KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ivo Pilving ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1385 Haldusasi Aivar Viitkini kaebus Lõuna Politseiprefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aivar Viitkini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. september 2010 Menetlusosalised Kaebaja Aivar Viitkin Vastustaja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2009. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata nõue WC-poti kõrgenduse andmisest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Eesti Vabariigilt Aivar Viitkini kasuks välja 500 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. 3. Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2009. a otsus muutmata. 4. Kohustada Aivar Viitkinit tasuma riigilõivu 245 krooni kümne päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 21. oktoobrini 2010. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aivar Viitkin oli ajavahemikus 14. kuni 29. oktoober 2008 paigutatud kahtlustatavana Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimajja. 2. A. Viitkin esitas 27. mail 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Lõuna Prefektuurilt Tartu arestimajas A. Viitkinile tekitatud kahju hüvitamist summas 50 000 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud Tartu arestimaja ametnikud arestimajas viibimiseks kehtestatud eeskirju (ei teavitatud A. Viitkini lähedasi tema kinnipidamisest ja ei lubatud A. Viitkinil lähedastele ise helistada, ei tagatud nõuetekohast ravi ega vajalikke abivahendeid, arestimaja kamber ja toit ei vastanud nõuetele, ei tagatud võimalust värskes õhus viibimiseks, ei tagatud vajalikke hügieeninõudeid ega lubatud arestimajja isiklikke asju ja hügieenitarbeid) ning selle tulemusena koheldi A. Viitkinit tema väärikust alandavalt ning vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 sätestatud põhimõtetega. 3. Tartu Halduskohus jättis 23. detsembri 2009. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud vastustaja poolt siseministri 8. jaanuari 2008. a. määrusega nr 3 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjade (ASkE) rikkumist ühegi kaebuses esitatud väite osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. A. Viitkin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Kuna A. Viitkini isiklikus toimikus puuduvad andmed, et A. Viitkini üht lähedast isikut on tema kinnipidamisest teavitatud ning arestimaja ametnik ei ole välja selgitanud andmeid A. Viitkini omaste kohta, keda tema raske haigestumise või surma korral viivitamata informeeritakse, siis on arestimaja rikkunud ASkE § 5 lõikeid 3 ja 4.
- b)Arestimaja poolt ei tagatud A. Viitkinile vajalikku ravi seljavalude osas. Kuna arestimaja ei täitnud ASkE § 7 lg-st 2 tulenevat kohustust küsitleda kinnipeetut tema terviseseisundi kohta ning lisada tervishoiukontrolli tulemused kinnipeetava isiklikku toimikusse, siis ei saanud arestimaja täita ka ASkE § 29 lg-t 1. Halduskohtu väited, et arestimaja tegutses oma võimaluste piires, on asjakohatud. Kui vahialusel on valud, peab talle olema tagatud tema nõutav tervishoiuteenus. Kui riigil selleks vahendid puuduvad, tuleb isik arestimajast vabastada ning paigutada ta ravile haiglasse.
- c)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kambri suuruse osas on tuvastamist leidnud ajaolu, et arestimaja ei ole kehtestatut nõudeid rikkunud. Kambris 118, kus A. Viitkin viibis, oli vaba põrandapinda vähem kui 2,5 m2, mistõttu ei vastanud kamber ettenähtud nõuetele ning sellest tulenevalt on A. Viitkini väärikust alandatud.
- d)Ekslik on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt A. Viitkin ei avaldanud soovi värskes õhus jalutamiseks. Arestimaja ei ole kinnitanud, et A. Viitkin niisugust taotlust ei esitanud ning samuti ei ole arestimaja põhjendanud, miks A. Viitkinile ei tagatud võimalust vabas õhus viibimiseks.
- e)Kuna A. Viitkinil on seljavalud, on tualeti kasutamine ilma WC poti kõrgenduseta talle valuline. Halduskohus ei ole A. Viitkini seisukohti selles küsimuses arvesse võtnud ning ei ole põhjendanud, miks ta neid arvesse võtnud ei ole. Julgeolekukaalutlused WC poti kõrgenduse mittelubamise osas ei ole tõepärased. A. Viitkinil lubati arestimajas viibimise ajal kasutada küünarkarku, mille kasutamine on olulisel määral ohtlikum kui WC poti kõrgenduse kasutamine.
- f)Tartu arestimaja rikkus ASkE § 33 lg-t 1, kui jättis A. Viitkinile edastamata koti isiklike asjadega. Arestimaja ei ole põhjendanud, miks ta ei võimaldanud A. Viitkinil asju arestimajas hoida.
- g)Tartu arestimaja rikkus ASkE § 31 p-e 2 ja 4, kui ei pakkunud sooja toitu. A. Viitkini ütlustega on kinnitamist leidnud, et toit oli jahtunud ning puudusid vajalikud lisandid. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks A. Viitkini ütlused on paljasõnalised, kuid arestimaja ütlused toidu vastavuse kohta on tõendatud ning õiged. 2 5. Lõuna Prefektuur palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
- a)Väär on väide, et vastustaja rikkus ASkE § 5 lõikeid 3 ja 4, kuna A. Viitkinile ei antud võimalust teatada lähedasele enda kinnipidamisest. Kuna A. Viitkin oli kinnipeetav, siis kinnipidamisest ja arestimajja paigutamisest teatati tema lähedasele juba kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 lg 10 alusel. Arestimaja ametnik veendus viidatud teavitamise asjaolus. Kinnipidamise päeva õhtul saabus arestimajja A. Viitkini abikaasa, kes tõi talle hügieenitarbeid, millest nähtub üheselt, et A. Viitkini lähedane oli teadlik tema asukohast.
- b)Kohatu ja tegelikkusele mittevastav on väide ASkE § 29 lg 1 rikkumisest, mis seisnes ravi mitteandmises ja kiirabi mittekutsumises ning A. Viitkini paigutamises kambrisse, kus oli põrandapinda vähem kui 2,5 m2. Kambrites, kus A. Viitkin viibis, oli põrandapinda isegi üle kahe korra rohkem õigusaktides soovituslikult ettenähtust. Arestimaja meditsiinitöötaja ja kiirabi osutasid vastava kaebuse esitamisel A. Viitkinile koheselt meditsiinilist abi. A. Viitkinile edastati ka tema abikaasa poolt toodud medikamendid.
- c)Väär on apellatsioonkaebuses toodud väide alajahtunud ja salatita toidu pakkumises. Toit toimetatakse arestimajja termostega, mis tagavad toiduainete säilimise nõuetekohasel temperatuuril. A. Viitkin ei ole väite kinnituseks esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit, millest nähtunuks toidu alajahtumine või salati kohustuslikkus. A. Viitkin ei ole mõistliku aja jooksul vastustajale või vastustaja töötajale sellist kaebust esitanud, mistõttu on aasta hiljem esitatud kaebus selgelt ebakohane ja mittetõsiseltvõetav.
- d)A. Viitkini poolt taotletud WC poti kõrgendus liigitub arestimajas keelatud esemete alla, sellega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi. Kuigi ka käetugi on sisejulgeoleku kaalutlustel ohtlik, oli see A. Viitkinile juba varem igapäevaselt hädavajalik ja tema kasutuses. Niigi suurt turvariski ei olnud mõistlik WC poti kõrgendusega veelgi suurendada, seda enam, et A. Viitkin seda enne arestimajja paigutamist ei kasutanud.
- e)Väär on A. Viitkini väide, et talle ei ole võimaldatud jalutuskäiku. A. Viitkin ei ole arestimaja ametnikele avaldanud selgesõnalist soovi viibida üks tund päevas vabas õhus, mistõttu ei ole tema väide õiguste rikkumise kohta põhjendatud.
- f)A. Viitkini väide, et talle ei edastatud kotti, kus olid tema isiklikud esemed ja hügieenitarbed on ümber lükatud vanemkonstaabel T. L. tunnistustega, kes on kinnitanud, et kinnipidamise päeva õhtul saabus arestimajja A. Viitkini abikaasa, kes tõi kinnipeetavale hügieenitarbeid. Isegi juhul, kui vahistatul ei ole kaasas isiklikke hügieenitarbeid, on neid võimalus saada arestimajast.
