KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-831 Haldusasi A

§ 22lg 1 tähenduses. Avalduse esitamise ajal ei olnud veel Maa

RS § 6 lg-t 31 vastu võetud. Pärast avalduse esitamist on maareformi käigus oluliselt muudetud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise aluseid, s. h ka ehitise mõistet MaaRS tähenduses. Need muudatused hakkasid kitsendama kaebaja kui ehitise omaniku õigusi ja võimalusi maa erastamiseks võrreldes avalduse esitamise aja seisuga. Seadustes, millega muudeti pärast avalduse esitamist korduvalt MaaRS § 6 lg-t 3 ning täiendati §-i 6 lg-ga 31, ei olnud sätestatud, kuidas toimida juhul, kui uue redaktsiooni või uute täiendavate sätete kohaldamine piirab ehitise omaniku maa ostueesõigusega erastamise võimalusi. Isiku õigust maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpuleviimiseks avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel rõhutatakse ka seni kehtinud kohtupraktikas. Tulenevalt põhiseaduse (edaspidi PS) § 3 lg-st 1 peavad ka omandireformi reguleerivad seadused olema kooskõlas PS-ga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-30-00). Kaebajale kuuluvate Aavere külas asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine tulnuks lõpule viia avalduse esitamise ajal kehtinud MaaRS-e sätete, s. h MaaRS §

§ 22

lg 1 alusel ning seega ei olnud õiguspärane kaebaja suhtes kohaldada vaidlustatud korralduse andmise aja seisuga kehtinud MaaRS § 6 lg-t

2. Väike-Maarja Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. 17.12.2008 saadeti kaebajale elektrooniliselt vaidlustatud korralduse eelnõu ja piiride kulgemise ettepanekud ning paluti esitada oma ettepanekud, mida kaebaja ei teinud. Piiride kulgemise ettepanek ei saa rikkuda kaebaja õigusi ega anna õigust halduskohtusse pöördumiseks, kuna sellega ei määrata lõplikult kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurust ja seega ei saanud selline ettepanek kaebaja õigusi rikkuda. Piiride kulgemise ettepanek ei ole kinnitatud teistkordselt, sest vallavalitsuse 28.10.1997 korraldusega nr 482 määrati Aavere Hooldekodule kuuluvate hoonete aluse ja 2 teenindusmaa suurus kindlaks ligikaudselt ja sellest korraldusest ei nähtunud, kust konkreetselt kulgeb teenindava maa-ala piir. Puudub maa-ala plaan, kus oleks korrektselt paika pandud ehitise teenindamiseks vajaliku maa piirid. Teenindaval maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned, millede osas on tänaseks moodustatud katastriüksused. Seega ei ole Aavere Hooldekodu taotluse alusel määratud teenindusmaa ligikaudne suurus enam kehtiv. Kaebajale kuuluvad ehitised olid maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise aja seisuga lagunenud ja kaebaja pole midagi teinud ehitiste korrastamiseks või sihipäraseks kasutamiseks. Sellistele ehitistele määratakse teenindamiseks vajalik maa, mida on ehituse omanikul õigus erastada pärast ehitise kordategemist. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt tulnuks menetlus lõpule viia avalduse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel ja erastada talle maa avaldustes toodud ulatuses, ei ole põhjendatud. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatava korraldusega on kinnitatud piiride kulgemise ettepanek ka Aavere külas asuva poollagunenud elamu aluse ja teenindava maja juurde. Sellekohane maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitati 26.03.
