KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-786 Haldusasi V

) § 69 lg-st 1, lg 2 p-dest 1, 3, 4, 5 ja lg-st 4 ning § 70 lg-st 1 ning justiitsministri

1. detsembri
2. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7 täiendavaid julgeolekumeetmeid - kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning väljaspool kinnipeetava elukambrit saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Käskkirja kohaselt pani V. Poslavski toime õigusrikkumise, mis seisnes selles, et ta
3. veebruaril 2009 ajavahemikul 08.00-09.00 ründas süüdismõistetute eluhoone viiendas sektsioonis kambris nr 302 kaaskinnipeetavat A.S. . V. Poslavski esitas
4. veebruaril 2009 Justiitsministeeriumile vaide, milles palus nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistada. Vaie laekus Justiitsministeeriumisse
5. märtsil
6. V. Poslavski esitas
7. aprillil 2009 Tartu Vangla direktorile taotluse, milles palus Tartu Vangla direktori
8. veebruari
9. a käskkirja nr 1-4/153 kehtetuks tunnistada ja hüvitada talle Tartu Vangla poolt seaduse ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju. Tartu Vangla direktori
10. aprilli
11. a käskkirjaga nr 1-4/489 lõpetati V. Poslavski suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
12. V. Poslavski esitas
13. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori
14. veebruari
15. a käskkirja nr 1-4/153 tühistamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudusid vanglal tõendid selle kohta, et V. Poslavski ja tema kambrikaaslase A.S. vahel toimus kaklus, mis oleks andnud vanglale aluse V. Poslavski suhtes täiendavate julgeolekumeetmete rakendamiseks. Kuna vangla lõpetas V. Poslavski suhtes antud intsidendi suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse
16. märtsil 2009 ning selle käigus tuvastati, et mingit kaklust V. Poslavski ja A.S. vahel ei olnud, oleks Tartu Vangla direktori
17. veebruari
18. a käskkiri nr 1-4/153 tulnud koheselt peale distsiplinaarmenetluse lõpetamist kehtetuks tunnistada. Kahju hüvitamise osas palus V. Poslavski lähtuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusest ning palus hüvitada talle 64 päeva ebaseadusliku isolaatoris hoidmise ja rahustamismeetmete rakendamisega tekitatud kahju.
19. Justiitsministeeriumi
20. aprilli
21. a vaideotsusega nr 11-7/695 jäeti V. Poslavski
22. veebruaril 2009 esitatud vaie rahuldamata põhjusel, et Tartu Vangla direktori
23. veebruari
24. a käskkirja nr 1-4/153 andmine oli õiguspärane. Tartu Vangla jättis
25. juuni
26. a otsusega nr 3-30/34 V. Poslavski kahjunõude rahuldamata.
27. Tartu Halduskohus jättis
28. oktoobri
29. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Taotlus Tartu Vangla direktori
30. veebruari
31. a käskkirja nr 1-4/153 tühistamiseks on ainetu, sest käskkiri on Tartu Vangla direktori
32. aprilli
33. a käskkirjaga nr 1-4/489 kehtetuks tunnistatud. Kehtivuse kaotanud haldusakti ei ole kohtul võimalik tühistada. b) Asjas on tõendatud, et
34. veebruaril 2009 toimus kinnipeetavate V. Poslavski ja A.S. vahel füüsiline kontakt, mille algatajaks oli V. Poslavski. Seega oli vanglal alus arvata, et V. Poslavski ohustab kaaskinnipeetavate julgeolekut. Antud juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik hoidmaks ära edaspidiseid konflikte või raskemate tagajärgedega arveteklaarimist. V. Poslavski puhul oli vanglal oluline veenduda, et
35. veebruaril 2009 aset leidnud konfliktil ei ole tõsisemaid tagajärgi ja tema meelestatus ei põhjusta edaspidi uusi konflikte. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli antud juhul põhjendatud ja õiguspärane. Kaebaja suhtes kohaldatud piirangud olid mõõdukad ja vajalikud seatud eesmärgi suhtes ning kaebajale ei ole õigusvastaselt ja süüliselt kahju tekitatud. Seega puudub kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus. c) Ebaõige on kaebaja väide, et distsiplinaarmenetlus lõpetati seoses sellega, et tuvastati tema süü puudumine distsipliinirikkumises. V. Poslavski suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetati põhjusel, et V. Poslavski süüd ei olnud võimalik tõestada. Ekslik on kaebaja väide, et tema suhtes tulnuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada pärast seda, kui lõpetati distsiplinaarmenetlus. Täiendavad julgeolekuabinõud ei ole käsitletavad karistusena toimepandud distsipliinirikkumise eest. Vastavalt

§ 69

lg-le 3 lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine siis, kui vangla juhtkond on veendunud, et

§ 69lg-s 1 nimetatud asjaolud on ära langenud.