- g)A. Viitkinile ei ole vastustaja toimingutega tekitatud varalist ega mittevaralist kahju, mistõttu puudub tal õiguslik alus rahalisele hüvitisele. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses ei ole A. Viitkin oma varalisi nõudeid sõnagagi põhistanud ega ole menetluse käigus varalise ja mittevaralise kahju suurust ning iseloomu põhjendanud, tõendanud ega viidanud, millisel õiguslikul alusel ta väidetava kahju hüvitamist taotleb. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. A. Viitkin soovib inimväärikust alandava kohtlemisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellest taotlusest järeldub, et A. Viitkin soovib mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel, mis võimaldab füüsilisel isikul nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Väärikuse alandamine on A. Viitkini arvates kaasnenud erinevate vastustaja toimingutega. 7. Sellise toiminguna on A. Viitkin toonud apellatsioonimenetluses muuhulgas välja selle, et vastustaja ei teavitanud A. Viitkini lähedasi tema kinnipidamisest (rikuti ASkE § 5 lg-t 3) 3 ning ei selgitatud välja andmeid isikute kohta, keda tema raske haigestumise või surma korral viivitamata informeeritakse (rikuti ASkE § 5 lg-t 4). A. Viitkin ei ole selgitanud, kuidas saab selline käitumine olla tema väärikust alandav. Ringkonnakohus sellise käitumise ja väidetava väärikuse alandamise vahel seost ei näe. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et selline tegevus ei saanud A. Viitkinile põhjustada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Lisaks nähtub asja materjalidest, et A. Viitkini abikaasa oli käinud kinnipidamise päeva õhtul arestimajas (tl 33p, tl 70, tl 140p). Seega pidi nimetatud isik olema A. Viitkini kinnipidamisest teadlik. ASkE § 5 lg 3 kohustab lähedasele teatamise tagama üksnes siis, kui seda ei ole toimunud varem. 8. AsKE § 29 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada ravi ning vajadusel kutsuda kiirabi. A. Viitkin väidab, et ta ei saanud arestimajas vajalikku ravi. Tema seisukohtadest saab järeldada, et ta heidab eeskätt ette soovitud ravimite andmata jätmist. Mingisuguseid tõendeid selle väite kinnituseks A. Viitkin esitanud ei ole. Vastustaja poolt esitatud arestimaja ravimite väljastamise raamatu väljavõttest (tl 71-79) nähtub, et A. Viitkinile on kogu arestimajas viibimise ajal peaaegu igapäevaselt (va üksnes 19-20 ja 26-27 oktoober 2008) väljastatud suur hulk erinevaid ravimeid. Fikseeritud on A. Viitkini kaebused. Kajastatud on ka kaebaja isiklike rohtude kasutamine. 14. oktoobril 2008 on arestimajja A. Viitkinile kutsutud kiirabi (tl 37, 93). Seega on A. Viitkinile iseenesest igakülgset arstiabi osutatud ning AsKE § 29 lg-t 1 oli vastustaja järginud. VSkE § 29 lg 1 teine lause sätestab, et kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. A. Viitkini seisukohtadest saab järeldada, et ta heidab vastustajale ette ka eriarstile saatmata jätmist. Samas nähtub arestimaja ravimite väljastamise raamatu väljavõttest, et meditsiinitöötaja on pea igapäevaselt A. Viitkini tervislikku seisukorda jälginud, kajastades seal A. Viitkini kaebused ning nendega seoses antud ravimid. Seega oli A. Viitkinil võimalus kontakteeruda arestimaja meditsiinitöötajaga. Küsimusele, kas arestimaja meditsiinitöötaja otsustused olid õiged ning kas A. Viitkinil tegelikult esinesid näidustused tervishoiuasutusse või vanglasse ravile saatmiseks, ei saa halduskohtumenetluses hinnangut anda. Halduskohtu pädevuses on reeglina kontrollida vaid seda, kas avalikõigusliku suhte raames on isikule tagatud võimalus tervishoiuteenuse saamiseks vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjale. Tervishoiuteenuse osutamine ise on võlaõiguslik suhe ja reguleeritud võlaõigusseaduse §-des 758-773, mistõttu ei allu selle raames toimuv halduskohtulikule kontrollile (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09). Väidet, et kui arestimaja oleks teostanud vastuvõetava kinnipeetu tervisekontrolli ja küsitlenud teda tema terviseseisundi kohta, oleks A. Viitkin saanud paremat ravi, ei saa pidada põhjendatuks. Nagu eelnevalt viidatud, nähtub arestimaja ravimite väljastamise raamatu väljavõttest, et A. Viitkinil oli pea igapäevaselt võimalik esitada kaebusi arestimaja tervishoiutöötajale. Kaebusi esitas A. Viitkin juba 14. oktoobril 2010, st esimesel kinnipidamise päeval (tl 71). Seega sai A. Viitkin ikkagi oma terviseseisundit kirjeldada ja sellekohaseid kaebusi esitada, ning miski ei anna alust arvamuseks, et puudused ravis tekkisid väidetavalt ärajäänud esmase tervisekontrolli tõttu. 4 9. Ajavahemikul 14.-16. oktoober 2008 oli A. Viitkin kambris nr 118. Tegemist oli üksikkambriga. A. Viitkin väidab, et selles kambris oli vaba põrandapinda vähem kui 2,5 ruutmeetrit inimese kohta. Vastustaja kinnitusel on kambri nr 118 põrandapind 3,1 m2. VSkE § 9 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Apellant tõlgendab seda normi selliselt, et 2,5 m2 peab olema vaba põrandapinda, millel ei asu mööblit. Ringkonnakohtu arvates ei ole selle normi laiendav tõlgendamine võimalik. Esiteks ei ole seda, et mõeldud on vaba põrandapinda, vaadeldavas normis sõnaselgelt sätestatud. Teiseks lähtutakse üldteadaolevalt eluruumide pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Samuti oleks sellise regulatsiooni järgimine ka märkimisväärselt keeruline, sest konkreetses, mööbli ja muu tarvilikuga sisustatud ruumis vaba põrandapinna mõõtmine ja väljaarvutamine oleks märksa keerulisem, kui lihtsalt ruumi pindala mõõtmine ja arvutamine. A. Viitkini tõlgenduse järgimisel tekiks ka täiendavad raskused normi mõistmisel – kui kõrgelt peavad vaba põrandapinna kohal puuduma takistused muude sisustuselementide näol, kas ajutiselt kaetud põrandapinda (nt seina külge kinnitatava voodi alust pinda) saab lugeda vaba põrandapinna hulka kuuluvaks jms. Ka õiguskantsler on vastuses A. Viitkini kaebusele lähtunud sellest, et kinnipeetavale peab olema tagatud 2,5 m2 põrandapinda, mitte vaba põrandapinda. Seetõttu jagab ringkonnakohus vastustaja seisukohta, et A. Viitkini õigusi ei ole kambris nr 118 hoidmisega rikutud. 10. ASkE § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. A. Viitkin väidab, et ta ei saanud seda õigust kasutada ning vastustaja ei vaidle sellele vastu, kuid väidab omakorda, et A. Viitkin ei ole selleks soovi avaldanud. A. Viitkin ei ole esitanud sellise soovi tõendamiseks mingeid tõendeid. Arestimaja töötaja kinnituse kohaselt on arestimajas jalutuskäigud võimalikud, kui isik seda soovib. Nende korraldamiseks käib hommikul ametnik kambrid läbi ja isikud esitavad kirjalikud taotlused, kes soovib jalutuskäiku, „need korjatakse kokku ja hakatakse toimetama“. Samuti kinnitas arestimaja töötaja halduskohtu istungil, et „kui suuline avaldus tehakse, siis seda ei fikseerita, me laseme selle kirjalikuks teha. Arestimaja tööarvestuse raamatusse kantaksegi avaldused sisse.