← Eesti

3-10-846/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-846

ga seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Lisaeelarve seadus) § 22 p 4) on vastuolus põhiseaduse §-ga 10 ning tuleb jätta kohaldamata. Kuna lapse saamine tähendas kaebaja jaoks väga arvestatavaid rahalisi kulutusi, oli selle otsuse tegemise üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ning teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 51 ja § 18 lg 52 alusel 50% ulatuses. Vastav regulatsioon kehtis katkematult alates 01.09.2003, sh ajal, mil kaebaja tegi otsuse perekonna suurenemise kohta. Õppelaenu kustutamise lubaduse tähtsust noore pere lapse planeerimisel on raske üle hinnata. Kaebaja kaalus enda majanduslikke võimalusi, kohustusi, õigusi ning tegi sellest lähtuvalt otsuse, kas tal on majanduslikult võimalik endale lapse saamist lubada. Arvesse võeti ka riigipoolset lubadust kustutada lapse sünni korral 50% ligi 100 000 kr suurusest õppelaenust. Kui kaebajal oleks olnud võimalik ette aimata riigi otsust lõpetada õppelaenude kustutamine, ei oleks ta teinud positiivset otsust lapse saamise kohta, sest see ei oleks olnud majanduslikult võimalik. Kaebaja jäi lapseootele veebruaris 2009. a ning riik lõpetas õppetoetuste kustutamise 01.07.2009. Seega oli kaebaja olnud lapseootel umbkaudu 5 kuud ning tal puudus võimalus enda otsust uute õigusaktide valguses üle vaadata ning lapse saamisest loobuda. Kaebaja võttis 2005.-2008. a õppelaenu kokku 92 500 kr; täitis 21.01.2009 Tallinna Majanduskoolis õppekava täies mahus; elab alaliselt Eestis; kasvatab alla 5-aastast last; on ainuke vanem, kes taotleb õppelaenu osalist kustutamist seoses lapse sünniga.

§ 22

p-ga 4 muudeti varemkehtinud sätet nii, et eelpool loetletud kriteeriumid peavad olema täidetud

  1. juuliks
  2. Hiljem kriteeriumi täitnud isikute õppelaenu ei kustutata. Seadus kuulutati välja 22.06.
  3. Kaebaja täitis eespool märgitud kriteeriumid 26.09.
  4. Kuigi kaebaja sai seaduse väljakuulutamisel teada, et vajalikud kriteeriumid peavad olema täidetud
  5. juuliks 2009, on rasedus bioloogiliselt determineeritud protsess ning kaebajal ei olnud seaduse muudatustest teada saades enam võimalik selle kulgu muuta. Kaebaja palub tunnistada

§ 22p 4 põhiseaduse §-ga 10 vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata.

Riigikohtu 17.03.1999 otsuse nr 3-4-1-2-99 kohaselt on põhiseaduse §-s 10 sätestatud, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus põhiseadusega. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Seejuures tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt seadusandjal arvestada õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipidega. Nimetatud printsiipidest tuleneb omakorda seadusandja kohustus tagada seadusemuudatustega kohanemiseks mõistlik ajavahemik seaduse muutmise ja selle jõustumise vahel. Riik on kohustatud käituma etteaimatavalt. Riigi pikaajaline üldteada suund on olnud iibe probleemide 2

(6)3-10-846 lahendamine ja õppelaenu osaline kustutamine teenis just noorte perede lastesaamise toetamise eesmärki. Seega tugines kaebaja mitte ainult kehtinud seadusesättele, vaid riigi enda propagandale ning üldisele poliitilisele suunale perepoliitika vallas. Seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäi vaid 4 tööpäeva, mis ei ole kindlasti piisav, et isikul oleks võimalik kohaneda ning oma finantsilised ressursid ümber korraldada. Isegi juhul, kui kõik kriteeriumid oleksid faktiliselt seaduse väljakuulutamise hetkel olnud täidetud, ei oleks füüsiliselt olnud võimalik kõiki dokumente (nt sünnitunnistus) ettenähtud ülilühikese aja jooksul korda saada. Riik on võtnud kasutusele kaebajat väga oluliselt koormava abinõu – lõpetada lubatud õppelaenu kustutamine täielikult, väga ootamatult ning ülilühikese etteteatamise ajaga. Tõenäoliselt püüti abinõuga majanduslikult keerulisel ajal riigieelarve ressursse kokku hoida. Sarnase tulemuse oleks võinud saavutada ka kaebajat vähem koormavaid abinõusid kasutades – nt vähendada õppelaenu kustutatavat summat või peatada kustutamine mingiks fikseeritud ajaperioodiks. Samuti oleks riigil olnud võimalik lükata õppelaenu kustutamine edasi riigile majanduslikult paremale ajale (selline riigipoolne lubadus oleks andnud kaebajale mingisugusegi võimaluse õppelaenu kustutamise arvelt finantse leida, nt võtta laenu või müüa nõue riigi vastu).

arutamise stenogrammist on näha, et Riigikogu isegi ei ole püüdnud leida mõnda isikut vähem koormavat abinõu. Seega ei ole antud abinõu vajalik. Kuna õigusliku ootuse näol on tegu demokraatliku riigi põhiseaduses sätestatud aluspõhimõttega, siis oleks selle rikkumise vabandatavaks muutmiseks vaja väga olulist avalikku huvi. Õppelaenude kustutamise näol ei ole tegemist riigieelarve mastaape arvestades sellise kokkuhoiuga, mis ähvardaks riiki pankrotiga või omaks avaliku huvi seisukohast mingit muud väga olulist mõjupunkti. Järelikult ei oma õppelaenude kustutamisele minev ressurss sellist avalikku huvi, mis muudaks vabandatavaks nii ulatusliku põhiseadusliku aluspõhimõtte rikkumise. Teiselt poolt on õppelaenude kustutamise lõpetamisel väga oluline negatiivne mõju kaebaja majanduslikule olukorrale. Seetõttu ei ole käesolev meede ka mõõdukas. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes oma 23.03.2010 kirjas toodud seisukohtade juurde.

§ 22p 4 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Õppelaenu osalise kustutamise eesmärgiks selle kehtestamise ajal

(2004)oli ennetada ja leevendada väikeste lastega perede võimalikke majanduslikke raskusi. Sama riski leevendamisele on sisuliselt suunatud ka vanemahüvitise seadus. Seejuures tagab vanemahüvitis kõigi lapsevanemate õigused võrdselt, eristamata seda, kas lapsevanem on eelnevalt võtnud õppelaenu või laenu mõnel muul otstarbel. Võrreldes
  1. aastaga on pikenenud vanemahüvitise maksmise periood. Võimalikku majanduslikesse raskustesse sattumise riski aitab leevendada ka õigus õppelaenu maksepuhkusele kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Tallinna Halduskohus jättis 18.06.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja esitas avalduse posti teel otse vastustajale 12.03.2010 ning see saabus vastustajale 16.03.
  2. Seega oli avaldus esitatud pärast seaduses ettenähtud tähtaega (01.07.2009), vastustajal oli õigus jätta avaldus HMS § 14 lg 5 alusel läbi vaatamata ning see tagastada. Kaebaja ei vaidlusta kehtiva õiguse kohaldamist; kaebus tugineb seisukohale, et

§ 22

p 4 on põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kohaldamata.

§ 22

p-ga 4 tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 51-57.

§ 23lg 2 kohaselt jõustus § 22 p 4 01.07.2009.

Kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 51 sätestas, et kuni 5-aastast last kasvataval ühel vanemal, kes elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse või Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses või on resident tulumaksuseaduse tähenduses ja kes on lõpetanud õppe § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus taotleda riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kaebaja eksmatrikuleeriti Tallinna Majanduskoolist seoses õppekava täitmisega täies 3

(6)3-10-846 mahus 21.01.2009, kaebajal sündis poeg 26.09.2009, seega täitis kaebaja õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks vajalikud eeldused 01.07.2009 kehtivuse kaotanud ÕÕS § 18 lg 51 järgi alles 26.09.2009.

§ 22p-ga 7 täiendati ÕÕS § 28 mh lg-ga 10 järgmises sõnastuses: „Kuni 2009.

aasta

  1. juulini kehtinud § 18 lõikes 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne
  2. aasta
  3. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel kehtinud korras.“ ÕÕS § 28 lg-st 10 saab järeldada, et säte välistas õppelaenu kustutamise nendele isikutele, kes ei olnud 30.06.2009 seisuga täitnud ÕÕS § 18 lg-s 51 sätestatud õppelaenu kustutamiseks vajalikke eeldusi ning esitanud avaldust õppelaenu kustutamiseks krediidiasutusele. Sellises redaktsioonis kehtis ÕÕS § 28 lg 10 nii kaebaja poolt taotluse esitamise kui ka selle vastustaja poolt läbi vaatamata jätmise ajal. Seega takistas vastustajal kaebaja avalduse läbivaatamist ÕÕS § 28 lg 10, mitte

§ 22p 4.

Kuni 5-aastast last kasvatava vanema õppelaenu summa tagasimaksmata osa osalist kustutamist reguleerinud ÕÕS § 18 lg-d 51-58 lisati ÕÕS 21.04.2004 vastu võetud Eesti Vabariigi haridusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse §-ga 2. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt on õppelaenu kustutamise eesmärki selgitatud sellega, et lapse sünni ja kasvatamisega kaasnevad perele täiendavad kulutused. Õppelaenu tagasimaksmise kohustus suurendab veelgi väljaminekuid ning muudab noorte lastega perede majandusliku olukorra pingeliseks. Õppelaenu osalise kustutamise eesmärgiks on seega ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke raskusi. Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja eesmärk oleks õppelaenu osalise kustutamisega olnud mõjutada noorte otsuseid lapse saamiseks ja suurendada seeläbi sündimust. Seega saab järeldada, et ÕÕS vaidlusaluste sätete eesmärgiks oli täiendava õiguse andmine lapsega vanemale. Seetõttu ei saanud kaebajal eraldi õppelaenu võtmisest, õppekava nominaalajaga täitmisest ega ka pere juurdekasvu planeerimisest tekkida veel õigust õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kaebaja õigus õppelaenu osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Riigikohus leidis 21.02.2002 otsuses nr 3-3-1-6-02, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Riigikohus on 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohus märkis 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused täitis kaebaja alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud tal

vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ning millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist. Riigikohus leidis otsuses nr 3-4-1-20-04, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Käesoleval juhul oli seadusandja 2004. a väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda. 2009. a kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber.

eelnõu seletuskirjast nähtub, et vajaduse muudatuste järele on tinginud 4

(6)3-10-846 erakorraline olukord Eesti majanduses. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Seadusandja selline otsustus ei pruukinud ilmselt meeldida paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa otsustuse meeldivuse või mittemeeldivuse alusel piirata seadusandja õigust varasemaid õigussuhteid muuta. Samuti ei saa kohus kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ning millises suunas oleks seadusandja pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei ole ÕÕS § 28 lg 10 vastuolus põhiseadusega ning puudub alus ÕÕS § 28 lg 10 ja

§ 22p 4 kohaldamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES K. V. palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse, tühistada Sotsiaalkindlustusameti 23.03.2010 otsuse nr 20.SKA6-2/7, tunnistada

§ 22

p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning kohustada vastustajat läbi viima uue menetluse, milles hinnatakse kaebaja avalduse vastavust õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimuste ja korra §-s 4 toodud nõuetele, jättes seejuures kohaldamata

§ 22p-st 8 tulenevad piirangud.

Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Kaebaja jäi kõigi halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et halduskohus tõlgendas põhiseaduse §-st 10 tulenevat õigusliku ootuse põhimõtet valesti. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega, leides, et õiguspärase ootuse põhimõtte sisuks ei ole eeldus, et igasugune õigusnorm ja sellest tulenevad õigused ja vabadused jäävad tähtajatult kehtima. Õppelaen on ikkagi eelkõige laen, mitte riigipoolne toetus, hüvitis või preemia kooliskäimise eest. Õppelaen nagu iga teine laen tuleb tagasi maksta. Seepärast tuleb ka õppelaenu võtmisel nagu iga laenu võtmisel endalt küsida, mis on laenamise tegelik eesmärk. Õppelaenu võtmise eesmärk saab olla vaid õpingutega seotud kulutuste katmine, mida muul viisil ei ole võimalik teha. Kaebaja õiguspäraseid ootusi ei ole rikutud, sest tal puudus õigus õppelaenu riigipoolsele kustutamisele, kuna tal ei olnud seaduses nimetatud kõik tingimised tähtajaks täidetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg 3 teise lause kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses mh Sotsiaalkindlustusameti 23.03.2010 otsuse nr 20.SKA6-2/7 tühistamist. Kuigi kaebaja esitas sellise taotluse halduskohtule ka esialgses kaebuses, muutis kaebaja halduskohtu 06.04.2010 määrusest lähtuvalt kaebuse taotlust ning loobus Sotsiaalkindlustusameti 23.03.2010 otsuse nr 20.SKA6-2/7 tühistamise nõudest. Seega ei saa kaebaja seda nõuet uuesti apellatsioonimenetluses esitada ning ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse selle nõude läbivaatamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna muus osas alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja viitas õigesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsusele nr 3-4-1-20-04, milles Riigikohus leidis, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt teh5

(6)3-10-846 tavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Ringkonnakohtu arvates välistab kehtiv õiguslik regulatsioon kahtluse, et õppelaenu osalise kustutamise võimaluse puudumine võis panna kaebaja sedavõrd halba olukorda, et üldistes huvides tehtud kärped oleksid vastuolus põhiseadusega. ÕÕS § 18 lg 2 p 1 järgi tuleb õppelaen tagasi maksta õppekava kahekordse nominaalkestuse jooksul; ÕÕS § 16 lg 6 järgi on õppelaenu intress aastas maksimaalselt 5%. Kaebaja on kohtule esitanud AS-ga Hansapank sõlmitud õppelaenulepingu ning selle juurde kuuluva õppelaenu tagastamise ja intressi maksmise graafiku, millest nähtuvalt on ta võtnud õppelaenu kokku 92 500 kr ning selle tagasimaksmine on kavandatud 8 aasta peale. Kehtivuse kaotanud ÕÕS §18 lg 52 ja Vabariigi Valitsuse 23.08.2004 määruse nr 279 § 5 kohaselt oleks riik vastava otsuse tegemisele järgnevast kvartalist alates kustutanud kaebaja õppelaenu 50% ulatuses, kandes kvartalimaksetena jaanuari, aprilli, juuli ja oktoobri 25. kuupäevaks krediidiasutusele üle kustutamisele kuuluva summa. Käesoleval juhul oleks see olnud alla 2 000 kr kvartalis. Andmata hinnangut sellele, kas sellise summa kaebaja kanda jätmine võib perekonna eelarvele olla oluliseks koormaks, osutab ringkonnakohus ÕÕS neile sätetele, mis annavad kaebajale võimaluse muutunud regulatsiooniga harjumiseks ning õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul ka aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja vastab ka ÕÕS § 18 lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel.“ Viidatust järelduvalt on kaebajal aega 3 aastat muutunud olukorraga harjumiseks ning selle aja eest tasub riik ka õppelaenu intressid. Kuna vastustaja ei ole tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega selleks ringkonnakohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1). Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.