4. Kaasatud isik Maa-amet ei pidanud kaebust põhjendatuks ja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 30.11.1997 jõustunud maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õiguskatide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-s 2 sätestati esmakordselt maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamiseks tähtaeg, milleks oli 01.01.1998 ning uute maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamine on hilisemalt olnud seatud otsesesse sõltuvusse nimetatud tähtpäevast. Haldusasjas esitatud dokumentidest ei selgu, kes, kuna ja milliste ehitiste tarbeks on maa omandamise avalduse esitanud. Väike-Maarja Vallavalitsuse 28.10.1997 korraldusest nr 482 nähtub, et Aavere Hooldekodu esitas 09.10.1997 avalduse nr 41, milles taotles maad mitmekorruseliste elamute, sigala, kuivati, pooleliolevate ühepere-elamute, küün-töökoja ja Aavere mõisahoone tarbeks. Väike-Maarja Vallavalitsuse 29.12.2008 korraldusest nr 828 nähtub aga, et AS Aico Agro (pankrotis) esitas avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks: 21.10.1998 - varemetes mõisa peahoone, sauna, varemetes piiritusetehase, küüni, kahe poollagunenud elamu ja katlamaja tarbeks; 01.11.1998 ühe poollagunenud elamu tarbeks ning 26.06.2003 ühe poollagunenud elamu tarbeks. Seega, kui tegemist on samade ehitistega, mille tarbeks taotles maad Aavere Hooldekodu 09.10.1997 esitatud avalduses, siis ei ole AS Aico Agro (pankrotis) kui ehitiste uue omaniku poolt uute maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamine kooskõlas seadusega, sest MaaRSMS § 14 lg 2² kohaselt võis ehitise uus omanik avalduse esitada 3 kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovinud maad erastada. Juhul, kui eeltoodud ehitiste loetelus oli mõni ehitis, mille tarbeks maa saamiseks Aavere Hooldekodu avaldust ei esitanud, siis oli ehitise uuel omanikul AS-l Aico Agro (pankrotis) maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise õigus 3 kuu jooksul pärast ehitise vallasasjana omandamist. Korraldus nr 482 on antud Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 208 kinnitatud (Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste“ (edaspidi HRTMaluste) p-s 3 sätestatud olulist tingimust rikkudes, millest tulenevalt ei saa olla tegemist õiguspärase haldusaktiga. Hoonete praegusel omanikul AS-l Aico Agro (pankrotis) puudub ka maa omanikuga sõlmitud maakasutusleping, mis annaks ehitise omanikule õiguse nõuda kehtiva MaaRS § 36 lg 1 alusel senise maakasutuse ümbervormistamist MaaRS-s sätestatud alustel. Kuna korraldusega nr 482 määrati Aavere Hooldekodu hoonete alune ja teenindusmaa õigusaktides sätestatud korda rikkudes, HRTM-alustes sätestatud maakasutuse lepingut ei ole sõlmitud ning korraldusega nr 482 määratud teenindusmaast on käesolevaks ajaks moodustatud katastriüksused, mis on teiste isikute omandis, siis ei saa Väike-Maarja 3 Vallavalitsus AS-le Aico Agro (pankrotis) kuuluvate ehitiste teenindusmaa määramisel lahtuda korraldusest nr
5. MaaRS § 6 lg-s 3¹ sätestatud lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi ei käsitata ehitistena MaaRS-e tähenduses. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise õigus tekib ehitise omanikul alles pärast ehitise kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks kordategemist. Maad erastatakse MaaRS alusel ehitiste tarbeks, mis on tegelikkuses olemas ja mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. AS Aico Agro (pankrotis) omandis olevad ehitised ei vasta MaaRS-s ehitisele sätestatud tunnustele, millest tulenevalt puudub kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigus. AS Aico Agro (pankrotis) omandis olevad poollagunenud elamud ei anna talle õigust isegi pärast nende elamute kordategemist taotleda nende elamute juurde kuni 50 ha maa erastamist, sest MaaRS § 10 lg-st 1 tulenevalt on hajaasustuses paikneva juriidilise isiku ehitiste (sh ka elamute) puhul ostueesõigusega erastatava maa ulatuseks üksnes ehitiste teenindamiseks vajalik maa ning MaaRS § 22¹ lg-s 2 sätestatud kuni 50 ha ulatuses saab maad ostueesõigusega erastada vaid hajaasustuses paikneva elamu füüsilisest isikust omanik, kes on Eesti kodanik. Väike-Maarja Vallavalitsus on koostanud nõuetele vastava piiride kulgemise ettepaneku ja saatnud selle kaebajale, millele kaebaja oma vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitanud, vaid esitas vaide ning pärast vaideotsuse saamist kaebuse halduskohtule. Seega on AS Aico Agro (pankrotis) jätnud menetluskorras (ETM-kord) ettenähtud võimalused kasutamata. Väike-Maarja Vallavalitsus on õigesti leidnud, et 29.12.2008 korraldusega nr 828 on tehtud vaid kaebajale kuuluvate ehitiste aluse ja teenindamiseks vajaliku maa piiride ligikaudse kulgemise ettepanek, millega ei ole lõplikult ega õiguslikult siduvalt kindlaks määratud erastatava teenindamiseks vajaliku maa suurust ja piire, mis oleks eelhaldusaktiks erastamise korraldajale maa erastamise küsimuse otsustamisel. Väike-Maarja Vallavalitsus ei olekski saanud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurust ja piire käesolevas menetlusetapis veel lõplikult kindlaks määrata, sest ta pole, tulenevalt MaaRS § 6 lõikest 3¹ ja ETM-korra p-st 3 määranud AS-i Aico Agro (pankrotis) omandis olevatele lagunenud ehitistele tähtaega nende kordategemiseks. Vaidlustatud korraldus nr 828 pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse, vaid see kujutab endast menetlustoimingut, millega Väike-Maarja Vallavalitsus on antud paikkonnas veel ligi 150 ha-st reformimata maast ära määratlenud AS-le Aico Agro (pankrotis) kuuluvate lagunenud ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse ulatuse. Piiride kulgemise ettepaneku tegemisega ei ole ehitiste teenindamiseks vajalik maa veel lõplikult kindlaks määratud ning piiride kulgemise ettepaneku tegemine ei mõjuta selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, see ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist, mistõttu on kaebus halduskohtule esitatud ennatlikult ja kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. HALDUSKOHTU LAHEND
6. Tartu Halduskohus jättis
7. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt määrati Väike-Maarja Vallavalitsuse 28.10.1997 korraldusega nr 482 Aavere Hooldekodu hoonete aluseks ja neid teenindavaks maaks kokku ca 16,1 ha. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et AS Aico Agro (pankrotis) esitas avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks 21.10.1998, 01.11.1998 ja 23.06.
8. Aavere Hooldekodu ehitised vastasid avalduste esitamise ajal ehitise mõistele MaaRS §

§ 22lg 1 tähenduses. Kaebaja poolt eelpoolnimetatud avalduste esitamise ajal ei kehtinud Maa

RS § 6 lg 31, samuti on maareformi käigus pärast avalduste esitamist oluliselt muudetud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise aluseid. 