“ (tl 140p, 142p). Kohtule esitatud arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõttest A. Viitkini poolt sellesisuliste avalduste ega kaebuste esitamist ei nähtu. Samas nähtub sealt kaebuste ja avalduste esitamine teiste isikute poolt (tl 35-69). Neid asjaolusid arvestades loeb ringkonnakohus tõendatuks, et A. Viitkin ei esitanud avaldust jalutuskäigule saamiseks või vähemalt ei esitanud seda vormis, et seda oleks võimalik tagantjärgi tõendada. Kirjaliku taotluse esitamist ei saa pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Kui isik ei ole ise soovi jalutuskäiguks avaldanud, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. 11. Väites, et A. Viitkinile jäeti edastamata kott koos isiklike asjadega, on kaebaja ebajärjekindel. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt peetakse silmas abikaasa poolt toodud kotti (tl 6). Selle koti kättesaamine on tõendatud Tartu arestimaja töötaja ettekandega ja tunnistusega halduskohtu istungil, et ta andis hügieenitarbed A. Viitkinile üle (tl 70, tl 140p). Et A. Viitkinil oleks arestimajja saabumisel olnud kaasas kott isiklike asjadega, mille enda juures hoidmiseks tal ASkE § 33 lg-st 1 tulenevalt õigus on, ei ole millegagi tõendatud. Lisaks ei ole A. Viitkin ka selgitanud, kuidas sai selline väidetav tegevus talle kahju põhjustada, kuna soovitud hügieenitarbed, mis abikaasa talle tõi, oli ta kätte saanud. 5 12. Samuti väidab A. Viitkin apellatsioonkaebuses, et arestimajas pakutud toit oli jahtunud. Ka see väide ei ole ühelt poolt millegagi tõendatud, sest üksnes menetlusosalise väide ei ole halduskohtumenetluses tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lg-st 2 tõendiks. Ringkonnakohus ei näe võimalust koguda antud küsimuses täiendavaid tõendeid. Liiatigi ei saa mõnevõrra jahtunud toidu pakkumist pidada selliseks inimväärikust alandavaks kannatuseks, mis, arvestades A. Viitkini poolt arestimajas veedetud aega (16 päeva) ning ka teiste kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, oleks ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja mis kuuluks mittevaralise kahjuna hüvitamisele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 9). 13. Lisaks väidab A. Viitkin, et talle tekitati kahju sellega, et talle ei antud WC-poti kõrgendust kambris kasutamiseks. A. Viitkini väitel oli WC-poti kõrgenduse kasutamine määratud talle arsti poolt. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et A. Viitkin sellise taotluse esitas, et kõrgenduse tõi talle arestimajja kasutamiseks abikaasa ja et seda ei antud A. Viitkinile kasutamiseks kätte. Samuti ei ole vaidlust selles, et A. Viitkinil on seljavigastusega seotud raske puue ja et ta kasutas arestimajas viibides karke. Vastustaja põhjendab WC-poti kõrgenduse andmata jätmist julgeolekukaalutlustega ning samuti väitega, et kuna A. Viitkin sai kummardada ja läbi kambriukse luugi arestimaja töötajatega vestelda, ei saanud talle olla keeruline WC kasutamine. Üldteadaolevalt on kummardamine, eriti vastustaja poolt kirjeldatud kõrgusele kummardamine, ja maast 40 cm kõrgusel (vt tl 134) asuvale esemele istumine inimese jaoks erinevaid liigeseid ja lihasgruppe koormavad sooritused. Seetõttu ei välista asjaolu, et A. Viitkin võis tõesti kummardades ukseluugi kaudu vestelda, kuidagi seda, et maast 40 cm kõrgusele esemele istumine ja sealt püstitõusmine oli tema jaoks valus. Arvestades seda, et A. Viitkinile on määratud raske puue, et ta liikus arestimajas kargu abil, et 14. oktoobril 2008 kutsuti talle seoses seljavaludega kiirabi, et ta kurtis seljavalusid korduvalt ka arestimaja ravimite väljastamise raamatu väljavõttest nähtuvalt ning sai selle leevendamiseks ja ravimiseks ravimeid, et A. Viitkini kinnitusel oli WC-poti kõrgendus määratud talle arsti poolt ja et see oli A. Viitkinil juba enne