Obsah (6)

§ 55§ 32§ 46§ 48§ 8§ 651

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2378 Haldusasi Ka

) § 67 p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.1 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. K. Kaigo kandis karistuse ära ajavahemikul 15.06.2009-22.06.

1. Viru Vangla direktori 06.08.2009 käskkirjaga 6-3/1856-D tunnistati Viru Vangla direktori 02.06.2009 käskkiri nr 6-3/1309-D kehtetuks, kuna distsiplinaarsüütegu ei olnud piisavalt tõendatud. 12.08.2009 esitas K. Kaigo vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1400 krooni. Taotlust põhjendati asjaoluga, et kartserikaristust kandis K. Kaigo alusetult, sest hiljem tühistati karistuse määramise käskkiri ja leiti, et talle süüks pandud rikkumine ei olnud üldse tõendatud. K. Kaigo leidis samuti, et alusetu kartserikambrisse paigutamisega piirati täiendavalt ja õigusvastaselt tema vabadusõigusi. Viru Vangla 13.10.2009 vastusega jäeti kahjunõue rahuldamata.
2. Kadar Kaigo esitas 18.10.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vanglalt tema kasuks 1400 krooni hüvitise väljamõistmist moraalse kahju tekitamise eest. Kaebuse kohaselt määrati karistus kaebajale õigusvastaselt ning tal on õigus moraalse kahju hüvitisele. Kartserikaristuse kandmisel viibis kaebaja tunduvalt piiratumates tingimustes kui tavaliselt ning sellega alandati ka tema väärikust.
3. Viru Vangla vaidles K. Kaigo kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei saa kartserikaristuse kandmist käsitleda kinni peetavale isikule füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi tekitavana. Viru Vangla on uus vangla, kus on loodud kõige kaasaegemad tingimused kinni peetavate isikute kinnipidamiseks ning erilisi erinevusi kartserikambri ja tavakambri vahel ei esine. Põhiseaduse §-i 25 eesmärk ei ole mittevaralise kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. HALDUSKOHTU LAHEND
4. Tartu Halduskohus mõistis
5. märtsi 2010 otsusega Viru Vanglalt välja 700 krooni hüvitist K. Kaigo kasuks mittevaralise kahju tekitamise eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Riigikohus märkis lahendis nr 3-3-1-14-06, et Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46). EIÕK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Lahendis nr 3-3-1-93-09 märkis Riigikohus, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Samas piiratakse kartserisse paigutamisega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kartserisse paigutamine tähendab märgatavalt teistsuguseid olme- ja elutingimusi kui tavapärase kinnipidamisasutuses viibimise korral. Seega esineb põhjuslik seos õigusi rikkuva haldusakti ja mittevaralise kahju vahel. Kaebaja süü puudumise tõttu distsiplinaarrikkumise toimepanemises oli kaebaja paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Õigusvastaselt kartseris hoidmisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel senist kohtupraktikat, kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid ja ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Kaebaja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
7. märtsi 2010 otsus ja teha uus otsus, millega jätta K. Kaigo kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene isikuõiguste rikkumisest automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ainuüksi isiku suhtes kartserisse paigutamise 2 aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kaebajale nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. K. Kaigo kandis kohaldatud kartserikaristuse ära kambris nr 1292, mis on küll lukustatud kamber, kuid oma tingimuste poolest vastab täielikult tavakambri tingimustele. Kambri nr 1292 sisustuse hulgas olid ka esemed, mille olemasolu kartseris viibimisel ette nähtud ei ole. Peale selle oli kambris ka pesemisvõimalus. Asjaolu, et K. Kaigo ei saanud kartseris viibides nii palju suitsetada kui ta soovis, ei too kaasa kahju hüvitamise nõuet, kuna suitsetamine iseenesest on tervisele kahjulik ja Viru Vangla liigub järkjärgult selles suunas, et vähendada suitsetamist kinnipeetavate seas. Kartserikaristuse kandmise ajal ei piiratud

§ 55lg-s 2 sätestatud õigust jalutuskäikudele värskes õhus.

Teatud kitsendused kaebaja olukorrale mõju ei avaldanud, kuna ta ei olnud esitanud taotlust

§-st 22 tulenevate soodustuste saamiseks, ei olnud taotlenud lühiajalise väljasõidu luba

§ 32

alusel ning ta ei töötanud ega õppinud ja ta ei kandnud nagunii isiklikke riideid. 6. K. Kaigo vaidleb Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on väär Viru Vangla seisukoht, et kartserikambri ja tavakambri vahel erilisi erinevusi ei ole. Seda tõestab fakt, et kartserisse paigutamine oli mõeldud kinnipeetava karistamiseks ja sel ajal ei olnud kaebajal

§-dest 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 tulenevaid õigusi. Sellega on tõestatud kartseri ja tavakambri vaheline erinevus. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-93-09 leidnud, et õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgmiseks. Kartserisse paigutamine on karistus, mitte rangema režiimi kohaldamine kinnipeetava suhtes. Kaebaja puhul puudus karistamisel üldse alus kuna haldusakt, mille alusel kaebaja kartserisse paigutati, oli algusest peale ebaõige ja vangla direktor tühistas selle ise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2010 otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusnorme. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole olnud vaidlust selle üle, et Viru Vangla direktori 02.06.2009 käskkirjaga nr 6-3/1309-D määrati kinnipeetav K. Kaigole distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks ja K. Kaigo kandis karistuse ära ajavahemikul 15.06.2009-22.06.
4. Lisaks sellele oli 02.06.2009 käskkirjaga piiratud kartserikaristuse kandmise ajal K. Kaigo suhtes

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja osaliselt § 48 kohaldamist. Viru Vangla direktori 06.08.2009 käskkirjaga 6-3/1856-D tunnistati Viru Vangla direktori 02.06.2009 käskkiri nr 6-3/1309-D kehtetuks, kuna K. Kaigo distsiplinaarsüütegu ei olnud piisavalt tõendatud. Lähtudes eeltoodust on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 lahendile nr 3-3-1-93-09, milles leiti, et isiku õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav siis, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud (kartseris ei ole lubatud isiklikud asjad, kartseris viibijal puudub õigus 3 liikuda vangla territooriumil, piiratakse

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist) ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Samas lahendis asuti nimelt seisukohale, et: „RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis.

§-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.“ Viru Vangla direktori 02.06.2009 käskkirjast nähtuvalt kaasnesid K. Kaigole seoses tema kartserisse paigutamisega täiendavad piirangud - lisaks karistusena 7-ööpäeva pikkuse kartserikaristuse määramisele piirati kaebaja

§-dest 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 tulenevaid kinnipeetava õigusi saada vanglalt soodustusi, lugeda ajalehti ja ajakirju, kanda isiklikku riietust jne. Lisaks sellele märkis K. Kaigo esitatud kaebuses, et kartseris oli piiratud tema võimalus vabalt liikuda ja ka suitsetada, sest suitsetamistarbed ei ole seal lubatud. Samuti ei saanud kartseris viibimise ajal päevasel ajal pikali heita, sest madratsid jms. viiakse ajavahemikuks 06.30-22.00 kartserikambrist ära. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ka apellatsioonkaebuses toodud väited, et kohaldatud kitsendused kaebaja olukorrale reaalselt mõju ei avaldanud, kuna kaebaja ei olnud esitanud taotlust

§-st 22 tulenevate soodustuste saamiseks, ei olnud taotlenud lühiajalise väljasõidu luba

§ 32

alusel ning ta ei töötanud ega õppinud (

§-d 34-38 ning 41 ja 43) ja ta ei kandnud nagunii isiklikke riideid (

§ 46

), samuti puudus tal isikuarvel raha sisseostude tegemiseks (

§ 48

). Iseenesest võib nõustuda vastustaja seisukohaga, et

§-de 22, 32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamise piirangud K. Kaigo suhtes ei toonud kaebajale kaasa senise olukorra muutumist, kuid lisaks nendele paragrahvidele piirati K. Kaigo suhtes kartserikaristuse kandmise ajal ka

§-de 30-311 ja 48 kohaldamist. Viimatinimetatud paragrahvid käsitlevad kinnipeetavale seadusega tagatud võimalust lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, jälgida raadio- ja televisioonisaateid, kasutada Internetti vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu võimaldatakse juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile ning sooritada oma isikuarvel oleva raha eest sisseoste. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja nõustunud sellega, et

§-des 30-311 toodud võimalusi K. Kaigol kartseris viibimise ajal ei olnud. Sisseostude tegemise õiguse piiramise kohta on Viru Vangla märkinud, et kuna

1. a juunis K. Kaigo isikuarvel nagunii raha ei olnud, siis ei puudutanud ka see piirang kaebajat reaalselt. Viimase väitega ringkonnakohus aga ei nõustu, sest perioodi 01.05.2009-29.07.2009 puudutava isikuarve väljavõtte kohaselt (tl 24) oli K. Kaigo arvel enne 15.06.2009 98,25 krooni, millest 98 krooni eest sooritas kaebaja kaupluses ka oste. 15.06.2009 laekus kaebaja arvele 250 krooni Tallinna Vanglalt. Perioodil 29.06.2009-03.07.2009 on K. Kaigo poest kaupu ostnud 221,50 krooni eest. Arvestades 02.06.2009 käskkirjaga nr 6-3/1309-D määratud 7-ööpäevase kartserikaristuse ärakandmise aega 15.06.2009-22.06.2009 ja seda, et tegelikult oli K. Kaigo isikuarvel vaba raha nii enne 15.06.2009 kui ka pärast seda kuupäeva, s. o ka kartserikaristuse kandmise ajal ning isikuarve väljavõttelt nähtuvalt kaebaja ka kasutas võimalust isikliku raha eest poest kauba ostmiseks, siis ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik asuda seisukohale, et kaebaja suhtes sisseostude tegemise õiguse piiramine õigusvastaselt määratud karistuse kandmise ajal ei pruukinud otseselt 4 K. Kaigo olukorda halvendada võrreldes sellega, kui ta kartserikaristust kandnud ei oleks. Kuna K. Kaigo isikuarvel oli 15.06.2009 seisuga vaba raha, siis ei ole välistatud, et ta oleks selle eest soovinud kaupa osta ka perioodil 15.06.2009-22.06.
2. Lisaks eeltoodule piirati kaebaja kartserisse paigutamisega oluliselt ka tema vabadusi ja õigusi võrreldes kinnises vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Nimelt võimaldavad

§ 8lg 1 ja vangla sisekorraeeskirja (VSk

E) § 8 kinnipeetaval vabal ajal liikuda kinnise vangla territooriumil väljaspool oma kambrit oma osakonna piires vähemalt 4 tunni jooksul ööpäevas. Seda õigust ei saanud K. Kaigo 7 ööpäeva jooksul kasutada, kuna

§ 651

lg 3 järgi ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud korras. VSkE §-d 57 lg 1 ja 61 võimaldavad kinnipeetaval hoida enda juures, s. o kambris, teatud hulka vanglasse saabumisel kaasa võetud ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke ja vanglas lubatud asju.

§ 651

lg 2 kohaselt antakse kartserikaristuse kandmise ajal kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. VSkE §-s 60 toodud kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loetelu on tunduvalt kitsam, kui kinnipeetavale kambrisse lubatud asjade võimalik loetelu. VSkE § 82 lg-te 2 ja 3 järgi võib kinnipeetav vanglas suitsetada selleks ettenähtud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida ning tubakatooted ja suitsetamistarbed väljastatakse kinnipeetavale ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. VSkE § 60 ega

§ 651

ei näe ette seda, et kinnipeetaval võiksid kartserikambris olla suitsetamistarbed ega ka seda, et neid kartserikaristuse kandmise ajal saaks vanglateenistuse käest küsida või taotleda enda kartserikambrist väljaviimist kohta, kus suitsetaval kinnipeetaval on muidu lubatud suitsetada. Seega viitas kaebaja põhjendatult ka sellele, et kuigi ta on suitsetaja, oli 7-ööpäevase kartserikaristuse kandmise ajal piiratud ka tema võimalus suitsetada sellisel viisil ja ajal, nagu see oleks olnud võimalik siis, kui ta oleks viibinud tavalises kambris. Lähtudes eeltoodud piirangutest oli halduskohtul alus Viru Vanglalt kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks. Kuna K. Kaigo ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet seoses kartserikambris valitsenud õigusevastaste ja tema inimväärikust alandavate tingimustega, siis ei ole asjakohased ka need apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt vastas kartserikamber nõuetele ja oli sisuliselt võrreldav tavakambriga.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle apellandi väitega, et käesoleval juhul ei õigustanud rikkumise raskus kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmist ning seetõttu oleks halduskohus pidanud kaebuse tervikuna rahuldamata jätma. Juba varasemalt viidatud 15.03.2010 lahendis on Riigikohtu halduskolleegium märkinud järgmist: „Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis/…/ Kolleegium peab jätkuvalt võimalikuks, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas rõhutab kolleegium, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.“ 5 Käesoleval juhul on kaebaja ära kandnud talle määratud karistuse - 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise. Hiljem on karistuse määramise käskkiri kehtetuks tunnistatud põhjusel, et K. Kaigo distsiplinaarsüütegu, mille eest määratud karistuse ta juba ära kandis, ei leidnud tegelikult tõendamist. Arvestades eeltoodut ja ka seda, et kaebaja vabadus ja õigused olid kartserisse paigutamise ajal siiski oluliselt piiratud (piiratud oli võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, jälgida raadio- ja televisioonisaateid, kasutada Internetti juurdepääsuks ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, sooritada oma isikuarvel oleva raha eest sisseoste, liikuda vabalt oma osakonna piires vähemalt 4 tunni jooksul ööpäevas, hoida enda juures kambris vanglasse saabumisel kaasa võetud ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke vanglas lubatud asju, suitsetada vanglas selleks ettenähtud kohtades ja ajal), puudub ringkonnakohtu hinnangul alus asuda seisukohale, et kaebaja õigusvastaselt kartseris hoidmine oli käesoleval juhul nii väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheoluliste õiguse vastu, mis õigustaks kaebaja kasuks rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist või selle vähendamist. Õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on senise kohtupraktika kohaselt 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest (vt. näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-14-06 ja 3-3-1-93-09) ja seda seisukohta on halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel ka põhjendatult järginud, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja 700 krooni.
2. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Viru Vangla poolt apellatsiooniastmes kantud kulud (riigilõiv) vastustaja enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk