KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2010, Tallinn Hal

) § 1 lg 1 p 1 järgi. J. M. esitas 18.05.2009 Rahandusministeeriumile Põhja Politseiprefektuuri 01.11.2007 määruse kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta kriminaalasjas nr

2. Rahandusministeerium jättis 02.06.2009 kirjaga nr 4-4/5540 J. M. avalduse läbi vaatamata, sest see on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. J. M.l tekkis hüvitise taotlemise õigus 01.11.2007, mil tema osas kriminaalasjas nr 07231600711 menetlus lõpetati. Avaldus on aga esmakordselt esitatud 15.04.2009 ehk pärast seaduses sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumist. Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta, puudub seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks.
3. J. M. esitas 26.06.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi kohustamiseks maksta välja

§-s 5 sätestatud hüvitis. Kaebaja sai märtsis 2007 massiteabevahenditest teada, et teda otsib politsei. Selle peale politseisse pöördumisel peeti ta kinni ning vabastati vahi alt augustis

1. Vabastamisel anti kaebajale sellekohane tõend ja selgitati, et ta kutsutakse kahtlustatavana ülekuulamisele. Aprillis 2008 kutsuti kaebaja kohtusse, kus selgitati, et ta on selles kriminaalasjas tunnistaja. Kaebaja pöördus mais 2008 Rahandusministeeriumisse, et kirjutada avaldus hüvitise saamiseks. Rahandusministeeriumi vestibüülis ütles üks naine kaebajale, et tema vahi alt vabastamise tõend ei ole hüvitise saamiseks piisav ning vaja on kohtuotsust, milleta pole avaldust mõtet kirjutada, sõltumata sellest, kas kaebaja on asjas kahtlustatav või tunnistaja. Kohtumenetlus lõppes 04.02.2009 ning kaebaja palvel väljastati talle kohtukantseleist aprillis 2009 tõend vahi all viibimise kohta, mille ta esitas Rahandusministeeriumile. Rahandusministeeriumi nõudel esitas kaebaja hiljem ministeeriumile uue tõendi, kuid talle vastati, et ta on oma nõudega hilinenud. Kaebaja järgis hüvitise taotlemisel Rahandusministeeriumi instruktsioone, kuid nüüd väidetakse, et ta on dokumentide esitamisega tervelt poolteist aastat hiljaks jäänud. Kaebajat hoiti viis kuud alusetult vahi all, mida kajastasid ka kõik meediakanalid, kuid selle eest pole isegi vabandatud.
2. Rahandusministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja esitas taotluse Rahandusministeeriumile 15.04.2009 ehk tähtaja olulise rikkumisega.

§ 4

lg 11 näeb ette, et hüvitise taotlemisele kohaldatakse üldjuhul haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid. Kuna HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt ei olnud rohkem kui aasta varem möödunud menetlustähtaja ennistamine ja seega asja sisuline lahendamine võimalik, tuli haldusorganil taotlus läbivaatamatult tagastada (HMS § 14 lg 6 p 1). Isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on üksnes hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Rahandusministeerium kontrollib taotlust vaid vormiliselt ega ole pädev kontrollima taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetlust. Kaebaja ei ole ise olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja, kas kriminaalasja menetlus on lõpetatud ja kas tal on hüvitise saamise võimalus. Olukorras, kus kaebaja oli 09.08.2007 vahi alt vabastatud ning tema suhtes ei olnud mingeid uusi menetlustoiminguid tehtud, pidanuks kaebaja mõistliku aja jooksul pöörduma järelepärimisega Põhja Politseiprefektuuri poole. Põhja Politseiprefektuur lõpetas 01.11.2007 määrusega kriminaalasjas nr 0723160071 kaebaja osas menetluse. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 206 lg 2 p-le 2 on 2

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb hüvitise saamiseks esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast, s.o muu hulgas menetluse lõpetamise määruse jõustumise (

§ 2lg 1).

Kaebaja viibis kriminaalasjas nr 07231600711 vahi all 16.03.2008–09.08.2008 ja tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 01.11.2007. Kaebaja 15.04.2009 avaldus

§-s 5 sätestatud hüvitise saamiseks oli esitatud tähtaega rikkudes ja vastustajal puudus selle ennistamiseks alus. Puuduvad igasugused andmed nimetatud avalduse varasema esitamise kohta. Kuivõrd kriminaalmenetlus kaebaja suhtes lõpetati 01.11.2007 määrusega, siis on avaldus hüvituse saamiseks esitatud ligi aasta ja viis kuud hiljem päevast, millal kaebajal tekkis

§ 2lg 1 järgi hüvitise taotlemise õigus.

Kaebaja kuulati pärast tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist samas kriminaalasjas üle tunnistajana. Põhja Politseiprefektuuri 12.11.2007 tunnistaja ülekuulamise protokollist nähtuvalt on kaebajale selgitatud tunnistaja õigusi ja kohustusi. Seega pidi kaebaja hiljemalt 12.11.2007 saama teada, et tema suhtes on selles kriminaalasjas kriminaalmenetlus lõpetatud. Kaebaja on ka ise kinnitanud sellest arusaamist ning tunnistaja ja kahtlustatava staatuse erinevuse mõistmist. Isegi kui kaebaja ei saanud posti teel kätte Põhja Politseiprefektuuri 01.11.2007 määrust tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, on hüvitise saamise taotluse esitamise tähtaega ületatud ebamõistlikult. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et ta pole määrust saanud, vaid üksnes märkinud, et ei mäleta, kas sai selle posti teel. Isegi juhul, kui kaebaja ei pidanud 12.11.2007 toimunud ülekuulamisel aru saama, et kriminaalmenetlus on tema suhtes lõppenud, on taotluse esitamise tähtaeg mööda lastud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et pöördus hüvitise taotlemise sooviga Rahandusministeeriumisse juba märtsis-aprillis 2008 (kaebuse kohaselt mais 2008), olles teadlik tema suhtes kriminaalasja lõpetamisest. Kui kaebaja sai tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisest teada ka alles mais 2008, ei ole avaldus tähtaegne. Kaebaja oleks pidanud astuma mõistliku aja jooksul ise kohaseid samme selleks, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus temale teatavaks tehtaks. Kaebaja esitas taotluse aga alles ligi 10 kuud pärast vastavast asjaolust teada saamist. Rahandusministeeriumi poolt kaebaja eksitamist ei ole tuvastatud. Märksa tõenäolisem on kaebaja võimalik eksitus tema väitel oma abikaasalt saadud ebaõige teabe tõttu, et hüvitist võib taotleda kahe aasta jooksul. Kuna taotlus esitati tähtaja rikkumisega ja pole tuvastatud ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaksid aluse tähtaja ennistamiseks, oli Rahandusministeeriumi poolt avalduse läbi vaatamata jätmine õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3

§ 4lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumise tõttu.

Apellant on seisukohal, et

§ 4

lg-s 2 sätestatud tähtaeg ei olnud taotluse esitamise ajaks möödunud, sest apellant sai hüvitise taotlemiseks vajaliku dokumendi olemasolust teada alles siis, kui ta selle 11.05.2009 kätte sai. Pealegi puudub nimetatud määruses viide sellele, et alusetult vahi all viibimise aja eest on isikul võimalik saada hüvitist. Käesoleval juhul ei saa lähtuda ainuüksi

§ 2lg-st 1 ega siduda menetlustähtaja algust 01.11.2007 määruse tegemisega.

Vastustaja ja halduskohus on jätnud tähelepanuta

§ 2

lg 3, mille järgi on ametiisikul, kes on teinud

§ 2

lg-s 1 nimetatud otsuse, kohustus selgitada isikule, kellelt vabadus on alusetult võetud, tema õigust taotleda

-s ettenähtud korras ja alustel hüvitist. Apellandi hinnangul on tegemist vältimatu eeldusega taotluse esitamise tähtaja kulgema hakkamiseks. Kui seadusandja eeldaks, et iga alusetult kinni peetud isik peaks vastavast õigusest saama teada muude allikate kaudu, puuduks nimetatud teavitamiskohustuse sätestamiseks igasugune eesmärk ja vajadus. Apellant sai 12.11.2007 ülekuulamisel küll teada, et ta ei ole enam kahtlustatav, kuid ta ei pidanud teadma, et tema staatuse muutmine on nõuetekohase dokumendiga vormistatud. Apellanti veendi, et ta peab ära ootama kriminaalmenetluses tehtava lõpplahendi. Apellandile ei ole ka kunagi suuliselt ega kirjalikult selgitatud kahju hüvitamise nõude esitamise õiguse tekkimist ega hüvitise taotlemise korda. Apellandi pöördumine Rahandusministeeriumisse

1. aasta kevadel ei tähenda, et ta oleks olnud teadlik kriminaalmenetluse lõpetamisest, vaid tollal arvas ta, et hüvitise taotlemiseks piisab tõendist vahi all viibimise kohta. Rahandusministeeriumi sekretär keeldus avaldust vastu võtmast ning viitas, et apellant peab ootama ära kogu kriminaalmenetluse lõpplahendi, seega eksitas ametnik apellanti. Kuna apellandile ei olnud tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kätte toimetatud ning ta oli kriminaalasjas jätkuvalt tunnistaja, võis ta põhjendatult uskuda, et peab hüvitise taotlemiseks ära ootama asjas tehtava lõppotsuse. Kohtuotsus on vastuoluline, sest esmalt kohus märkis, et kevadel 2008 Rahandusministeeriumisse pöördumise kohta puuduvad andmed, kuid hiljem analüüsis ka seda olukorda. Seevastu ei ole halduskohus otsuses hinnanud asjaolu, et apellandile polnud üldse selgitatud tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise tagajärgi ning hüvitise saamise õigust ja korda. Nii Rahandusministeerium kui ka halduskohus on täitevvõimu asutused (Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lg 1), mistõttu esineb kahtlus kohtu sõltumatuses.
2. Rahandusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Apellant pidi hiljemalt 12.11.2007 tunnistajana ülekuulamisel aru saama, et ta ei ole kriminaalasjas enam kahtlustatav, vaid tunnistaja. Apellant on ka ise oma staatuse muutumise mõistmist kinnitanud. Seega on 15.04.2009 avaldus esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes.

§ 2

lg 3 ei nõua, et selgitus hüvitise taotlemise korrast peaks olema samuti esitatud kirjalikult. Kuna apellandi suhtes kriminaalasja lõpetamise määruse tegi sama politseiametnik, kes ta 12.11.2007 ka tunnistajana üle kuulas, on väheusutav, et uurija ei selgitanud määrusest 4

§ 4

lg-s 2 nimetatud taotlusega Rahandusministeeriumi poole pöördumisega põhjendamatult hilinenud või mitte, st kas on rikutud

§ 2lg-s 1 ja § 4 lg-s 2 sätestatud tähtaega.

Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

1. a)J. B.lt oli vabadus võetud 16.03.2007–09.08.2007 (kokku 146 päeva);
2. b)Põhja Politseiprefektuur lõpetas kriminaalasjas nr 07231600711 menetluse J. B. osas 01.11.2007 määrusega;
3. c)J. M. (kuni 26.11.2007 B.) esitas Rahandusministeeriumile

§ 4lg-s 2 nimetatud taotluse 15.04.2009 ja kõrvaldas selle puudused 18.05.2009.

Küll aga on vaidlus selles, kas ja millal J. M. oli või pidi olema teadlik tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisest uurija 01.11.2007 määrusega (st millisest hetkest tuleb antud juhul hakata arvestama taotluse esitamiseks sätestatud tähtaega) ning millal ta hüvitise saamise taotlusega tegelikult vastustaja poole pöördus. 11.

§ 2

lg 1 näeb ette, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast.

§ 4lg 2 kohaselt tuleb hüvitise saamiseks Rahandusministeeriumile 5

§ 2

lg 1) ning avaldusele tuleb lisada hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri.

