← Eesti

3-09-864/48

Obsah (5)§ 53§ 54§ 93§ 92§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2010. a , Tallinn Haldusasja number 3-

§ 53lg 1).

Kui menetlusosalised ei taotleta kassatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada selle kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 08.04.2008 korralduse nr 122.1/3817 alusel kontrolliti OÜ Saare Timber käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötus- 3-09-864 kindlustuse ja kohustusliku kogumispensioni maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel 01.01.2007–31.12.2007 ning 04.12.2008 koostati revisjoniakt nr 12-3/330, millele OÜ Saare Timber esitas eriarvamuse.
  2. LMTK 09.01.2009 maksuotsusega nr 12-5/7 kohustati OÜ-d Saare Timber täiendavalt tasuma makse summas 171 073 krooni, sh kinnipeetavat tulumaksu 64 987 krooni, sotsiaalmaksu 98 025 krooni, töötuskindlustuse makseid 2 682 krooni ja kogumispensionimakse 5379 krooni. Revisjoni käigus tuvastati, et füüsilistele isikutele tehtud väljamakseid deklareeriti vähem summas 336 630 krooni. Maksuotsuses tugineti järgmistele asjaoludele ja tõenditele: OÜ Saare Timber on sõlminud töötajatega töölepingud, kus märgitakse töö tegemise kohana Narva mnt 31 objekt Tallinnas. Paljudel juhtudel on töölepingu järgi töötajate brutopalk 4 000 krooni ja tööle asumise käskkirja järgi 6 000 krooni, seejuures tööleping ja käskkiri on vormistatud samal päeval. Projektijuhtide kuupalk on 7 400 krooni. Töölepingu järgi on töötajate tööaja pikkuseks 8 tundi päevas. Töölepingu lisa 1 kohaselt makstakse töötajatele lähetuses oldud päevade eest 500 krooni päevaraha ja töötasu moodustub tunnihinde, tööaja lühenemise tasu ja puhkusetasu alusel, mis kokku on 9,33 eurot (bruto). Lähetuse korral töölepinguga sõlmitud palk ei kehti ja arvestatakse ainult lisas toodud määrasid. OÜ Saare Timber ei ole Soomes makse maksnud ja väljamaksete saajad ei ole Soomes töötamise eest saadud tulu osas Soome maksukohustuslased. OÜ Saare Timber partnerid Soomes olid EstFin Partners OÜ ja THO Group OY. Palgaarvestuse ja ostjatele esitatud arvete kohaselt omas OÜ Saare Timber tööülesandeid Soomes jaanuar kuni juuni
  3. Maksuotsuse tabelis nr 2 (lk 6) on toodud 17 töötajat, kes samaaegselt töösuhte alustamisega lähetati Soome Vabariiki ja kellele maksti lisaks palgale maksuvaba päevaraha. Tabelis toodud töötundide arvust nähtub, et töötajad teevad lähetuses olles keskmiselt 3,3 tundi päevas tööd. Töötajatele tehtud väljamaksetest moodustab suurema osa päevaraha. Kontrollimisel selgus, et tabelis nimetatud töötajad ei omanud Eestis tööülesandeid ja nad võeti tööle ehitustööde tegemiseks Soomes. Kõik küsitletud töötajad kinnitasid, et töölepingu sõlmimisel pakuti tööd üksnes Soomes ja peale töö lõppu Soomes pakuti mõnele tööd ka Eestis. OÜ Saare Timber omas kontrollitaval perioodil õigust maksuvaba päevaraha maksta H. A., T. P., K. T., S. T., R. P., A. H., I. M. ja G. K., kes omasid tööülesandeid Eestis ka enne Soome lähetamist. Lubatud on maksuvaba päevaraha maksmine ka R. T. alates maist
  5. OÜ Saare Timber esitas LMTK 09.01.2009 maksuotsuse peale vaide. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 17.03.2009 vaideotsusega jäeti OÜ Saare Timber vaie rahuldamata.
  6. OÜ Saare Timber taotles kaebuses LMTK 09.01.2009 maksuotsuse nr 12-5/7 tühistamist järgmistel põhjendustel: Maksuotsust tingivad faktilised asjaolud ja nende õiguslik põhjendus on arusaamatud. Kaebaja andis asjas põhjalikke selgitusi töölepingute sõlmimise asjaolude kohta. Kaebaja alustas
  7. a siseviimistlustöid aadressil Narva mnt 31 ja alustas jaanuaris 2007 läbirääkimisi alltöövõtu tegemiseks Silindia Ehitus OÜ-ga eramaja ehitusel Eestis. Läbirääkimiste lõppfaasis alustati tööliste otsimist ehitusobjektile. Leitud töölistega sõlmiti lepingud, kus peatähelepanu suunati töö sisule, motivatsioonile ja töötasule. Kuna kaebajal oli töös objekt Eestis ja tulemas teine objekt, määrati töötegemise kohaks Eesti ja algselt oli objektiks Narva mnt 31 asuv ehitis. Väär on vastustaja seisukoht, et töötegemise kohaks oleks tulnud märkida Soome Vabariik. Kaebajal oli kontakte Soome Vabariigis ja seetõttu viidati läbirääkimiste käigus võimalusele lähetada töötaja ajutiselt Soome tööle. Samas töötas enamus töötajaid kaebaja jaoks Eestis. 2

(9)3-09-864 Kaebajal ei ole Soomes ühtegi terviklikuks üksuseks olevat ettevõtte osa ehk käitist, samuti puudus kaebajal Soomes püsiv tegevuskoht. Pärast töölepingute sõlmimist selgus, et eramaja ehituseks ei ole võimalik lepingut selles toodud tingimustel sõlmida ja Narva mnt 31 lõppesid peagi ehitustööd. Samal ajal avanes võimalus teha ajutist tööd Soomes ja kaebaja saatis mõned töötajad töölähetusse Soomes asuvale objektile. Lähetus oli ajutise iseloomuga, sest töötajad töötasid kas enne või pärast seda Eestis. Osa töötajaid lahkusid töölt töölähetuse ajal omal soovil. Kaebaja põhiline tegutsemiskoht on Eesti. Ajutisi töid Soomes ei saa pidada töö tegemise reaalseks asukohaks. Viibimine lähetuses ja päevarahade maksmine oli õiguspärane. Töölised töötasid väljaspool oma püsivat töökohta. Maksuotsus on ilmsete kaalutlusvigadega. Töötajad, kes andsid seletusi selle kohta, et nad Eestis ei töötanud, kinnitasid samas, et ei mäleta lepingu sõlmimise protsessist kuigi palju. Samuti on need seletused vastuolus kirjalike töölepingutega, kus on töö tegemise kohaks ehitusobjekt Narva mnt
  1. Erinevate töömeeste lähetamine kestis kokkuleppel üle 30 päeva ja päevaraha maksmine töötajale on sellisel juhul kohustuslik. Asjaolu, et ehitustöölised lähetati kohe Soome, ei anna alust järeldada, et tegemist on alalise töötamisega Soomes. Töölepinguseadus (TLS) ei keela töötajate kohest lähetamist. Kohene lähetus ei olnud plaanipärane, vaid toimus sündmuste kiire arenemise tulemusena. Kaebaja väiteid tõendab esitatud dokumentatsioon.
  2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, märkides, et kahtluse alla ei seatud kaebaja poolt ehitusteenuste osutamist ja sellega seotud kulude katmist. Kaebaja teostas ehitustegevust nii Soomes kui Eestis, vajalik tööjõud palgati Eestist. 08.01-22.04.2007 oli töölepingus töö tegemise asukohana määratletud Tallinnas Narva mnt 31 asuv ehitusobjekt, kuid tõendite kohaselt lähetati töötajad koheselt tööle Soome. Määratlemaks, kas tegemist on töötajate lähetusega või mitte, tuleb lähtuda sellest, millised olid töötajate tegelikud tööülesanded ja tegelikust töö tegemise kohast. Asjas tuvastati, et tegelik töö tegemise koht oli Soomes. Kuna töölepingu järgne töösuhe tekkis Soomes, ei saanud kaebaja töötajaid sinna tööle lähetada. Töölähetust tuleb mõista kõrvalekaldena tavapärasest tööst, see on ajutine töötamine töölepingus kokkulepitust erinevas kohas. Seetõttu puudus alus maksta maksuotsuses märgitud töötajatele päevarahasid ja rakendada väljamakstud päevarahadele TuMS § 13 lg 3 p 1 sätestatud maksuvabastust.
