon otsuses nr 2 ei olnud vajalik, sest otsus nr 2 on selles toodu põhjal üheselt mõistetav; 3) väär on seisukoht, et otsus nr 2 on kaalutlusvigadega. Kuna lennuettevõtjale antav hoolduskorralduse heakskiitmise kinnitus on dokument, mis näitab, et lennuettevõtja hoolduskorraldus on kooskõlas JAR-OPS 1 M jaos sätestatuga ja lennuettevõtja on võimeline tagama hoolduskorralduse kooskõlas JAR-OPS 1 M jaoga, siis eelpool mainitud puuduste tuvastamine ja nende kõrvaldamata jätmine tingis otsuse nr 2 andmise; 4) AS-le Enimex on Lennuameti poolt 10.12.2004 väljastatud hooldusorganisatsiooni sertifikaat nr EE.145.0106, mille kohaselt on AS Enimex

  1. osa nõuetele vastav hooldusorganisatsioon nimetatud sertifikaadi lisas loetletud hooldustegevuses ja vastavate hooldustõendite väljaandmises. Organisatsioon täpsustab tööd, mida sertifikaat hõlmab, oma hooldusorganisatsiooni käsiraamatus. Sertifikaadi lisast nähtuvalt omab AS Enimex A1 ja A2 klassi pädevust, mis on jagatud „baashoolduseks” ja „liinihoolduseks”. On oluline, et sertifikaadiklassid ja pädevused ning organisatsiooni poolt tehtavad tööd oleksid omavahel kooskõlas. AS Enimex, kes on küll
  2. osa järgi sertifitseeritud hooldusorganisatsioon, omades A klassi pädevust, kuid omamata määruse nr 2042/2003 sertifikaadi
  3. osa järgi võimalikku täit pädevust (kõiki ülalkirjeldatud klassipädevusi), ei suuda tagada käitatavate lennukite täielikku nõuetekohast hooldust. Ühtlasi ei eksisteeri Lennuametile teadaolevalt ka ühtegi teist määruse nr 2042/2003 II lisa
  4. osa II liite kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni, mis omaks kõiki eespool kirjeldatud klassipädevusi ja mis võiks teostada AS Enimex poolt käitatavate lennukite täielikku hooldust. Viimatinimetatud asjaolule ei ole vastu vaielnud ka AS Enimex, tunnistades oma 28.04.2006 kirjas nr 201/2-2 ja ka kohtule esitatud kaebuses, et käesoleval 8

(18)3-06-1405 ajal ei eksisteeri ühtegi nõuetele vastavat hooldusorganisatsiooni, mis võiks teostada AS Enimex poolt käitatavate lennukite tehnilist hooldust vastavalt JAR-OPS 1 jagu M p 1.875 (a) nõuetele; 5) AS Enimex inspekteerimisel 19.10.2005 tuvastati olukord, kus lennuettevõtja poolt käitatavate lennukite mootori hooldust oli teinud Firma Progress, mis ei oma JAR-145 alusel välja antud hooldusorganisatsiooni sertifikaati ega ka määruse 2042/2003 osa 145 kohast hooldusorganisatsiooni sertifikaati. Samuti tuvastati inspekteerimisel, et lennukitel AN-72-100 kasutatakse komponente, millel puudub komponendi hooldustõend EASA vormil
  1. EASA vorm 1 ekvivalendiks ei saa olla konstruktorbüroo PROGRESS Release to Service, mille alusel AS Enimex kui määruse nr 2042/2003 osa 145 järgi sertifitseeritud hooldusorganisatsioon andis välja komponendi hooldustõendi EASA vorm
  2. Eeltoodu alusel on ilmne, et AS Enimex, olles JAR-OPS 1 1.175 kohaselt käitajana kohustatud tagama lennuettevõtja sertifikaadi alusel käitatavate lennukite hoolduse vastavalt JAROPS 1 M osa nõuetele, ei suuda seda garanteerida; 6) otsuse nr 2 andmise tingis asjaolu, et AS Enimex ei kõrvaldanud otsuses nr 2 nimetatud puudusi rahuldavalt ja õigeaegselt ning sellest tulenevalt puudus vajadus esitada ka täiendavaid kaalutlusi. Ebaõige on AS Enimex väide, mille kohaselt ei ole Lennuamet põhjendanud, miks ta peab kaebuse esitaja poolt 31.10.2005 ettekirjutuses nr 1-1-19/05/50 esitatud puuduste kõrvaldamist mitterahuldavaks. AS Enimex ja Lennuameti vahelisest kirjavahetusest nähtub üheselt, et Lennuamet on järjepidevalt AS-le Enimex teinud meeldetuletusi, et ettekirjutuses tuvastatud puudused on kõrvaldamata ning esitanud põhjendused ja selgitused, miks ei loeta AS Enimex poolt puuduste kõrvaldamist rahuldavaks. AS Enimex on teavitatud ka asjaolust, et puuduste kõrvaldamata jätmisel võidakse peatada AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat; 7) käesoleval juhul esineb kaalukas avalik huvi lennuohutuse tagamise suhtes, kuna AS Enimex poolt ei ole täidetud olulisi lennuohutusnorme. Nimetatud avalik huvi kaalub üles konkreetse lennuettevõtja huvi jätkata oma majandustegevust lennuohutusnorme oluliselt rikkudes ja samuti kaalub see üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Märkimist vajab asjaolu, et AS Enimex suhtes on lennuohutuse tagamise osas pretensioone esitatud ka varem, mis omakorda näitab, et AS-l Enimex esineb raskusi lennuohutuse tagamisega ning lennuettevõtja ei suhtu piisava tõsidusega ohutu lennuliikluse tagamisse. Vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kriisireguleerimise osakonna 08.10.2003 kirjale nr 4-1-3/02/104 on AS-le Enimex kuuluvate õhusõidukitega alates 23.09.1998 kuni 10.02.2003 toimunud 6 lennuõnnetust (milles hukkus ja sai raskeid kehavigastusi mitmeid inimesi) ja alates 1996 kuni 20.12.2002 14 lennuintsidenti, kusjuures valdava enamuse lennuõnnetuste ja -intsidentide põhjuseks oli kas piloodi eksimus või õhusõiduki tehniline rike; 8) AS Enimex väide, mille kohaselt peavad EASA (European Air Safety Organisation) ja EATA (East European Air Transport Association) harmoniseerimiskõnelusi, ei muuda faktilist asjaolu, et AS Enimex ei ole kõrvaldanud otsuses nr 2 nimetatud puudusi ja AS Enimex poolt käitatavate lennukite hoolduskorraldus ei vasta määruse nr 2042/2003 I lisa (osa M) sätestatud hoolduskorralduse nõuetele; 9) käesoleval juhul puudus otsuse nr 2 andmisel igasugune vajadus lisaandmete saamiseks, sest see ei oleks mõjutanud asja otsustamist ega otsuse nr 2 sisu, kuna otsuse nr 2 tegemiseks piisas täielikult teadmisest, et AS Enimex poolt ei ole kõrvaldatud otsuses nr 2 nimetatud puudusi ja seetõttu ei vasta AS Enimex poolt käitatavate lennukite hoolduskorraldus JAR-OPS 1 sätestatud nõuetele. Eeltoodud põhjustel ei oma tähtsust ka asjaolu, et väidetavalt ei olnud AS Enimex teadlik EASA poolt läbi viidud auditi nr EX191005-O tulemusena tehtud soovitustest, sest EASA poolt antud soovitused vaid kinnitavad täiendavalt Lennuameti eelnimetatud seisukohtade õigsust ja vajadust lennuohutuse tagamiseks vastu võtta otsus nr 2; 10) väär on seisukoht, mille kohaselt on otsus nr 3 motiveerimata. Otsusest nr 3 nähtub selgelt, et AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat nr 1-02/2003 on ajutiselt peatatud kuni otsuses nr 2 nimetatud puuduste kõrvaldamiseni seetõttu, et puuduste kõrvaldamata 9
(18)3-06-1405 jätmise tõttu on tunnistatud kehtetuks AS-le Enimex välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus nr 1-02/2003, mistõttu ei vasta AS Enimex