§ 2

lg 3 paneb sama paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse teinud kohtunikule, prokurörile, uurijale või muule ametiisikule kohustuse selgitada isikule, kellelt oli vabadus alusetult võetud,

-s sätestatud hüvitise taotlemise korda. 12. J. M. suhtes lõpetati kriminaalasja nr 07231600711 menetlus 01.11.2007 politseivaneminspektor Tatjana Klotško määrusega (tl 8 ja pöördel; tl 18 ja pöördel). Sama uurija kuulas J. M. samas kriminaalasjas 12.11.2007 üle tunnistajana (tunnistaja ülekuulamise protokoll – tl 59-60). Halduskohtu istungil on J. M. kinnitanud, et sai 12.11.2007 ülekuulamisel aru, et teda enam kahtlustatavaks ei peeta, vaid ta on kriminaalasjas üksnes tunnistaja. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebaja sellest asjaolust nimetatud menetlustoimingu käigus tõepoolest aru saama, sest ülekuulamisprotokollis on tema menetluslik staatus selgelt määratletud ning temale on allkirja vastu tutvustatud ka tunnistaja õigusi ja kohustusi. Küll aga on kaebaja kohtuistungil selgitanud, et kartis sel ajal veel oma staatuse edasist muutmist, kuivõrd arvas, et tegelikud süüdlased võivad ka kohtus püüda süüd tema peale veeretada (vt halduskohtu 16.06.2010 istungi protokoll – tl 69). Puuduvad andmed selle kohta, et uurija T. Klotško oleks 12.11.2007 ülekuulamisel kaebajale selgitanud

-s sätestatud hüvitise taotlemise korda (s.o täitnud

§ 2

lg-st 3 tuleneva kohustuse) ning apellatsioonkaebuses on väidetud, et sellist teavitamist ei ole toimunud. Samas on J. M. jätnud halduskohtu istungil vastamata kohtu küsimusele, kas ta sai 12.11.2007 ülekuulamisel aru, et tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud (tl 69). Samuti ei mäletanud kaebaja määruse posti teel kättesaamist (tl 69). Apellatsioonkaebuse kohaselt nägi apellant tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta 01.11.2007 tehtud määrust esmakordselt alles 11.05.2009, kui sai Harju Maakohtust selle koopia. Kui viimatinimetatud asjaolu vastaks tõele, siis oleks kaebaja vähemalt seda pidanud ka halduskohtu 16.06.2010 istungi toimumise ajal seda mäletama ehk oskama kindlalt väita, et ta ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust varem saanud. Seetõttu on kaebaja asjas esitatud väited vastuolulised. Samas selgitas Põhja Prefektuur 26.01.2010 kirjaga nr 10.2-03/7391 (tl 44, täiendav vastus tl 47-48) vastuseks kohtunõudele, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrused saadetakse isikutele posti teel lihtkirjaga ning J. B.le saadeti kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus vastusena tema 15.09.2008 sellekohasele avaldusele (tl 48) 23.10.2008 kirjaga nr PHJ2.2-20.17/08/39852. Põhja Prefektuur ei ole esitanud andmeid selle kohta, et uurija määrus oleks apellandile posti teel saadetud varem. Seega juhul, kui J. M.l poleks olnud enne prefektuuri 23.10.2008 kirja saamist teadlik tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisest, siis oleks tema poolt 15.04.2009 Rahandusministeeriumile esitatud hüvitise saamise taotlus tähtaegne.

§ 2

lg-s 1 ja § 4 lg-s 2 sätestatud tähtaega ei saa hakata arvestama enne määruse adressaadile teatavakstegemist. 13. Eelnev ei anna siiski alust rahuldada J. M. kaebus ja lugeda tema taotlus tähtaegseks. Seda põhjusel, et apellant oli alates 12.11.2007 üheselt teadlik oma menetlusliku staatuse muutumisest ning pidi mõistma, et tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud. Olukorras, kus isikut kuulatakse juba üle tunnistajana, hoiatades valeütluste andmise eest ettenähtud vastutusega, ja isik mõistab ka ise, et ei ole asjas enam kahtlustatav, ei saa isik ratsionaalselt kahelda selles, et tema staatuse muutumine on ka nõuetekohaselt vormistatud. Kui isik on teadlik tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisest, peab ta ise astuma mõistliku aja jooksul samme selleks, et uurija asjaomane määrus temale teatavaks tehtaks. Käesoleval juhul pöördus J. M. vastava taotlusega Põhja Politseiprefektuuri poole alles 15.09.2008 6

