2-09-8434 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (tagaseljaotsus) Kohus Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Raivo Einula Sekretär Kristiina Vürst Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2010. a, Tal

§ 14

lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 18 lg 2 teine lause sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Samuti tuleb üldjuhul lähtuda ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest (

§ 19lg 1). Vara definitsiooni kohaselt (Ts

ÜS § 66) on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest (osutatut on sedastanud ka Riigikohus oma 21.03.

1. a lahendis nr. 3-2-113-07). Ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks faktiliselt võetud perekonna huvides (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-82-05). Hageja ja kostja abielu kestel omandatud ühisvara hulka, arvestades abieluliste suhete lõppemise seisu (s.o. 28.06.
2. a), kuulub:
3. Korteriomand aadressil Tallinn XXX, registriosa nr XXX, ning selle juurde kuuluv parkimiskoht nr XXX (registriosa nr XXX). Korteriomandi ja parkimiskoha väärtuseks on 28.01.
4. a seisuga 1 200 000.- krooni (vastavalt AS Pindi Kinnisvara hindamisaktile). Nimetatud vara omanikuks said pooled kinnistusraamatu andmeist nähtuvalt 28.02.
5. a.
6. Korteriomandi ja parklakohtade soetamiseks võetud laenukohustus tulenevalt 15.12.
7. a AS-iga Hansapank sõlmitud laenulepingust nr XXX summas 57 557,00 EUR-i ehk 897 889,20 Eesti krooni intressiga 3% + Euribor, seega on tegemist perekonna huvides võetud laenukohustusega, mis kuulub poolte ühisvara hulka. III 2-09-8434
8. Laenukohustus tulenevalt AS-iga Hansapank 02.05.
9. a sõlmitud laenulepingust nr XXX summas 9593 EUR-i ehk 149 650,80 krooni. Kuna ka see laenukohustus võeti perekonna igapäevaelu vajaduste finantseerimiseks, on tegemist ühisvara hulka kuuluva kohustusega.
10. Sõiduauto Toyota Camry,
11. a väljalase, väärtus hinnanguliselt (s.o. võrreldes samalaadse sõiduautoga) 20 000.- krooni; Poolte vahel ei ole vaidlust ühisvara koosseisu osas, kostja on ülaltoodud ühisvara koosseisu tunnustanud oma 05.05.
12. a kirjas. Hageja ettepanekul tuleks poolte ühisvara jagada järgnevalt: a) Kostja ainuomandisse jääb sõiduauto Toyota Camry väärtusega 20 000.- krooni; b) Hageja ainuomandisse jäävad Korteriomand, parkimiskoht ning korteriomandi tagatisel võetud laenukohustused AS-i Hansapank ees, mis tulenevad laenulepingutest nr. XXXja XXX; Enamsaadu eest oli hageja nõus hüvitama kostjale 84 635,16 krooni. Korteriomandi ning parkimiskoha väärtus on AS Pindi Kinnisvara poolt 28.01.
13. a. koostatud eksperthinnangu kohaselt 1 200 000 krooni. Korteriomandi väärtus määratakse kindlaks kohtuvaidluse aja seisuga (seega ei välistanu hageja, et ta korrigeerib antud väärtuse muutmise tõttu oma nõuet kostjale makstava hüvitise osas). Hageja märkis, et kuna pooltevahelised abielusuhted on lõppenud, siis ei ole korteriomandi kaasomandisse jätmine põhjendatud. Seega oleks mõistlikuks lahenduseks see, et korteriomand jäetakse ühe poole ainuomandisse ja teine pool saab vastava hüvitise. Kuna ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist tuleb

§ 18

lg 2 teise lause kohaselt ühisvara kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga, tuleb antud juhul arvestada laenukohustustest tulenevaid laenujääke 28.06.2007. a seisuga:

1. a)Laenulepingust nr XXXtulenev laenujääk on 28.06.2007. a seisuga 55 021,21 EURi ehk 862 374,92 krooni, millele lisanduvad intressitasud (lisa 10);
2. b)Laenulepingust nr. XXX tulenev laenujääk on 28.06.2007. a seisuga 148 354,76 krooni, millele lisanduvad intressitasud. Kokku moodustavad laenukohustused seega 28.06.2007. a seisuga 1 010 729,69 krooni, millele lisanduvad intressitasud. Hageja asus hagis seisukohale, et nii korteriomand kui laenulepingutest tulenevad kohustused tuleb jätta hageja ainuomandisse. Hageja on nii laenulepingu nr. XXXkui laenulepingu nr. XXX järgi laenusaaja, kellel lasub laenu tagastamise kohustus, ning ta on nii abieluliste suhete ajal kui ka pärast abieluliste suhete lõppemist tasunud laenumakseid ainuisikuliselt. Ka laenuandja on aktsepteerinud, et laenulepingutest tulenevaid kohustusi kannab hageja ise ning need jäävad ka edaspidi hageja kanda. Korteriomandi ja sellega seotud laenukohustuste hageja ainuomandisse jätmine on põhjendatud veel sellega, et on IV 2-09-8434 ilmselge, et kostja ei suuda oma finantsolukorra ja elustiili tõttu iseseisvalt tasuda korteri laenumakseid (need on ~ 9000 krooni). Arvestades eeltoodut on jagatava ühisvara positiivne väärtus 1 200 000 + 20 000 – 1 010 729,69 = 209 270,31 krooni. Seega mõlema poole positiivne osa ühisvaras on 104 635,155 ~ 104 635,16 krooni. Hageja osundas, et eeltoodud ühisvara nö positiivse väärtuse arvestusviisi (kalkuleerides kohustused maha õigustest) on aktsepteerinud ka Riigikohus, nt oma 7. aprilli 2003. a lahendis nr. 3-2-1-33-03, kus on kümnendas punktis sedastatud: Ühisvara jagamisel loetakse

§ 19lg 1 kohaselt abikaasade osad võrdseks.

Kohus ei ole ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud. Ühisvara jagamisel jäi kostjale korter väärtusega 212 000 krooni ja 196 549 krooni suurune laenukohustus, seega vara 15 451 krooni võrra rohkem kui kohustusi.

§ 19

lg-le 4 viidates, mõistis kohus õigesti kostjalt enamsaadud ühisvara arvel hagejale välja 7725 krooni 50 senti. Riigikohus on oma 12.04.