4 Vastustaja andis enne 29.12.2008 korralduse vastuvõtmist kaebajale võimaluse esitada omapoolsed ettepanekud, kuid kaebaja ettepanekuid ei esitanud ja 29.12.2008 korraldusega nr 828 tehti kaebajale kuuluvate ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepanek. Piiride kulgemise ettepanekuga ei määrata lõplikult kindlaks ehitise teenindamiseks vajalik maa suurust, mistõttu kaebaja õigusi sellega ei rikutud. Kuna maareformis kehtib esitatud maa erastamise avalduste kehtivuse ja järjepidevuse põhimõte, aga samuti tuleneb OE-korra p-st 7, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta, siis kehtib erastamiseks taotletava maa pindala suuruse muutmise keeld ka ehitise uue omaniku suhtes. Kuna käesoleval juhul on AS Aico Agro (pankrotis) - kui ehitiste uus omanik - esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse sama maa osas, mida taotles Aavere Hooldekodu 09.11.1997 esitatud avalduses, siis on AS Aico Agro (pankrotis) kui ehitiste uue omaniku poolt uute maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamine vastuolus seadusega, sest MaaRS § 14 lg 22 kohaselt võis ehitise uus omanik avalduse esitada 3 kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovinud maad erastada. Kuna asja materjalidest nähtuvalt olid mitmekorruselised elamud, sigala, kuivati, pooleliolevad ühepereelamud, küün-töökoda ja Aavere mõisahoone Aavere Hooldekodu omandis, siis Väike-Maarja Vallavalitsuse korraldus nr 482 sai olla aluseks Aavere Hooldekodu hoonete kompleksile nende aluse ja teenindava maa määramisel. Sel ajal ei olnud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine mitte kohaliku omavalistuse ainupädevuses, vaid see tuli kooskõlastada pädeva volitatud riigiasutuse Maa-ametiga. Maa-ameti arhiivis säilitatavatest dokumentidest ei nähtu, et Väike-Maarja Vallavalitsus oleks esitanud taotluse Aavere Hooldekodu hoonete kompleksi teenindusmaa kooskõlastamiseks või et Maa-amet oleks nimetatud kooskõlastuse andnud. Korraldus nr 482 on antud HRTM-aluste p-s 3 sätestatud olulist tingimust rikkudes, millest tulenevalt ei saa olla tegemist õiguspärasesaktiga. Käesolevas haldusasjas ei ole esitatud tõendeid ningMaa-ameti arhiivis ei ole dokumente, millest nähtuks, et Aavere Hooldekodu või võõrandatud hoonete mõni hilisem omanik oleks riigi kui maaomanikuga sõlminud mistahes maakasutuse lepingu, määrates selles kindlaks maakasutuse suuruse ja piirid. Järelikult puudub Aavere Hooldekodu hoonete praegusel omanikul AS-l Aico Agro (pankrotis) maa omanikuga sõlmitud maakasutusleping, mis annaks talle õiguse nõuda kehtiva MaaRS § 36 lg 1 alusel senise maakasutuse ümbervormistamist MaaRS-s sätestatud alustel. Kuna kaebaja omandis olevad ehitised ei vasta MaaRS-s ehitistele sätestatud tunnustele, siis sellest tulenevalt puudub kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigus. Isegi asjaolu, et AS Aico Agro (pankrotis) omandis on poollagunenud elamud, ei anna talle õigust ka pärast nende elamute kordategemist taotleda nende elamute juurde kuni 50 ha maa erastamist, sest MaaRS § 10 lg-st 1 tulenevalt on hajaasustuses paikneva juriidilise isiku ehitiste ostueesõigusega erastatava maa ulatuseks üksnes ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Väike-Maarja Vallavalitsuse 29.12.2008 korraldus nr 828 ei ole õiguslikus mõttes haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, vaid tegemist on menetlustoiminguga, millega Väike-Maarja Vallavalitsus on määratlenud AS-le Aico Agro (pankrotis) kuuluvate lagunenud ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse ulatuse, et oleks võimalik piirnevate maade osas maareformiga edasi minna. Käesoleval juhul ei ole AS Aico Agro (pankrotis) seadusest tulenevaid õigusi rikutud ega tema vabadusi piiratud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS Aico Agro (pankrotis) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. 5 Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud seadust ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mitte toiminguga,nagu leidis halduskohus. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult, kuid nimetatud ettepanek on aluseks katastriüksuse moodustamisele ning sellega määratakse siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähendust omavad asjaolud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-78-06). Ekslik on halduskohtu seisukoht, et piiride kulgemise ettepanekuga ei määrata lõplikult kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurust, mistõttu kaebaja õigusi ei rikutud. Põhjendatuks ei saa pidada halduskohtu seisukohta, et õige ei ole kaebaja seisukoht, et piiride kulgemise ettepanek kinnitati teistkordselt, sest 28.10.1997 korraldusega nr 482 määrati Aavere Hooldekodule kuuluvate hoonete aluse ja nende teenindava maa suurus ligikaudselt, mistõttu sellest ei olnud näha konkreetne teenindusmaa piiride kulgemine. Nii korraldusega nr 482 kui ka vaidlustatud korraldusega määrati erastatava maa suurus ligikaudselt, kuid erinevas suuruses. Halduskohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata kaebaja väite, et vallavalitsuse 28.10.1997 korralduse nr 482 muutmist ega kehtestuks tunnistamist ei ole kaebajale teatavaks tehtud ning ka kaevatud korraldusest ei nähtu, et sellega muudetakse korraldust nr
3. Seega oli korraldus nr 482 vaidlustatud korralduse andmise ajal jõus ja on seda ka käesoleval ajal ning kaebajal on igati põhjendatud tugineda sellele ja lugeda seetõttu korraldus nr 828 õigusvastaseks. Halduskohus väljus kaebuse piiridest ja ületas oma pädevust, kui asus hindama vallavalitsuse 28.10.1997 korralduse nr 482 seaduslikkust ja sellega motiveerima kohtuotsust, millega seoses rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebaja ei vaidlustanud vallavalitsuse 28.10.1997 korraldust nr 482, seega ei olnud halduskohtul alust hakata hindama nimetatud korralduse õiguspärasust. Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme ka sellega, kui asus seisukohale, et Maa-ameti arhiivis säilitatavatest dokumentidest ei nähtu, et Väike-Maarja Vallavalitsus oleks esitanud taotluse Aavere Hooldekodu hoonete kompleksi teenindusmaa kooskõlastamiseks. Asjas ei ole sellekohaseid tõendeid kogutud ega kohtule esitatud, mistõttu ei ole kohtuotsusest tuvastatav, milliste tõendite põhjal halduskohus sellisele seisukohale asus. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud lugeda Vallavalitsuse 28.10.1997 korraldust nr 482 tühiseks, nagu halduskohus leidis. Halduskohus pidanuks kaebuse lahendamisel arvestama nimetatud õiguspärase ja kehtiva korraldusega, mida aga põhjendamatult ei tehtud. Halduskohus, asudes hindama maa erastamisega seoses kaebaja omandis olevate ehitiste seisukorda ja selle läbi kaebajale maa erastamise õiguspärasust, on kohaldanud ebaõigesti seadust. Antud juhul tuleb lähtuda Aavere Hooldekodu poolt 09.10.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusest. Väär on halduskohtu seisukoht, et kohaldamisele kuulub MaaRS § 6 lg 3¹. Aavere külas asuvad Aavee Hooldekodu ehitised vastasid avalduse esitamise ajal ehitise mõistele MaaRS §

§ 22lg 1 tähenduses. Avalduse esitamise ajal ei olnud Maa

RS-s veel § 6 lg-t 31. Kaebajale Aavere külas asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine tulnuks käesoleval juhul lõpule viia 09.10.1997 avalduse esitamise ajal kehtinud MaaRS sätete, s. h MaaRS §

§ 22lg 1 alusel ning põhjendatud ja õiguspärane ei olnud rakendada tema suhtes korralduse andmise ajal kehtivaid Maa

RS sätteid, eelkõige MaaRS § 6 lg 3¹. Seega, kuivõrd halduskohus asus vaidlustatud korralduse õiguspärasust kontrollidest seisukohale, et põhjendatud on kaebajale maa erastamisel rakendada vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtivaid MaaRS sätteid, siis on halduskohus kohaldanud seadust tagasiulatuvalt ja seega PS vastaselt. Halduskohus ei ole kontrollinud vallavalitsuse poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasust. 6

1. Väike-Maarja Vallavalitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt tehti Väike-Maarja Vallavalitsuse 29.12.2008 korraldusega nr 828 kaebajale kuuluvate ehitiste aluse ja teenindamiseks vajaliku maa piiriettepanek, mis iseenesest ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja ei anna õigust halduskohtusse pöördumiseks, sest isikul on selle saamisel võimalik esitada oma ettepanek piiri kulgemise osas. Vastuväidete saamisel on vallavalitsusel võimalik neid arvestada ja piiri kulgemist muuta. Kaebaja ei esitanud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” p-s 131 toodud vastuväidet ja oma ettepanekut piiride kulgemise osas ning jättis seega menetluskorras ettenähtud võimalused kasutamata. Piiriettepanekut Aavere külas asuvate kaebajale kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kohta ei ole eelnevalt tehtud. Vallavalitsuse poolt 28.10.1997 korraldusega nr 482 määrati Aavere Hooldekodule kuuluvate hoonete aluse ja teenindava maa suurus ligikaudselt. Sellest korraldusest pole nähtav, kuidas teenindava maa-ala piir kulgeb. Puudub maa-ala plaan koos korrektselt määratud piiridega ehitiste teenindamiseks. 28.10.1997 korralduse nr 482 alapunktides nimetatud ehitistest kõik ei ole kaebaja omandis - näiteks hooned (mitmekorruselised elamud), mille osas on tänaseks moodustatud Maaritsa katastriüksus, mis kuulub Riina Metsale, Garaaži katastriüksus, mis kuulub AS-le Hoolekandeteenused, kuivati. Ühte kaebajale kuuluvat lagunenud elamut, mis paikneb hoonete kompleksist eemal ei ole 28.10.1997 korralduses nr 482 üldse märgitud, kuigi vaidlustatud korraldusega on kinnitatud piiriettepanek ka selle elamu juurde. Seega ei saa Aavere Hooldekodu taotluse alusel antud korraldust üheselt üle võtta kaebajale määratava maa osas, mistõttu esitati kaebajale piiriettepanek. Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et ta esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse täpselt sama maa osas, mida taotles Aavere Hooldekodu 09.10.1997 esitatud avalduses. Kaebaja esitatud avaldustes on nimetatud ehitistena, mille juurde soovitakse maad erastada,ka saun, piiritusetehas ja katlamaja, mida ei ole 28.10.1997 korralduses nr 482 toodud. Esitatud kaebustes on kaebaja korduvalt ajanud segamini piiriettepaneku tegemise ja ehitistele teenindusmaa määramise. Põhjendatud ei ole seisukoht, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna sellega määrati hoonete alune ja teenindamiseks vajalik maa uuesti ja väiksemas ulatuses. Ettepaneku tegemisel vallavalitsus eeldas, et kui kaebajal on oma seisukoht piiri kulgemise osas, siis see esitatakse. Halduskohtule esitatud materjalidest nähtub ka see, et kaebaja kaasati juba eelnevalt menetlusse, informeeriti korralduse vastuvõtmisest, vallavalitsuse istungi ajast 17.12.2008 ja paluti esitada oma ettepanekud. Kaebaja sellele ei reageerinud. Kaebaja poolt halduskohtule ja ringkonnakohtule esitatud seisukohad on vastuolulised, sest vaides ja halduskohtule esitatud kaebuses leitakse, et menetlus tulnuks lõpule viia AS Aico Agro (pankrotis) avalduste alusel, apellatsioonkaebuses on aga asutud seisukohale, et 21.10.1998, 01.11.1998 ja 23.06.2003 esitatud avaldused tuleks tähelepanuta jätta. Haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt (HMS § 54) peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Kaebaja ei saa tugineda väidetavale õiguspärasele ootusele ja eeldada, et vallavalitsus annaks kehtiva õigusega vastuolus oleva haldusakti.