§ 2

lg-s 1 nimetatud otsuse teinud ametiisik ei ole täitnud

§ 2

lg-st 3 tulenevat kohustust selgitada isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud,

-s ettenähtud hüvitise saamise võimalusi ja korda, ei anna see alust lugeda taotlust igal juhul tähtaegseks. Vastava selgitamiskohustuse rikkumine võib küll olla mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel, kuid seda üksnes olukorras, kus tähtaja möödalaskmise on põhjustanud nimelt õiguslikes küsimustes kogenematu isiku teadmatus hüvitise saamise võimalusest. Tegemist ei ole aga vältimatu eeldusega taotluse esitamise tähtaja kulgema hakkamiseks ning tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja hüvitise taotlemise kord, sh tähtaeg. Isegi õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et taotlust saab esitada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul, isik peab ka ise näitama üles piisavat huvi oma õiguste kaitsel. Kui isiku eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada. Mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (vrd halduskohtusse pöördumise tähtaja suhtes kohtupraktikas selgitatuga – Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p-d 19, 20). Käesoleval juhul on J. M. halduskohtu 16.06.2010 istungil märkinud (tl 68), et ta vabastati augustis 2007 ning tema mees ütles talle, et ta võib hüvitist taotleda kahe aasta jooksul. Apellant ei ole kordagi väitnud, et talle poleks olnud teada võimalus saada hüvitist temalt alusetult vabaduse võtmise eest või et mõni asjaomastest ametiasutustest oleks teda eksitanud hüvitise taotlemise võimaluse või tähtaja osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asjas ka andmeid, mis andnuks apellandile mõistlikult põhjust usaldada V. M. selgitust, et hüvitist saab taotleda kahe aasta jooksul.

§ 2

lg 1 ja § 4 lg 2 koostoimest tulenev kuuekuuline tähtaeg alates menetluse lõpetamise määruse jõustumisest sisaldus juba selle seaduse algtekstis, mis jõustus 01.01.1998. Kui V. M. oleks näiteks

kehtivuse ajal ise varem nimetatud hüvitist taotlenud (mis võinuks iseenesest anda ka J. M.le alust uskuda V. M.i selgitusi), siis pidanuks ta olema teadlik ka ettenähtud tähtajast. Kuivõrd käesoleval juhul on tähtaega ületatud oluliselt, siis õigustaksid selle ennistamist üksnes väga mõjuvad põhjused, mille esinemist kohtuasja materjalidest aga ei nähtu. Ringkonnakohus märgib lisaks, et

§ 2

lg-s 3 ettenähtud selgitamiskohustuse rikkumise absoluutse menetlusveana mittekäsitlemine ei muuda nimetatud teavitamiskohustuse seaduses sätestamist veel iseenesest mõttetuks. 14. J. M. pöördumine Rahandusministeeriumi poole kevadel 2008 ei ole tõendatud. Kõik kaebaja sellekohased väited on jäänud paljasõnalisteks. Varasemale pöördumisele ei ole kaebaja viidanud Põhja Politseiprefektuurile 15.09.2008 esitatud avalduses (tl 48) ega ka Rahandusministeeriumile 15.04.2009 esitatud avalduses (tl 36). Seejuures nähtub J. M. 15.09.2008 avaldusest üheselt, et ta oli teadlik sellest, et tema suhtes on kriminaalasi lõpetatud ja ta soovis tõendit enda vahi all viibimise kohta. Seevastu kaebuses on väidetud, et pärast mais 2008 Rahandusministeeriumi poole pöördumist jäi kaebaja ekslike juhiste tõttu ootama kohtuotsust ja küsis alles seejärel tõendit enda alusetult vahi all viibimise kohta Harju Maakohtult, mille sai 08.04.2009 (tl 9). Apellatsioonkaebuse kohaselt nägi J. M. uurija 01.11.2007 määrust (tl 8 ja pöördel) esmakordselt alles 11.05.2009, mil Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleist tehti temale sellest koopia. 7