1. a lahendis nr 3-2-1-15-06 asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmisel ühele abikaasadest tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Kuivõrd kostja ainuomandisse jääb sõiduauto (mille väärtus on 20 000.- krooni) ning tema osa ühisvaras on 104 635,155 krooni, siis on kompensatsiooniks, mille hageja on valmis kostjale eelosutatud lahenduse puhul maksma, (104 635,16-20 000=) 84 635,16 krooni. 20.07.2009 esitas hageja pärast kostja vastust kohtule nõude täpsustuse, mille kohaselt hageja palus:
2. Lahutada RVja MVabielu osaotsusega;
3. Jagada hageja ja kostja ühisvara järgmiselt: 2.
4. RVainuomandisse jääb: 1) Korteriomand aadressil Tallinn XXX, Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX ja parkimiskoht nr XXX (Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX); 2) Laenulepingutest nr. XXXja XXX tulenevad laenukohustused; 3) sõiduauto Toyota Camry,
5. a väljalase; 2.
6. Mõista MV-ilt RVkasuks välja 10 364,84 krooni. 2.
7. Hageja menetluskulud jätta MVkanda. Hagi täpsustuses tõi hageja välja järgmised asjaolud: Hagiavalduse kohaselt palus hageja jagada ühisvara viisil, et hageja ainuomandisse jääks korteriomand aadressil XXX-20 ja parkimiskoht nr XXX, samuti korteri soetamiseks sõlmitud laenulepingutest nr XXXja XXX tulenevad laenukohustused ning kostja ainuomandisse jääks sõiduauto Toyota. Kuna hagejale jääva vara väärtus oleks olnud suurem, palus hageja välja mõista kostja kasuks ka hüvitise summas 84 635,15 krooni. Kostja vastusest nähtuvalt ei vaidle kostja vastu hagiavalduses esitatud ühisvara koosseisule, ent leiab, et korteriomand ja parkimiskoht peaks jääma kostja ainuomandisse, kuna korteriomand on väidetavalt kostja elukohaks olnud juba viimased kaks aastat. Samuti leiab kostja, et sõiduauto Toyota peaks jääma hageja omandisse, kuna auto on hageja kasutuses olnud. Hageja leidis, et kostja väited selle kohta, et vaidlusalune korteriomand on olnud just ja ainult kostja elukohaks ning seetõttu on ebaõige jätta korteriomand hageja ainuomandisse, ei vasta tõele. Kostja on korduvalt korteriomandit välja üürinud, kusjuures tehes seda ilma V 2-09-8434 hageja nõusolekuta. Esimest korda üüris kostja korteri välja
8. a veebruarist novembrini. Ka kostja vastuse koostamise hetkel oli vaidlusalune korter kostja poolt välja üüritud, seda samuti ilma hageja nõusolekuta. Seega ei vasta mingil juhul tõele kostja väited, et korteriomand on tema elukohaks. On ilmne, et kostja kasutab korteriomandit hagejaga kooskõlastamatult endale täiendite rahaliste vahendite saamiseks, kusjuures kostja ei tasu seoses korteriga ühtegi makset (laenumaksed tasub kõik hageja). Hageja oli jätkuvalt seisukohal, et nii korteriomand kui laenulepingutest tulenevad kohustused tuleb määrata hageja ainuomandisse. Hageja on nii laenulepingu nr. XXXkui laenulepingu nr. XXX järgi laenusaaja, kellel lasub laenu tagastamise kohustus, ning ta on nii abieluliste suhete ajal kui ka pärast abieluliste suhete lõppemist tasunud laenumakseid ainuisikuliselt. Ka laenuandja on aktsepteerinud, et laenulepingutest tulenevaid kohustusi kannab hageja ise ning need jäävad ka edaspidi hageja kanda. Hageja juhtis kostja tähelepanu sellele, et kui jagatav korteriomand jääks kostja ainuomandisse, tuleks jätta kostja ainuomandisse ka laenukohustused ning lisaks igakuiselt makstavatele laenukohustustele tuleks kostjal sel juhul hagejale hüvitada ka need enam kui 2 aasta jooksul pärast abielusuhete lõppemist ainuisikuliselt hageja poolt makstus laenumaksed. Korteriomandi ja sellega seotud laenukohustuste hageja ainuomandisse jätmine on põhjendatud veel sellega, et on ilmselge, et kostja ei suuda oma finantsolukorra ja elustiili tõttu iseseisvalt tasuda korteri laenumakseid (need on ~ 9000 krooni). Kinnisvaraturul valitseva tõttu on pidevas languses vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus. Kuna jagatava vara väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise seisuga (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06), korrigeeris hageja korteriomandi väärtuse muutmise tõttu ka oma nõuet kostjale makstava hüvitise osas. Korteriomandi ning parkimiskoha väärtus on AS Pindi Kinnisvara poolt 08.07.
9. a. koostatud eksperthinnangu kohaselt 970 000.- krooni. Vastavalt kostja soovile on hageja nõus sõiduauto Toyota jätmisega hageja ainuomandisse. Sõiduauto väärtuseks on hageja hinnanud 20 000 krooni, kostja ei ole teistsugust turuväärtust tõendanud ning seetõttu arvestab hageja ühisvara jagamisel sõiduauto väärtuseks endiselt 20 000 krooni. Eeltoodut kokku võttes on jagatava ühisvara väärtus järgmine: - Korteriomandi ning parkimiskoha väärtus on 970 000 krooni; - laenukohustused 28.06.
