3-09-2800/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2010, Jõhvi 3-09-2800 A. S kaebused Viru Vangla 28.09.2009 käskkirja nr 6-3/2249-D tühistamiseks ning selle ja 14.10.2009 käskkirjadega nr 6-3/2355-d ja 6-3/2356-D ja 20.10.2009 käskkirjaga nr 6-3/2407-D tekitatud kahju hüvitamiseks
2. veebruar 2010 A. S ja Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Jätta A. S kaebused täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta kokku 2250 krooni suurused riigilõivud Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 28.09.2009 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/2249-D (toimiku 3-09-2800 leht 29), millega karistati vahistatu A. s vangistusseaduse § 67 punkt 1 ja Viru Vangla kodukorra punkti 8.1.1 nõude rikkumise eest 5 päeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Käskkirjas märgiti, et 16.09.2009 hommikuse loenduse ajal keeldus A. S täitmast valvuri korraldust seista oma voodi kõrvale. 14.10.2009 koostati kaks käskkirja numbritega 6-3/2355-D ja 6-3/2356-D (toimiku 3-09-2800 lehed 45 ja 57), milledega karistati A. S samade sätete alusel 27.09.2009 ja 28.09.2009 õhtuste loenduste ajal toimunud sarnaste rikkumiste eest sama pikkade kartserisse paigutamistega. 20.10.2009 on A. S distsiplinaarkorras karistamise kohta koostatud käskkiri nr 6-3/2407-D (toimiku 3-09-2800 leht 69), millega määrati kümne päeva pikkune kartserisse paigutamine selle eest, et 23.09.2009 hommikuse loenduse ajal ei allunud ta korraldusele seista oma voodi kõrvale ja öelda oma nimi ning kasutas vanglaametnikuga suheldes ebatsensuurset väljendit. 1 1 30.11.2009 esitas A. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse käskkirja nr 6-3/2249-D tühistamiseks ja tekitatud 10 000 krooni suuruse kahju hüvitamiseks (toimiku 3-09-2800 leht 1). 01.12.2009 ja 03.12.2009 esitas ta kaebused ka teiste eelnevalt nimetatud käskkirjade suhtes (toimikute 3-09-2840, 3-09-2841 ja 3-09-2862 lehed 1), kuid palus neis üksnes 10 000 ja 15 000 krooni suuruste kahjusummade hüvitamist. Kaebustes selgitas A. S oma käitumise põhjuseid ning viitas põhiseaduse § 12 ja § 19 tulenevale isikute võrdsusele, vabale eneseteostusele ning teiste isikute ja seaduse arvestamise kohustusele. 08.12.2009 koostatud määrustega (toimiku 3-09-2840 leht 12, toimiku 3-09-2841 leht 12 ja toimiku 3-09-2862 leht 8) liitis kohus kõik kaebused ühisesse menetlusse. Viru Vangla kirjalikes vastustes (toimiku 3-09-2800 lehed 24-28, 41-44, 53-56 ja 65-68) paluti kaebusi mitte rahuldada ja leiti, et need on alusetud. Seejuures kirjeldati iga kaebust eraldi käsitledes oma seisukohti nii kaebaja rikkumiste kui käskkirjade aluseks olevate õigusaktide sätete suhtes ja märgiti Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-103-06 tuginedes, et kinnipeetava arusaam seadustest ja talle antud korralduse seaduslikkusest ei anna õigust selle täitmisest keelduda. Veel märgiti, et käskkirjad nr 6-3/2355-D ja 6-3/2356-d pole täitmisele pööratud, vangistusseaduse § 101 lg 3 kehtestatud ühe kuuline täitmisele pööramise tähtaeg on nende suhtes möödunud ja seega pole kaebajale mingit kahjulikku tagajärge saabunud, käskkirjad nr 6-3/2249-D ja nr 6-372407-D on küll täidetud, kuid ainuüksi sellest asjaolust mittevaralist kahju ei teki. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalikult esitatu juurde. A. S selgitas kohtule sõna „loendus„ tähendust ning väitis, et nime ütlemine ja püsti tõusmine alandavad tema eneseväärikust ja võivad rikkuda tervist. Ta kirjeldas kartseris kehtivaid piiranguid, pidas neid tema Euroopa Vanglareeglistikust tulenevate õiguste rikkumiseks ja tekitatud kahjuks ning väitis, et peab täitma ainult selliseid korraldusi, mis ei riku tema õigusi. Veel väitis kaebaja, et on kõik määratud kartserikaristused ära kandnud. Eve Kangro olulisi täiendusi ei esitanud ja jäi selle juurde, et kinnipeetav peab täitma talle antud korraldusi. KOHTU PÕHJENDUSED A. S kaebustega vaidlustatud Viru Vangla käskkirjades on kaebajale süüks pandud seda, et loenduste ajal kambris keeldub ta püsti tõusmast, voodi kõrval seismast, oma ees- ja perekonnanime ütlemast ning kasutab vanglaametnikega suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Eelvangistuse täideviimise korda reguleerib vangistusseadus. Kõik vaidlustatud käskkirjad on antud selle seaduse § 100 lg 1 p 3 alusel, milles kehtestatu kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada vahistatule muude distsiplinaarkaristuste hulgas ka kuni 30 päeva pikkust kartserisse paigutamist. Eelvangistuse kandmise täpsemad tingimused ja kord sisaldub Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas, loenduse mõistet ja läbiviimise korda selles määratletud pole ning § 10 lg 3 kohaselt on vastav õigus vaid vangla direktoril. See, mida Viru Vangla loenduse all mõistab, nähtub Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/61 kehtestatud Viru Vangla kodukorra seitsmendast osast. Punktide 7.3 ja 7.4 kohaselt peab kinni peetav isik loenduse ajal ametnike kambrisse sisenemisel püsti tõusma, hoidma käsi selja taga, seisma oma korrastatud voodi kõrval ja kandma kaelas nähtaval kohal vangla väljastatud nimesilti. Punkt 7.5 kohaselt küsib loendust teostav vanglaametnik isiku ees- ja perekonnanime, kontrollib tema isikusamasust ning vastavust loenduskaardiga. Kinni peetava isiku kohustus tervitada vanglateenistujaid ja teisi isikuid püsti seistes, käituda nendega viisakalt ning keeld kasutada ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid või žargooni on sätestatud kodukorra punktides 8.1.2, 8.1.3 ja 8.2.
3. Viru Vangla kodukorra punkt 1.4 kohaselt kuuluvad mõiste „kinni peetav isik“ all ka vahistatud. A. S ise ei eita käskkirjades kirjeldatut, kuid peab oma käitumist vastavate nõuete arusaamatusest, õigusvastasusest ja vanglaametnike enda käitumisest tulenevalt õigustatuks. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta selle, et ühestki vangistusalasest õigusaktist ei tulene kinni peetavatele isikutele õigust ise sisustada 2 2 loenduse või mistahes muu vanglas läbi viidava toimingu mõistet ning määratleda oma õiguste või kohustuste sisu. Viru Vangla kodukorraga tutvumist on talle võimaldatud (toimiku 3-09-2800 leht 38). Tegemist on kehtiva õigusaktiga ja kaebaja pole ka ise selle sätteid halduskohus vaidlustanud (toimiku 3-10-2800 leht 92). Seega ei saa ta kuidagi väita, et ei tea oma kohustusi või, et need rikuvad tema õigusi ning kogu probleem seisneb üksnes selles, kas ja kuidas ta neist aru saab või saada tahab. Riigikohtu halduskolleegium on oma kohtulahendis nr 3-3-1-103-06 vanglaametniku korraldusele mitteallumise teemat käsitledes leidnud, et see saab olla õigustatud üksnes korralduse ilmselge tühisuse puhul ning märkinud lisaks, et isiku teistsugune arusaam õigusaktidest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. See seisukoht on täiel määral rakendatav ka käesolevate kaebuste puhul. Vanglaametniku õigus nõuda loendusel vahistatult püsti tõusmist, oma voodi juures seismist ning ees- ja perekonnanime ütlemist, tuleneb otseselt eelnevalt juba nimetatud Viru Vangla kodukorra punktidest 7.3 ja 7.5, seega ei ole tegemist ilmselgelt tühise korraldusega. Olenemata sellest, kas kaebuste esitaja pidas korraldust õigustatuks ja seaduslikuks ning kas talle meeldis ametniku käitumisviis ja kõnetoon, tuli tal korraldus vastu vaidlemata täita ja seejuures viisakalt käituda. Mida täpselt lugeda ebaviisakaks käitumiseks ja millised väljendid on solvavad või ebatsensuursed, on suures osas selle isiku hinnangute küsimus, kellele need adresseeritakse, kuid on selge, et vastava käskkirja aluseks olevas ettekandes (toimiku 3-09-2800 leht 72) nimetatud väljendid ei mahu viisaka käitumise piiridesse. Eelvangistust kandva isiku vabadus on vanglas allutatud vangistusseaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning tema õiguste ja vabaduste maht pole samasugune vabaduses viibiva isiku omadega. See kehtib ka kaebaja poolt viidatud põhiseaduse § 19 kehtestatud vaba eneseteostuse õiguse kohaldamisele tema suhtes. Tuginemine põhiseaduse § 12 rikkumisele jääb üldse arusaamatuks, sest kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema suhtes esineb mõni selles nimetatud diskrimineeriv asjaolu. Selle sätte puhul on tegemist võrdsusõigusega, mis kaitseb võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Vahistatu ja vanglaametnik pole võrdsed ja neid ei luba põhiseadus võrdselt kohelda. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on A. S rikkumiste puhul järgitud kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevaid nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (toimiku 3-09-2800 lehed 31, 47, 59 ja 71), karistatut on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest (sama toimiku lehed 32, 48, 60 ja 74), talle on antud võimalus seletusteks (sama toimiku lehed 34-35, 50-51, 62-63 ja 75), karistused on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires, neid on vastavates käskkirjades (sama toimiku lehed 29, 45, 57 ja 69) põhjendatud ning kõik nad jäävad oluliselt alla maksimaalselt lubatud määrale. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt on nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise peamiseks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Kõik A. S poolt esitatud kahju hüvitamise nõuete aluseks olevad distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on õiguspärased ja seega puudub vajadus analüüsida tema neid väiteid, mis puudutavad kahju sisu. Distsiplinaarkaristuste register (toimiku 3-09-2800 lehed 39-40) kinnitab, et vaidlustatud käskkirjade alusel määratud karistustest on täitmisele pööratud vaid käskkirjadega nr 6-3/2249-D ja nr 6-3/2407-D määratud 5 ja 10 päeva pikkused kartserisse paigutamised. Vangistusseaduse § 101 lg 3 kehtestatu kohaselt ei täideta vahistatule määratud distsiplinaarkaristust, kui seda pole ühe kuu jooksul määramisest täitmisele pööratud. Halduskohtul puuduvad vähimadki põhjused registrisse kantud andmete mitteuskumiseks. Kuna kaebaja pole osade kahju hüvitamise nõuete aluseks olevaid kartserikaristusi tegelikkuses kandnud, jäävad tema vastavate kaebuste väited kartseris viibimisega tekkinud mistahes kahjust täielikult arusaamatuks. Eeltoodust järeldustel ei ole ükski A. S kaebus põhjendatud ning kõik need tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruste (toimiku 3-10-2800 leht 11, toimikute 3-10-2840 ja 3-10-2841 lehed 10 ning 3 3 toimiku 3-10-2862 leht 6) alusel vabastatud kokku 2250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (toimiku 3-09-2800 leht 93). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4 4