KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2704 Haldusasi Livio

) § 15 lg-s 4 sätestatud keelatud asjade loetelu, küll aga piirab kaebaja kirjavahetusõigust. Vangla direktoril ei ole õigust oma käskkirjaga piirata kaebaja kirjavahetusõigust. Vaidlustatud käskkiri on vastuoluline, kuna esemeid, mida kaebajal lubati kirjaga omandada, ei saa käskkirja kohaselt omada. Mitte kõik, kuid mitmed käskkirjas loetletud esemed on juba keelatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-ga 641. Samas ei ole käskkirja lülitatud mitmed esemed, mis VSkE § 641 järgi on keelatud. Vastavalt

§ 28lg-le 1 võetakse kirjast ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud.

Kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu on toodud VsKE §-s

1. Vaidlustatud käskkirja p-s 1.27 loetletud toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted sellesse loetellu ei kuulu. Iseenesest pole toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted keelatud ka vaidlustatud käskkirjaga. Neid on võimalik võtta vanglasse kaasa, osta vangla kauplusest või saada vangla teenistujate kaudu. Keelatud on need siis, kui neid saadetakse kirjaga. Sisuliselt on Tartu Vangla direktor asunud normeerima seda, milliseid esemeid on kaebajale lubatud kirjaga saata, samuti on vangla direktor kehtestanud käskkirjaga alused kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, milleks Tartu Vangla direktoril õigused puuduvad.
2. Tartu Vangla vaidles L. Karro kaebusele vastu ja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Arusaamatuks jääb, mil viisil vaidlustatud käskkiri täies ulatuses kaebaja õigust kirjavahetusele piirab. Kaebajal on olemas kõik õigused saata ja saada kirju ning Tartu Vangla seda piiranud ei ole. Põhjus, miks teatud esemed ja asjad on keelatud, on tingitud sellest, et nende asjade ja esemete läbiotsimine on oluliselt raskendatud või isegi võimatu. Läbiotsimiseks mõeldud aeg on aga piiratud, kuna kirja kätteandmise aeg on seadusega konkreetselt ära määratud. Seoses kaebajas arusaamatust tekitanud vastuoluga toiduainete lubatavuse kohta märgib vastustaja, et käskkirja p-s 1.27 antakse alternatiivsed lubatud võimalused toidu- ja maitseainete, taimsete toodete, vedelate ja pulbriliste ainete ning tubakatoodete saamiseks ning nendeks on vangla kauplusest ostmine, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võtmine ning vanglateenistuse vahendusel saamine, mis tähendab, et vanglateenistus ise annab neid aineid (nt toitlustamine vanglas). Ka Postiseaduse § 25 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole isikul absoluutset õigust saata kõiki asju ja esemeid, mis küll suuruselt kvalifitseeruks kirisaadetise alla, aga on just oma olemusest tingitult saatmiseks keelatud (kiiresti riknevad toiduained, mürgised ained, kergesti süttivad ained jne.). Määratletud esemete ja ainete postiteenuse raames saatmise keelamine on vajalik eelkõige ohutuse ja julgeoleku tagamiseks, seda siis nii postiteenuse kasutajate, postiteenuse osutajate, kui ka kolmandate isikute kaitseks. Iseenesest ei ole vanglas selles midagi tavatut, et kinni peetavatele isikutele on keelatud muidu vanglas lubatud asjad just nende saamisviisist tulenevalt. Kinni peetavalt isikult võetakse ära vanglas lubatud asi või ese näiteks ka siis, kui see ei kuulu tegelikult talle. Käskkirja ei muuda vastuoluliseks see, et selles on mõningal juhul korratud VSkE §-s 641 märgitud esemeid ega ka see, et käskkirjas ei ole toodud kõiki neid asju ja esemeid, mis on keelatud VSkE §-s 641 järgi. HALDUSKOHTU LAHEND
3. Tartu Halduskohus jättis
4. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja oma õiguste puutumust vaidlusaluse käskkirja suhtes põhjendanud ainult käskkirja p 1.27 osas. Kuna kaebaja ei ole selgitanud halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täienduses, kuidas on terve käskkirja väidetav vastuolulisus puutumuses kaebaja subjektiivsete õigustega või kuidas on käskkirjaga tervikuna riivatud tema vabadusi, puudub halduskohtul vajadus ja õigus kaebaja nendel väidetel täiendavalt peatumiseks. Halduskohus peab siiski vajalikuks kontrollida, kas kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud käskkirja p-ga 1.27 vaatamata sellele, et kaebaja on vaidemenetluse algatanud juba enne käskkirja jõustumist 01.09.
5. Kaebaja vaie on registreeritud vanglas juba 28.08.
6. Kuna kinnipeetavate kaebuste osas on seadusega kehtestatud kohustuslik kohtueelne 2 vaidemenetlus, on halduskohus pädev hindama ainult neid asjaolusid, mille kaebaja on välja toonud täitevvõimule esitatud vaides. Kohus ei nõustu kaebaja vaides toodud väitega, et käskkiri vastab tühise haldusakti tunnustele. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et käskkirja oleks tagasiulatuvalt rakendatud enne 01.09.2009 kaebajale saadetud kirjadele. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt on vastustaja käskkirja andnud

§ 15lg-st 4 tuleneva volitusnormi alusel.

Vaidlust ei ole selles, et otsustus, kas üksik asi vastab mõnele selle paragrahvi lg-s 2 nimetatud keelatud asja tunnusele, kujutab endast diskretsiooniotsustust. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 4 tulenevalt lasub vastustajal kooskõlas HMS § 56 lg-ga 3 kohustus kaalutlusvigadeta põhjendada, millised konkreetsed asjaolud tingivad asja keelamise kinnipeetavale. Sellesisulise otsuse kohtulikul kontrollimisel on määrava tähtsusega käskkirja põhjendused. Nende alusel tuleb kohtul hinnata, kas vastustaja järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2). Kui otsus on motiveeritud ja kaalutlusreegleid on järgitud, ei ole kohtul volitust sekkuda kaalutlusotsuse sisusse, iseäranis ei või kohus asuda ise kaalutlusotsust tegema. HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 3 lg 3 kohaselt ei kuulu haldusakt tühistamisele üksnes põhjenduste puudumise tõttu, kui kohus on täielikult veendunud, et põhjendamata jätmine ei ole mõjutanud asja otsustamist. See eeldab, et kohtul on muul viisil võimalik kontrollida, millised olid haldusorgani tegelikud kaalutlused otsuse tegemisel. Vastustaja on käskkirja p 1.27 andmise kaalutlused esitanud vaidemenetluses ja ka kohtumenetluses. Kohus on veendunud, et p 1.27 põhjendamata jätmine ei ole mõjutanud asja otsustamist kaebaja kahjuks, mille tõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. L. Karro esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 10. veebruari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus ebaõigesti vangistusseadust ja tõlgendas ebaõigesti käskkirja p 1.27 sisu. Halduskohus leidis, et käskkiri tugineb

§ 15lg-le 4, kuid jättis tähelepanuta, et kõik käskkirjas loetletud esemed sisalduvad juba keelatud esemete loetelus VSk

E §-s 641. Loetelu esemete dubleerimine käskkirjaga ei ole

§ 15lg 4 kohaselt vajalik. Toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted ei sisaldu keelatud esemete loetelus VSk

E §-s 641. Vastustaja põhjendused, et kõik kirja teel saadavad toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted on kas ohtlikud inimese julgeolekule, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut, ei ole veenvad. Kui mõni üksikkirjaga saadetud toiduaine on riknenud või kui mõni kosmeetikatoode on kergesti süttiv või mürgine, on nende äravõtmine põhjendatud. Kirja teel saadetavate toidu- ja maitseainete, tubaka- ja kosmeetikatoodete lauskeelamine, nagu seda teeb vastustaja, ei ole

§ 15lg-te 2 ja 4 alusel põhjendatud.

Vaidlusalune käskkiri on tagasiulatuva jõuga, s. t toidu- ja maitseained, millised kaebaja omandas kirja teel kuni 31.08.2009, on alates 01.09.2009 keelatud omada. Tagasiulatuva jõu tõttu pole käskkiri kaebajale ja vangla töötajatele üheselt arusaadav. Pole oluline, et käskkirja pole kaebaja suhtes tagasiulatuvalt rakendatud. Vastustaja käskkiri on rakendatav tagasiulatuvalt, mistõttu on kaebaja teadmatuses oma õiguste ja kohustuse suhtes seoses kuni 01.09.2009 omandatud esemetega.

1. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kaebaja seisukohad apellatsioonkaebuses üksteisele vastukäivad ning nendest ei selgu, millist temale tulenevat subjektiivset õigust on vastustaja rikkunud. Kaebajale on vaideotsuses ja vangla vastuses halduskohtule esitatud kaebusele piisava põhjalikkusega selgitatud, millistest kaalutlustest ja põhjendustest on vastustaja asjade ja 3 esemete keelamisel lähtunud. Teatud ained ja esemed on keelatud nende saamise viisist tulenevalt, sest nende läbiotsimine on kas raskendatud ja aeganõudev või üldse võimatu. Samas on vastustajal kohustus, vanglas julgeoleku tagamise eesmärgil, otsida läbi kõik kirjaga saabuvad ained ja esemed. Näiteks ei saa vangla ise tuvastada, kas postiga saabunud pulbriline aine (jahu, kama, sool vms.) on segatud narkootilise ainega või mitte ja peab saatma proovi väljaspool vanglat asuvasse laborisse. Kinnipeetavale isikule ei pea kõik vanglas kehtestatud normid ja reeglid meeldima. Paraku ei saa ka alati eeldada, et kinnipeetav mõistab, miks üks või teine norm või reeglistik on kehtestatud, kuna üldjuhul lähtub kinnipeetav üldkorraldusele hinnangut andes ainult minakeskest vaatepunktist, suutmata sealjuures näha terviklikku pilti. Kui kaebaja ei taha mõista, et piirangud on seatud julgeoleku kaalutlustel, ei muuda see veel seatud piiranguid õigusvastaseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. veebruari 2010 otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. tuleb jätta Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgimist. 8.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele. VSk

E § 11 kohaselt on

§ 15lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud. 9.

§ 15

lõige 4 sätestab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. See säte viitab otsesõnu, et tegemist on täiendava keeluga esemete ja ainete suhtes, mis ei ole keelatud ainete loetelus - VSkE §-s 641. Seega on asjakohatud kaebaja arutlused selle üle, et vaidlustatud käskkiri on vastuoluline, kuna selles loetletud esemeid ja aineid on tegelikult võimalik omandada kirja teel ning VSkE §-s 641 toodud loetelus ei sisaldu näiteks käskkirja p-s 1.27 keelatud esemete ja ainetena märgitud toidu- ja maitseaineid ning tubaka- ja kosmeetikatooteid. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et tubakatooteid, toidu- ning maitseaineid ja muud sarnast on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest ning need on vanglas lubatud ka juhul, kui need väljastas vanglateenistus või kui need olid isikul kaasas vanglasse karistust kandma saabudes. Seega ei ole vaidlust iseenesest selles, et tegemist on vanglas lubatud esemete ja ainetega, mida võib omada juhul, kui need on omandatud kindlal viisil. Lähtudes vaidlusaluses käskkirjas toodud esemete ja ainete loetelust ning võrreldes neid VSkE §-s 641 toodud loeteluga, ei ole samuti õige kaebaja väide, et kõik vaidlusaluses käskkirjas loetletud esemed ja ained sisalduvad juba VSkE §-s 641 ning seetõttu ei olnud Tartu Vangla direktoril 21.08.2009 käskkirja andmiseks alust ja vajadust. 4 10.

§ 15

lõike 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga selles, et käskkirjast nähtuvalt ei peeta vangla julgeolekut ohustavateks mitte nimekirjas olevaid aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohu tekitab asjaolu, et vanglasse saabuvatesse esemetesse ja ainetesse pannakse vanglas keelatud esemeid ja aineid. Seega on vangla ja kinni peetavate isikute julgeoleku suhtes ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid.

1. Ringkonnakohus leiab samuti, et vaidlustatud käskkirjas, s. h selle p-s 1.27 toodud ainete ja esemete keelamine on olnud proportsionaalne. Proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb kõigepealt vaadelda, kas esemete ja ainete vanglas omandamise keelamine vaidlusaluses käskkirjas sätestatud viisil oli vajalik. Vastustaja on vaide- ja kohtumenetluses kirjeldanud, et keelatud ainete, s. h kirjadega saadetavate toiduainete jne, läbiotsimine on raskendatud või tihti võimatu ning selliselt saadetud toiduainete riknemine kambrites ja riknenud toidu tarvitamine kujutab ohtu nii kinnipeetava enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele. Usutav on ka vastustaja selgitus, et postisaadetis on üks kõige levinumaid viise keelatud ainete ja esemete kättetoimetamiseks kinni peetavale isikule. Kaebaja on apellatsioonkaebuses leidnud, et keelatud ainete leidmine saadetistest, s. h kirjadest riknenud toiduainete äravõtmine vms. on vanglas võimalik ja tegemist on üksnes vangla suutmatusega oma ülesandeid täita. Ringkonnakohus möönab, et kõikide esemete ja ainete puhul on kindlasti võimalik läbi viia kontrolli, kuid küsimus taandub pigem sellele, kas see on otstarbekas ning vajalik. Olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine ja võimalus osta vangla kauplusest kaupu, ei ole õigustatud vangla poolt ressursside raiskamine kirja teel saabuvate võimalike toiduainesaadetiste jms. kontrollimisele.
2. Käskkirjas toodud vahendi sobivuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas selle eesmärki on võimalik saavutada mõne teise vahendiga, mis riivaks haldusakti adressaatide õigusi vähem. Vastustaja selgituste kohaselt on saadetiste kontrollimine ressursimahukas, tihti raskendatud või isegi teostamatu. Vaidlust ei ole selles, et kõik vanglasse saabuvad saadetised tuleb üle kontrollida keelatud ainete ja esemete tuvastamiseks. Samas on käskkirja p-s 1.27 nimetatud aineid ja esemeid võimalik vanglas omada, ostes neid näiteks vangla kauplusest. Ainuke võimalik viis keelatud ainete ja esemete sissetoomise vältimiseks on suurema riskiga ainete ja esemete saatmise keelamine. Lisaks edastatakse vastavalt VSkE §-le 50 lg 1 kiri kinnipeetavale 7 päeva jooksul selle vanglasse saabumisest arvates, mistõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et toiduainete riknemisel muutub küsitavaks ka hügieeninõuete täitmine. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjas märgitud esemete ja ainete puhul on sobivaks meetmeks nende saatmise keelamine. Ringkonnakohus kontrollib ka seda, kas rakendatud vahend on mõõdukas. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tulemus kaalub üles rakendatavad piirangud. Ringkonnakohus on seisukohal, et oht julgeolekule kui selline on reaalne ja tajutav. Keelatud ainete ja esemete puudumine vangla territooriumil ja vangla ressursside efektiivne kasutamine on ringkonnakohtu hinnangul keelu rakendamisel väga oluline eesmärk ja tulemus. Täiendavaks kitsenduseks kinni peetava isiku jaoks on keelatud ainete ja esemete saamine näiteks kirja teel, samas on lubatud nende omamine, kui neid ostetakse vangla kauplusest, saadakse vanglateenistuse vahendusel jne. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlusalase käskkirjaga rakendatud meede on proportsionaalne, olles vajalik, sobiv ja mõõdukas.
3. Ringkonnakohus leiab, et õige ei ole ka kaebaja väide, et vastustaja on asunud vaidlustatud käskkirjaga reguleerima kinnipeetavate kirjavahetuse sisu. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinni peetava isiku kirjavahetuse õigust, vaid üksnes kirjaga 5 saadetavate esemete ja ainete ringi.

§ 28

sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et kirjaga oleks lubatud kõikvõimalike esemete ja ainete saatmine. Kaebaja on seda ka ise möönnud, nentides, et välistatud ei ole kirjadega saabuvate ainete ja esemete äravõtmine, kui need on riknenud, kergesti süttivad või mürgised. Sellele, et igasuguste ainete ja esemete saatmine posti teel ei ole võimalik ka postiseaduse alusel, on viidanud vastustaja juba oma vastuses kaebusele (tl 21). 14. Asjakohatu on ka kaebaja väide selle kohta, et vaidlusalune käskkiri on ebaselge, kuna see on tagasiulatuva jõuga. HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 p 6 kohaselt jõustus käskkiri 01.09.2009 ja käskkirjast ei nähtu, et see oleks kehtestatud tagasiulatuvalt. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk