← Eesti

3-09-998/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2009. a Tallinnas Haldusasja number 3-09-998 Haldusasi MTÜ Sadamaüh

§ 26lg 1 p 1).

  1. Mõista Käina Vallavolikogult MTÜ Sadamaühing Kassari kasuks välja menetluskulud, summas 29 135 krooni ja 80 senti. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest
  2. juunist
  3. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  4. juulil
  5. a k.a (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Käina Vallavolikogu 25.03.2009 otsuse nr 192 (edaspidi otsus) punktiga 1 tunnistati peremehetuteks ehitisteks Käina vallas Kassari külas asuvad Kassari paadisadama ehitised: sadamahoone (ehitisregistri kood 115012293), kuur-kuivkäimla (ehitisregistri kood 115012294), paadibassein ja kai (ehitis-registrikood 220378286) (edaspidi „Kassari paadisadama ehitised“) . Eelnimetatud otsuse punktiga 2 kohustati Käina Vallavalitsust korraldama ehitiste Käina valla valdusesse võtmine ja alustada läbirääkimisi MTÜ-ga Sadamaühing Kassari lepingu sõlmimiseks Kassari paadisadama kompleksi edasiseks haldamiseks. Otsuse punktiga 3 tühistati Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 „Teenindamiseks vajaliku maa määramine“ punkt 1.
  2. Otsus edastati MTÜ-le Sadamaühing Kassari 08.04.2009 kirjaga nr 8-42/
  4. MTÜ Sadamaühing Kassari esitas 07.05.2009 kaebuse Käina Vallavolikogu 25.03.2009 otsuse nr 192 tühistamise nõudes. 03.06.2009 toimunud kohtuistungil palus kaebuse esitaja teha kaebuse rahuldamisel ettekirjutus haldusakti tagasitäitmiseks. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  5. Peremehetu ehitise hõivamise korra (edaspidi Kord) punkti 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid ja tunnistajate ütlused. Riikliku Hooneregistri Hiiu maakonnatalituse 28.05.1998 välja antud tõendist nr 1984 nähtuvalt kuuluvad ehitised MTÜ-le Sadamaühing Kassari. Tõendi andmise aluseks on Käina Vallavalitsuse 27.05.1998 välja antud kasutusluba nr 23, kus samuti tunnistatakse, et puhkemaja omanikuks on MTÜ Sadamaühing Kassari. Tõend on välja antud
  6. a, s.o. enne riikliku ehitisregistri töölehakkamist 01.01.
  7. Hooneteregistrisse kantud andmed kajastuvad ka riiklikus ehitisregistris, sest ehitusseaduse § 76 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ (edaspidi Põhimäärus) § 34 lõiked 1 - 4 nägid ette hooneregistrisse kantud andmete esitamise riiklikule ehitusregistrile. Põhimääruse § 29 lõike 2 kohaselt väljastab ehitisregistri andmete kinnitatud väljavõtteid kohalik omavalitsus, s.o. Käina vald. Seega on Käina Vallavolikogul teave selle kohta, milline isik on ehitisregistri andmete kohaselt ehitiste omanikuks. Kuna otsuses ei ole väidetud, et ehitisregistri andmete kohaselt oleks ehitiste omanikuks keegi muu isik peale MTÜ Sadamaühing Kassari, siis sisuliselt puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja on kantud ehitisregistrisse ehitiste omanikuna.
  8. Korra punkti 1 teise lause kohaselt ei laiene Kord õigusliku aluseta püstitatud ehitise suhtes. Kuna ehitiste suhtes on välja antud kasutusluba, need olid kantud hooneregistrisse ja ehitisregistrisse, on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitistega. Kuna otsuses lähtuti ehitiste peremehetuteks ehitisteks tunnistamisel Korrast, on põhjendatud väita, et ka Käina Vallavolikogu nõustub sellega, et ehitised on püstitatud õiguspäraselt. Asjaolu, et ehitised on MTÜ Sadamaühing Kassari valduses nähtub muuhulgas otsuse punktist 2, mille kohaselt vallavalitsust kohustati korraldama ehitiste enda valdusesse võtmine ja alustada läbirääkimisi MTÜ-ga Sadamaühing Kassari lepingu sõlmimiseks Kassari paadisadama kompleksi edasiseks haldamiseks. Kuna ehitised on MTÜ Sadamaühing Kassari valduses, siis on viimane ka AÕS § 90 lg 1 kohaselt nende omanik. Ehitised ehitati MTÜ Sadamaühing Kassari liikmete poolt 2 ühiskondlikel alustel viimase 30 aasta jooksul. Ehitised rajati MTÜ Sadamaühing Kassari liikmete ja nende perekonnaliikmete poolt hangitud ja liikmetele kuuluva raha ja vahendite arvelt. MTÜ Sadamaühing Kassari liikmed tegutsesid enne MTÜ asutamist Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari nime all; nimetatud ühistud olid registreeritud Käina Küla TSN Täitevkomitees ja Käina Vallavalitsuses. Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari olemasolu tõendavad muuhulgas 28.05.1994 Eesti Riikliku Mereinspektsiooni poolt Sadamühistule Kassari välja antud väikelaevade sadama (peatusbaasi) pass ja 18.08.1997 Paadiühistule Kassari väljastatud arve nr 366 Ehitiste inventariseerimise eest.
  9. Seoses asjaoluga millal ja millisel õiguslikul alusel läks ehitiste omand MTÜ liikmetelt üle Paadiühistule Kassari, viimaselt Sadamaühistule Kassari ning viimaselt omakorda üle MTÜ-le Sadamaühing Kassari, viitab kaebuse esitaja Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2005 kohtuotsusele haldusasjas nr 3-3-1-19-
  10. Asjaolu, et ehitised kuuluvad MTÜ-le Sadamaühing Kassari, on varem tunnistanud ka Käina Vallavolikogu ise Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuses nr 92 „Teenindamiseks vajaliku maa määramine”, mille punkti 1.3 kohaselt on määratud paadiühistule “Kassari" kuuluva sadamahoone ja kai juurde Kassari külas 0,15 ha maad. Samuti on ebaõige otsuse põhjendava osa punktis 2 sisalduv väide just nagu oleks Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 punkt 1.3 vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusega „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punktiga 3, millega lõpetati maa tähtajata kasutusse andmine.
  11. Riigikohtu halduskolleegium on 30.09.2003 kohtuotsuse punktis 17 haldusasjas nr 3-3-1-5803 leidnud, et: „Kassaator leiab õigesti, et
  12. aprilli
  13. a otsuses nr 108 sätestatakse selgesõnaliselt, et tegemist on hoonete ja rajatiste teenindamiseks kuuluva territooriumiga ning selles ei mainita maa andmist tähtajatuks kasutamiseks. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et maa andmine tähtajatuks kasutamiseks nähtub sõnaselgelt
  14. aprilli
  15. a maa looduses eraldamise akti punktist
  16. See, kas tegemist on maa tähtajatuks kasutamiseks andmisega või teenindamiseks vajaliku maa määramisega, peab tulenema eelkõige vastavast haldusaktist, ringkonnakohus on ületähtsustanud maa looduses eraldamise aktis väljendatut."
  17. Käesoleval juhul ei ole Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuses nr 92 vähimatki viidet selle kohta, et tegemist oleks olnud maa tähtajatuks kasutamiseks andmisega. Vastupidi - nimetatud otsuses märgitakse selgesõnaliselt, et tegemist on ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega. Seega puudub alus Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 punkti 1.3 kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et see on vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta” punktiga 1.
  18. Vaidlusaluse otsuse punkt 3 on põhjendamatu ja õigusvastane, sest otsusest ei nähtu, kas ja kuidas kaalus Käina Vallavolikogu 06.08.1997 otsuse nr 92 punkti 1.3 kehtetuks tunnistamisel MTÜ Sadamaühing Kassari huve nimetatud punkti kehtima jäämise vastu.
  19. Korra punkti 3 kohaselt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvi 96 lõikele
  20. Korra punkti 4 järgi on omanik lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle; valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvile
  21. Käesoleval juhul ei ole MTÜ Sadamaühing Kassari loobunud ehitiste valdusest ning veel vähem väljendanud soovi loobuda omandist ehitiste suhtes. Seega, puudub igasugune alus tunnistada 3 ehitised peremehetuteks ehitisteks. Otsuse põhjendava osa punktides 4 ja 5 väidetakse, et ehitised on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt kolhoosi „Sõprus“ maakasutusele õiguslikul alusel. Kahjuks ei nähtu otsusest, milliste tõendite (Korra punkti 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused) alusel Käina Vallavolikogu sellisele järeldusele jõudis. Seega on otsus motiveerimata ning rikub kaebuse esitaja õigusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  22. Sadamakompleks praegusel kujul rajati vastavalt sadamakasutajate ütlustele järk-järgult alates 1970-ndatest aastatest kolhoos „Sõprus“ maaeraldusele. Lautrikoht kohalikele kalameestele oli samas asukohas juba varem. Seda asjaolu kinnitasid suuliselt endise „Sõpruse“ kolhoosi esimees Ülo Vannas ning ka pikaajalisemad sadama kasutajad. Rajamisest peale kuni siiani on sadam olnud kohalike elanike ja harrastuskalapüüdjate kasutuses, vastupidiselt naabruses asuvale endisele kalurikolhoos „Hiiu Kalur“ sadamale, mida kasutasid nö ametlikud kalurid ja mis erastati põllumajandusreformi käigus 1990-ndatel aastatel. Praeguseks on see rekonstrueeritud lõbustuskohaks ning avalikuks kasutuseks paadiomanikele seal võimalust pole. Kassari paadisadama kasutajad on vaheldunud vastavalt huvidele ja vajadustele ning kuna põhilised tööd sadama ehitusel tehti 80-ndatel aastatel, siis igaühe panust töödesse on tagantjärgi raske hinnata. Osa neist - erinevad ettevõtted nagu omaaegsed Harju KEK, Hiiu KEK jt on oma tegevuse lõpetanud. Mitmed eraisikud on tänaseks surnud. Kolhoos ei andnud oma ehitustele vastavalt tolleaegsetele seadustele välja ehituslube, kuid kindel on, et tema pädevuses polnud maa eraldamine kellelegi teisele era- või juriidilisele isikule sadama ehitamiseks, vaid kolhoosi maaeraldusel asuva rajatise omanik sai olla ikkagi kolhoos ise.
  23. Käina vallale pole teada ühtegi dokumenti, mis tõendaks hoone omandi üleminekut uuele omanikule põllumajandusreformi käigus, kui kolhoos alguses reorganiseeriti ja seejärel tegevuse lõpetas. Selliseid dokumente ei esitatud sadamarajatiste peremehetuks tunnistamise käigus. Vabatahtlikud sadamaehitusse panustajad tegid seda vastavalt oma võimalustele huvist sadama kasutamiseks ning Käina vallale pole teada, et keegi peale Raivo Kallaste oleks väitnud end või enda poolt esindatavat organisatsiooni olevat mingis osas sadama omanik. Sadama ehitamise ajal ei olnud MTÜ Sadamaühing Kassari (edaspidi MTÜ) veel asutatud. Sadama kasutajad on aja jooksul moodustanud erinevaid seltsinguid ja ühinguid, kuid ei saa väita, et need oleksid üksteise õigusjärglased, kuna ka nende liikmed ei lange alati kokku. Sadama kasutamise tippajal 1980ndatel aastatel oli seal ca 30 paati nende omanikega. MTÜ asutasid vaid osad endistest kasutajatest. Samuti langeb ainult paar MTÜ asutajaliiget kokku praeguste sadama kasutajatega. Nimekirja on kantud need isikud, kellel on olemas aiaga piiratud sadama territooriumi väravavõti. Külakogukonna ja Käina Vallavalitsuse ühine huvi on, et Kassari paadisadam säiliks avaliku sadamana kohalikele elanikele. MTÜ tegevus pole olnud kuigi aktiivne, Käina Vallavalitsusele ei ole teada, et see ühing oleks intensiivselt tegelenud sadama hooldamisega, samuti pole sadamat pärast ühingu loomist arendatud. Sadamasse pole teadaolevalt viimase 20 aasta jooksul tehtud investeeringuid. Sadama parema käekäigu jaoks oleks hea, kui selle kasutajad tunneksid kindlustunnet tuleviku suhtes, seepärast tegi ka volikogu otsuse läbi rääkida sadama haldamise osas MTÜ-ga, mis võiks olla sadama kasutajaid ühendavaks juriidiliseks vormiks. Kahjuks pole MTÜ juhataja olnud koostööaldis ning pole olnud valmis Käina vallaga läbi rääkima ning ka teised ühingu liikmed ei ole näidanud üles initsiatiivi. 4
  24. Lisaks kaebuse esitaja poolt nimetatule on Korra punkti 7 kohaselt nimetatud võimaliku alusena ka „teised dokumendid“. Otsuse alusel on 08.04.2009 ehitisregistrisse kantud ümberhindamisaktidega muudetud sadamarajatiste omanikuna Käina Vallavalitsus. Otsuse preambulas on selgitatud, et antud juhul ei saa tugineda riikliku hooneregistri kande ja selle põhjal 28.05.1999 välja antud tõendile nr 1984, kuna MTÜ hooneregistrisse omanikuna kandmine ei põhine omandiõigust tõendavatel dokumentidel, milleks ei saa olla ei kasutusluba ega ka Käina vallavolikogu maaeraldus. Kasutusluba on dokument, mis antakse välja vastavalt ehitusseadusele ehitise kasutamiseks ning asjaolu, et Käina Vallavalitsus on ekslikult nimetanud kasutusloa andmisel hoone omanikuna MTÜ-d, ei tõenda iseseisvalt omandiõigust. Puuduvad andmed ühegi tehingu kohta, millega MTÜ oleks sadama rajatisi omandanud, samuti ei saanud MTÜ neid ise ehitada, sest ehitamise ajal polnud teda veel loodud. MTÜ liikmeid võis ehitamisel osaleda, kuid nad pidid olema teadlikud, et neil puudus õiguslik alus kolhoos „Sõprus“ maale neile kuuluva ehitise püstitamiseks, valminud ehitis sai tolleaegsete seaduste kohaselt kuuluda ikkagi vaid maaeralduse omanikule. Kuna hilisemaid tehinguid pole toimunud, tõendab sadamarajatiste algset omandiõigust seega kohalikele elanikele üldteada fakt, et sadamarajalised on püstitatud endise kolhoos „Sõprus“ maadele. Kolhoosi „Sõprus“ reorganiseerimise ja hilisema likvideerimise järel jäi sadam seega peremeheta omandiks.
  25. Vastavalt AÕSRS § 14 lõikele 1 on ehitis püstitatud õigusliku aluseta kui ta on püstitatud maakasutusõiguseta või ehitusloata. Kassari paadisadama ehitiste alusel maal oli ehitamise ajal maakasutusõigus kolhoosil „Sõprus“ ning ehitusloa sai sellele anda kolhoosi „Sõprus“ juhatus. Sellise loa andmist kolhoosi juhatuse poolt on suuliselt Käina Vallavalitsusele kinnitanud endine kolhoosi esimees Ülo Vannas. Kirjalikku juhatuse otsust ei pruugi olla säilinud. Kuna need faktid tegi Käina Vallavalitsusele algselt teatavaks oma 28.10.2004 saadetud kirjas MTÜ nimel Raivo Kallaste, siis selles, et ehitised on püstitatud õiguslikul alusel kolhoosi „Sõprus“ maale, vaidlusi olla ei tohiks. Otsuse põhjenduste osa punktis 4 toodud fakt, et Kassari sadamahoone ja kai on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt, viitab seejuures just AÕSRS § 14 lõikes 1 toodud „Sõpruse“ kolhoosi poolt antud ehitusloa olemasolule ja õiguslikule omanikule, mitte konkreetsete ehitajate isikutele.
  26. Viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-05 on asjakohatu, kuna Kassari sadama vaidlusaluste ehitistega pole toimunud mingeid ostu-müügitehinguid ega muid toiminguid, mille juures oleks varem hinnatud nende omandiõigust. Asjaolu, et Käina Vallavolikogu on oma 06.08.1997 otsuses nr 92 „Teenindamiseks vajaliku maa määramine“ kirjeldanud määratavat maad kui „Paadiühistu „Kassari“ kuuluva sadamahoone ja kai juurde Kassari külas“ on vaid kirjeldava laadiga ja ilmselt süvenematusest tehtud eksitus, kuna mingeid omandiõiguse dokumente selle otsuse tegemise puhul aluseks ei võetud. Ka ei ole Käina Vallavalitsusel teada, mismoodi on Paadiühistu „Kassari“ ja MTÜ omavahel seotud. Otsuse punktis 2 on selgitatud põhimõtteliselt sama mõtet, mida aimab edasi viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas 3-3-1-58-03, et tegemist on teenindusmaa määramisega konkreetsete ehitiste juurde, mitte uue maaeraldusega isikule, kellel selles asukohas puuduvad ehitised või varasem maaeraldus.
  27. Otsuse punkt 3 ei tulene mitte otsuse põhjenduste osa punktis 2 toodust, vaid vajadusest teenindusmaa suurus ja piirid viia vastavusse
  28. a kehtestatud üldplaneeringuga ja 5 maakorralduslike nõuetega, sobitades piiri vahepeal moodustatud naaberkatastriüksuste piiridega. Praegu kehtiva vallasisese asjaajamiskorra kohaselt on teenindusmaa määramine vallavalitsuse pädevuses, oma varasema vastava otsuse sai tühistada aga vaid volikogu. Ilma volikogu poolt varasemat otsust tühistamata ei saa vallavalitsus asuda uut, praegusaegsele olukorrale vastavat otsust tegema. Uute teenindusmaa piiride määramisel arvestab Käina Vallavalitsus kõigi vajalike asjaoludega ning vastavalt üldplaneeringule tuleb teenindusmaa ilmselt määrata oluliselt suuremana, kui see oli tühistatud otsuses (ca 2 ha). Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas kahjustab teenindusmaa määramise tühistamine tema huve või rikub tema õigusi.
  29. Kassari paadisadama kaudseteks valdajateks võib pidada isikuid, kellel on sellele ligipääs (näiteks territooriumi värava võti) ja kuna enamus praegusi kasutajaid ei ole MTÜ liikmed, siis ei saa väita, et sadam on MTÜ valduses. Pole ka mingeid andmeid, et see oleks kunagi tema täielikus valduses olnud. Senistel kasutajatel puudub teadaolevalt õiguslik alus sadama valdamiseks. Sadam on pärast nõukogude okupatsiooni lõppemist, kui lõppes ka tolleaegsete eeskirjade järgi nõutud ja sadamakasutajate poolt korraldatud ööpäevaringne valve sadamas, ja järgnenud omandireformi olnud konkreetse peremeheta ja seda on kasutanud kõik, kes on soovinud. Mingit kasutamise korda või arvestust kasutajate üle pole peetud, investeeringuid sadamasse pole tehtud, sadama ehitiste hooldamise kohta puuduvad igasugused andmed ja nähtavad füüsilised tõendid. Mõni aeg tagasi vahetasid kasutajad vaid sadama värava lukku, kuna vana oli kulunud. Käina Vallavalitsusele pole ka teada, et oleks kogutud mingeid liikmevõi kasutustasusid ega tehtud sadama heaks mingeid muid kulutusi. Kaebusele lisatud dokumentide kohaselt on vaid 18.08.1997 sadama ehitiste inventariseerimise eest hooneregistri jaoks esitatud arve summas 512.20 Paadiühistule „Kassari“. Ei ole teada, mismoodi on Paadiühistu „Kassari“ ja MTÜ omavahel seotud. MTÜ ei ole käitunud sadama omanikuna ega oma sadama territooriumil mingit esemelist vallasvara ega hoia seal ühtegi paati. Paadiomanikud ja teadaolevad kasutajad on kõik eraisikud. Pole teada, kas MTÜ on pärast oma asutamisest üldse reaalselt tegelenud oma põhikirjaliste tegevuste või millegi muuga. Kuna puuduvad sadama ehitiste omandiõigust tõendavad dokumendid, siis ei saa MTÜ sadama ehitisi kasutada. MTÜ ei ole esitanud Käina vallale avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde vastavalt maareformi seadusele ega teinud mingeid muid taotlusi kinnisomandi moodustamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  30. Vabariigi Valitsuse
  31. augusti
  32. a määruse nr. 211 „Peremehetu ehitise hõivamise kord“ (edaspidi Kord) p 1 kohaselt reguleerib kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahvi 13 lõike 2 alusel, kusjuures kord ei laiene õigusliku aluseta püstitatud ehitisele. AÕSRS § 14 lg 1
  33. lause kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivalt ühenduses, asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Seega õigusliku aluseta püstitatud ehitise hõivamine Korra alusel võimalik ei ole. Vastustaja on seletuses kohtule asunud seisukohale, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Käina vallas, Kassari külas asuvad Kassari paadisadama ehitised (sadamahoone, ehitisregistri kood 115012293, kuur-kuivkäimla, ehitisregistri kood 115012294 ning paadibassein ja kai, ehitisregistri kood 220378286) on püstitatud õiguslikul alusel kolhoosi „Sõprus“ maale (seletuse lk. 3, toimiku lk. 40; kohtuistungi protokolli lk. 6, toimiku lk. 38). Küll aga on poolte vahel vaidlus selle üle, kas eeltoodud hooned püstitas kaebuse 6 esitaja õiguseellane või püstitas need kolhoos „Sõprus“, kes on tegevuse õigusjärgluseta lõpetanud. Viimasel juhul oleks vastustaja arvates tegemist peremehetute ehitistega.
  34. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Kassari paadisadama ehitustöid tehti 1980-ndatel aastatel, mil Planeerimis- ja Ehitusseadus, mis pani kohalikule omavalitsusele kohustuse väljastada ehitusele ehitusluba (PES) veel ei kehtinud (PES jõustus 22.07.1995). Seega tuleb järeldada, et kaebuse esitajal puudus käesoleval juhul võimalus tõendada enda omandiõigust Kassari paadisadama ehitistele kohaliku omavalitsuse poolt PES alusel väljastatava ehitusloa alusel. Vaidlus puudub ka selle üle, et ehitised asuvad endise „Sõpruse“ kolhoosi maal, millest tulenevalt leiab vastustaja, et loa teisele isikule enda maale ehitamiseks sai anda ainult „Sõpruse“ kolhoos. Kohus nõustub vastustaja eeltoodud järeldusega. Vastustaja seletusest (lk. 3, toimiku lk. 40) ilmneb, et endine „Sõpruse“ kolhoosi esimees ongi suuliselt Käina Vallavalitsusele kinnitanud loa andmist Kassari paadisadama ehitiste ehitamiseks. Eeltoodud väidet kinnitab MTÜ Sadamaühing Kassari kiri Käina Vallavalitsusele (toimiku lk. 47), kus selgitatakse: „Olemasoleva ehitise ehitust alustasime juba 1980-ndate lõpus. Enne hoone ehituse algust kooskõlastasime maakasutuse „Sõpruse“ kolhoosi esimehe, praeguse Käina Vallavolikogu liikme Ülo Vannasega.“
  35. Käina Vallavolikogu
  36. augusti
  37. a otsusega nr. 92 on määratud Paadiühistu „Kassari“ omandis olevate sadamahoone ja kai aluse ja nende teenindamiseks vajalik maa 0,15 ha (toimiku lk. 23). Toimikus on ka ehitiste eksplikatsioonimaterjalid, millele on 09.06.1997 alla kirjutanud kaebuse esitaja seaduslik esindaja R. Kallaste (toimiku lk. 55-56).
  38. augustil
  39. a on OÜ Hioma esitanud Paadiühistule „Kassari“ arve nr. 366 kuuri ja kuivkäimla mõõtmise, põhi- ja kõrvalhoonete mahu arvutamise, basseini mõõtmise, hoonete krundil sidumise ja hooneregistrisse kandmise eest (toimiku lk. 22). Käina Vallavalitsus on
  40. mail
  41. a andnud majandushoonena kasutatavale puhkemajale ehitise kasutusloa. Hoone omanikuna on märgitud MTÜ Sadamaühing Kassari. Kasutusloal on märge, mille kohaselt anti ehitusdokumendid kohalikule omavalitsusele üle
  42. mail 1998 (toimiku lk. 15). Eesti Riikliku Hooneregistri Hiiu maakonnatalituse
  43. mai 1998 tõendi nr. 1984 järgi on puhkemaja, kuur-kuivkäimla ja paadi basseini omanikuks MTÜ Sadamaühing Kassari (toimiku lk. 14). Kaebuse esitaja seaduslik esindaja on nii kirjalikus seletuses Käina Vallavolikogule (toimiku lk. 52) kui ka kohtuistungil selgitanud, et MTÜ Sadamaühing Kassari on registrisse kantud 15.05.1998 ning enne nimetatud kuupäeva eksisteeris ühing Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari nime all, olles registreeritud Käina Küla TSN Täitevkomitees ja Käina Vallavalitsuses. Kohus loeb eeltoodud tõendite ja seletustega tuvastatuks, et kaebuse esitaja oli Paadiühistu Kassari ja Sadamaühistu Kassari õigusjärglane. Nagu nähtub kohtule esitatud tõenditest, puudusid ka vastustajal kasutusloa väljastamisel kahtlused kaebuse esitaja õigusjärgluses. Samuti saab eeltoodud tõendite põhjal järeldada, et „Sõpruse“ kolhoosi esimees kooskõlastas maakasutuse ning lubas ehitustöid teostada kaebuse esitaja õiguseellasel, mitte iseendal või mõnel kolmandal isikul. Haldusasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et ehitustöid oleks teostanud kolhoos „Sõprus“. Samuti ei saa kohus nõustuda vastustaja seisukohaga selles, nagu ei omaks kasutusloal märgitud ehitiste omanik asjas mingisugust tähtsust. Käina Vallavalitsuse poolt
  44. mail 1998 MTÜ-le Sadamaühing Kassari kasutusloa andmise ajal kehtinud PES § 58 lg 2 kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Nagu eelpool viidatud tõenditest nähtub, ehitusdokumendid kohalikule omavalitsusele käesoleval juhul ka üle anti. Riigikohus asus 20.10.2003 otsuses 7 haldusasjas nr. 3-3-1-62-03 seisukohale (p-d 10 ja 11), et kasutusloa andmine on kaalutlusõiguslik otsus, mille langetamisel ei või kohalik omavalitsus piirduda vaid ehitise projektikohasuse formaalse kontrolliga. Kasutusloa andmise välistab ka see, kui ehitise kasutamine kavandatud otstarbel oleks õigusvastane, näiteks rikuks ümberkaudsete elanike õigusi. /…/ Kui kasutusloa andmisel ilmneb, et ehitusluba ei olekski tohtinud välja anda, sest ehitusprojekt ei olnud nõuetekohane, ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastades seda viga tähelepanuta jätta. Vea ilmnemisel tuleb kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve. Kasutusloa andmise ajal kehtinud PES § 59 p 5 kohaselt oli ehitise omanik kohustatud tagama ehitise kasutusloakohase kasutamise. Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et kohalik omavalitsus pidi väljastama kasutusloa ehitise omanikule, olles eelnevalt kuulanud ära ka võimalike kolmandate isikute vastuväited. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et ükski kolmas isik peale kaebuse esitaja oleks väitnud omandiõigust vaidlusalustele ehitistele. Seega, võttes aluseks Riigikohtu halduskolleegiumi 27.09.2001 otsuse haldusasjas nr. 3-3-1-39-01, mille p-st 5 tuleneb, et halduskohus on haldusakti õiguspärasuse hindamiseks pädev tuvastama asja omaniku, tuvastab kohus Kassari paadisadama ehitiste kuuluvuse kaebuse esitaja õiguseellasele ning käesoleva otsuse tegemise aja seisuga kaebuse esitajale.
  45. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 1 sätestab: „Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks.“ Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2
  46. lause sätestab: „Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Riigikohtu halduskolleegium on
  47. detsembri
  48. a haldusasjas nr. 3-3-1-19-05 (p-s 10) leidnud, et selle sätte eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik. Selle sättega ei ole soovitud anda kohalikule omavalitsusele õigust sekkuda tehingutesse. Tehingusse saab sekkuda isik, kelle omandiõigust on rikutud. AÕS § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Riigikohtu halduskolleegium on 27.09.2001 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-39-01 (p. 3) leidnud: „Tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Seega, otsustades vastavalt Korra p-le 10, kas asi on peremehetu või mitte, on võimalik tuvastada üksnes ehitise tegelik peremehetus. Delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid AÕS § 96 lg-s 3 sätestatud peremehetuse tekkimise alustest. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu ta peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab vaidlustamata volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega.“ Eeltoodust saab järeldada, et vallal puudub õigus asuda hõivamise menetluse käigus soovitud eesmärgi saavutamiseks ümber reguleerima olemasolevaid õigussuhteid. Käesolevas hõivamismenetluses puudusid kolmandad isikud, kes oleksid vaidluse alla seadnud kaebuse esitaja omandiõiguse Kassari paadisadama ehitistele.
  49. Korra p 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused. Kohus on seisukohal, et tuginedes eeltoodud tõenditele oli vastustajal Korra p 7 alusel võimalik tuvastada, et Kassari paadisadama ehitised ei olnud peremehetud, vaid nende omanikuks oli MTÜ Sadamaühing Kassari. Vastustaja ei ole käesoleva haldusasja menetluses põhjendanud, miks ta ei täitnud 8 ehitise omaniku kindlakstegemisel Korra p-s 7 sätestatut. Selle asemel on vastustaja vaidlustatud otsusega kunstlikult tekitanud aluseid Kassari paadisadama ehitiste peremehetuks tunnistamiseks, tühistades hõivamise menetluse raames Käina Vallavolikogu
  50. augusti
  51. a otsuse nr. 92, viitega selle vastuolule Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1997 otsusega nr. 92 „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“, mille p-ga 3 lõpetati maa tähtajata kasutusse andmine. Kohus märgib, et tühistatud otsuse pealkirjast nähtuvalt ei olnud selle eesmärgiks kaebuse esitajale tähtajatuks kasutuseks maa eraldamine, vaid kaebuse esitaja omandis olevate ehitiste aluse ja ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine. Seega oleks Käina Vallavolikogu saanud otsuse tühistada vaid olukorras, kus ta oleks tuvastanud, et ehitised ei kuulu kaebuse esitajale. Vaidlustatud otsuse p-s 4 selgitab Käina Vallavolikogu, et „Kassari sadamahoone ja kai on püstitatud kolhoosi „Sõprus“ poolt kolhoosi „Sõprus“ maakasutusele õiguslikul alusel.“ Nagu kohus on juba märkinud, puuduvad käesolevas haldusasjas igasugused tõendid eeltoodud väite kinnituseks. Kohus on ühtlasi seisukohal, et eeltoodud otsuse tühistamine oleks pidanud toimuma hõivamisest eraldiseisvas haldusmenetluses, arvestades HMS § 66 ja 67 sätteid. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks käesoleval juhul eeltoodud sätetes sisalduvaid põhimõtteid järginud.
  52. Korra p 3 kohaselt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvi 96 lõikele
  53. Korra p 4 kohaselt on omanik lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle. Valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvile
  54. Korra p. 5 kohaselt ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada. Kaebuse esitaja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil vande all antud seletuse (toimiku lk. 86) ning haldusasja materjalide põhjal saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole valdusest ehitistele omandist loobumise tahtega loobunud ega väljendanud ka Käina Vallavalitsusele sellekohast soovi. Seega on vastustaja Korraga vastuolus tuvastanud vaidlusaluste ehitiste peremehetuse. Kaebus tuleb rahuldada. 22.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja lepinguline esindaja taotles kohtuistungil Käina vallalt kaebuse esitaja kasuks kohtukulude, summas 28 685, 80 krooni ning riigilõivu, summas 450 krooni (kokku 29 135 krooni ja 80 senti) väljamõistmist. Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co arve, teostatud tööde spetsifikatsioon ning panga väljavõte arve tasumise kohta. Kohus on seisukohal, et õigusabikulude osutamine ja nende eest tasumine on tõendatud ning taotlus tuleb rahuldada. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.