1. d)Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses kahjunõude alust laiendanud. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja väited, et lukustatud kambri tingimused, kus teda hoiti, olid väärikust alandavad ja tervist kahjustavad, samuti selle, et käeraudade kasutamine liikumisel väljaspool kambrit kahjustas väidetavalt kaebaja tervist. Nendele asjaoludele ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses osundanud. Riigikohtu halduskolleegium on 11. novembri 2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-68-08 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. V. Poslavski esitas apellatsioonkaebuse (pealkirjastatud kui määruskaebus) ja hiljem apellatsioonkaebuse täienduse (pealkirjastatud kui määruskaebuse täiendus), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 3. veebruari 2009. a käskkiri nr 1-4/153 ja rahuldada kaebaja kahju hüvitamise taotlus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
2. a)Halduskohus rikkus menetlusnorme, kui jättis kaebaja taotletud tunnistajad kohtusse kutsumata.
3. b)Halduskohtu otsus on põhjendamatu ja eelarvamuslik, otsuses on moondatud faktilisi asjaolusid, kuupäevi ja kellaaegu vastustaja kasuks seonduvalt kohtu isiklike sidemetega vangla administratsiooniga. Vastustaja väidete tõenditeks on võetud A.S. teine seletuskiri, mida distsiplinaarmenetluses ei esitatud ning salajastest allikatest pärinev informatsioon, mida pole kontrollitud. Ükski tõend ei kinnita, et V. Poslavski oleks kinnipeetav A.S. le kallale tunginud. Faktiliselt on tõestatud, et V. Poslavski vigastused avastati töötsoonis 2. veebruaril 2009, kui ta pöördus valvuri poole. Kui kaebaja oleks enne seda A.S. ga kakelnud, ei oleks ta saanud katkise kulmuga läbida kahte kontrollpunkti ja läbiotsimist töötsooni pääsemisel.
4. c)Kui langevad ära haldusakti tegemise aluseks olevad asjaolud, tuleb akt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 3 alusel viivitamatult tühistada. Ebaõige on halduskohtu väide, et

§-s 69 on öeldud, et vangla juhtkond otsustab ise, millal need asjaolud ära langevad.