10. a seisuga 1 010 729,69 krooni; - sõiduauto 20 000 krooni. Arvestades eeltoodut on jagatava ühisvara väärtus 970 000 + 20 000 – 1 010 729,69 = 20 729,69 krooni (st varal puudub positiivne väärtus). Seega mõlema poole osa ühisvaras on - 10 364,84 krooni. Kuna hagejale jääva vara väärtuseks on – 20 729,69 krooni, seega 10 364,84 krooni võrra vähem, kui hageja osa ühisvaras, peab kostja tasuma hagejale kompensatsioonina 10 364,84 krooni. Vaatamata hageja jõupingutustele ei ole siiani õnnestunud vaidlust lahendada kohtuvälise kompromissiga, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole abielulahutuse ja ühisvara jagamise nõudega. Kohus toimetas hagiavalduse kostjale kätte 11.05.2009 (lk 68). Hagimaterjalid võttis vastu kostja elukoha aadressil elanud üürnik. Kostja saatis 11.06.2009 kohtule e-kirja (lk 70), milles teatas, et sai hagimaterjalid tegelikult kätte 09.06.
11. Kostja vastas hagile (lk 71-74)9 19.06.
12. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Abielulahutuse nõude kohta leidis kostja, et abielu lahutamine ei ole VI 2-09-8434 mõistlik ega vajalik. Kostja arvates ei ole hageja põhjendanud, miks on väljakujunenud olukord takistuseks abielusuhte jätkamisele. Hageja paljasõnaliste repliikide põhjal ei saa kostja arvates kohus langetada otsust abielusuhete jätkamise võimatuse kasuks. Nii nagu ei pane seadus abielu registreerimisega pooltele kohustust ühes elada, nii ei saa ka lahus elamine olla üheselt arvestatavaks tõendiks abielusuhte lõppemise otsustamiseks. Kuna kostja ei soovi abielu lahutada, siis puudub vajadus ka jagada ühisvara. Samas osundas kostja, et abikaasade ühisvara võib jagada ka abielu kestel. Kostja vaidlustas poolte ühisvara koosseisu ja väärtuse ega olnud nõus ühisvara jagamise viisiga. Kostja palus menetlusposti edastada temale aadressil XXX Tallinnas (lk 74) Kohus saatis koopia kostja vastusest hageja esindajale, kes sai selle kätte 29.06.2009 (lk 76) ja edastas omakorda 20.07.2009 vastuse kostja vastusele koos haginõude täpsustusega seoses jagatava vara väärtuse muutumisega (lk 77-82). Kohus on ka viimatinimetatud dokumendi (so hageja vastuse koos haginõude täpsustusega) kätte toimetanud kostjale 06.11.2009 (lk 115) elektrooniliselt, kuna postiga saadetud menetlusdokumente sisaldavad kirjad (lk 112-114) kostjani ei jõudnud ja tagastati kohtule korduvalt. Ühtlasi edastas kohus pooltele kohtukutse 10.11.2009 kell 9:30 istungile Harju Maakohtu Tartu maantee kohtumajja (lk 109-111, lk 115). 09.11.2009 kell 11:51 saatis kostja kohtuistungisekretärile e-kirja (lk 116-118), kus teatas, et haiguse tõttu ei ole tal kahjuks võimalik viibida kohtuistungil 10.11.2009 kell 9:
13. Kostja taotles istugi edasilükkamist. Vormikohast tõendit haiguse kohta kostja ei esitanud. 10.11.2009 ilmus hageja koos esindajaga istungile (lk 120). Kohtuistungi protokollis kajastati, et kohus nõuab kostjalt arstitõendi esitamist, mis põhistaks istungilt puudumist haiguse tõttu. Samal päeval saatis istungisekretär kostjale e-kirja (lk 130) ja kohtukutse uuele istungile 14.01.2010 kell 13:30 (lk 131). E-kirjas informeeris kohus kostjat kohustusest esitada kohtule esimesel võimalusel nõuetele vastav tõend, mis kinnitaks kostja mitteilmumist 10.11.2009 istungile seoses haigusega. Vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud kostja tõendit, mis põhistanuks ta puudumist 10.11.2009 istungilt. 13.01.2010 kell 22:23 saatis kostja e-kirja kohtunikule ja istungisekretärile (lk 135-137), milles teatas, et haiguse tõttu ei ole tal võimalik ilmuda taas kohtuistungile ja ta palus istung edasi lükata. 14.01.2010 istungipäeva hommikul tuletas kohus kostjale e-kirjaga meelde, et ilma nõutava (so vormikohase) arstitõendita ei ole lubatud istungilt puududa viitega põhjendatud takistuse esinemisele. Hageja ja tema esindaja ilmusid kohtuistungile 14.01.2010 ja taotlesid asjas abielulahutuse nõudes osaotsuse tegemist ja abielulahutuse nõude sisulist läbivaatamist ilma kostjata. Poolte ühisvara jagamises palusid hageja ja ta esindaja kohtul teha tagaseljaotsus. Menetlusnormid, millele kohalolev pool viitas, on Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410, § 413 lg 4, § 414 lg 1, § 422, § 450 lg
14. Hageja jäi tervikuna haginõude juurde ja palus abielu lahutada. Abielu jätkamist, leppimist ja abielusuhete taastamist hageja ei soovinud. Hageja seletas, et juba üksteist aastat elavad nad praktiliselt eraldi, kuigi samas eluruumis. VII 2-09-8434 Ühisvara palus hageja jagada hagi täpsustuses näidatud viisil ja tagaseljaotsusega selles nõudes hagi rahuldada. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuna kostja ei ilmunud kohtuistungile ja teda on hoiatatud, et istungile mitteilmumisel on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus ei loe põhjendatuks kostja avaldust kohtule 13.01.2010, kuna selleks ei ole kostja esitanud nõuetele vastavat arsti poolt vormistatud teatist, kust nähtuks, et kostjal oli tuvastatud haigus või haiguslik seisund, mis takistas tal ilmumast väljakutsutud ajal kohtuistungile. Mõjuva põhjuse kohtuistungilt puudumiseks või menetlustoimingu tegemata jätmiseks sisustab TsMS § 422:

