(4)Käesolevas asjas on hageja esitanud taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks hagiavalduses. Hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega põhinõude osas õiguslikult põhjendatud, kuid viivise arvestamisel tuleb rakendada seaduses sätestatud intressimäära. Poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele, s.o. VÕS § 402 kohaselt krediidileping, millega majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 415 lg 1 ei või tarbijalt nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel viivist rohkem kui VÕS § 94 sätestatud suuruses (seadusjärgne viivis). VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt VÕS §-st 82 lg 2, kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on hagiavalduses esitatud asjaolude tõendamiseks lisanud hagile nõuet tõendavate dokumentidena väljatrüki laenutaotlusest (tl.10-11), teate võlast (tl.8), hagihoiatuse (tl.9) ja laenulepingu üldtingimused (tl.15-18). Kohus leiab, et viivis kuulub väljamõistmisele vaid seaduses sätestatud ulatuses, sest lepingus kokkulepitud viivisekokkulepe - 0,5 % päevas – on tüüptingimusena tühine. Vastavalt VÕS § 42 lg 3 p 5 loetakse lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks muuhulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tulenevalt VÕS § 42-s tarbijakaitse kohta sätestatust on põhjendatud kohaldada ka kiirlaenude puhul VÕS § 415 lg 1 sätestatut, mis keelab nõuda tarbijalt kõrgemat viivist, kui on VÕS § 113 sätestatud. Seaduses sätestatud intressimäär oli alates 23.05.2008 (laenu tagastamise tähtaeg) kuni 10.detsembrini 2008 11 % aastas, s.o. 0,030 % päevas , alates 10.detsembrist 2008 9,5 % aastas, s.o. 0,026 % päevas ja alates 01.jaanuarist 2009 8 % aastas, s.o. 0,022 % päevas. R. P. on olnud viivituses laenusumma ja lepingu sõlmimise tasu – kokku 2550 krooni – tagastamisega ajavahemikul 23.05.2008-09.12.2008 200 päeva,alates 10.12.2008 -31.12. 2008 22 päeva ning alates 01.01.2009 kuni hagiavalduse esitamiseni 22.06.2009.a. 173 päeva. Seega tuleb temalt hageja kasuks välja mõista seadusjärgse viivisena kohustuse täitmisega viivitamise eest kokku 264,64 krooni ( 2550 x 0,030% x 200 = 153 krooni) + (2550 x 0,026 % x 22 = 14,59 krooni) + (2550 x 0,022% x 173= 97,05 krooni). Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma, lepingu sõlmimise tasu ja viivise katteks 2814,64 krooni. Menetluskulude jaotus 3