§ 42

lg 3 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 19.11.2002 määruse nr 6 „Lennuettevõtjate sertifitseerimise tingimused ja kord” § 8 lg 1 p 1 ja p 2 ning JAR-OPS 1 jao C p 1.180 (

  1. a)ja 1.175 (f,
  2. o)nimetatud nõuetele. Seega nähtuvad otsusest nr 3 nii selle andmise faktiline (AS-le Enimex välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamine) kui ka õiguslik (

§ 7

lg 2, § 42 lg 2, § 43 p1, määruse nr 6 § 8 lg 1 p1 ja p 2, JAR-OPS 1 jao C p 1.175 (f, o) ja p 1.180 (a)) alus. Eelnimetatud põhjendus on piisav, et tagada otsuse nr 3 õiguspärasus ning põhjalikum motivatsioon otsuses nr 3 ei ole vajalik, sest otsus nr 3 on selles toodu põhjal üheselt mõistetav. Ühtlasi ei olnud põhjalikum motivatsioon otsuses nr 3 vajalik ka seetõttu, et kehtivate õigusaktide ja rahvusvaheliste nõuete kohaselt ning pidades silmas eelkõige lennuohutuse tagamise eesmärki, oli Lennuametil sisuliselt võimalik käesoleval juhul teha vaid üks otsus – peatada ajutiselt AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat nr 1-02/2003 kuni puuduste kõrvaldamiseni; 11) väär on AS Enimex seisukoht, mille kohaselt on otsus nr 3 kaalutlusvigadega. Lennuameti kohustuseks on

§ 601

ja Lennuameti põhimääruse § 12 kohaselt tagada ohutu lennutegevus ning sellest tulenevalt kohustub Lennuamet ka kindlustama, et lennuettevõtjate tegevuse või tegevusetusega ei seataks ohtu inimese elu ja tervist. Kuna inimeste elu on ettevõtlusvabaduse õigusest kõrgemini kaitstav õigushüve, siis on käesoleval juhul AS Enimex väidetav õiguste riive otsuse nr 3 tegemisel lennuohutuse tagamiseks ja inimeste võimaliku hukkumise vältimiseks proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes; 12) AS Enimex poolt käitatavate lennukite hoolduskorraldus ei vasta rahvusvahelistele nõuetele ning AS-le Enimex välja antud hooldussüsteemide heakskiitmise kinnitus on kehtetuks tunnistatud, mistõttu on Lennuametil seadustest ja rahvusvahelistest normidest tulenevalt kohustus lennuohutuse tagamiseks AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat kuni puuduste kõrvaldamiseni peatada. AS Enimex väide, mille kohaselt ei ole õhusõiduki rentimine võimalik ilma kehtiva lennuettevõtja sertifikaadita, on eksitav. Nimelt on AS Enimex sõlminud ettevõttega Trident Aviation Leasing Service Limited liisinglepingu õhusõiduki BAe ATP seerianumbriga 2023 rentimiseks. Lennuameti peadirektori 03.08.2006 otsusega nr 7 on nimetatud õhusõiduk kantud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse ning Lennuameti peadirektori 27.10.2006 otsusega nr 16 taastati AS Enimex lennuettevõtja sertifikaat nr 1-02/2003, mille käitamistingimustesse kanti õhusõiduk BAe ATP, riikliku registreerimistunnusega ES-NBA ja sellel lubatud lennutegevuse liikideks on reisijate vedu, kaubavedu ja vältimatu meditsiiniline kiirabi. Ülaltoodust nähtub üheselt asjaolu, et lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse ajutine peatamine ei olnud takistuseks uue õhusõiduki rentimiseks; 13) ebaõige on AS Enimex väide, mille kohaselt ei olnud tal ühtegi alust eeldada lennuettevõtja sertifikaadi peatamist ka 31.10.2005 Lennuameti ettekirjutuse järgi. AS Enimex on otsuses nr 2 nimetatud puudustest olnud kogu aeg teadlik ja nimetatud puuduste olemasolu on Lennuamet AS-le Enimex meelde tuletanud oma 15.03.2006 kirjaga nr 3-3-2/06/964, rõhutades nimetatud kirjas sõnaselgelt, et puuduste mittekõrvaldamine mõjutab AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi kehtivust. Nimetatud puuduste jätkuvale esinemisele ei ole vastu vaielnud ka AS Enimex ise, tunnistades seda nii oma 28.04.2006 kirjas nr 201/2-2 kui ka kaebuses; 14) ebaõige on AS Enimex väide, mille kohaselt ei ole faktilised asjaolud muutunud võrreldes lennuettevõtja sertifikaadi väljaandmise ajaga. Muutunud on faktiline asjaolu, et AS Enimex ei ole talle Lennuameti poolt teatavaks tehtud puudusi Lennuameti poolt etteantud ajaperioodi jooksul kõrvaldanud ja AS-le Enimex välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus on kehtetuks tunnistatud, mistõttu ei vasta AS Enimex eelnimetatud õigusaktides ja rahvusvahelistes normides sätestatud nõuetele, mis omakorda seab ohtu lennuohutuse; 15) väär on AS Enimex seisukoht, mille kohaselt on Euroopa Ühinenud Lennuametite „Ühtsed lennundusnõuded” (JAR) ja menetlustoimingud vastuolus põhiseadusega ning 10

(18)3-06-1405 neid ei ole avaldatud ametlikes teatajates.

7 lg 2 sätestab, et Eestis kohaldatakse

  1. aasta Ühtsete lennundusnõuete väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kokkuleppe alusel välja antud „Ühtseid lennundusnõudeid”. JAR-de kohaldamine Eestis otsustati
  2. a Küprose ühtsete lennundusnõuete väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kokkuleppe jõustumisega Eestis ja nende rakendamine Eestis nähti ette ka teede- ja sideministri 21.12.2001 määrusega nr 124, eesmärgiga kohaldada Eestis kõiki nimetatud lennundusnõuetest tulenevaid nõudeid. Lennundusseaduse § 7 lg 2 sätestab, et „Ühtsete lennundusnõuete” tõlked avaldatakse ametlikus teatajas „Lennuameti Teataja”. Lennuameti põhimääruse § 14 p 13 kohaselt on „Lennuameti Teataja” ameti ametkondlik väljaanne, milles avaldatakse lennundusstandardeid, nende rakendusdokumente ja lennundusteateid. Lennuamet on seisukohal, et kuna „Lennuameti Teatajat” saab paberkandjal soetada Lennuametist ning eksemplarid on avalikult saadaval ka elektrooniliselt Lennuameti koduleheküljel, võib seda käsitleda dokumendi ametliku avaldamisena, sest selle eesmärk on teha dokument kättesaadavaks kõigile huvilistele.

§ 7

lg 3 sätestab, et Eestis rakendatakse Euroopa Ühinenud Lennuametite (JAA) menetlustoiminguid. Põhiseaduse § 3 sätestab, et rahvusvahelise õiguse normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Ka Riigikohus on 26.06.2006 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-54-06 asunud seisukohale, et „Ühtsed lennundusnõuded” on lennundusseaduse § 7 lg 2 alusel Eestis kohustuslikud. Arvestades asjaolu, et AS Enimex on tegutsenud lennuettevõtjana alates 1996. aastast, peavad ja ilmselt ka on talle teada nii „Ühtsete lennundusnõuete” kui ka Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingute kohaldamine Eestis, nende sisu ja asjaolu, et vajadusel on nimetatud normatiivaktid kättesaadavad Lennuametis; 16) AS Enimex kaebusega otsuste nr 2 ja 3 tühistamiseks ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. AS Enimex kaebusest ilmneb, et kaebuse eesmärgiks on kohustada Lennuametit välja andma uus hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus ning seeläbi taastada lennuettevõtja sertifikaadi kehtivus. Isegi juhul, kui otsus nr 2 tühistatakse ja Lennuamet peab tegema uue otsuse, siis ei ole AS-l Enimex võimalik soovitud eesmärki saavutada. Käesoleval hetkel ei ole AS-le Enimex enam võimalik väljastada hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitust. Seega kuulub Lennuameti arvates menetlus käesolevas asjas lõpetamisele, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki; 17) väär on seisukoht, mille kohaselt on otsus nr 16 kaalutlusvigadega. JAR-OPS 1 jao C alajao 1.180 lõike (a) alalõike

