← Eesti

3-10-846/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juunil 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-846 Haldusasi K. V. kaeb

§ 22lg 4) on vastuolus Põhiseaduse § 10-ga ning tuleb jätta kohaldamata.

Kaebuse esitaja jäi lapseootele xxxx. a xxxxxxxxxx. Kuna lapse saamine tähendas kaebaja jaoks väga arvestatavaid rahalisi kulutusi, oli vastava otsuse tegemise üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ning teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt vastavalt kuni 06.07.2009 kehtinud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 18 lg 51 ja § 18 lg 52 alusel 50% ulatuses. Vastav regulatsioon kehtis katkematult alates 01.09.2003, sh ajal, mil kaebaja tegi oma otsuse perekonna suurenemise kohta.

  1. Õppelaenu kustutamise lubaduse tähtsust noore pere lapse planeerimisel on raske üle hinnata. Antud otsuse tegemisel kaalus kaebaja enda majanduslikke võimalusi, kohustusi, õigusi ning tegi sellest lähtuvalt otsuse, kas tal on majanduslikult võimalik endale lapse saamist lubada. Õigusena võeti õigustatult arvesse ka riigipoolset lubadust kustutada lapse sünni korral 50% ligi 100 000 (intressidega 118 989) kroonisest õppelaenust. Kui kaebajal oleks olnud võimalik ette aimata riigi otsust lõpetada õppelaenude kustutamine, ei oleks ta teinud positiivset otsust lapse saamise kohta, sest see ei oleks olnud majanduslikult võimalik. Kaebaja jäi lapseootele xxxx. a xxxxxxxxxx ning riik lõpetas õppetoetuste kustutamise 01.07.
  2. Seega oli kaebaja olnud lapseootel umbkaudu x kuud ning tal puudus võimalus enda otsust uute õigusaktide valguses üle vaadata ning lapse saamisest loobuda.
  3. Kaebaja täitis kõik seaduses ettenähtud tingimused seisuga 26.09.
  4. Kaebaja võttis 2005., 2006.,
  5. ja
  6. aastal kokku 92 500 krooni õppelaenu; täitis Tallinna Majanduskoolis 21.02.2009 õppekava (80128, turundus) täies mahus; elab alaliselt Eestis; kasvatab alla viie aastast last; on ainuke vanem, kes taotleb õppelaenu osalist kustutamist seoses lapse sünniga. Riigi
  7. a teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lg 4 kohaselt muudeti varemkehtinud sätet nii, et eelpool loetletud kriteeriumid peavad olema täidetud

  1. juuliks
  2. a. Hiljem kriteeriumi täitnud isikute õppelaenu ei kustutata. Seadus kuulutati välja
  3. juunil
  4. Kaebaja täitis eespool märgitud kriteeriumid xx.xx.xxxx seisuga. Kuigi kaebaja sai seaduse väljakuulutamisel teada, et vajalikud kriteeriumid peavad olema täidetud
  5. juuliks
  6. a, on rasedus bioloogiliselt determineeritud protsess ning kaebajal ei 2 olnud seaduse muudatustest teada saades enam võimalik selle kulgu muuta. Seega lähtus kaebaja pere planeerimiseks vajalike finantsotsuste tegemisel heauskselt riigipoolsest lubadusest, et riik hüvitab tema õppelaenu maksed õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohaselt.
  7. Kaebaja palub kohtul tunnistada Riigi
  8. a teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lg 4 kui otsuse aluseks olev õigusnorm PS §-ga 10 vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. märtsi 1999 lahendi nr 3-4-1-2-99 kohaselt on PS §-s 10 sätestatud, et PS teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad PS mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus Põhiseadusega. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Seejuures tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt seadusandjal arvestada õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipidega. Nimetatud printsiipidest tuleneb omakorda seadusandja kohustus tagada seadusemuudatustega kohanemiseks mõistlik ajavahemik seaduse muutmise ja selle jõustumise vahel. Riik on kohustatud käituma etteaimatavalt.
  2. Seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäi vaid neli tööpäeva, mis ei ole kindlasti piisav, et isikul oleks võimalik kohaneda ning oma finantsilised ressursid ümber korraldada. Isegi juhul, kui kõik kriteeriumid oleksid faktiliselt seaduse väljakulutamise hetkel olnud täidetud, ei oleks füüsiliselt olnud võimalik kõiki dokumente (näiteks sünnitunnistus) ettenähtud ülilühikese aja jooksul korda saada. Riik on võtnud kasutusele kaebajat väga oluliselt koormava abinõu: lõpetada lubatud õppelaenu kustutamine täielikult, väga ootamatult ning ülilühikese etteteatamise ajaga. Tõenäoliselt püüti abinõuga majanduslikult keerulisel ajal hoida kokku ressursse riigieelarves. Sarnase tulemuse oleks võinud riik saavutada ka kasutades kaebajat vähem koormavaid abinõusid - näiteks vähendada õppelaenu kustutatavat summat või peatada kustutamine mingiks fikseeritud ajaperioodiks. Samuti oleks riigil olnud võimalik lükata õppelaenu kustutamine edasi riigile majanduslikult paremale ajale (selline riigipoolne lubadus oleks andnud kaebajale mingisugusegi võimaluse õppelaenu kustutamise arvelt finantse leida, näiteks võtta laenu või müüa nõue riigi vastu). Riigi
  3. a teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

arutamise stenogrammist on näha, et riigikogu isegi ei ole püüdnud leida mõnda isikut vähem koormavat abinõu. Seega ei ole antud abinõu vajalik. Abinõu ei ole mõõdukas. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kuna õigusliku ootuse näol on tegu demokraatliku riigi põhiseaduses sätestatud aluspõhimõttega, siis oleks selle rikkumise vabandatavaks muutmiseks vaja väga olulist avalikku huvi. Õppelaenude kustutamise näol ei ole tegemist riigieelarve mastaape arvestades sellise kokkuhoiuga, mis ähvardaks riiki pankrotiga või omaks avaliku huvi seisukohast mingit muud väga olulist mõjupunkti. Järelikult ei oma õppelaenude kustutamisele minev ressurss sellist avalikku huvi, mis muudaks vabandatavaks nii ulatusliku põhiseadusliku aluspõhimõtte rikkumise. Teiselt poolt on õppelaenude kustutamise lõpetamisel väga oluline negatiivne mõju kaebaja majanduslikule olukorrale. Seetõttu ei ole käesolev meede ka mõõdukas. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT

  1. Vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioonile oli õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ÕÕS) § 18 lõike 51 kohaselt ühel kuni 5-aastast last kasvataval vanemal, kes elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse või Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses või on resident tulumaksuseaduse tähenduses ja kes on lõpetanud õppe ÕÕS § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus. ÕÕS § 28 lõike 10 kohaselt kuni
  2. a
  3. juulini kehtinud § 18 lõikes 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutustele esitatud enne
  4. a
  5. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel kehtinud korras.
  6. Õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks pidi taotleja krediidiasutusele esitama taotluse koos Vabariigi Valitsuse 23.08.2004 määruse nr 279 „Kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja kord“ § 3 lõigetes 1 ja 2 loetletud dokumentidega. Sotsiaalkindlustusametisse saabus 16.03.2010 K. V.a poolt posti teel esitatud taotlus riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses lapse sünniga xx.xx.xxxx. Taotlusele oli lisatud ka lapse sünnitunnistus. ÕÕS § 1 lõikes 4 on sätestatud, et nimetatud seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid. HMS § 14 lg 5 kohaselt kehtestatakse taotluse esitamise tähtaeg seadusega või selle alusel. ÕÕS § 28 lg 10 kohaselt menetleb Sotsiaalkindlustusamet taotlust, mis on krediidiasutustele esitatud enne
  7. a
  8. juulit. Seega sai õppelaenu osalise kustutamise taotlusi esitada krediidiasutustele kuni 30.06.
  9. Kuna K. V. laps sündis xx.xx.xxxx, ei olnud tal seaduses sätestatud tähtajaks täidetud õppelaenu osalise kustutamise tingimused.
  10. Riigi
  11. a eelarve seadusega seonduvalt

§ 22lg 4 ei ole Põhiseadusega vastuolus.

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuse nr 3-4-1-20-04 kohaselt : „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldiselt lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada on seadusandja pädevuses.“ Õppelaenu osalise kustutamise eesmärgiks selle kehtestamise ajal, aastal 2004, oli ennetada ja leevendada väikeste lastega perede võimalikke majanduslikke raskusi. Sama riski leevendamisele on sisuliselt suunatud ka vanemahüvitise seadus, mille eesmärgiks on vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seosese lapse sünniga ja hüvitada väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Seejuures tagab vanemahüvitis kõigi lapsevanemate õigused võrdselt, eristamata seda, kas lapsevanem on eelnevalt võtnud õppelaenu või laenu mõnel muul otstarbel. Võrreldes

  1. aastaga on pikenenud ka vanemahüvitise maksmise periood. Võimalikku majanduslikesse raskustesse sattumise riski aitab leevendada ka õigus õppelaenu maksepuhkusele kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni sellekohase taotluse esitamisel. Riik tasub sel perioodil krediidiasutustele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. 4 KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Sotsiaalkindlustusamet jättis 23.03.2010 kirjaga (toimiku lk. 12) kaebuse esitaja 12.03.2010 taotluse riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks Haldusmenetluse seaduse (edaspidi ka HMS) § 14 lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata ning tagastas selle põhjusel, et taotlus esitati pärast õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ka ÕÕS) § 28 lõikes 10 kehtestatud taotluse esitamise tähtaega. Kirja koostamise ajal kehtinud ÕÕS § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse ÕÕS-is ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 5 järgi kehtestatakse taotluse esitamise tähtaeg seadusega või selle alusel. Sotsiaalkindlustusameti 23.03.2010 kirja koostamise ajal kehtinud ÕÕS § 28 lõikest 10 tuleneb, et kuni 5-aastast last kasvatava vanema õppelaenu osalise kustutamise taotlust on võimalik menetleda ning õppelaenu kustutada vaid juhul, kui see on krediidiasutusele esitatud enne
  3. aasta
  4. juulit. Vaidlus puudub selle üle, et K. V. esitas avalduse posti teel otse Sotsiaalkindlustusametile ning 12.03.2010 koostatud avaldus saabus Sotsiaalkindlustusametile 16.03.
  5. Seega oli avaldus esitatud pärast seaduses ettenähtud tähtaega ning HMS § 14 lg 5 alusel oli Sotsiaalkindlustusametil õigus jätta avaldus läbi vaatamata ning see tagastada. Kaebuse esitaja kehtiva õiguse kohaldamist ei vaidlusta; kaebus tugineb kaebuse esitaja seisukohale, et Riigi
  6. a. teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

(edaspidi ka Lisaeelarve seadus) § 22 p 4 on Põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kohaldamata.

  1. Lisaeelarve seaduse § 22 p-ga 4 tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lõiked 51-
  2. Lisaeelarve seaduse § 23 lõike 2 kohaselt jõustus § 22 p 4
  3. aasta
  4. juulil. Kuni
  5. juulini
  6. a. kehtinud ÕÕS § 18 lg 51 sätestas: „Kuni 5-aastast last kasvataval ühel vanemal, kes elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse või Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses või on resident tulumaksuseaduse tähenduses ja kes on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus taotleda riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Kaebuse esitaja eksmatrikuleeriti Tallinna Majanduskoolist seoses õppekava täitmisega täies mahus
  7. jaanuaril
  8. a. Kaebuse esitajal sündis poeg G. M. xx. xxxxxxxxxx xxxx. a. Seega täitis kaebuse esitaja õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks vajalikud eeldused
  9. juulil kehtivuse kaotanud ÕÕS § 18 lõike 51 järgi alles xx. xxxxxxxxxx xxxx. a.
  10. Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 7 täiendati ÕÕS § 28 muuhulgas lõikega 10 järgmises sõnastuses: „

(10)Kuni
  1. aasta
  2. juulini kehtinud § 18 lõikes 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne
  3. aasta
  4. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel kehtinud korras.“ Nimetatud sättest tuleneb keeld, menetleda sättes viidatud isikute neid õppelaenu kustutamise taotlusi, mis on krediidiasutusele esitatud pärast
  5. aasta
  6. juunit. Eeltoodust saab omakorda järeldada, et säte välistas õppelaenu kustutamise nendele isikutele, kes ei olnud
  7. juuni
  8. a seisuga täitnud ÕÕS § 18 lõikes 51 sätestatud õppelaenu kustutamiseks vajalikke eeldusi ning esitanud avaldust õppelaenu kustutamiseks krediidiasutusele. Nimetatud redaktsioonis kehtis ÕÕS § 28 lg 10 nii kaebuse esitaja poolt taotluse esitamise kui ka selle läbi vaatamata jätmise ajal. Sotsiaalkindlustusamet on kaebuse esitaja avalduse läbi vaatamata jätmisel ja tagastamisel tuginenud ÕÕS § 28 lõikele
  9. Seega takistas Sotsiaalkindlustusametil kaebuse esitaja avalduse läbivaatamist ÕÕS § 28 lg 10, mitte kaebuse esitaja poolt viidatud 5 Lisaeelarve seaduse § 22 p 4, mistõttu saab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks sätteks pidada vaid ÕÕS § 28 lõiget
  11. Järgnevalt uurib kohus, kas ÕÕS § 28 lõikest 10 tulenev seadusandja otsus, mitte kustutada nende isikute õppelaenu, kes ei olnud
  12. juuni
  13. a seisuga täitnud õppelaenu kustutamiseks vajalikke eeldusi ning esitanud vastavat taotlust krediidiasutusele, on kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse printsiibiga. Tekkinud õiguspärast ootust on kaebuse esitaja põhjendanud sellega, et kui kaebuse esitaja oleks teadnud riigi otsusest lõpetada õppelaenude kustutamine, ei oleks ta teinud otsust lapse saamise kohta, sest see ei oleks olnud majanduslikult võimalik. Kohus märgib, et kuni 5-aastast last kasvatava vanema õppelaenu summa tagasimaksmata osa osalist kustutamist reguleerinud ÕÕS § 18 lõiked 51-58 lisati ÕÕS-i 21.04.2004 vastu võetud Eesti Vabariigi haridusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse §-ga
  14. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt on eelnõu koostajad õppelaenu kustutamise eesmärki selgitanud järgnevalt: „Lapse sünni ja kasvatamisega kaasnevad perele täiendavad kulutused. Õppelaenu tagasimaksmise kohustus suurendab veelgi väljaminekuid ning muudab noorte lastega perede majandusliku olukorra pingeliseks. Õppelaenu osalise kustutamise eesmärgiks on seega ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke raskusi.“ Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu samas, et seadusandja eesmärk oleks õppelaenu osalise kustutamise võimaluse ellukutsumisel olnud mõjutada noorte otsuseid lapse saamiseks ja suurendada seeläbi sündimust. Seega saab järeldada, et ÕÕS vaidlusaluste sätete eesmärgiks oli täiendava õiguse andmine lapsega vanemale. Seetõttu ei saanud kaebuse esitajal eraldi õppelaenu võtmisest, õppekava nominaalajaga täitmisest ega ka pere juurdekasvu planeerimisest tekkida veel õigust õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kaebuse esitaja õigus õppelaenu osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Seetõttu tuleb kohtul kindlaks teha, kas kaebuse esitaja õiguspärane ootus ÕÕS § 18 lõigete 51-58 kehtimajäämisele sai tekkida ka olukorras, kus tal veel eeltoodud sätetega tagatud õigust õppelaenu osalisele kustutamisele ei olnud.
  15. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  16. veebruari
  17. a. otsuses asjas nr. 3-3-1-6-02: „Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima“ (otsuse p 18). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  18. detsembri
  19. a otsuses asjas nr. 3-4-1-20-04 leidnud: „Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis
  20. aastal, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt „[…] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik“ (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  21. septembri
  22. a otsus asjas nr. III-4/A-5/94 – RT I 1994, 80, 1159)“ (otsuse p 13). Vaidlus puudub selle üle, et kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused täitis kaebuse esitaja alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebuse esitajal Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ning millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Kohus on seisukohal, et 6 õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist.
  23. Haldusasjas nr. 3-4-1-20-04 leidis kolleegium: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses“ (otsuse p 14). Käesoleval juhul oli seadusandja
  24. aastal väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda.
  25. aastal kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Kohus möönab, et seadusandja selline otsustus ei pruukinud ilmselt meeldida paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa otsustuse meeldivuse või mittemeeldivuse alusel piirata seadusandja õigust varasemaid õigussuhteid muuta. Samuti ei saa kohus kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ning millises suunas oleks seadusandja pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei leia kohus ÕÕS § 28 lõike 10 vastuolu Põhiseadusega. Kohtul puudub alus nii ÕÕS § 28 lõike 10 kui ka kaebuse esitaja viidatud Lisaeelarve seaduse § 22 p 4 kohaldamata jätmiseks.
  26. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.