3-09-922/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-922 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Aleksandr Nikolajevi kaebus Murru Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju 70 000 krooni hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Nikolajevi esindaja apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai 2010 Menetlusosalised Kaebaja – Aleksandr Nikolajev, vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev Vastustaja – Murru Vangla RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
4. veebruari 2010 otsus ja teha asjas uus otsus. Välja mõista Murru Vanglalt 7000 (seitse tuhat) krooni Aleksandr Nikolajevi kasuks mittevaralise kahju katteks. Määrata Irina Gromtsevi tasuks Aleksandr Nikolajevile riigi õigusabi osutamise eest 3900 (kolm tuhat üheksasada) krooni ning saata käesolev otsus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
5. juunist
6. esindaja MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
7. Murru Vangla direktori 16.11.2004 käskkirjaga nr 78-i otsustati muuhulgas paigutada kinnipeetav Aleksandr Nikolajev vangistusseaduse (edaspidi VangS)§ 69 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel 12 kuuks lukustatud kambrisse. Nimetatud käskkiri tunnistati A. Nikolajevit puudutavas osas Tartu Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsusega haldusasjas nr 3-04-400 õigusvastaseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud. A. Nikolajev esitas Murru Vanglale 70 000 krooni suuruse kahjunõude, mille Murru Vangla jättis 11.02.2008 otsusega nr 6-10/126-1 rahuldamata.
8. A. Nikolajev esitas 27.04.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Murru Vanglalt välja mõista talle mittevaralise kahju tekitamise eest 70 000 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikuti Murru Vangla direktori 16.11.2004 käskkirjaga nr 78-i ja A. Nikolajevi paigutamisega 12 kuuks lukustatud kambrisse tema õigusi ning tekitati talle mittevaralist kahju, mis hõlmab heaolu langust, hingelisi kannatusi, väärikuse alandamist, au ja hea nime teotamist. Kaebaja paigutamisega lukustatud kambrisse oli ta ilma jäetud VangS §-des 8, 34, 37 ja 55 sätestatud õigustest suhelda, liikuda, omandada haridust, töötada ning end vaimselt ja füüsiliselt arendada. Pikaajalise lukustatud kambris viibimise tõttu halvenes A. Nikolajevi tervis ja psühholoogiline seisund, mis tingis hiljem mitmeid temapoolseid korrarikkumisi vanglas.
9. Vastustaja Murru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna kaebaja ei ole tõendanud talle väidetavalt tekitatud kahju. Kaebaja viibis ka enne lukustatud kambrisse paigutamist üheksandas eluosakonnas, mis oli Murru Vanglas kinnine eluosakond, kus igapäevane elukorraldus toimus kindla päevakava alusel ning sama päevakava kehtis ka VangS § 69 lg 2 p 4 alusel kinnisesse eluosakonda paigutatud kinnipeetavate kohta. Seega ei toimunud kaebaja elukorralduses tegelikult tema poolt väidetud drastilisi muudatusi. Kaebaja kaheteistkümneks kuuks eraldatud lukustatud kambrisse sulgemine riivas ainult tema õigust vabalt liikuda, kuna kamber lukustati päevaseks ajaks ning ta pidi viibima kambris ega saanud koridoris jalutada. Kaebaja ei ole tõendanud hea nime ja au määrimist kui mittevaralise kahju tekkimise alust ega seda, et Murru Vangla tegevus kahjustas tema mainet. Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsusega, millega tunnistati Murru Vangla direktori 16.11.2004 käskkiri nr 78-i kaebajat puuudutavas osas õigusevastaseks, kaebaja väidetav hea nimi taastati ja sellega seonduda võiv kahju kõrvaldati. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta jäi ilma võimalusest töötada ning et kuni paigutamiseni lukustatud kambrisse ta töötas. Kaebaja töötas AS-s Eesti Vanglatööstus ajavahemikul 08.04.2004 kuni 20.10.
10. Järelikult ei põhjustanud lukustatud kambrisse paigutamine tööst ilmajäämist. Ei esine põhjuslikku seost kaebaja tervise halvenemise ja lukustatud kambris viibimise vahel, sest kui seoses lukustatud kambris viibimisega oleks kaebajal tekkinud tervisehäired, oleksid need ilmnenud juba kambris viibimise ajal. Pärast lukustatud kambris viibimist tekkinud tervisehäirete puhul ei ole tõendatud, et tervisehäired olid põhjustatud lukustatud kambris viibimisest ja sellega kaasnenud piirangutest. Kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise tõttu ei ole tal tekkinud olulist närvitegevuse häiret ega tervisekahjustust. Kuigi kaebaja liikumine oli piiratud, ei saanud lukustatud kambrisse paigutamine iseenesest kahjustada tema inimväärikust viisil, mis tooks automaatselt kaasa riigivastutuse seaduses (edaspidi RvastS)sätestatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise. Lukustatud kambris viibimise ajal oli tagatud kaebaja kinnipidamine inimväärikust austavates tingimustes ja kinnipidamine ei ületanud taluvuse piire. HALDUSKOHTU LAHEND
11. Tartu Halduskohus jättis
12. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost kaebajal esinevate haiguste ja tema lukustatud kambrisse paigutamise vahel. 2 Kaebaja ei ole tõendanud, et Murru Vangla alandas süüliselt tema väärikust, kahjustas tema tervist või teotas tema au või head nime. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles konkreetselt seisnes tema au ja hea nime teotamine. Kaebaja viibis ka enne lukustatud kambrisse paigutamist Murru Vangla kinnises eluosakonnas, kus igapäevane elukorraldus toimus kindla päevakorra alusel ning sama päevakava kehtis ka VangS § 69 lg 2 p 4 alusel kinnisesse eluosakonda paigutatud kinnipeetavatele. Seega ei toimunud kaebaja elukorralduses tema poolt väidetud drastilisi muudatusi. Kaebajal oli piiratud eluosakonnasisene päevane liikumine. Kooskõlas VangS § 55 lg-ga 2 oli talle tagatud jalutuskäik värskes õhus kestvusega vähemalt 1 tund päevas. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et ta jäeti kaheteistkümne kuu jooksul ilma võimalusest töötada ning et kuni paigutamiseni lukustatud kambrisse kaebaja töötas. Kooskõlas vangla sisekorraeeskirja § 51 lg-ga 2 võimaldatakse telefoni kasutada 1 kord nädalas, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, et kuni lukustatud kambrisse paigutamiseni oli kaebajal õigus iga päev helistada oma sugulastele. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale võimaldati helistada nii enne kui ka pärast julgeolekumeetmete kohaldamist ning ka julgeolekumeetmete kohaldamise ajal. Kaebajal ei keelatud eesti keele kursustel osalemast, kuid kaebaja ei ole selleks soovi avaldanud. Samuti oli kooskõlas Murru Vangla kodukorra p-ga 75 kaebajale tagatud võimalus kord nädalas ennast pesta. Ka kehakultuuriga oli kaebajal võimalus kambris tegeleda. Kaebaja ei ole põhjendanud oma väidet kaaskinnipeetavate silmis usalduse kaotamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis märkinud, et moraalse kahjuna kuulub põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendamatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et Murru Vangla on talle põhjustanud moraalset kahju, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. A. Nikolajev esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
14. veebruari 2009 otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25 lõikeid 3 ja 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 442 lg-t
15. Arusaamatu on, millised asjaolud olid kohtu poolt tuvastatud ja milliste tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et kaebaja ei ole tõendanud, et Murru Vangla oleks põhjustanud talle moraalset kahju. Halduskohus ei analüüsinud ega andnud hinnangut kaebaja poolt kohtuistungil esitatud tõenditele (õiguskantsleri 16.04.2007 kokkuvõte kontrollkäigust Murru Vanglasse). Ebaõige on halduskohtu järeldus, et A. Nikolajev ei ole tõendanud, et Murru Vangla alandas süüliselt tema väärikust ja tekitas kahju tema tervisele. Ebaseaduslik lukustatud kambris pidamine aasata jooksul on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Halduskohus ei andnud hinnangut kaebaja väitele, et rikuti kaebaja VangS §-st 8 tulenevat õigust vabalt liikuda oma osakonna territooriumil äratusest kuni öörahu alguseni. Ebaõige on võrdsustada liikumist kambris liikumisega osakonnas. Üks tund jalutamist vabas õhus ei saa asendada kinnipeetava võimalust vabaks liikumiseks selleks lubatud kohtades. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et kaebaja telefonikõnesid ei piiratud. Enne lukustatud kambrisse paigutamist oli kaebajal võimalus helistada igapäevaselt, kuid lukustatud kambris viibides vaid üks kord nädalas. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud A. Nikolajevi väitega, et tingimused lukustatud kambris olid halvad. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt olid Murru Vangla
