Obsah (4)

§ 130§ 135§ 139§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-15567 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Ele Liiv, Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2010, Tallinnas Tsiviila

) § 44 lg 3. Laps sündis 27.01.1993.

§ 130

lg 1 kohaselt ei oma

tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.

§ 135

lg 1 kohaselt tuvastatakse

sätete alusel ainult isast põlvnemine, kui laps on sündinud või eostatud enne 01.01.1995. Kui hagi aegumise tähtaeg on enne 01.01.1995 lõppenud, siis kohaldatakse

§ 139lg 1 alusel varem kehtinud aegumistähtaega.

Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda APK §-st

1. Lapse sünnitunnistus on välja antud poolte ühise avalduse alusel 26.02.1993 ja sellest ajast pidi V. M. teadma, et ta on kantud sünniakti lapse isana. Tähtaeg kande vaidlustamiseks lõppes hiljemalt 26.02.
2. Kostja (vastuhagi esitaja) hageja taotlusega ei nõustu ja leiab, et kuigi laps sündis enne

-i jõustumist, on alus isa kande vaidlustamiseks tekkinud

-i kehtivuse ajal.

§ 135

käsitleb isast põlvnemise tuvastamist ja ei ole alust teha järeldust, et kehtiva

-i alusel saab tuvastada ainult isast põlvemist, mitte aga vaidlustada vanema kohta tehtud kannet. Vaheotsuse vastuhagi osas saaks teha alles pärast DNA ekspertiisi läbiviimist. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohtu 08.01.2010 otsusega jäeti V. M. vastuhagi M. M. vastu K. M. sünniaktis isa kande ebaõigeks tunnistamiseks rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata ja teha selleks TsMS § 449 lg 3 kohane vaheotsus, sest hageja on taotlenud aegumise kohaldamist. TsÜS § 143 alusel kohaldab kohus niisugusel juhul aegumist. Kuni 31.12.1994 kehtinud APK § 61 kohaselt võis sünniakti isana kantud isik vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai kande tegemisest teada või pidi teada saama. Lapse sünniakt on koostatud ja sünnitunnistus välja antud 26.02.1993. Pooled olid 02.07.1992 abielus ja vaidlust lapse sünniakti isa kohta kande tegemisest teadasaamise aja üle ei ole. Kohus asus seisukohale, et tähtaeg sünniakti kande vaidlustamiseks lõppes 26.02.1994. Hagi aegumise tähtaeg oli lõppenud enne 01.01.1995, s.o.

-i jõustumist ja seepärast tuleb

§ 139lg 1 alusel kohaldada varem kehtinud APK §-s 61 ette nähtud aegumistähtaega.

Asja 2 lahendamisel ei ole määrav, et alus isa kande vaidlustamiseks on tekkinud pärast 01.01.1995, sest

§ 135

lg 1 kohaselt tuvastatakse

-i sätete alusel ainult enne 01.01.1995 sündinud või eostatud lapse põlvnemine. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et

§ 135

lg 1 kohaselt tuleb

-i sätteid, s.h. hagi esitamise tähtaega ettenägevat, kohaldada ka enne 01.01.1995 sündinud lapse sünniakti kande vaidlustamisel.

§ 130

lg 1 kohaselt ei oma

üldjuhul tagasiulatuvat jõudu. Ühe erandi teeb § 135 lg 1 isast põlvnemise tuvastamise osas, kuid sünniakti kande vaidlustamise osas niisugune säte puudub. Seepärast kuulub hagi lahendamisele varem kehtinud seaduse alusel, millest tulenevalt on hagi aegunud. Asja lahendamisel ei saa lähtuda asjaolust, et kostja kahtlused isaduse osas võivad olla põhjendatud ja et sisulisi vastuväiteid ei ole hageja vastuhagile esitanud. Kostja oli 02.01.18.05.1992 vahistatud ja viibis vanglas. Laps sündis 27.01.

1. Ida-Tallinna Keskhaigla teatise kohaselt oli tegemist ajalise sünnitusega
2. rasedusnädalal. Hageja on piirdunud vaid üldise väitega, et kostja on lapse isa ja sünniakti kanne on õige. Samuti kinnitab hageja, et kostja on vanglasoleku ajal lühiajalisi puhkusi ja ennetähtaegset vabastamist taotledes nimetanud, et tal on väike laps. TsMS § 449 lg 3 kohaselt jääb kohtuotsus aegumise kohaldamise kohta vastuhagi osas lõppotsuseks ja hagi edasist menetlemist enam ei toimu. Apellatsioonkaebus V. M. palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta aegumine kohaldamata ning saata asi menetluse jätkamiseks otsuse teinud kohtule, jätta menetluskulud M. M. kanda. Asjas on vaja teha DNA-ekspertiis, seega ei ole vastuhagi kohta otsuse tegemine ringkonnakohtus võimalik. Apellant on seisukohal, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud ning kohus kohaldas vääralt materiaalõigust.

§ 135

puudutab isast põlvnemise tuvastamist ning ei ole alust teha järeldust selle kohta, et kehtiva perekonnaseaduse järgi saab tuvastada ainult isast põlvnemist, kuid mitte vaidlustada vanema kannet. Kuigi laps sündis APK kehtivuse ajal, tekkis alus isa kohta tehtud kande vaidlustamiseks juba perekonnaseaduse kehtivuse ajal, mis annab hagejale võimaluse vaidlustada kannet

§ 44alusel.

09.10.2009 istungil jättis kohus kostja taotluse aegumise kohaldamise kohta rahuldamata, seega 19.10.2009 kostja poolt teistkordse sama taotluse esitamine ning selle rahuldamine ei ole põhjendatud. TsMS § 200 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Sama pagarahvi lg 2 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. V. M. vastuhagi on esitatud 21.06.2006, kuid taotlus aegumise kohaldamiseks on esitatud alles

1. oktoobris, seega on kostja käitunud pahauskselt, venitas protsessi, taotles mitu korda istungi edasilükkamist, keeldus eksperdi juurde ilmumast, keeldus 09.10.2010 istungil DNA-ekspertiisi läbiviimiseks kohtumääruse vastuvõtmisest. Eeltoodust lähtuvalt pidi kohus jätma aegumise taotluse rahuldamata, kuna see ei olnud esitatud õigeaegselt ning ei põhjendatud, miks ei ole taotlust varem esitatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. 3 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et nõue on aegunud ning seetõttu tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. 1.jaanuarini 1995 kehtinud APK §-s 61 on sätestatud üheaastane tähtaeg sünniakti kande vaidlustamiseks. Vaidlustada sai kannet ühe aasta jooksul päevast, mil lapse isana kantud isik sai teada või oleks pidanud teada saama kande tegemisest. Maakohus tuvastas, et lapse sünniakt on koostatud ja sünnitunnistus välja antud 26.02.1993, pooled olid 02.07.1992 abielus ja vaidlust lapse sünniakti isa kohta kande tegemisest teadasaamise aja üle ei ole. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 9.01.2008 otsuses nr 3-2-1-131-07 asunud seisukohale, et APK § 61 üheaastane tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg, mistõttu võib hageja esitada hagi vanema kande vaidlustamiseks, kuid tema hagi võidakse jätta rahuldamata, kui kohustatud pool esitab taotluse aegumise kohaldamiseks ja kohus tuvastab, et nõue on aegunud. Käesolevas tsiviilasjas taotles kostja aegumise kohaldamist ja kohus on õigesti tuvastanud, et nõue on aegunud. Seega on kohus põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Õige on, et maakohus on 9.10.2009 kohtuistungil asunud ekslikule seisukohale, et taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd seda ei esitatud õigeaegselt. TsÜS § 143 järgi kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sisalda sätet, millal peab olema vastav taotlus esitatud. Kostja juhtis kohtu tähelepanu ekslikule seisukohale taotluse rahuldamata jätmisel 19.10.
2. TsMS § 651 lg 2 kohaselt poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Seega oli kostjal õigus taotleda aegumise kohaldamist maakohtus ning kohus pidi selles osas võtma seisukoha, mida ta otsuses ka tegi. Apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust teha maakohtust erinevat otsust. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis menetluskulud jäävad apellandi kanda. Mare Merimaa Ele Liiv Imbi Sidok 4