1. d)Kuigi vaidlustatud käskkiri on kehtetuks tunnistatud, saaks kohus kehtetu haldusakti kaebaja kasuks õigusvastaseks tunnistada ja kaebajale kompensatsiooni määrata. 6. Tartu Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
2. a)Halduskohus on vaidlustatud otsuses tõendeid õigesti hinnanud ning ei ole kohtumenetluse norme rikkunud. Halduskohus jättis põhjendatult kohtusse kutsumata kaebaja poolt taotletud tunnistajad ega rikkunud sealjuures kohtumenetluse norme.
3. b)Kohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et V. Poslavski ja A.S. vahel toimus füüsiline kontakt. Seda kinnitas A. S distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas, millega V. Poslavskil võimaldati kohtuistungil tutvuda ning V. Poslavski sai aru, et seletuskiri pärineb sama kakluse pinnalt algatatud A.S. suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalide hulgast. V. Poslavski seletuskirja asja materjalide juurde võtmise kohta vastuväiteid ei esitanud. Samuti tõendab kaklust Tartu Vanglas koostatud kaastööteade, mille sisu tõelevastavust on Justiitsministeeriumi poolt vaidemenetluse raames kontrollitud.
4. c)Halduskohus ei rikkunud kohtumenetluse norme, kui jättis vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamata. Taotlust käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks kaebaja ei esitanud. Küll aga hindas halduskohus käskkirja õiguspärasust kahjunõude osas otsuse tegemisel ja leidis, et käskkiri on õiguspärane, mille tõttu jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kaebaja tunnistas kohtuistungil ka ise, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli vähemalt algselt õiguspärane ja nõustus seega, et käskkiri, millega neid kohaldati, oli õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et V. Poslavski apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud V. Poslavski kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. V. Poslavski distsipliinirikkumine – kaklus A.S. ga - on haldusasjas kogutud materjalidega piisavalt tõendatud. Seetõttu jättis halduskohus põhjendatult üle kuulamata V. Poslavski poolt soovitud tunnistajad – kinnipeetava A.S. ja valvur J. Krooni. Nende poolt kirjalikult antud seletused on haldusasja materjalides olemas ning tõenditena kasutatavad, mistõttu puudus vajadus nende täiendavaks ülekuulamiseks tunnistajana. Sellega ei rikkunud kohus menetlusnorme. Kohtul ei ole kohustust kuulata üle kaebaja poolt soovitud tunnistajaid, kui asjas tähtsust omavad asjaolud on tõendatud muude tõenditega. Apellandi väide, et tema poolt soovitud tunnistajate ülekuulamata jätmise tõttu jõudis halduskohus valele tulemusele, on üksnes kaebaja arusaam ega ole ringkonnakohtu arvates paikapidav. 9. V. Poslavski distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnike ettekannetega, mille kohaselt toimus 2. veebruaril 2009 ajavahemikul 8.00-9.00 kambris 302 konflikt V. Poslavski ja A.S. vahel, mille käigus tekitasid mõlemad pooled üksteisele kergemaid kehavigastusi (tl 19p, 20p). Vanglaametnikud said konfliktist teada tänu kaastööteatele nr 10, mis on piiratud juurdepääsuga informatsioon ja mida on Tartu Vangla esindaja kinnitusel kontrollitud ka vaidemenetluses (tl 102). Ehkki seda kaastööteadet ei ole kohtule esitatud, ei ole kohtul muid käesolevas haldusasjas kogutud tõendeid arvestades alust kahelda selle teabe olemasolus. V. Poslavski kehavigastused on fikseeritud vanglaametnike poolt 3. veebruaril 2009 – tuvastatud on, et V. Poslavskil oli parema silma all hematoom ja plaasterdatud kulm (kulmu kohal haav) ning kriimustus käel (tl 18p-19, 21, 23). Samamoodi on kaklusele viitavad kerged kehavigastused (verevalumid ja kriimustused kehal) fikseeritud A.S. l (tl 100). A.S. lt võetud seletustest nähtuvalt eitab viimane küll otsest kaklust V. Poslavskiga, kuid möönab, et füüsiline konflikt nende vahel siiski oli (tl 90,99). Seega viitavad kõik tõendid üheselt sellele, et kaklus V. Poslavski ja A.S. vahel tõepoolest toimus. V. Poslavski versiooni juhtunust – et ta kukkus vangla õuel ja sai oma vigastused seal -, ei kinnita peale tema väidete ükski muu tõend. Kukkumist ei olnud salvestatud valvekaamerate vahendusel. Valvur J. Krooni ettekande kohaselt pöördus V. Poslavski tema poole esmaabi saamiseks pärast kukkumist ning kukkumist ennast ta ei näinud. Seega kinnitavad asjas kogutud tõendid ülekaalukalt seda, et kaklus toimus. 10. Asjakohatu on V. Poslavski apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks vastustaja väitnud, et kaklus toimus mitte 2. veebruaril, vaid 3. veebruaril. Asja materjalidest (vt otsuse eelmine punkt) ilmneb, et kaklus toimus 2. veebruaril, kuid vigastused fikseeriti päev hiljem, st 3. veebruaril. Asjaolu, et V. Poslavski pöördus esmaabi saamiseks J. Krooni vahendusel meditsiiniosakonda juba 2. veebruaril, ei välista seda, et ettekanded tema vigastuste kohta tehti alles 3. veebruaril. V. Poslavski väide, et ta ei oleks saanud 2. veebruaril kell 8.00-9.00 ajal toimunud kakluse korral läbida kahte kontrollpunkti ja läbiotsimist, nii et seda keegi ei märganud, on ringkonnakohtu arvates ümber lükatud faktiga, et ka V. Poslavski versiooni korral juhtunust et ta kukkus 2. veebruaril umbes kella 10.00 paiku – fikseeriti vigastused alles järgmisel päeval. Seega ei välista üksnes fakt, et tema vigastusi koheselt 2. veebruaril ei fikseeritud seda, et kaklus toimus siiski 2. veebruaril. 11. Nõustuda ei saa ka V. Poslavski väitega, et kuna distsiplinaarmenetlus lõpetati talle karistust määramata, siis oleks tulnud ka täiendavate julgeolekuabinõude määramise käskkiri tühistada. Distsiplinaarkaristuse määramine

§ 63

alusel ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

§ 69alusel on oma olemuselt ja eesmärgilt täiesti erinevad meetmed.

Kui distsiplinaarkaristuse määramine on reaktsioon kinnipeetava distsipliinirikkumisele ning tema karistamine, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on eeskätt julgeoleku tagamine vanglas ning võimalike ohtude ärahoidmine. Samuti on erinevad nende meetmete kohaldamise alused – distsiplinaarkaristus määratakse õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest (

§ 63

lg 1), kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse muuhulgas ka siis, kui isik on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule (

§ 69lg 1).

Sellest tulenevalt võib tekkida olukord, kus vangla ei pea diskretsiooniõigusest tulenevalt otstarbekaks distsiplinaarkaristuse määramist, kuid peab vajalikuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Isiku ohtlikkus ei pea olema väljendatud konkreetses distsiplinaarsüüteos ning see ei pea olema fikseeritud distsiplinaarkaristuse määramisena, vaid piisab põhjendatud kahtlusest isiku ohtlikkuse kohta, et kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Väide, et kui on toimunud vangistusalaste õigusaktide rikkumine, siis saab täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada üksnes juhul, kui isikule on määratud distsiplinaarkaristus, oleks paikapidav üksnes juhul, kui vangistusseadus selgesõnaliselt sätestaks, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on eelhaldusaktiks (HMS § 52 lg 1 p 2) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja suhtes. Sellist regulatsiooni vangistusseaduses ei ole. Lisaks on distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud eraldi menetluskord (eeskätt

§-d 63-651). Distsiplinaarkaristuse määramise tähtajaks on üksnes üks kuu alates rikkumisest teadasaamisest (

§ 64lg 41).

Tartu Vangla on viidanud, et distsiplinaarmenetlus lõpetati

1. veebruaril 2009 seetõttu, et menetluseks ettenähtud tähtajast ei piisanud asjas kogutud teabe ja tõendite kontrollimiseks ning tegelike asjaolude tuvastamiseks (tl 46). Seega on distsiplinaarmenetlus lõpetatud mitte seetõttu, et tuvastati kakluse mittetoimumine, vaid seetõttu, et nõuetekohaselt ei õnnestunud seda distsiplinaarkaristuse määramiseks nõutava tähtaja jooksul tuvastada. Järelikult ei ole kahe haldusakti – distsiplinaarmenetluse lõpetamise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise – vahel vastuolu. Välistada ei saa ka, et distsiplinaarmenetluse lõpetamisel oli üheks argumendiks võimalik oht, et ilmsiks oleks võinud tulla kakluse kohta kaastööteate esitanud isik.
2. V. Poslavski viide HMS § 53 lg-le 3 on asjakohatu. See säte reguleerib kõrvaltingimusega haldusakti kehtetuks tunnistamist juhul, kui kõrvaltingimuse kehtivuse lõppemisel muutub haldusakt õigusvastaseks. Käesoleval juhul ei olnud vaidlusaluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja näol tegemist sellise kõrvaltingimusega haldusaktiga ning HMS § 53 lg 3 ei kuulu kohaldamisele.
3. Samuti leiab V. Poslavski apellatsioonkaebuses, et kuigi vaidlusalune käskkiri on juba haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud, oleks halduskohus pidanud selle õigusvastaseks tunnistama. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ongi kahju hüvitamise nõude läbivaatamise raames kontrollinud vaidlustatud haldusakti ning leidnud selle olevat õiguspärase. Seega ei ole halduskohus jätnud läbi vaatamata ühtki kaebaja nõuet, vaid on kontrollinud vaidlusalust käskkirja sisuliselt. Kuna vaidlusalune täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri on õiguspärane, siis ei saanud see tekitada V. Poslavskile kahju ning halduskohus on põhjendatult jätnud V. Poslavski kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Samal põhjusel jääb rahuldamata V. Poslavski taotlus vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks.
4. Eeltoodust tulenevalt jääb V. Poslavski apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene