lõige 4 osas, milles jahipiirkonna kasutusõiguse väljastamisel eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim, kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olev;
Korralduse põhjendava osa punkti 2 „Asjaolud") anti Saulepi jahipiirkonna kasutusõiguse luba MTÜ-le Uus-Varba Jahiselts põhjusel, et viimase füüsilisest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas oli suurem (509,95 ha) kui kaebuse esitajal (114,01 ha). 2. Keskkonnaamet lähtus Korralduse andmisel
lõikest 4, mille kohaselt: „Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim ja sealjuures vähemalt 10 protsendi võrra suurem järgmise taotleja liikmete maaomandi kogupindalast samas jahipiirkonnas. Kui kahe pindalaliselt suurima taotleja jahipidamisõigust omavate füüsiliste isikust liikmete maaomandi kogupindalade erinevus taotletavas ei ületa 10 protsenti, siis eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletavas jahipiirkonnas." Kuni 21. juunini 2009.a. kehtis
lõige 4 sõnatuses, mille kohaselt: „Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires."
lõike 4 eelmise redaktsiooni puhul ei omanud taotleja liikmete maaomandi pindala suurus konkreetses jahipiirkonnas jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamisel mingit tähtsust.
mail 2009.a. vastu võetud
muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadusega (edaspidi: Seadus). 3. Seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada
lõike 4 praegune redaktsioon lähtudes järgmistest eesmärkidest: 2 1) kaasata rohkem jahiulukite elupaiku omavaid jahimehi jahindustegevusse; 2) aidata kaasa jahipiirkonna kasutaja (s.o. jahimehe) mõistvale suhtumisele teistesse maaomanikesse; 3) kõrvaldada ulukikahjustuste probleem konkreetsetel kinnistutel; 4) täita kogukondlikke eesmärke ehk jahipiirkonnas kinnistuid omavate isikute ootusi saada jahipiirkonna kasutusluba. Kaebuse esitaja on seisukohal, et
lõike 4 praegune redaktsioon ei aita kaasa ühelegi eelpool viidatud eesmärgi saavutamisele, mistõttu tegemist on ebasobiva abinõuga, mis tarbetult piirab kaebuse esitaja liikmete õigust Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
lõike 4 kehtiv redaktsioon ei näe ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamisel nõutud maaomand oleks taotleja liikmete omandis kogu selle aja, mil jahipiirkonna kasutusõiguse kehtib. Seega on kuritarvitused võimalikud ka
6.
lõikes 4 sätestatud kriteerium, mille kohaselt jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemisel eelistatakse mitme taotleja puhul isikut, kelle jahipidamisõigust omavate liikmete maaomand konkreetses jahipiirkonnas on suurim, on ebasobiv abinõu Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 mõttes selleks, et kaasata rohkem maaomandit omavaid jahimehi jahindustegevusse. Võib oletada, et
lõikes 2 sätestatud eesmärgiga (jahiulukivaru säilitamine võimalikult suurele arvule isikutele) haakub rohkem olukord, kus mitme taotleja hulgast väljastatakse jahipiirkonna kasutusõigus isikule, kes kaasab jahipidamisele võimalikult palju jahipiirkonnas maad omavaid isikuid. Kaebaja arvates on
lõikega 2 on rohkem kooskõlas
juunini 2009.a. 3 7. Tõele ei vasta ka Riigikogu keskkonnakomisjoni väide justnagu aitaks
Praegusel juhul väljastati Saulepi jahipiirkonna kasutusluba MTÜ-le Uus-Varbla Jahiselts, kes kaasab jahipidamisele 22 kohalikku jahimeest, ning jäeti luba väljastamata kaebuse esitajale, kes oleks jahipidamisele kaasanud 25 kohalikku jahimeest. Antud põhjendus
lõike 4 kehtiva redaktsiooni kehtestamiseks on samuti ebasobiv abinõu Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 mõttes. 8. Kuna seadusandja ei ole põhjendanud, kuidas aitab
lõike 4 kehtiv redaktsioon kaasa jahipiirkonna kasutaja mõistvale suhtumisele teistesse maaomanikesse, siis on
Seoses ulukikahjustuste probleemi kõrvaldamisega on oluline viidata, et Seadusega ei muudetud
neid sätteid, mis reguleerivad ulukikahjustusi ja nende hüvitamise kohustust (vt.
11. Korraldus (vaidlustatud osas) rikub kaebuse esitaja
lõikes 2 sätestatud õigust saada jahipiirkonna kasutusõiguse luba ning kaebuse esitaja liikmete (sest
lg 2 p 1 kohaselt on jahipiirkonna kasutusõiguse luba võimalik üldjuhul taotleda mittetulundusühingu kaudu) Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse taotluste juurde ning märkis täiendavalt, et RMK arengukava kohaselt jäetakse RMK kasutusse jahimaadena praegu olemasolevast 380 000 hektarist ca 150 000 hektarit. Avaliku jahimaa ulatus väheneb oluliselt ja võimalus, et kaebuse esitaja liikmed saavad jahti pidada avalikel jahimaadel on spekulatiivne või oletuslik. Käesolevas olukorras, kus jahiseadus § 11 lg 4 alusel jäid kaebuse esitaja liikmed ilma võimalusest pidada jahti selles jahipiirkonnas, ei saa eitada, et tegemist on põhiõiguse riivega. Jahipidamine eeldab maakasutamise võimalust, kuid selleks, et omada õigust maad kasutada, ei pea alati olema omanik. Jahiõiguse mõiste kasutus on ajale jalgu jäänud, kui vaadata mõiste kasutust, siis see lähtub sellest, et jahti saavad pidada maaomanikud. Õiguslik omand käesolevas ühiskonnas ei ole nii oluline kui majanduslik omand. On võimalus sõlmida maaomanikega lepingud. Ei ole välistatud olukord, et jahiseltsi liikmele ei kuulu maaomandit, aga tema perekonnaliikmetele, sugulastele, tuttavatele kuulub maaomand ja mida need isikud on valmis andma jahiseltsi liikmetele jahipidamiseks. Võimalik on ka olukord, et isik on osanik äriühingus, mis on omandanud suurel hulgal maad, mis asub jahipiirkonnas ja sel juhul on kokkuleppe vormistamine üksnes tehnika küsimus. Seaduseandja on jätnud arvestamata võimaluse omandada maad liisinglepingu alusel, sel juhul antakse lepingu objektiks olev maa liisinguvõtja kasutusse, kuid maaomand jääb kuni lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni liisinguandjale. 4 Keskkonnaameti vastuväited Vastustaja leiab, et MTÜ Metsameeste Jahiseltsi kaebus on alusetu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et korraldus nr PV 1-15/97 on õiguspärane, sest
(JS) § 11 lõige 4, mis oli üks loa andmise aluseks olnud sätetest, ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja leiab, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest keeldumisega on rikutud tema liikmete põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostusele. Vaba eneseteostuse all mõeldakse ilmselt MTÜ liikmete jahipidamise õigust, mitte õigust omada jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Jahti on võimalik pidada jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata. Ühe võimaluse annab JS § 7 lõike 2 punkt 6, mille kohaselt lasub riigile jäetava jahipiirkonna kasutajal kohustus võimaldada mitteärilistel eesmärkidel jahipidamist jahimeestele, kellel ei ole jahipiirkonna kasutamise õigust. Teise võimalusena võivad jahimehed astuda kasutusõiguse luba omava seltsi liikmeks, kolmanda võimaluse annab JS § 3 lõike 2, mille järgi võib jahitunnistust omav maaomanik jahti pidada oma kinnistul, välja arvatud suurulukitele, kui tema kinnisasja pindala ühes ringpiiris on enam kui 20 hektarit. Seega on kaebaja liikmete eneseteostuse piiramine küsitav. Vaidlusalune seadusesäte ei reguleeri jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamist laiemas mõttes, vaid annab haldusorganile taotlejate eelisjärjestuse mitme taotluse esitamise korral. Nõuded jahipiirkonna kasutusõiguse loa saajale on sätestatud JS § 9 lõikes 2, mille järgi on jahipiirkonna kasutusõiguse luba õigus saada: 1) mittetulundusühingul, mille liikmed on füüsilised isikud, või äriühingul, mille vähemalt üheks põhikirjas nimetatud tegevusalaks on jahinduse korraldamine; 2) riigiasutusel, mille põhimääruses märgitud tegevusaladeks on jahinduse, jahiulukite asurkondade seire ja jahindusalase väljaõppe korraldamine, jahipidamise heade tavade, viiside ja jahiulukite hooldamise tänapäeva kogemuste rakendamine; 3) isikul, kelle omandis olev maa moodustab vähemalt kolm neljandikku jahipiirkonna pindalast. Järelikult, kui isik vastab JS § 9 lõikes 2 toodud nõuetele, on tal õigus taotleda ning saada jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Kui kohus leiab siiski, et JS § 11 lõikes 4 sätestatud valikukriteeriumid viivad olukorrani, kus taotleja põhiseaduse §-s 19 sätestatud põhiõigust piiratakse, siis on Keskkonnaamet seisukohal, et piirang on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse riive eesmärk ei tohi olla põhiseadusega vastuolus ning riive peab olema proportsionaalne.
lõike 2 kohaselt on seaduse eesmärk tagada jahiulukivaru säilitamine taastusvaruna võimalikult suurele arvule isikutele. Seda eesmärki täidab riik muuhulgas ka jahipiirkonna kasutaja valimise teel ning selle menetluse käigus omakorda jahipiirkonna maaomanike eelistamise kaudu. Järelikult ei ole piirangu eesmärk põhiseadusega vastuolus. Kuni 21.06.2009 kehtinud
lõike 4 kohaselt eelistati taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires. Selline regulatsioon võimaldas tekkida olukorral, kus esiteks jahipiirkonna kasutaja liikmete maaomand oli väike ning samas nad ei saavutanud 5 kokkuleppeid maaomanikega nende kinnistutel jahipidamiseks, mis omakorda põhjustas jahiulukikahjustuse ohu kasvu. Teiseks esines kuritarvitusi, kus jahipiirkonnas asuva kinnistu kaasomanikeks said kümned jahimehed, kes tegelikkuses ei olnud huvitatud jahipiirkonna kui terviku majandamisest ning samas ei võetud kohalikke jahimehi jahipiirkonna kasutaja jahiseltsi liikmeks. Keskkonnaministri 23.09.2008 käskkirjaga nr 1323 kinnitatud jahinduse arengukava aastateks 2008-2013 punktis 1 kirjeldatakse probleemi järgmiselt: „Kuna Riigimetsa Majandamise Keskuse hallatavates jahipiirkondades tegutsevad vaid elukutselised jäägrid, puudub ligi 5% Eesti jahiterritooriumidest maaomandit omavatel jahimeestel võimalus kuuluda oma maadel jahinduslikku tegevust korraldava jahindusorganisatsiooni koosseisu ning pidada jahti suurulukitele nii, nagu see toimub eraõiguslikes jahipiirkondades. Selline jahindustegevuse piirang jätab maaomanikud ilma võimalusest jahindustegevust mõjutada, vähendab maaelu mitmekesistamise võimalusi ega soodusta maapiirkondade sotsiaalset sidusust. Ka ei ole eraõiguslikel jahindusorganisatsioonidel kohustust võtta liikmeks jahipiirkonnas kinnistuid omavaid jahimehi.“ Jahinduse arengukavas on seatud eesmärgiks tagada paremad võimalused maaomanike jahiõiguse realiseerimiseks. Nimetatud eesmärki täidabki 22.06.2009 jõustunud JS § 11 lõike 4 muudatus. Eelnevast tulenevalt saab väita, et põhiõiguse riive on sobiv, kuna soodustab eesmärgi – maaomanike parema jahiõiguse realiseerimine – saavutamist. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse menetlemisel tuleks arvestada maaomandit, mis kuulub taotleja liikmele osaluse kaudu äriühingus. Jahipidamiseks ning kasutusõiguse loa tingimuste täitmiseks (näiteks jahiulukite seire ja loenduse korraldus, jahiulukite hooldustööd) on vajalik kinnistu valdamine ja kasutamine. Osanikule või aktsionärile ei anna osa või aktsiate omamine õigust äriühingu vara kasutada ja vallata. Kuigi abstraktselt kuulub osa või aktsia omamise kaudu osa äriühingu varast osa või aktsia omanikule, siis juriidiliselt on vara omanik äriühing ning seetõttu ei ole mingisugust alust äriühingule kuuluva kinnistu lugemiseks jahimehe kinnistuks vastavalt JS § 10 lõike 1 punktile 4. Kasutusõiguse loa andmise valikukriteerium, mille kohaselt eelistatakse loa andmisel suurema maaomandiga liikmetega taotlejat, ei ole intensiivne piirang. Nagu eelpool kirjeldatud, säilib taotleja liikmetel õigus jahti pidada. Teiste valikukriteeriumite (näiteks liisu heitmine, taotluste esitamise järjekord, üksnes jahimeeste arvu arvestamine jt) kehtestamisel ei ole eesmärk saavutatav. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et vaidlustatud säte on kooskõlas põhiseadusega, selle sätte kohaldamine oli õiguspärane ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole vajalik. Vastustaja esindajad märkisid täiendavalt, et
eesmärgiks on säilitada jahiuluki varu võimalikult paljudele isikutele ja reguleerida jahi korraldust. Isikutel, kes jahti peavad, peab olema võimalus kasutada oma maad. Omanikud on huvitatud ka investeeringutest maasse. Võõral maal saab jahiulukite seiret läbi viia ja saaki ära viia, teisi tegevusi ei tohi võõral maal teha. Vastustaja viitab 29.04.1999.a. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Chassagnou and others v France. Jahiõigus on maaomaniku õigus. Kui on mitu taotlust, siis on õige, et eelistatakse seda ühingut, kus on liikmetel suurim maaomand. Maaomanik ei saa kaasa rääkida, kas maa kuulub ühe või teise jahipiirkonna hulka, siis riik on andnud võimaluse kaasa rääkida loa saamisel. Riigile on oluline, et kogu territooriumil oleks ulukite hoole seire. Kolmas isik MTÜ Uus-Varbla Jahiselts leiab, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmine Uus-Varbla Jahiseltsile on igati õiguspärane ja sellega ei ole rikutud MTÜ Metsameeste Jahiseltsi põhiseadusega sätestatud õigusi. MTÜ Metsameeste Jahiselts ei asu Saulepi jahipiirkonnas ning MTÜ Metsameeste Jahiseltsi liikmete peamine elukoht ei ole Saulepi jahipiirkonna piirides. Ainult üks liige on Varbla valla elanike registris, temagi võõrandas oma 6 hoonestatud kinnistu paari aasta eest. Seega ei ole MTÜ Metsameeste Jahiseltsi liikmed kohalikud jahimehed. Uus-Varbla Jahiseltsi kõigi liikmete alaline elukoht on Saulepi jahipiirkonnas, nad kõik on kohalikud jahimehed ja neil on
st tulenev jahiõigus oma jahipiirkonnas oma maadel, mis on ka kooskõlas Põhiseadusega. Uus-Varbla Jahiselts teeb koostööd kõigi Saulepi jahipiirkonna maaomanikega. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebuse esitaja taotleb Keskkonnameti Pärnu-Viljandi regiooni 18. septembri 2009.a. korralduse nr PV 1-15/97 osalist tühistamist põhjusel, et korraldus on antud põhiseadusega vastuolus oleva
Seetõttu tuleks kohtul kaebuse rahuldamiseks jätta see seadusesäte kui põhiseadusega vastuolus kohaldamata. Kaebaja veendumusel on JS § 11 lg 4 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning rikub MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmete õigust vabale eneseteostusele. Kohus hindab esmalt kaebuse väiteid
lg 4 võimaliku vastuolu kohta põhiseadusega ning sellest hinnangust tulenevalt lahendab tühistamistaotluse.