) sätetest. Tulenevalt TsMS § 444 lg 1 võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava osa. Põhjendavas osas märgitakse üksnes õiguslik põhjendus. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Toimikus olevast ja eelpool kajastatud menetluse käigust nähtub, et kõik MVile adresseeritud kohtudokumendid (hagimaterjalid ja kohtukutsed) on kostja isiklikult kätte saanud. Menetlusse võtmise määruses oli kostjale teatavaks tehtud, et kohtuistungile mitteilmumisel on kohus õigustatud asja sisuliselt lahendama või tegema tagaseljaotsuse. TsMS § 410 kohaselt, kui kostja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. 14.01.2010 kohtuistungil taotles kohalolev pool sisulist lahendamist ja abielulahutuses osaotsuse tegemist ning poolte ühisvara jagamises tagaseljaotsusega hagi rahuldamist. Kohus aktsepteeris mõlemat hageja taotlust. Kostja ei ole kohtule esitanud nõuetelevastavat tõendit, mis põhistaks menetlustoimingule väljakutsutud isikul esinevat takistust (haiguse olemasolu). Iga raviasutus ja arst on teadlik, millised nõuded on sotsiaalministeerium kehtestanud ning millistele sisu- ja vorminõuetele peab vastama teatis väljakutsutud isikul tuvastatud takistuse olemasolust. Kostja ei ole seda nõuet täitnud ka pärast esimeselt istungilt puudumist. Abielulahutuse nõudes tegi kohus osaotsuse, rahuldades haginõude. TsMS § 413 lg 4 kohaselt kohus ei tee tagaseljaotsust abieluasjas ja põlvnemisasjas. Tagaseljaotsuse võib siiski teha ühisvara jagamise asjas või muu abikaasade varalist vahekorda puudutava hagi suhtes, kui asja saab lahendada eraldi muust abieluasjast. TsMS § 450 sätestab, et kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust. Sellest tulenevalt on kohus õigustatud tegema osaotsuse abielulahutuses, st selle nõude sisuliselt läbi vaatama ja tagaseljaotsuse ühisvara jagamises. IX 2-09-8434 Kostjal olid kõik võimalused ilmuda istungile, kuid ta ei teinud seda, nagu ei teatanud ka mitteilmumise aktsepteeritavat põhjust ega põhistanud nõuetekohaselt väidetavat ilmumist takistanud asjaolu. Vastavalt

§ 14lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara.

Vastavalt

§ 15

lg 1 abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

§ 17

lg 1 kohaselt abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.

§ 17lg 2 kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel.

Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.

§ 18

lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.

§ 18

lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 18

lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.

§ 18

lg 5 kehtestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.

§ 19

lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

§ 19

lg 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

§ 19

lg 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

§ 19

lg 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus ei näe põhjust, miks peaks jagama kulud erinevalt nimetatud sättes osundatust. Raivo Einula Kohtunik X