2. Kaasatud isik Maa-amet leiab, et apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. AS-l Aico Agro (pankrotis) puudus vajadus maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamiseks, sest see oli esitatud ehitiste eelmise omaniku poolt. Väike-Maarja Vallavalitsuse 29.12.2008 korralduse nr 828 andmisel ehk ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel ei pidanud Väike-Maarja Vallavalitsus arvestama AS-i Aico Agro (pankrotis) avaldustes märgitud erastatava maa suurusega ega 28.10.1997 korraldusega nr
3. AS-l Aico Agro (pankrotis) puudub õigus käesoleva vaidluse esemeks oleva Väike-Maarja Vallavalitsuse poolt tehtud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku kui menetlustoimingu vaidlustamiseks 7 halduskohtus, sest ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisega ei ole rikutud ASi Aico Agro (pankrotis) subjektiivseid õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
5. veebruari 2010 otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. tuleb jätta Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et vaidlustatud korralduse puhul on tegemist eelhaldusaktiga. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-78-06 märkinud, et erastatava maa kulgemise piiride ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult. Samas on ettepanek aluseks katastriüksuse moodustamisele ning sellega määratakse siduvalt kindlaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel tähendust omavad asjaolud. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused aga ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel, kuna põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Seega ei ole võimalik väita, et piiride kulgemise ettepanekuga on lõplikult kindlaks määratud ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja sellega on rikutud kaebaja õigusi. Asjaolu, et halduskohus luges vaidlustatud korraldust toiminguks mitte aga eelhaldusaktiks ei ole selline materiaalõiguse normide rikkumine, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et piiride kulgemise ettepanek kinnitati teistkordselt, kuna Väike-Maarja Vallavalitsuse 28.10.1997 korraldusega nr 482 juba kinnitati piiride kulgemise ettepanek. Korraldusega nr 482 kinnitati Aavere Hooldekodu hoonete alune ja teenindav maa, kuid kusagilt ei nähtu, et sellega oleks paika pandud ka piiride kulgemine. Samas vaidlustatud korraldusega on lahendatud kõik kaebaja poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldused ning see sisaldab ka ehitisi, mida polnud toodud korralduses nr
6. Samuti ei ole kõik korralduses nr 482 olevad hooned kaebaja omandis ning nende juurde ei ole ka võimalik määrata teenindamiseks vajalikku maad. Seetõttu on ka erinevate korralduste alusel määratud teenindamiseks vajalik maa erineva suurusega. Seega ei ole see väidetav rikkumine kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse seisukohaga, et halduskohus on väljunud esitatud kaebuse piiridest, kui asus hindama Väike-Maarja Vallavalitsuse 28.10.1997 korralduse nr 482 seaduslikkust. Selle korralduse tühistamist pole keegi taotlenud ja seega puudus halduskohtul õigus hinnata selle seaduslikkust. Samas ka see rikkumine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et halduskohus rikkus kohtumenetluse norme sellega, et asus seisukohale, et Väike-Maarja Vallavalitsus ei ole esitanud taotlust Aavere hooldekodu hoonete kompleksi teenindusmaa kooskõlastamiseks. Antud halduskohtu järeldus tuleneb Maa-ameti seisukohtadest, mis on esitatud vastuses kaebusele ning ringkonnakohtul nagu ka halduskohtul puudub alus kahelda nende seisukohtade õigsuses. Neid seisukohti ümberlükkavaid tõendeid ei ole esitanud ka kaebaja. Seega ei ole sellise seiskoha kajastamine kohtuotsuses käsitletav kohtumenetluse normide rikkumisena. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et antud juhul on väär halduskohtu seisukoht, et kohaldamisele kuulub MaaRS § 6 lg
7. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Antud juhul on vaidlustatud korraldus antud sel ajal, kui kehtis MaaRS § 6 lg 31 ja vastustajal oli korralduse andmisel kohustus järgida kehtivat õigust. Kaebajal ei saanud 8 tekkida õiguspärast ootust, et tal on võimalik saada ehitise teenindamiseks vajalikku maad esialgsetes taotlustes toodud ulatuses. Väär on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et antud juhul oleks kohaldatavad Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-30-00 toodud seisukohad. MaaRS § 6 lg 31 ei piira kaebaja õigust maad erastada, vaid seab talle ainult täiendava kohustuse määratud tähtajaks ehitised korrastada või kõrvaldada ning ehitiste teenindamiseks määratud maad on kaebajal võimalik erastada pärast ehitiste korrastamist. Apellatsioonkaebuses on halduskohtule ette heidetud, et ta ei ole kontrollinud diskretsiooni teostamise õiguspärasust. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on oma otsuses käsitlenud nii faktilisi asjaolusid kui ka vaidlustatud korralduse andmise õiguslikke aspekte ning õigustatult leidnud, et vastustaja on korralduse õigesti välja andnud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 9 Agu Timmi poolt