16. ja 3
17. eluosakondade kambrid olukorras, mis on inimväärikust alandavad ja ohtlikud kinnipeetavate ja vanglateenistujate tervisele. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud, et aastane lukustatud kambris hoidmine mõjus halvasti A. Nikolajevi psüühilisele seisundile ja jättis tähelepanuta kaebaja argumendid, mille kohaselt ei pannud ta enne lukustatud kambrisse paigutamist 8 aasta jooksul toime ühtegi õigusrikkumist, kuid peale lukustatud kambris viibimist muutus kaebaja närviliseks ja kergesti ärrituvaks, mis tõi kaasa terve rea õigusrikkumiste toimepanemise. Aastane õigusvastane lukustatud kambris viibimine võib mõjutada kinnipeetava tervist ja avaldada mõju kinnipeetava psüühikale, mis on kinnitust leidnud ka kaebaja käitumisega pärast lukustatud kambris viibimist. Murru Vangla toimis õigusvastast käskkirja andes süüliselt ja kavatsetult, sest teadis, et kaebaja ei olnud süstemaatiliseks õigusrikkujaks. Tõendatud on põhjuslik seos Murru Vangla õigusvastase tegevuse ja kaebaja heaolu languse vahel. Kuna rikkumine toimus aasta vältel, siis on hüvitis 70 000 krooni mõistlik ja proportsionaalne rikkumisega.
18. Murru Vangla vaidles A. Nikolajevi apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega tõendeid ebaõigesti hinnanud ning on pidanud kinni menetlusnormidest. Kaebaja liikumisvõimalus oli enne lukustatud kambrisse paigutamist piiratud 15-20 meetrise koridoriga ning kaebajal oli võimalus viibida iga päev üks tund värskes õhus, mistõttu ei toonud lukustatud kambrisse paigutamine kaebajale kaasa raskeid tagajärgi. Vangla ei rikkunud kaebajale seadusega ettenähtud õigust kasutada telefoni vähemalt kord nädalas. Enamat ei võimaldatud tavaliselt ka enne lukustatud kambrisse paigutamist. Õige on halduskohtu seisukoht, et A. Nikolajev ei ole talle tekitatud kahju tõendanud. Tema võimalikud tervisehädad ei ole kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolude kohaselt põhjuslikus seoses vangla tegevusega. Vangla ei tegutsenud ettekavatsetult ning ei soovinud süüliselt A. Nikolajevi õigusi rikkuda. Piirangute kohaldamise aluseks olnud käskkiri oli küll kaalutlusvigadega, kuid mingit ettekavatsetust ega pahatahtlikkust selle taga ei olnud. Kuna A. Nikolajevi elukorralduses täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine raskeid tagajärgi kaasa ei toonud, on haldusakti tühistamisega võimalik tekkinud kahju heastatud ja täiendav rahaline hüvitis ei ole põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et A. Nikolajevi apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu
20. veebruari 2010 otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab Murru Vanglalt A. Nikolajevi kasuks välja 7000 krooni mittevaralise kahju katteks. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus kuulub tühistamisele halduskohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja paigutati 12 kuuks lukustatud kambrisse õigusvastaselt. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja õigusvastane paigutamine lukustatud kambrisse ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane paigutamine lukustatud kambrisse võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis otseselt ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi järgmiseks. Järgnevalt peab ringkonnakohus vajalikuks analüüsida, kas kaebajal tekkisid seoses tema õigusvastase lukustatud kambrisse paigutamisega täiendavad piirangud ja kannatused. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt seisnesid täiendavad piirangud selles, et kaebajal puudus võimalus vabalt liikuda osakonna piirides ja samuti piirati tema õigust 4 telefonikõnedele. Ringkonnakohtus lisas kaebaja, et tal piirati ka sportimisvõimalusi ning duši kasutamist. Enne lukustatud kambrisse paigutamist kandis kaebaja karistust Murru Vangla
21. eluosakonnas. Seega oli tal enne võimalus ringi liikuda selle eluosakonna piires kogu päeva jooksul. Sellist võimalust ei saanud ta kasutada lukustatud kambris viibides. Samas ei olnud kaebajalt ära võetud liikumisvabadust tervikuna, kuna tal oli võimalik iga päev minna jalutuskäigule. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtus, et ta ise loobus võimalusest minna iga päev jalutuskäigule.
22. eluosakonna päevakorra järgi (tl 78) oli selles osakonnas kinnipeetavatel võimalik end pesta kambrite kaupa teisipäeval, komapäeval ja neljapäeval. Telefoni kasutamine toimus kinnitatud graafikute alusel (kolmapäeval 16.30 – 21.00). Kaebaja on kaebuses väitnud, et tal oli enne lukustatud kambrisse paigutamist võimalus soovi korral käia duši all ja kasutada telefoni. Ringkonnakohtu arvates on tema sellised väited ümber lükatud
23. eluosakonna päevakorraga. Seega, kuna kaebajal lubati ka eluosakonnas kord nädalas kasutada dušši ja rääkida telefoniga, siis selles osas tema õigusi tulenevalt lukustatud kambrisse paigutamisest täiendavalt piiratud ei ole. Kaebaja väitis, et enne lukustatud kambrisse paigutamist oli tal võimalus tegeleda spordiga, milline võimalus tal hiljem puudus. Kuigi ringkonnakohtu arvates oli kaebajal võimalus ka lukustatud kambris tegeleda spordiga, siis ei olnud need võimalused võrreldavad sportimisvõimalustega väljaspool kambrit. Seetõttu saab järeldada, et täiendavalt piirati ka spordiga tegelemise võimalusi. Apellatsioonkaebuses on kaebaja välja toonud ka selle, et Murru Vangla
24. eluosakonna kambrid on inimväärikust alandavas olukorras, millele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler (tl 133-137). Samas nähtub sellest dokumendist, et kõikide kambrite tingimused ei ole ühesugused. Kuna kaebaja ka enne lukustatud kambrisse paigutamist kandis karistust samas kambris, siis ei saanud kambri tingimused talle kaasa tuua täiendavaid kannatusi. Kaebaja on leidnud, et tema paigutamine lukustatud kambrisse on kaasa toonud tema tervisliku seisundi halvenemise. Ringkonnakohtus kinnitas kaebaja, et talle oli ka lukustatud kambris tagatud vajalik meditsiiniline abi. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund on halvenenud seoses tema lukustatud kambrisse paigutamisega. Sellisele seisukohale asumiseks ei anna alust ka tema poolt esitatud meditsiinilised dokumendid. Ringkonnakohus peab vajalikuks anda oma hinnangu sellele, kas kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Riigikohtu halduskolleegium on 15.03.2010 lahendi nr 3-3-1-93-09 p-s 12 leidnud, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Kuigi antud juhul oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, on ringkonnakohtu arvates see teatud määral analoogne kartserisse paigutamisega. Kuigi kaebaja õiguste piiramine oli väiksema intensiivsusega, leiab ringkonnakohus, et ka õigusvastase lukustatud kambrisse paigutamise eest on kaebajal õigus nõuda rahalist hüvitist. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida ka seda, et kaebaja oli õigusvastaselt paigutatud lukustatud kambrisse 12 kuuks. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud talle mittevaralise kahju väljamõistmist 70 000 krooni suuruses summas. Arvestades õiguste piiramise intensiivsust leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on talle mittevaralise kahju väljamõistmine 7000 krooni suuruses summas. 5 Apellatsioonimenetluses osutas kaebajale riigi õigusabi I. Gromtsev, kes palub talle välja mõista riigi õigusabi osutamise eest 3900 krooni. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistliku ja põhjendatud õigusabiga ning see tuleb esindajale hüvitada. Muid menetluskulusid asjas ei esine. Einar Vene Maili Lokk 6 Agu Timmi