( JS) § 11 lõige 4 (22.06.2009 jõustunud redaktsioonis) sätestab: Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim ja sealjuures vähemalt 10 protsendi võrra suurem järgmise taotleja liikmete maaomandi kogupindalast samas jahipiirkonnas. Kui kahe pindalaliselt suurima taotleja jahipidamisõigust omavate füüsiliste isikust liikmete maaomandi kogupindalade erinevus taotletavas ei ületa 10 protsenti, siis eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletavas jahipiirkonnas. Kuni 21. juunini 2009.a. kehtis
lõige 4 sõnatuses: mille kohaselt: Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires. Vaidlusalune seadusesäte (kehtiv JS § 11 lg 4) ei reguleeri jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamise õigust üldiselt (seda reguleerib JS § 9 lõige 2), vaid kehtestab haldusorganile taotlejate eelisjärjestuse tegemise tingimused mitme taotluse esitamise korral. 22.06.2009 jõustunud seadusemuudatusega asendati suurema arvu jahipidamisõigust omavate füüsiliste isikute, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires kriteerium nn pindala kriteeriumiga. Riigikogu keskkonnakomisjoni seletuskirja kohaselt on eelnõu üheks eesmärgiks eemaldada
st piirangud, mis takistavad RMK arengukava elluviimist, et lõpetada riigi nimel korraldatav kommertsjaht eramaadel ning täpsustada vabanevate jahimaade kasutusse andmist. Seadusemuudatuse tegemisel lähtuti sellest, et pindala kriteeriumi kasutamine annab võimaluse kaasata jahindustegevusse suuremas ulatuses jahiulukite elupaiku omavaid isikuid, kes oleks samas huvitatud jahipidamisest kasutusse antavas jahipiirkonnas. Sellega väheneksid konfliktid maaomanike ja jahimeeste vahel, samuti väheneksid ulukikahjustuste probleemid konkreetsetel kinnistutel. Seletuskirja kohaselt arvestab eelnõu ka jahipiirkonnas elavate või seal kinnistuid omavate jahipidamisest huvitatud füüsiliste isikute ootusi ehk kogukondlikke eesmärke ( tl 3233; 36-37) 7 Kaebuse esitaja arvates ei aita
lõike 4 kehtiv redaktsioon kaasa selle kehtestamise eesmärkide saavutamisele, mistõttu on tegemist ebasobiva abinõuga, mis tarbetult piirab kaebuse esitaja liikmete Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Riigikohtu üldkogu 11.10.2001.a. otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-7-01 leiab üldkogu, et jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Kohtu veendumusel ei piira kehtiv JS § 11 lg 4 kaebuse esitaja liikmete õigust jahipidamisele, so põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud vabale eneseteostusele. Vastustaja märgib õigesti, et isikutel on võimalik jahti pidada jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata. Ühe võimaluse selleks annab JS § 7 lõike 2 punkt 6, mille kohaselt lasub riigile jäetava jahipiirkonna kasutajal kohustus võimaldada mitteärilistel eesmärkidel jahipidamist jahimeestele, kellel ei ole jahipiirkonna kasutamise õigust. Teise võimalusena võivad jahimehed astuda kasutusõiguse luba omava seltsi liikmeks, kolmanda võimaluse annab JS § 3 lõike 2, mille järgi võib jahitunnistust omav maaomanik jahti pidada oma kinnistul, välja arvatud suurulukitele, kui tema kinnisasja pindala ühes ringpiiris on enam kui 20 hektarit. Kaebuse esitaja argumendid võimalike takistuste kohta jahipidamiseks jahipiirkonna kasutamise õigust (luba) omamata ei tähenda, et kaebuse esitaja liikmetel jahipidamise võimalus ehk võimalus vabaks eneseteostamiseks puudub. Lisaks sellele leiab kohus, et tuginemine kaebuse esitaja liikmete põhiseadusega kaitstava õiguse võimalikule ebaproportsionaalsele piirangule ei ole käesolevas kohtuvaidluses ka asjakohane. Lähtudes HKMS § 7 lg-s 3 sätestatust võib isikute ühendus oma liikmete huvides kaebusega halduskohtusse pöörduda juhul, kui seadus talle sellise õiguse annab. Seadus ei anna mittetulundusühingule õigust kaitsta kohtus oma liikmete õigusi ja huvisid. Kohtu arvates ei piira JS § 11 lg-s 4 sätestatu kaebuse esitaja kui mittetulundusühingu (juriidilise isiku) põhiõigusi. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid vaidlusaluse seadusemuudatuse võimaliku vastuolu kohta põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kohus saab hinnata proportsionaalsuse põhimõtte järgimist seonduvalt kaebaja põhiõiguste riive või rikkumisega. Kuna kohus on seisukohal, et JS § 11 lg 4 ei riiva kaebaja põhiõigusi, puudub kohtul alus tunnistada nimetatud säte põhiseadusevastaseks ning jätta see kohaldamata. Saulepi jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr PÄ-34 on MTÜ-le Uus-Varbla Jahiselts antud välja ning MTÜ Metsameeste Jahiselts taotlus jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks on jäetud rahuldamata kooskõlas kehtiva seadusega. Seetõttu jääb rahuldamata kaebuse taotlus Keskkonnameti Pärnu-Viljandi regiooni 18. septembri 2009.a. korralduse nr PV 1-15/97 osaliseks tühistamiseks kui ka kaebus tervikuna. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tema enda kanda. Mai Saunanen kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.