← Eesti

2-09-22331/4

Tsiviilasi nr 2-09-22331 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2010. a. Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsivi

§ 116

lg 5 võib võlausaldaja täiendava tähtaja määramisel lepingust taganeda tingimuslikult. Ka käesoleval juhul on hageja avaldanud, et palub kostjal tasuda võlgnevuse 14 päeva jooksul pärast teatise kätte saamist ning et võlgnevuse kustutamata jätmisel ütleb hageja lepingud üles. 4

(7)Tsiviilasi nr 2-09-22331 23. Kulutuste hüvitamist lepingu üles ütlemisel reguleerib VÕS § 367.

§ 367

lg 1 liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 4 liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

  1. Vastavalt vara 1 ja vara 2 müügilepingu p-dele 21 on lepingute osaks järelmaksuga müügilepingu üldtingimused. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt lepingu ülesütlemisel kohustub ostja viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud esindajale /---/ . Kui ostja ei täida /---/ eseme üleandmise kohustust ning liisingfirma kannab seoses eseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on ostja kohustatud eeltoodud kulutused liisingfirmale hüvitama.
  2. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 p-s 9 viidanud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Riigikohus selgitas ka, et eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Sama otsuse p-s 11 on kohus selgitanud, et ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.
  3. Käesoleval juhul on kostja hageja saadetud teatise lepingu üles ütlemise kohta kätte saanud 12.05.2008 ja kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud talle antud 14 päevase tähtaja jooksul, loeti leping üles öelduks alates 27.05.
  4. Seega tekkis kostjal kohustus tagastada sõidukid hagejale 27.05.
  5. Kohus on seisukohal, et kohustus sõidukite tagastamiseks tähendas ka seda, et kostja oleks pidanud välja selgitama, kellele ja millises asukohas on tal võimalik sõidukid tagastada. Vaidlust ei ole selles, et kostja seda ei teinud ning et OÜ R esindaja pöördus sõidukite tagastamiseks kostja poole 18.06.2008 ehk 21 päeva pärast tähtaja möödumist.
  6. Kohus leiab, et tõendamata on kostja väited, et ta on pärast 12.05.2008 klienditeenindaja poole pöördunud. Kuivõrd kostja sattus täitmise viivitusse 27.05.2008, oli hageja õigustatud tagastusteenust tellima ka ilma kostjale täiendavat tähtaega andmata ning seega ei ole hageja teenust tellides põhjustanud ebamõistlikke kulutusi.
  7. Realiseerimiskulude osas ei vaidle kostja vastu asjaolule, et müügieelne ülevaatus ja pisiremont olid mõistlikud kulutused esemete müügil, kuid kostja leiab, et hageja on käitunud pahauskselt, kui keeldus lubamast kostjal ise pisiremonti teostada. Kohus märgib, et isegi kui hageja selline käitumine aset leidis, siis ei ole tegemist pahauskse käitumisega, kuivõrd nii vara valdus, kui ka omand kuulusid sel hetkel hagejale.
  8. Kostja vastuväite kohaselt ei ole müügiteenuse kulu mõistlik, kuivõrd teenuse hind on seatud sõltuvusse vara realiseerimishinnast. Hageja on selgitanud, et vastavalt hageja ja Sakas Auto AS koostööleppele on teenustasuks 6 % realiseerimishinnast. Kohus leiab, et vahendustasu sõltuvusse seadmine vahendatava teenuse või eseme käibest on levinud 5

(7)Tsiviilasi nr 2-09-22331 praktika ning kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaks, et sellise praktika kohaldamine käesoleval juhul oleks olnud ebamõistlik.
  1. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostjal on VÕS § 367 lg 4 alusel tekkinud kohustus vara tagastuskulude kandmiseks vara 1 eest summas 2950 krooni ja vara 2 eest 2950 krooni ning vara realiseerimiskulude kandmiseks vara 1 eest kokku 1631 krooni ja vara 2 eest 9365 krooni. II
  2. Järgnevalt hindab kohus kostja väidet, et hageja on vara müünud alla turuhinna ning võtab seisukoha haginõuete suhtes.
  3. Vaidlust ei ole selles, et hageja on vara müünud realiseerimisteenust osutava ettevõtte SAAS vahendusel vara 1 hinnaga 12 000 krooni ja vara 2 hinnaga 99750 krooni. Kostja väitel vara 1 väärtus käesoleval hetkel on 20 000 krooni ja vara 2 tegelik väärtus 200 000 krooni, müügi hetkel aga 25 000 krooni ja 250 000 krooni, kuivõrd müük toimus varem ja sõidukite hind on ajas langev. Oma väidetes on kostja tuginenud asjaolule, et müügiportaalis www.auto24.ee on sarnastel autodel kostja väidetud pakkumishinnad. Kohus leiab, et isegi kui kostja oleks oma vastusele lisanud tõendid, millest tõepoolest nähtuks, et sarnaste parameetritega autosid müüakse kostja väidetud hindadega, siis ka selliste tõendite olemasolul ei oleks põhjendatud autode turuväärtuse hindamine kostja väidetud suuruses, kuivõrd olenevalt turusituatsioonist võib pakkumishind erineda tehinguhinnast ja turu olulises langusfaasis võib olla põhimõtteliselt võimalik, et tehinguhind on pakkumishinnast vaid 50 %. Samas kostja tõendeid pakkumishindade kohta esitanud ei ole, mistõttu on ka eelnev arutlus ainetu. Seega leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud oma väidet et vara müüdi turuhinnast odavamalt.
  4. Hageja nõue tugineb VÕS §-le 367 lg-le 1 ja VÕS §-le 108 lg 1.

§ 367

lg 1 liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust debitoorse võlgnevuse summade üle, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist ja mida hagejal on õigus nõuda VÕS § 108 lg 1, mõistab kohus nimetatud summas kostjalt välja. Kohus mõistab välja ka vara jääkmaksumuse ning tagastus ja realiseerimiskulud. Kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele 140 322,85 krooni. 34.

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Müügilepingutes p-s 5.1 on pooled kokku leppinud viivise määras 0,019 % päevas (7% aastas). Hageja on palunud viivise välja mõista alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid 6

(7)Tsiviilasi nr 2-09-22331 täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
  1. Kohus mõistab kostjat välja viivise põhivõla 140 322,85 krooni tasumata osalt alates hagi esitamisest 15.05.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni 22.02.2010 283 päeva eest 140 322,85*0,019 % * 283= 7545,16 krooni ning alates 22.02.2010 põhivõla 140 322,85 krooni tasumata osalt 0,019 % päevas kuni põhivõla tasumiseni.
  2. Vastavalt TsMS § 162 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Peeter Pällin Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.