arestimajja sattumist olemas, peab ringkonnakohus usutavaks, et WC-potile istumine ja sealt ülestõusmine oli A. Viitkinil ilma vastava kõrgenduseta valus. Nõustuda tuleb apellandiga, et valu tekitavates tingimustes isiku kinnipidamine, kui samas oleks valu leevendamine võimalik, on inimväärikuse riive ning ületab ka kinnipidamisega kaasnevad vältimatud piirangud. Et sellist käitumist saaks pidada õiguspäraseks, peab valu leevendava vahendi andmisest keeldumiseks olema õiguslik alus. Julgeolekuohu vältimine võib olla WC-poti kõrgenduse andmisest keeldumiseks iseenesest asjakohane kaalutlus. Käesoleval juhul ei ole aga vastustaja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et julgeolekuoht oleks kaebajale WC-poti kõrgenduse andmisega suurenenud sedavõrd, et kaalus üles vajaduse kaebajale valu tekkimist vältida. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kõrgenduse andmisest keeldumisega ja inimväärikust mitteaustavates tingimustes hoidmisega põhjustati A. Viitkinile mittevaralist kahju, mis kuulub hüvitamisele. 14. A. Viitkin on kaebuses soovinud talle tekitatud kahju väljamõistmist 50 000 krooni suuruses summas. Valdav enamik toimingutest, millega tekitatud kahju hüvitamist ta kaebuses taotles, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul talle kas kahju tekitada, need toimingud olid tõendamata või ei ole selles osas halduskohtu otsust apelleeritud. Põhjendatuks peab ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt kaebaja nõuet üksnes WC-poti kõrgenduse andmisest keeldumise osas. Arvestades kaebaja poolt väidetud kahju tekitanud toimingute hulka ja 6 iseloomu ning kaebuse rahuldamisele kuuluvat osa omavahelist suhet, samuti taotletud hüvitise suurust senise kohtupraktika valguses, leiab ringkonnakohus, et WC-poti kõrgenduse andmata jätmise eest kuuluks väljamõistmisele hüvitis 500 krooni suuruses summas. 15. Menetluskuludena on A. Viitkin tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni. Halduskohtule esitatud kaebuses ning halduskohtu istungil on ta taotlenud menetluskulude jätmist vastustaja kanda. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kohtukulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebus rahuldatakse lõppkokkuvõttes 1 % ulatuses, kuulub vastustajalt A. Viitkini kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 2,5 krooni. Apellatsiooniastmes kohustas ringkonnakohus A. Viitkinit tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni. A. Viitkin seda ei tasunud, kuid ringkonnakohus võttis A.Viitkini apellatsioonkaebuse sellest hoolimata ekslikult menetlusse. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab asja lahendav kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis. Kuna A. Viitkinil on tasumata apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõiv, mõistab ringkonnakohus selle käesoleva otsusega temalt välja. Tasumisele kuuluvat riigilõivu vähendab ringkonnakohus A. Viitkini kasuks väljamõistmisele kuuluva menetluskulu võrra (halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuluks oleks kokku 500 krooni ning 1 % sellest on 5 krooni), kohustades A. Viitkinit tasuma riigilõivu 245 krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbank’is Tartu Ringkonnakohtu viitenumbriga 2900072783. 16. Ringkonnakohtu istungil esitatud kohtuistungi teesidest jäävad tähelepanuta need väited kahju tekitanud asjaolude kohta, mida ei olnud esitatud apellatsioonkaebuses. HKMS § 32 lgst 8 tulenevalt ei saa pärast apellatsioonitähtaja lõppu enam apellatsioonkaebust täiendada. Maili Lokk Ivo Pilving 7 Einar Vene