(3)punkti (
  1. iv)kohaselt kehtib lennuettevõtja sertifikaat ainult juhul, kui käitaja on võimeline täitma hooldusnõudeid, mis vastavad konkreetsele lennutegevuse iseloomule ja ulatusele, sealhulgas JAR-OPS 1.175 lõigetes (
  2. g)kuni (o). ASle Enimex on Lennuameti poolt 10.10.2004 väljastatud hooldusorganisatsiooni sertifikaat nr EE.145.0106, mille kohaselt on AS Enimex 145. osa nõuetele vastav hooldusorganisatsioon nimetatud sertifikaadi lisas loetletud hooldustegevuses ja vastavate hooldustõendite väljaandmises. Sertifikaadi lisast nähtuvalt omab AS Enimex A1 ja A2 klassi pädevust, mis on jagatud „baashoolduseks” ja „liinihoolduseks”. Hooldusorganisatsiooni klasside pädevused ja selgitused on toodud määruse nr 2042/2003 II lisa osa 145 II liites p 4-6. Määruse nr 2042/2003 II lisa p 145.A.80 kohaselt tohib organisatsioon hooldada üksnes õhusõidukeid või komponente, milleks ta on sertifitseeritud ja üksnes siis, kui tal on selleks vajalikud tööruumid, seadmed, tööriistad, materjalid, tehnilised normdokumendid ning lennundustehnilised töötajad. AS Enimex on 145. osa järgi sertifitseeritud hooldusorganisatsioon, omades A klassi pädevust, kuid omamata määruse nr 2042/2003 sertifikaadi 145. osa järgi võimalikku täit pädevust (kõiki määruse nr 2042/2003 II lisa osa 145 II liites p 4-6 toodud hooldusorganisatsiooni klasside pädevusi), ei suuda tagada käitatavate lennukite (AN-72-100 ja AN-72-100D) täielikku nõuetekohast hooldust. Sellest nähtub, et kaebaja poolt käitatavate õhusõidukite AN-72-100 ja AN-72-100D hoolduskorraldust ei ole võimalik tagada vastavalt määruse nr 2042/2003 I lisa (osa M) sätestatud nõuetele, mis on oluline lennuohutusnormide rikkumine, kuna hooldustöid ei ole võimalik teostada selleks nõuetekohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni poolt. 11
(18)3-06-1405 Ühtlasi ei eksisteeri Lennuametile teadaolevalt ka ühtegi teist määruse nr 2042/2003
  1. osa ja eelnimetatud
  2. liite kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni, kes omaks kõiki määruses kirjeldatud klassipädevusi ja kes võiks teostada AS Enimex poolt käitatavate lennukite (AN-72-100 ja AN-72-100D) täielikku hooldust; 18) otsusest nr 16 nähtub selgelt, et AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustest eemaldati õhusõidukite tüübid AN-72-100 ja AN-72-100D, kuna nimetatud õhusõidukitüüpide hoolduskorraldus ei vasta määruse 2042/2003 I lisa M osa nõuetele. Lennuamet on seisukohal, et toodud põhjendus on piisavaks motivatsiooniks, et tagada otsuse nr 16 õiguspärasus ning põhjalikum motivatsioon otsuses nr 16 ei ole vajalik, sest otsus nr 16 on selles toodu põhjal üheselt mõistetav. Ühtlasi ei olnud põhjalikum motivatsioon otsuses nr 16 vajalik ka seetõttu, et kehtivate õigusaktide ja rahvusvaheliste nõuete kohaselt ning pidades silmas eelkõige lennuohutuse tagamise eesmärki, oli Lennuametil sisuliselt võimalik käesoleval juhul teha vaid ühesugune otsus - eemaldada AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimustest õhusõidukitüübid AN-72-100 ja AN-72-100D; 19) käesoleval juhul puudus otsuse nr 16 andmisel igasugune vajadus lisaandmete saamiseks, sest see ei oleks mõjutanud asja otsustamist ega otsuse nr 16 sisu, kuna otsuse nr 16 tegemiseks piisas täielikult teadmisest, et AS Enimex ei suuda tagada õhusõidukitüüpide AN-72-100 ja AN-72-100D hoolduskorraldust vastavalt määruse nr 2042/2003 M osas sätestatule. Kuna inimeste elu on ettevõtlusvabaduse õigusest kõrgemini kaitstud õigushüve, siis on käesoleval juhul AS Enimex väidetav õiguste riive otsuse nr 16 vastuvõtmisel lennuohutuse tagamiseks ja inimeste võimaliku hukkumise vältimiseks ka proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes; 20) väär on väide, mille kohaselt ei olnud kaebajal võimalik otsusega nr 16 tutvuda. Lennuamet teavitas kaebuse esitajat viivitamatult tema suhtes tehtud haldusaktist ning tegi otsuse nr 16 sisu teatavaks AS-le Enimex 27.10.2006 saadetud kirjas. Samuti edastati AS-le Enimex 27.11.2006 koopia Lennuameti peadirektori otsusest nr
  3. Seega on olnud kaebuse esitajal kõik võimalused tema osas tehtud haldusaktiga tutvuda.
  4. Tallinna Halduskohtu 05.06.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Lennuameti 31.10.2005 ettekirjutus nr 1-1-19/05/50 on kehtiv ja AS Enimex ei ole seda vaidlustanud. Kui haldusakt kehtib, kehtivad ka haldusaktis märgitud kohustused sõltumata sellest, kas haldusakt on õiguspärane või õigusvastane. Väited ettekirjutuse õigusvastasuse kohta on seega käesolevas haldusasjas asjakohatud. Ettekirjutuses on puudused nr 12, 15, 16, 17, 18 liigitatud
  5. taseme puudusteks ja ka see asjaolu ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustatav; 2) AS Enimex ja Lennuameti vahelisest kirjavahetusest nähtub, et Lennuamet on teinud järjepidevalt AS-le Enimex meeldetuletusi, et Lennuameti 31.10.2005 ettekirjutuses tuvastatud puudused on kõrvaldamata, ning esitanud põhjendused ja selgitused, miks ei loeta AS Enimex poolt puuduste kõrvaldamist rahuldavaks. AS Enimex on teavitatud ka asjaolust, et puuduste kõrvaldamata jätmisel võidakse peatada lennuettevõtja sertifikaat. Seega ei ole alust väita, et Lennuameti 11.07.2006 otsused nr 2 ja nr 3 tulid kaebuse esitajale ootamatult või üllatuslikult. Kaebajale oli tagatud vastuväidete esitamise võimalus ja ta on seda ka kasutanud; 3) hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse tingimuste p 4 kohaselt kehtib kinnitus eelnimetatud tingimustele vastamise korral kuni märgitud tähtajani (23.04 2007), kui seda ei ole eelnevalt peatatud või kehtetuks tunnistatud. Seega on 06.01.2005 hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtivus seotud tingimusega, et lennuettevõtja vastab JAR-OPS 1 jao M nõuetele ning hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituses nr 102/2003 on ette nähtud selle kehtetuks tunnistamise võimalus. Vastavalt HMS § 67 lg 4 punktile 2 ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Seega kuna AS-le Enimex 06.01.2005 välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituses 12
(18)3-06-1405 nr 1-02/2003 on ette nähtud selle kehtetuks tunnistamise võimalus, ei saanud kaebuse esitaja tugineda usaldusele, et hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitust ei tunnistata kehtetuks; 4) määruse nr 2042/2003 artikli 7 lg 2 kohaselt kohaldatakse I lisa sätteid, välja arvatud jaotise M.A.201 punkti h alapunkti 2 ning jaotise M.A.708 punkti c, alates 28.09.
  1. Seega tuli otsuse nr 2 tegemise ajal JAR-OPS 1 jao M asemel kohaldada määruse nr 2042/2003 I lisa M osa nõudeid. Ka on JAR-OPS 1 M osas 01.12.2006 sisse viidud
  2. muudatus, mille kohaselt JAR-OPS 1 M jagu teeb hooldusnõuete osas viite määruse nr 2042/2003 osale 145 ja osale M. Nii sätestab JAR OPS 1 alaosa M p 1.875 (a), et käitaja tohib lennukit käitada ainult siis, kui sellele teeb hooldust ja väljastab hooldustõendid niisugune hooldusorganisatsioon, kes on sertifitseeritud/tunnustatud vastavalt määruse nr 2042/2003
  3. osa nõuetele, ja p 1.875 (b), et lennuki jätkuva lennukõlblikkuse nõuded, mida tuli täita JAS-OPS 1.180 sätestatud käitaja sertifitseerimise nõuetele vastamiseks, on sätestatud määruse nr 2042/2003 M osas. Seega on Lennuameti otsuses nr 2 sisalduv viide kohaldatavale õigusele formaalselt ebakorrektne. Riigikohtu halduskolleegium on 20.09.2007 kohtuotsuse nr 3-3-1-33-07 punktis 16 leidnud, et ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas; 5) otsused nr 2 ja 3 viitavad õigusliku alusena Euroopa ühtsetele lennundusnõuetele ja otsus nr 2 ka Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingutele. Kaebuse esitaja leiab, et Euroopa ühtsed lennundusnõuded ja Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingud tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja väidete kohaselt on JAR-OPS ja Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingud põhiseadusega vastuolus seetõttu, et nimetatud normid ei ole ametlikult avaldatud. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustunud. PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. PS § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Seega PS §-st 108 tulenevalt peavad Riigi Teatajas olema avaldatud seadused. Muud õiguslikult kohustuslikud dokumendid võivad kooskõlas PS § 3 lg-ga 2 olla seaduses sätestatud juhtudel avaldatud ka muul viisil, mis tagab nende adressaatide tulemusliku teavitamise. Vastavalt

§ 7lg-le 2 kohaldatakse Eestis 1990.

aasta Ühtsete lennundusnõuete väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kokkuleppe alusel välja antud „Ühtseid lennundusnõudeid“ (JAR). JAR tõlked avaldatakse ametlikus väljaandes „Lennuameti Teataja“.

§ 7

lõike 3 kohaselt rakendatakse Eestis Euroopa Ühinenud Lennuametite (JAA) menetlustoiminguid (JIP). Ka Riigikohus on 26.06.2006 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-154-06 asunud seisukohale, et „Ühtsed lennundusnõuded“ on

§ 7lg 2 alusel Eestis kohustuslikud.

Ühtsed lennundusnõuded ja Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingud on spetsiifilise valdkonna tehnilised dokumendid, mille avaldamiseks Riigi Teatajas vajadus puudub. Arvestades asjaolu, et AS Enimex on tegutsenud lennuettevõtjana alates 1996. aastast ja AS-le Enimex on 24.04.2003 väljastatud lennuettevõtja sertifikaat nr 1-02/2003 JAR-OPS alusel, peavad kaebuse esitajale teada olema nii „Ühtsete lennundusnõuete“ kui ka Euroopa Ühinenud Lennuametite menetlustoimingute kohaldamine Eestis ja nende sisu. Tulenevalt

§ 7

lg-st 2 on lennuettevõtjad hästi informeeritud, et Eestis kohustuslike ühtsete lennundusnõuetega on võimalik tutvuda Lennuameti Teataja vahendusel; 6) Lennuamet oli Euroopa Lennuohutusameti auditi nr EX-191005-O tulemusena koostatud raportist ja soovitustest tulenevalt õigustatud võtma meetmeid AS Enimex sertifikaadi osaliseks või täielikuks peatamiseks. Kaebaja juhatuse liige kinnitas kohtuistungil, et Euroopa Lennuohutusameti auditi nr EX-191005-O tulemusena koostatud raport ja soovitused oli avalikult veebis ja seega kaebajale teada; 7) Lennuamet ei olnud veendunud, et AS Enimex on võimeline täitma hooldusnõudeid ja suudab jätkuvalt tagada lennukite AN-72-100 ja AN-72-100D ohutu lennutegevuse. 13

(18)3-06-1405 Seetõttu tunnistati otsusega nr 2 kehtetuks AS-le Enimex 06.01.2005 välja antud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus nr 1-02/
  1. Lennuamet oli õigustatud ja kohustatud õigusaktidest tulenevalt lennuohutuse tagamiseks otsusega nr 3 peatama AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 kehtivuse ajutiselt kuni otsuses nr 2 nimetatud puuduste kõrvaldamiseni; 8) asjakohatud on kaebaja argumendid, et vastustaja oleks pidanud kaalutlusena arvestama asjaolu, et AN-72 tüüpi õhusõidukite puhul on tegemist Ida-Euroopas toodetud õhusõidukitega, mille sertifitseerimiseks Euroopa Liidu nõuetele vastavalt on antud üleminekuaeg kuni 28.03.2007 ning vastustaja oleks pidanud tegema kaebaja suhtes EÜ määrusest nr 1592/2002 tulenevalt erandeid nn vanaisa põhimõtte alusel. Nagu kohus on käesolevas kohtuotsuses juba märkinud, on AS-le Enimex 10.12.2004 välja antud sertifikaadi nr EE.145.0106 kohaselt AS Enimex määruse nr 2042/2003 II lisa osa 145 kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsioon, mis omab A klassi pädevust, kuid ei oma määruse nr 2042/2003 II lisa
  2. osa järgi võimalikku täit pädevust (kõiki klassipädevusi). Samuti ei eksisteeri ka ühtegi teist määruse nr 2042/2003 II lisa
  3. osa II liite kohaselt sertifitseeritud hooldusorganisatsiooni, mis omaks kõiki määruse nr 2042/2003 II lisa
  4. osa II liite klassipädevusi AS Enimex poolt käitatavate AN-72-100 ja AN-72-100D lennukite täielikuks hoolduseks. Arvestades, et AS Enimex ei olnud kõrvaldanud otsuses nr 2 nimetatud puudusi ja AS Enimex poolt käitatavate lennukite AN-72-100 ja AN-72-100D hoolduskorraldus ei vastanud määruse nr 2042/2003 I lisa (osa M) sätestatud hoolduskorralduse nõuetele, ei saanud Lennuamet võimaldada AS-l Enimex Ida-Euroopas toodetud õhusõidukite jätkuvat kasutamist. Määrus nr 2042/2003 ei näe ette võimalust erandkorras vabastada ajutiselt määrusega kehtestatud nõuete täitmisest; 9) Lennuamet on kindlaks teinud, et AS Enimex lennukite AN-72-100 ja AN-72-100D jätkuva lennukõlblikkuse korraldamine määruse nr 2042/2003 osa M kohaselt ei ole võimalik. Seega on õiguspärane otsus nr 16 „AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse taastamine“ kaebuses vaidlustatud osas, millega eemaldati lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustest õhusõidukite tüübid AN-72-100 ja AN-72-100D nimetatud õhusõidukitüüpide hoolduskorralduse mittevastavuse tõttu määruse nr 2024/2003 I lisale (osa M). Otsuses nr 16 on märgitud, et jätkuva lennukõlblikkuse korraldamist viidatud määruse osa M kohaselt ei ole võimalik tagada nimetatud õhusõidukitüüpide konstruktsiooniandmete (design data) mittetäielikkuse ja hoolduskorralduse, eeskätt komponentide hoolduse, mittevastavuse tõttu; 10) Seetõttu on väär AS Enimex seisukoht, et otsused nr 2, 3 ja 16 on kaalutlusvigadega ja vastustaja on nende otsuste tegemisel vääralt kohaldanud kaalutlusõigust, kuna õiguslikud ja faktilised asjaolud ei olnud nende otsuste tegemise ajaks muutunud võrreldes AS-le Enimex lennuettevõtja sertifikaadi ja hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse väljaandmise ajaga
  5. a. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust. Lennuameti 31.10.2005 ettekirjutusega nr 1-1-19/05/50 tuvastati puudused, mida AS Enimex ei kõrvaldanud ning mis on Lennuameti hinnangul lennuohutusnormide oluline rikkumine. Kaalutlusõiguse redutseerimist õigustab käesoleval juhul vajadus tagada lennuohutus. Lisaks olid õiguslikud ja faktilised asjaolud võrreldes
  6. aastaga muutunud ka seoses sellega, et Eesti liitus Euroopa Liiduga ja Eestis kohaldatakse Euroopa Liidu õigust; 11) kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et Lennuameti peadirektor ei ole arvestanud kaebuse esitaja usaldusega, et väljastatud lennuettevõtja sertifikaat koos käitamistingimustega jääb kehtima kuni selle kehtivusaja lõppemiseni. Vastavalt HMS § 67 lg 4 punktile 2 ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Kuni 01.07.2008 kehtinud

§ 43

p 1 sätestas, et lennuettevõtja sertifikaat tunnistatakse kehtetuks või peatatakse ajutiselt puuduste kõrvaldamiseni või muudetakse selles esitatud käitamistingimusi, kui lennuettevõtja ei vasta sama seaduse § 42 lg-s 3 nimetatud nõuetele. Samuti on AS-le Enimex 24.04.2003 väljastatud lennuettevõtja sertifikaadis nr 1-02/2003 märgitud, et sertifikaat kehtib koos juurdelisatud 14

(18)3-06-1405 käitamistingimustega kuni 23.04.2007, kui seda pole varem tunnistatud kehtetuks või selle kehtivust peatatud. Seega ei saanud kaebaja käesoleval juhul tugineda usaldusele, et tema lennuettevõtja sertifikaadi kehtivust ei peatata või sertifikaadi käitamistingimusi ei muudeta; 12) vaidlustatud haldusaktid on piisavalt motiveeritud ning nendes toodud õiguslike aluste ja otsuste andmise põhjuste osas kohtu poolt kontrollitavad; 13) Lennuametil puudus HMS § 40 lg 3 p 2 alusel vajadus kaebajat enne vaidlustatud otsuste tegemist ära kuulata. Kaebuse esitaja oli eelneva järelevalvemenetluse ja ettekirjutuse põhjal teadlik puudustest, mis Lennuamet lennuettevõtja tegevuses leidis. Kaebuse esitaja oli ettekirjutuse täitmise käigus saanud avaldada oma seisukohad kõigi avastatud puuduste kohta ning tema täiendavast ärakuulamisest võis Lennuamet HMS § 40 lg 3 p 2 alusel loobuda. Kaebaja eelnev ärakuulamine ei oleks saanud vaidlustatud otsuseid sisuliselt muuta; 14) ekslik on vastustaja seisukoht, et menetlus otsuste nr 2 ja 3 osas tuleks lõpetada TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et AS Enimex kaebusega nende otsuste tühistamiseks ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki saada uus hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus ning seeläbi taastada lennuettevõtja sertifikaadi kehtivus. Esiteks on kaebuse esitaja muutnud taotlusi ja taotleb nende otsuste õigusvastaseks tunnistamist, teiseks ei ole TsMS § 371 lg 2 p 2 halduskohtumenetluses analoogia alusel kohaldatav. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. AS Enimex apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus on õigesti tuvastanud, et määrus nr 2042/2003 kuulus Eestis kohaldamisele alates 28.09.
  2. Seega otsuse nr 2 tegemise ajal JAR-OPS 1 jao M nõuded enam ei kehtinud. Otsuse nr 2 põhjendamisel viitamine määrusele nr 2042/2003 ei ole formaalselt ebakorrektne, vaid on sisuliselt vale. Määruses nr 20420/2003 ei kasutata mõistet „hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus“, mistõttu ei saa nimetatud määrusest tuleneda ka hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamise õiguslikke aluseid; 2) kohus tuvastas õigesti, et JAR-OPS 1 M osas tehti
  3. muudatus 01.12.2006, mille kohaselt JAR-OPS 1 M jagu teeb hooldusnõuete osas viite määruse nr 2042/2003 osale 145 ja osale M. Seega otsuse nr 2 tegemise ajal
  4. muudatusega tehtud asjakohane regulatsioon puudus ning vastustaja poolt ebaõige õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, mis toob kaasa otsuse nr 2 tühistamise; 3) 06.11.2005 oli Lennuamet seisukohal, et määrus 2042/2003 ei kuulu kohaldamisele kaebaja poolt käitatavate õhusõidukite suhtes. 11.07.2006 otsuste nr 2 ja 3 tegemise ajal lähtus vastustaja põhimõttest, et määrus nr 2042/2003 laieneb ka kaebaja poolt käitatavate lennukite suhtes. Seega tekitas vastustaja oma käitumisega ebaselge ja lennuettevõtjale kahjuliku olukorra, kui tunnistas õigusvastaselt kehtetuks hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse ning keeldus määruse nr 2042-2003 alusel vastustaja pädevusse kuuluvate toimingute tegemisest ja haldusaktide andmisest; 4) Lennuametile läbivaatamiseks ja kinnitamiseks esitatud jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni käsiraamatu (CAMMOE) esitamisest ei saa teha järeldust, et kaebaja on teadlik olnud, et ta ei olnud suuteline tagama tema käitatavate lennukite AN-72-100 ja AN-72-100D täielikku nõuetekohast hooldust. Lennukite täielikuks hooldamiseks tuleb leping sõlmida mitmete erinevaid klassipädevusi omavate hooldusorganisatsioonidega, sest ükski hooldusorganisatsioon ei oma kõiki klassipädevusi; 5) väär on kohtu järeldus, et nimetatud asjaoludest tulenevalt on Lennuamet põhjendatult leidnud, et AS Enimex poolt käitatavate lennukite AN-72-100 ja AN-72-100D hoolduskorraldus ei vasta JAR-OPS 1 jao ja määruse nr 2042/2003 1 lisa (M osa) nõuetele, mistõttu AS Enimex käitajana ei suuda nende lennukitega jätkuvalt tagada ohutut lennutegevust; 15
(18)3-06-1405 5) kohtu viide Euroopa Lennuameti auditi nr EX-191005-O tulemusena koostatud raportile ja soovitustele ei ole asjakohane, sest nendes lähtutakse määruse nr 2042/2003 punktidest M.B.707 ja 705, mis reguleerivad jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaadi väljaandmist või selle pikendamist, mitte aga hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse tühistamist, mille õiguslikud alused tulenevad JAR-OPS 1 jaost M; 6) juhul kui otsus nr 2 on ebaseaduslik, ei olnud Lennuamet õigustatud peatama AS Enimex lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02-2003 kehtivust ajutiselt kuni otsuses nr 2 nimetatud puuduste kõrvaldamiseni; 7) kohtuotsusest ei nähtu, millele tuginedes asus kohus seisukohale, et otsus nr 16 on õiguspärane. Kohtu järeldus otsuse nr 16 õiguspärasuse kohta on paljasõnaline ja motiveerimata; 8) kaebaja jääb oma kaebuses toodud seisukohtade juurde, et vaidlustatud otsused on kaalutlusvigadega, piisavalt motiveerimata, ei arvesta kaebuse esitaja usaldusega ning on tehtud menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Kaebaja ei nõustu selles osas kohtu järeldustega.
  1. Lennuamet palub jätta AS Enimex apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda järgmistel põhjustel: 1) kohus on õigesti tuvastanud, et viitamine JAR-OPS 1 jaole M oli üksnes formaalselt ebaõige, kuna sisuliselt samad nõuded õhusõidukite hooldusele kehtestati ka määrusega nr 2042/
  2. Mõlemad õigusaktid eeldavad, et õhusõidukite hooldust teeb nõuetekohaselt sertifitseeritud /tunnustatud hooldusorganisatsioon; 2) kaebajal on õigus, et määrus nr 2042/2003 ei kasuta mõistet „hooldussüsteemi heakskiitmise kinnitus“, mistõttu ei saa nimetatud määrusest tuleneda ka hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamise õiguslikke aluseid; 3) õige on kaebaja väide, et Lennuamet jättis 06.11.2005 kooskõlastamata kaebaja jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni käsiraamatu ja jättis välja andmata jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni sertifikaati põhjusel, et ettevõtja poolt käitatavatele õhusõidukitele ei kohaldunud määrus nr 2042/
  3. Selline seisukoht tugines mh EASA otsusel, et õhusõidukid AN-72-100 ja AN-72-100D ei kuulunud sel ajal Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1592/2002 ja EÜ määruse nr 2042/2003 regulatsiooni alla. Hiljem seda seisukohta muudeti ja leiti, et neid määruseid tuleb kohaldada. Vastustaja hinnangul oleks kaebaja poolt käitatavate õhusõidukite suhtes jäänud kinnitamata kaebaja jätkuvat lennukõlbulikkust korraldava organisatsiooni käsiraamat ja sertifikaat ka juhul, kui Lennuamet oleks neid määruseid kohaldanud, kuna ettevõtte poolt käitatavate õhusõidukite AN-72-100 ja AN-72-100D puhul ei ole võimalik tagada nimetatud õhusõidukite hoolduskorraldust EÜ määruse 2042/2003 M osa nõuete kohaselt; 4) otsuse nr 2 andmise tingis asjaolu, et kaebaja ei suutnud õigeaegselt ja rahuldavalt kõrvaldada ettekirjutuses nr 1-1-19/05/50 märgitud puudusi; 5) kaebaja leidis, et õhusõidukite täielikuks hoolduseks tuleb sõlmida leping mitmete erinevaid klassipädevusi omavate hooldusorganisatsiooniga, kuid ei ole esitanud Lennuametile ühtegi lepingut, mis tõendaks, et ettevõte on sõlminud lepingu hooldusorganisatsiooniga, mis omaks nõuetekohast pädevust õhusõidukite AN-72-100 ja AN-71-100D ning nende komponentide hoolduseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi korrata. Kohus leidis õigesti, et vaidlustatud haldusaktide andmisele eelnenud menetlus (31.10.2005 ettekirjutus ja sellele järgnenud kirjavahetus, mida halduskohus põhjalikult oma otsuses kajastas) on olnud piisav, et selgitada vaidlustatud haldusaktide andmise faktilisi asjaolusid: puuduste sisu kaebaja poolses lennukite hoolduskorralduses ja nende puuduste kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid, samuti puuduste kõrvaldamise tähtaega. Halduskohus märkis ka õigesti, et 16
(18)3-06-1405 kaebaja on selle kirjavahetuse käigus saanud esitada vastuväiteid ettekirjutuses nimetatud puuduste kõrvaldamise nõudele. Võimalikud menetlusvead, sh kaebaja ärakuulamata jätmine, ei saanud mõjutada vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust olukorras, kus kohtumenetluses on apellandil olnud võimalik oma vastuväiteid esitada. Halduskohus selgitas ka õigesti, et vaidlustatud haldusaktide andmisel ei tulnud arvesse võtta kaebaja usaldust ning et kaalutlusõigust otsuste tegemisel piiras ülekaalukas avalik huvi lennukite käitamisega kaasnevate ohtude vältimise vajaduse näol. Samuti on halduskohus õigesti tuvastanud vaidlustatud haldusaktide andmise aluseks olevad õigusnormid ning asunud seisukohale, et need olid kehtivad ja põhiseaduspärased.
  1. Apellant ei ole ümber lükanud halduskohtu ja vastustaja seisukohta, et JAR-OPS 1 M osa nõuded ja määruse nr 2403/2003 nõuded õhusõidukite hooldussüsteemidele sisuliselt kattusid ning nõudsid, et hooldussüsteemid oleksid sertifitseeritud. Apellant ise väidab apellatsioonkaebuses, et hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamise regulatsioon sisaldub JAR-OPS 1 jaos M, millele vastustaja vaidlustatud otsuses nr 2 tugines. Ekslik oleks seisukoht, et olukorras, kus JAR-OPS 1 ei kehtinud ning määrus nr 2403/2003 seda küsimust selliseid mõisteid kasutades ei reguleerinud, ei olnud hooldussüsteemi heakskiitmise kinnituse kehtetuks tunnistamine võimalik. Määruses nr 1592/2002 sätestatud põhimõtted, mis võimaldasid kõrvale kalduda selles sätestatud normidest (nn vanaisa-põhimõte), andsid liikmesriikidele EL õigusest kõrvalekaldumisel juhise kohaldada samu põhimõtteid ja eesmärke. Olukorras, kus EL õigusaktid nägid ette üleminekutähtajad vaidlusaluste lennukite sertifitseerimiseks, tuli Lennuametil ka selliste üleminekutähtaegade kasutamise ja EL määruste normidest kõrvalekaldumise korral rakendada samu põhimõtteid ja eesmärke, milleks määrused kehtestati. Seetõttu oli Lennuametil võimalik tugineda ka JAR-OPS 1 M jao nõuetele. Kaebaja selgitas õigesti, et vaidlusalust tüüpi õhusõidukeid lubasid EL määrused, sh määrus nr 1702/2003 käitada, ent vaidlus ei ole lennuki tüübi kasutamiskõlbulikkuses (tüübisertifikaadi nõudes), vaid hooldusnõuete järgimises.
  2. Asjassepuutumatu on apellandi poolt ringkonnakohtu istungil osundatud erinevus määruse nr 1592/2002 II lisa eesti- ja inglisekeelses sõnastuses, sest vaidlusalused lennukid ei ole käsitletavad selles lisas nimetatud õhusõidukitena ka inglisekeelse teksti kohaselt: lisaks tüübisertifikaadi või lennukõlblikkuse sertifikaadi väljaandmise nõudele muul alusel kui nimetatud määruse alusel peavad sellised õhusõidukid vastama ka lisas loetletud muudele tingimustele. Apellant ei ole näidanud, et need õhusõidukid kuuluksid mõnda neist kategooriatest, mida lisas II on nimetatud.
  3. Halduskohus selgitas õigesti, et väited, mis puudutavad kaebaja poolt esitatud jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni käsiraamatu (CAMMOE) kinnitamata jätmist Lennuameti poolt, ei puutu käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse, sest nimetatud haldusakti ei ole kaebaja vaidlustanud. Ringkonnakohus kordab seda põhjendust vastuseks apellandi poolt apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtu istungil esitatud väidetele. Asjaolu, kas vastustaja tegutses seejuures õiguspäraselt või mitte, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Isegi kui apellandile võis jääda nimetatud haldusakti andmisel ekslik mulje tema suhtes rakendatavate õigusnormide sisust, ei ole see aluseks kaebuse rahuldamisele tulenevalt sellest, et ka pärast Lennuameti poolt selle käsiraamatu kinnitamata jätmist on Lennuamet selgitanud apellandile ettekirjutuses nimetatud puuduste kõrvaldamise vajadust.
  4. Apellant ei ole esitanud põhjendusi, miks ta leiab, et halduskohus eksis, kui ta leidis, et JAR-OPS 1 punkti 1.875(a) nõuetele mittevastav õhusõidukite hooldussüsteem oli vaidlustatud haldusaktide andmise põhjuseks. Olukorras, kus apellant nimetatud nõudeid 17
(18)3-06-1405 ei täitnud, ei saa õigeks pidada ka tema apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et vaidlustatud haldusaktide andmise põhjustasid konkurentide ärihuvid. 16. Eelnevale tuginedes leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus nr 2 oli õiguspärane ning apellatsioonkaebus selles osas rahuldamisele ei kuulu. Apellant ei ole esitanud väiteid, mis annaks alust pidada otsust nr 3 või otsust nr 16 õigusvastaseks juhul, kui otsus nr 2 on õiguspärane. Seetõttu ei kuulu apellatsioonkaebus rahuldamisele ka neis osades. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.