3-09-2571/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Ivo Pilving, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2571 Haldusasi Kadar Kaigo kaebus Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 10 000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Kadar Kaigo Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2010 otsus ja teha uus otsus, millega jätta Kadar Kaigo kaebus Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Viru Vangla apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. Viru Vangla direktori 13.03.2009 käskkirjaga nr 6-3/608-D karistati Kadar Kaigot vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra p-de 8.1.1 ja 8.1.3 nõuete rikkumise eest ühe lühiajalise kokkusaamise keeluga. Justiitsministeeriumi 14.07.2009 vaideotsusega nr 11-7/3388 tunnistati Viru Vangla direktori 13.03.2009 käskkiri nr 6-3/608-D kehtetuks. 08.08.2009 esitas K. Kaigo Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 krooni ning ühe pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mille transpordi ja muud kulud kannab vangla. Taotluse kohaselt nägi vanglaametnik aktifotosid K. Kaigo naisest ning vangla süü tõttu jäi ta ilma ühest lühiajalisest kokkusaamisest, sest käskkiri, millega vastav karistus määrati, tunnistati Justiitsministeeriumi poolt kehtetuks. Vangla 15.10.2009 haldusaktiga nr 6-27/30783-2 jäeti K. Kaigo taotlus rahuldamata.
5. 02.11.2009 esitas K. Kaigo kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 krooni ja ametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajale mittevaraline kahju seoses tema karistamisega Viru Vangla direktori 13.03.2009 käskkirja nr 6-3/608-D alusel ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Nimetatud käskkiri tunnistati Justiitsministeeriumi 14.07.2009 vaideotsusega nr 11-7/3388 kehtetuks. Kohtuistungil märkis kaebaja, et nõuab Viru Vanglalt kahju hüvitamist kohtu äranägemisel ja lühiajalise kokkusaamise keeld oli perioodil 13.03.2009-13.04.
7. Viru Vangla vaidles K. Kaigo kaebusele vastu ja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud. Kahju saab tekkida juhul, kui karistus oleks kohaldunud. Karistus – ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine – määrati kaebajale 13.03.
8. Vangla võimaldas kaebajale 29.04.2009 lühiajalise kokkusaamise ema, elukaaslase ja pojaga. Karistus oleks kohaldunud juhul, kui vangla oleks keeldunud lühiajalist kokkusaamist võimaldamast. Kaebaja väited, et vangla tegevuse tõttu tema peresidemed jahenesid, ei vasta tegelikkusele. Kaebaja on kasutanud väga aktiivselt lühiajalisi kokkusaamisi oma lähedastega, mida kinnitab vangiregistri väljatrükk. Lühiajaline kokkusaamine pereliikmetega ei ole ainuke võimalus vangla väliseks suhtlemiseks, vaid perega suhelda on võimalik ka telefoni ja kirja teel. HALDUSKOHTU LAHEND
9. Tartu Halduskohus rahuldas
10. aprilli 2010 otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Viru Vanglalt K. Kaigo kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 100 krooni ja menetluskuluna tasutud riigilõivu 250 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kaebus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kaebaja ei pea tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Esineb põhjuslik seos õigusi rikkuva haldusakti ja mittevaralise kahju vahel. Kui karistuse määramine on õigusvastane, on õigusvastane ka karistuse täitmisele pööramine vaidlusalusel perioodil 13.03.2009-13.04.2009, mil kaebajale ei võimaldatud lühiajalist kokkusaamist. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise. Vastustaja leidis, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni. Samas ei pakkunud vastustaja ka mingeid muid hüvitamise võimalusi. Kohtupraktikas ei ole välistatud rahalist hüvitamist ka vangla tingimustes. Arvestades eeltoodut ja asjas esitatud tõendeid ning poolte väiteid nende vastastikuses seoses, on põhjendatud, mõistlik ja õiglane mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 100 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
12. aprilli 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus tulnud ebaõigele järeldusele ja jätnud hinnangu andmata asjas kogutud tõenditele, mille tulemusel rikkus oluliselt kohtumenetluse normi ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. 2 K. Kaigo ei ole tõendanud ning haldusasja materjalides puuduvad tõendid, et K. Kaigo oleks taotlenud lühiajalist kokkusaamist ajavahemikul 13.03.2009-13.04.2009 ja vangla seda talle ei võimaldanud, mistõttu on arusaamatu, millistele tõenditele põhineb halduskohtu järeldus, et kaebajale ei võimaldatud lühiajalist kokkusaamist perioodil 13.03.2009-13.04.
13. Halduskohtu otsusest ei tulene, et kohus oleks tuvastanud, et vangla alandas K. Kaigo väärikust, mistõttu jääb arusaamatuks, millistest kaalutlustest tulenevalt mõisteti vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis. Tõendatud on, et K. Kaigo suhtleb aktiivselt perega ning peresidemed kahjustunud ei ole. Viimane pikaajaline kokkusaamine toimus K. Kaigol pereliikmetega 08.04.
14. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Kinnipeetavale ühe lühiajalise kokkusaamise keelu määramist, mis hilisemalt kehtetuks tunnistati, ei saa pidada inimväärikust alandavaks ja tegemist on ilmselge liialdusega. K. Kaigo ei ole tõendanud, et ühe lühiajalise kokkusaamise keeld tõi talle kaasa negatiivseid tagajärgi. Kinnipeetav küll väitis, et tema peresuhted jahenesid, kuid tõendamist on leidnud vastupidine. Kinnipeetava suhtes distsiplinaarse mõjutusvahendina ühe lühiajalise kokkusaamise määramine ei anna automaatselt nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamisele. Isikule peab olema riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud kahju reaalselt tekkinud. Halduskohus mõistis ekslikult K.Kaigo kasuks välja menetluskuluna 250 krooni riigilõivu, kuna halduskohtu 26.01.2010 määrusega vabastati ta riigilõivu tasumisest.
15. K. Kaigo palub jätta Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole oluline asjaolu, et kaebaja käis 29.04.2010 lühiajalisel kokkusaamisel, kuna selleks ajaks oli 13.03.2010 käskkirjaga määratud karistus kantud. Arusaamatu on vangla seisukoht, et kaebaja ei taotlenud lühiajalist kokkusaamist ajavahemikul 13.03.2009-13.04.2009 ja seetõttu ei mõista vangla, millistele tõenditele halduskohtu sellekohane järeldus põhineb. Halduskohus ei pidanudki järeldust tegema utoopilistest tõenditest, kuna fakt on see, et 13.03.2009 anti välja käskkiri, mis jõustus kohe ja rakendati koheselt 13.03.2009-13.04.
16. VangS § 24 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus lühiajalisele kokkusaamisele kord kuus. Viru Vangla tekitas oma tegevusega kaebajale tugevat hingelist valu ja antud teoga jahenesid kaebaja peresidemed, mida kinnipeetava olukorras normaalsena hoida on väga raske. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
18. aprilli 2010 otsus tuleb tühistada ning Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab K. Kaigo kaebuse Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgmist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja ei pea tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Ringkonnakohtu arvates on üheks aluseks, mille alusel halduskohus saab hinnata mittevaralise kahju tekitamist, kaebaja õiguste 3 rikkumine. Alles seejärel saab halduskohus anda hinnangu sellele, kas esinevad RVastS § 9 gl-s 1 ettenähtud alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Antud juhul on kaebaja leidnud, et talle on vastustaja tegevusega tekitatud mittevaralist kahju seoses sellega, et tal võeti ära võimalus lühiajaliseks kokkusaamiseks oma lähedastega. Seega on võimalik väita, et tegemist on perekonnaelu puutumatuse rikkumisega. Samas on vajalik anda hinnang sellele, kas riivega kaasnesid mittevaralise kahjuna käsitletavad kannatused või valu. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebajal oli ka lühiajalise kokkusaamise keelamise puhul võimalik oma lähedastega suhelda kirja teel, samuti ei võetud talt ära õigust telefonikõnedele. Seega säilisid kaebajal piiratud võimalused oma perega suhtlemiseks. Ehkki kaebaja perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et kohus saaks valu ja kannatuste tekkimist eeldada. Ka ei ole tõendatud, et kokkusaamise ärajäämisel olid püsivad tagajärjed kaebaja peresuhetele. Kuigi kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses väitnud, et kohaldatud distsiplinaarkaristuse tagajärjel on tema peresuhted jahenenud, ei vasta selline väide tõele, kuna nähtuvalt halduskohtule esitatud dokumendist (tl 42) on kaebaja perioodiliselt kohtunud lühiajalistel kokkusaamistel oma lähedastega. Ringkonnakohtu arvates on alusetu halduskohtu viide Riigikohtu 15.03.2010 lahendile nr 3-3-1-93-09, kuna selles on käsitletud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikaristusega. Ühekordne lühiajalise kokkusaamise keelamine ei ole võrreldav õigusvastaselt kartseris viibimisega, kuna viimasel juhul on õiguste riive tunduvalt intensiivsem. Viru Vangla on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 250 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega peaks K. Kaigo tema kaebuse rahuldamata jätmisel hüvitama Viru Vanglale menetluskulud. HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. K. Kaigo puhul on tegemist kinnipeetavaga, kellel puuduvad rahalised vahendid ja kes oli halduskohtu poolt vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Seega oleks vastustaja kulude väljamõistmine kaebajalt ebamõistlik, kuna puuduvad materiaalsed vahendid ning pole alust ka eeldada, et kaebaja saab nii palju raha, et menetluskulusid tasuda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud Viru Vangla enda kanda. Einar Vene Ivo Pilving 4 Agu Timmi