KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-10-30 Haldusasi Jaak R

) § 67 p 1, vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 60 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra p 8.1.1 nõuete rikkumise eest 5 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Käskkirjas märgiti, et 27.10.2009 kartserikambris 1283 teostatud läbiotsimise käigus leiti J. Reinomäe botase seest sisetalla alt 3 poolikut tuletikku ja 2 tikutopsi väävliosa ning kambri akna sisetrellide pealt 1 isetehtud sigaret. 26.11.2009 esitatud vaie tagasti 14.01.2010 põhjendusel, et samas asjas on juba algatatud kohtumenetlus. 2. 05.01.2010 esitas J. Reinomägi Tartu Halduskohtule kaebuse, paludes tema karistamise suhtes tehtud käskkiri haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 3 lg 2, § 6, § 40 lg 1, 2, § 54, § 55 ja

§ 64

lg-le 4 tuginedes tühistada ja selle aluseks olev menetlus õigusvastaseks tunnistada. Kaebuse kohaselt ei anna ainuüksi suitsetamisvahendite kambrist leidmise fakt alust kaebaja karistamiseks ning distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kontrollitud, kas kaebajal oli soov distsipliininõudeid eirata ning kas esemed olid jalanõudes ja kambris kaebaja teadmisel ja seal kasutamiseks. Menetluse puudustena märkis kaebaja, et selle on läbi viinud mitu menetlejat. Tal ei olnud võimalust protokolli koostajale suulisi ütlusi anda ning käskkirja tegelikuks koostajaks on menetleja. J. Reinomägi polnud kambrist leitud esemetest teadlik ja pidas leitut prahiks. Kaebajale on õigusaktid tutvumiseks küll esitatud, kuid nende sisu ei selgitatud. Kaebaja seadis kahtluse alla käskkirja erapooletuse ja leidis, et tal ei olnud kambrisse paigutamisel kohustust veenduda keelatud esemete puudumises.

1. Viru Vangla palus kaebust mitte rahuldada. Vastustaja selgitas, kes oli menetlejaks ning kaebajale antud suuliste seletuste puudumist ei peetud tulemust mõjutada võivaks asjaoluks. Kuna kaebajale määrati karistus lubamatute esemete omamise eest, on asjakohatud väited kaebaja kavatsuste mitteuurimise kohta. Asjakohatu on ka erapooletuse rikkumise kohta esitatud väide. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis
3. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kartserikambris mitte lubatud eseme hoidmine rikkumine, mis ei eelda eseme kasutamise soovi ega tahtlikku tegu ning võib olla toime pandud ka ettevaatamatusest. Seega on väide rikkumise soovi ja tegeliku kasutamise väljaselgitamata jätmise kohta arusaamatu ja asjasse mittepuutuv. J. Reinomägi paigutati kambrisse nr 1283 juba 25.10.2009 ja on väheusutav, et 2 päeva hiljem toimunud läbiotsimise ajaks ei teadnud ta ikka veel midagi oma jalanõudes sisalduvatest lubamatutest esemetest ega olnud märganud sisetrellide peal asuvat isetehtud sigaretti. Kinnipeetava õigused ja kohustused pidid J. Reinomäele hästi teada olema, sest vastavate õigusaktidega tutvus ta viimati 30.07.
4. Kaebuses sisalduvad viited konkreetsete õigusaktide sätetele tõendavad, et ta omab mõningasi õigusalaseid teadmisi, vajadusel saanuks kohtaktisikult ka selgitusi paluda ning on kohatu väita, et õigusaktide sisu pole talle selgitatud.

§ 64

lg 4 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus menetluse läbiviinud ametniku ettepanekul vanglateenistuse poolt. Seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud, et vastava käskkirja peab tingimata koostama see isik, kellel on karistuse määramise õigus. Jääb arusaamatuks, mida peab J. Reinomägi silmas erapooletuse põhimõtte rikkumise all ja kelle suhtes seda rakendada tuleks. Kuid kindlasti ei välista see distsiplinaarkaristuse käskkirja teksti koostamist menetleja poolt, sest ettepaneku karistuse määramiseks peab niikuinii tegema tema. Tähendust ei oma ka, kes konkreetselt võtab õiguserikkumise toime pannud kinnipeetavalt seletusi. Seaduseandja ei ole vastavate ametnike ringi määratlenud, oluline on vaid, et kinnipeetav on saanud talle süüks pandava teo asjaolusid selgitada ning distsiplinaarmenetluse protokolli koostajale ja karistuse määrajale on tema seisukohad enne vastavate dokumentide vormistamist teada. Kaebuses viidatud HMS § 40 lg-s 1 kehtestatu ei tähenda seda, et menetlusosaline peab saama nii kirjaliku kui ka suulise vastuväidete esitamise võimaluse. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlus- või vorminõudeid, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist ning see põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. Kaebuse rahuldamiseks ei ole alust isegi juhul, kui asuda suuliste seletuste suhtes vastupidisele seisukohale. Distsiplinaarmenetluse materjalides on olemas J. Reinomägi kirjalikud seletused, nende sisu on käsitletud nii distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka karistuse määramise käskkirjas ning kohtuistungil ei osanud ta nimetada ühtegi täiendavat asjaolu, mis menetlejale isikliku kontakti puudumise tõttu suuliselt teatavaks tegemata jäi. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on J. Reinomäe puhul järgitud

§ 64lg-st 1, 2, 3, 4 ja 41 tulenevaid nõudeid.

Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud, karistatut on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on korduvalt 2 antud võimalus seletusteks, karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning seda on vastavas käskkirjas põhjendatud. Karistusliigi valik on kaebaja varasemate distsiplinaarkaristuste tõttu igati õigustatud ja selle pikkus on oluliselt väiksem kui maksimaalne võimalik. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J. Reinomägi esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja hinnanud valesti tõendeid. Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, kus kohtutoimiku ühestki materjalist ei nähtu, et kartsakambris tuvastatud lubamatud esemed oleksid seal olnud kaebaja teadmisel. Halduskohtu väljatoodud argument, et on väheusutav kaebaja väide, et ta ei teadnud oma jalanõude sisetalla all olevatest esemetest ega ka kambri sisetrellide peal asuvast sigaretist, on üksnes oletus. Esemed olid mõõtmetelt väga väikesed ja kambri sisetrellid ulatuvad laeni, mille peale asetatud esemed ei pruugi silma paista. Halduskohtu poolt on tegemist põhiseaduse §-i 17 riivega, sest tõendamatutel asjaoludel on kaebajat peetud valelikuks. Samas on kaebajale pandud kohustus tõendada enese süütust. Meelevaldne on halduskohtu poolt märkida, et seadusandja pole kehtestanud seda, kes peab koostama karistuse määramise käskkirja ja et välistatud ei saa olla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koostamine menetleja poolt, sest ettepaneku karistuse määramiseks pidavat tegema niikuinii tema. Seadusandja on selgelt välja toonud, et distsiplinaarkaristus määratakse menetluse läbiviinud ametniku ettepanekul, mitte aga tema ettekirjutusel, mis tähendab seda, et vastava ametniku poolt määratakse siiski karistus distsiplinaarmenetluse protokollist eraldi dokumendis, milles on väljatoodud ettepanek ja mis ei pruugi vastata määratule. Samuti on seadusandja määratlenud erinevates õigusaktides, kes konkreetselt ametnikest on kohustatud kinnipeetavatele tagama õigusrikkumise oletuste korral õigused ja vabadused, seda ka selgituste andmise suhtes.
3. Viru Vangla vaidles J. Reinomäe apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei oma tähtsust, kas J. Reinomägi kavatses suitsetamistarbeid kasutada või mitte. VSkE § 60 lg 1 sätestab kartseris lubatud esemed ning §-s nimetamata esemete omamine kartserikambris ei ole lubatud. Seejuures ei tulene, et VSkE § 60 lg-s 1 nimetamata esemete omamine kartserikambris on lubatav, kui esemeid ei kasutata. Kuna J. Reinomägi väitis distsiplinaarmenetluse käigus, et ta ei suitseta, siis menetluse käigus väidet kontrollides selgus, et valvur Anne Kangro on näinud teda suitsetamas, millest järeldati, et J. Reinomägi on suitsetaja. Samas ei olnud distsiplinaarmenetluse eesmärk välja selgitada, kas J. Reinomägi suitsetab või mitte ning tema suitsetamine või mittesuitsetamine ei mõjutanud menetluse tulemust. J. Reinomäe süü rikkumise toimepanemisel on tuvastatud läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus. Õigusaktidest ei tulene, et haldusakti allkirjastaja peab haldusakti ise koostama. Allkirjastaja võib akti ise koostada või lasta selle koostada, andes vastavad juhised. Kaebajale on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koostanud menetluse läbiviija inspektor-kontaktisik T. P ning käskkirja on allkirjastanud, s. t karistuse määranud esimese üksuse peaspetsialistüksuse juht.
4. J. Reinomägi esitas oma seisukohad vastustaja vastusele apellatsioonkaebusele. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
6. veebruari 2010 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 6754 lg 6 alusel korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et loeb kaebaja taotluse tunnistada õigusvastaseks distsiplinaarmenetluse käigus teostatud toimingud hõlmatuks käskkirja tühistamise nõudega. Kaebajal puudub iseseisev huvi tunnistada menetlustoimingud õigusvastaseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et pole tõendatud asjaolu, et kaebajalt äravõetud keelatud esemed olid kambris kaebaja teadmisel. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja jalanõudes leitud keelatud esemed ei saanud seal olla kaebaja teadmata. Kaebaja möönis ka ise, et need esemed võisid tal olla jalatsites sellest ajast, kui ta enne viibis kartseris. Samuti leiab ringkonnakohus, et on vähetõenäoline, et akna trellide pealt leitud sigarett ei olnud kinnipeetava poolt sinna pandud. Kindlasti kontrolliti kambrit enne kaebaja sinna paigutamist ja seega ei saanud sigarett sinna sattuda kaebaja teadmata. Kaebaja on küll kinnitanud, et jättis enne kartserisse paigutamist 18.10.2009 suitsetamise maha, kuid samas on valvuri A. Kangro õiendiga kinnitust leidnud, et kaebaja suitsetas ka 05.11.
7. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda valvuri õiendis. Seda ümber lükkavaid tõendeid ei ole esitanud ka kaebaja. Seega on tõendamist leidnud kaebajale süüks arvatud distsipliinirikkumine. Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks kaebaja väited selle kohta, nagu oleks talle määratud karistus määratud distsiplinaarmenetluse protokollis ja mitte eraldi dokumendis.

§ 64

lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktori poolt selleks volitatud vanglaametnik. Sama paragrahvi lg 3 alusel distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse.

§ 64

lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul ning distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Kaebaja suhtes on distsiplinaarmenetluse protokolli vormistanud inspektor–kontaktisik T. P, milles on teinud ettepaneku karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks (tl 7-8). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on koostanud ja allkirjastanud peaspetsialistüksusejuht G. Salomets (tl 6). Seega on alusetud kaebaja väited, et talle ei ole karistust määratud eraldi dokumendiga ja mõlemad dokumendid on koostanud üks ja sama isik. Samuti on kaebajale antud võimalus oma seletuste andmiseks toimunu kohta ning isegi peale distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist 10.11.2009 on kaebaja saanud esitada oma täiendava selgituse (tl 15). Seega oli kaebajale tagatud ärakuulamine. Oma 10.11.2009 seletuses on kaebaja väitnud, et distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustas talle T. P, mis on vastuolus kirjalike materjalidega, kuna distsiplinaarmenetluse protokolli on tutvustanud inspektor–kontaktisik Õ. Reivardt, kellele ta on andnud ka täiendava seletuse Einar Vene Maili Lokk 4 Agu Timmi 5