  3. Tallinna Halduskohtu 25.11.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: Asjas on vaidlus selle üle, kas maksuotsuses märgitud kaebaja töötajad viibisid Soomes lähetuses või mitte. Kaebaja leiab, et tegemist oli ajutiste tööde tegemisega ja töötajate tööle saatmiseks tuli vormistada lähetus, Soomet ei saa pidada töö tegemise asukohaks. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks teha kindlaks, kas kaebaja töötajate töökoht oli Eestis. TLS § 26 lg 1 p 5 kohaselt peab töölepingus olema märgitud töö tegemise koht või piirkond. Kõnealustes töölepingutes on töö tegemise kohaks märgitud Narva mnt 31 Tallinnas. TLS § 51 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on lähetusse saatmise puhul tegemist üldjuhul töötaja jaoks erandliku olukorraga võrreldes töötamisega alalises töökohas. Kuna lähetuses töötamine toimub väljaspool alalist töökohta, tähendab see seda, et enne lähetusse saatmist oli töötaja tööl alalises töökohas ja jätkab seal töötamist pärast lähetuse lõppu. Maksumenetluses andsid T. N., G. K., V. I., M. O., T. S., E. S., R. R., M. E., L. S., R. R. seletusi, mille kohaselt neile pakuti töölepingu sõlmimisel tööd Soomes ja ka töötegemine 3
(9)3-09-864 toimus Soomes. J. E. sõlmiti tööleping juba Soomes tööl olles. T. N., G. K., R. R., M. E., L. S. seletuse kohaselt pakuti neile peale Soomes töötamist tööd ka Eestis, kuid enne Soomes töötamist nad asjas esitatud tõendite kohaselt kaebaja juures Eestis tööd ei teinud. J. E., V. I., M. O., T. S., E. S., R. R. tööd Eestis ei pakutud. Seega kaebaja töötajad ei kinnita, et nende töökoht enne Soome tööle minekut asus Eestis, pigem vastupidi, töötajate arusaamist mööda pakuti neile tööd Soomes. Kaebaja hinnangul ei saa pidada töötajate ütlusi täiesti usaldusväärseteks ja need on ka veidi vastuolulised. Samas kaebaja ei selgita, milles seisneb seletuste vastuolulisus maksuotsuses tuvastatud asjaoludega ega täpsusta, millistel põhjustel tuleks töötajate seletustes kahelda. Narva mnt 31 Tallinnas töö tegemise kohana töölepingutes mainimine on fiktiivne ega oma seetõttu tähtsust lähetuse määratlemisel. Maksuotsuses käsitletud töötajate puhul ei eelnenud töösuhet/töötamist Eestis (Narva mnt 31 Tallinnas), vaid töötajate seletuste kohaselt lepiti töötamise kohana kokku Soome Vabariik. Asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et töölepingute sõlmimise eesmärk oli töötajate tööle rakendamine Eestis tehtavatele töödele. Samuti ei esitatud asjas tõendeid, mille alusel saab väita, et käesoleval juhul teostasid kaebaja töötajad Soomes töid, mis olid seotud nende väidetavalt alalise töökohaga Eestis. Töötaja peamise töö tegemise asukoha kindlaksmääramisel ei ole määrav, et töötaja elukoht on Eestis. Isikul võib olla mitu elukohta, s.h ka töö tegemise kohas väljaspool Eestit. Töötaja peamise töö tegemise asukohta ei määra ka asjaolu, et kaebaja põhiline tegutsemispaik on Eestis, sest iga töötaja töö tegemise asukoha kindlaksmääramine on individuaalne, tulenevalt sellest, kus töötaja tegelikult oma tööd teeb. Ka juhul, kui töötaja töötab faktiliselt üksnes Soomes ja tööandja osutab teenust teiste töötajatega Eestis, ei tulene antud asjaolust iseenesest Soomes töötava töötaja, tema töökoha ja töötamise seos Eestiga. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et välismaal töötamiseks tuleb töötaja sinna tööle lähetada. Töölepingus saab kokku leppida töö tegemise kohana tegevuskoha välisriigis. Maksustamise seisukohalt ei oma tähtsust, milliste äriühingute objektidel töötajad töötasid ja mil moel tekkisid/lahendati äriühingute makseraskused. Kohtupraktika kohaselt on maksuvabade päevarahade maksmise eesmärk ära hoida isiku selle sissetuleku osa, mis kulutatakse töö asukohas viibimisele, lugemine tema tuluks. Maksuvabastuse piirid on ette nähtud nii, et isiku püsivalt elukohast eemal, kindlas asukohas töötamise korral ei maksta maksuvaba päevaraha. Püsivalt väljaspool alalist elukohta kindlas kohas töötamise korral on elukohast eemal viibimisest tekkivad kulutused töötasu osa. Asjas leidis tõendamist, et maksuotsuse tabelis 2 käsitletud töötajate töö tegemise reaalne asukoht oli Soome Vabariigis. Kohus ei tuvastanud vaidlustatud maksumenetluses selliseid menetlusnõuete rikkumisi ja/või haldusakti vorminõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. OÜ Saare Timber apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja lisab järgmist: 4
(9)3-09-864 Töökoha märkimisel tuleb arvesse võtta ehitussektoris väljakujunenud tava, mille kohaselt on üldlevinud praktika, kus töötaja töötab ettevõtte tegevuspiirkonnas mitmel erineval objektil samaaegselt vastavalt oma kvalifikatsioonile. Seetõttu ei ole ebatavaline töötajate määramine Narva mnt objektile perspektiiviga töötada hiljem teisel eramaja objektil. Selguse huvides oleks kaebaja võinud töökoha asemel märkida töölepingusse tööpiirkonna (Harju maakond), kuid varem probleemide puudumise tõttu ei mõistnud ta selle tähtsust. See ei muuda asja sisu ja ehitussektoris väljakujunenud tava arvestades ehitustöö liikuvat iseloomu. Kohus leidis, et kuna lähetuses töötamine toimub väljaspool alalist töökohta, tähendab see, et enne lähetusse saatmist oli töötaja tööl alalises töökohas ja jätkab seal töötamist pärast lähetuse lõppu. Seaduse tõlgendamine sellisel viisil toimib vaid lihtsamate juhtumite korral. Tihti on vaja uus töötaja koheselt saata töölähetusse ja see ei mõjuta töösuhte tegelikku sisu. Näiteks kui töötaja saadetakse kohe lähetusse ja lähetuse möödudes naaseb oma töökohale, vaatamata sellele, et ta pole jõudnud seal veel töötada, on lähetus endiselt erakorraline. Analoogne situatsioon tekkis kaebajal ja ta on püüdnud teha kõik, et asjade sellist käiku tõestada. Äritegevuses ei ole töötaja saatmine lähetusse töö esimesel päeval mingisugune erakordne juhus, vaid tänapäeval aktsepteeritav ja vajalik praktika. Soomes teostatud tööde ajutist iseloomu tõendab dokumentatsioon. Osa ehitustöölisi ei soovinud pärast lähetust tööd kaebaja jaoks jätkata ja mõned lahkusid juba lähetuse ajal, põhjusel, et peatöövõtja jättis kaebajale enamuse tasust maksmata, mistõttu kaebajal ei olnud kohe võimalik töötajatele tasu maksta. Praeguseks on kaebaja kõikidele lähetuses viibinud töötajatele tasu kogu ulatuses välja maksnud oma vahenditest, kuid peatöövõtja (EstFin Partners OÜ) on kaebajale senini võlgu. Maksuotsusest nähtub, et need töötajad, kes ei jõudnud enne töölähetust Eestis tööd teha, kuid soovisid pärast töölähetust kaebaja juurde tööle jääda, töötasid edasi Eesti objektidel. Halduskohtule esitatud tööajatabelid tõendavad sama. See näitab kaebaja tegelikke kavatsusi ja väidete õigsust. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et töölepingute sõlmimise eesmärk oli töötajate tööle rakendamine Eestis tehtavatele töödele. Lisaks kaebaja mainitud asjaoludele, mis leidsid kinnitust maksuotsuses, esitas kaebaja oma plaanide tõestamiseks kohtule kaks lepingut Eestis tol ajal planeeritud tööde kohta ja ka lepingu, mille tarvis töölisi tööle võeti. Kohus ei põhjendanud, miks ta neid tõendeid ei arvesta ja miks need ei tõenda kaebaja kavatsusi. Kohus ei arvestanud ka kaebaja esitatud töötabeleid, mis näitavad selgelt, et need töötajad, kes ei lahkunud kaebaja juurest lähetuse ajal, töötasid ettevõttes edasi ka Eestis. Seetõttu on arusaamatu, milliseid tõendeid asja tõendamiseks üldse esitada saab, kui kohus on siiani tähelepanuta jätnud kõik kaebaja esitatud tõendid. Kaebaja selgitas kaebuses ja täiendavas vastuses põhjalikult, milles seisneb töötajate ütluste vastuolulisus. Kaebaja leidis, et maksuhaldur ei tohiks oma seisukohta lähetuse olemuse osas rajada vaid töötajate ütlustele, eriti arvestades seda, et töötajad tunnistasid, et ei mäleta lepingu sõlmise protsessist peaaegu midagi. Töötajate ütlused tunduvad ka vastuolulised, kuna nendega sõlmiti lepingud, millele nad kirjutasid alla pärast tutvumist lepinguga, milles oli töö tegemise asukohaks märgitud ehitusobjekt Tallinnas. Ehitustöö on väga liikuva iseloomuga ja praktika on selline, et ehitustöölised vahetavad tihti nii ehitusobjekte kui ka tööandjaid. Kuna kõnealusel perioodil valitses ehitusbuum, oli liikumine veelgi suurem. Lisaks oli küsitluse ajaks möödunud sündmustest väga pikk aeg, mistõttu on mõistetav, et töölised ei mäletanud enam lepingu sõlmimise ajal peetud läbirääkimisi. Sellest võivad tuleneda ka ebatäpsused – töölised suundusid koheselt lähetusse ja sellest tekkis esimene tööandjaga seonduv mälestus. Vaid sellistele ebatäpsetele mälestustele ei ole kohane rajada otsust, arvestades ka dokumente, mis tõendavad, et need, kes ei lahkunud ettevõttest, töötasid Eestis edasi ka pärast lähetust. 5
(9)3-09-864 Kohus ei ole otsuses tõendeid analüüsinud ega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 nõuete kohaselt hinnanud. Kohtuotsus ei vasta halduskohtumenetluse seaduse (

) § 25 lg 2 ja TsMS § 436 lg 1 nõuetele ning rikutud on TsMS § 442 lg-t

  1. Kui kohus pidas kaebaja tõendeid ebapiisavateks, oleks ta võinud tõendeid koguda omal algatusel, arvestades, et maksuameti poolt kogutud tõendid ei olnud selged ja usaldusväärsed.
  2. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et kohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohus on andnud kaebajale korduvalt võimaluse kaebuse täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks, mida kaebaja ka kasutas. Kohus ei ole keeldunud kaebaja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest või abi osutamisest nende võimalikuks väljanõudmiseks. Nõustuda ei saa kaebajaga, et maksumenetluses kogutud tõendid (töötajate seletused) ei oleks selged ja usaldusväärsed. Vastavad põhjendused kas puuduvad või on väheveenvad. Vastuolulised on ka kaebaja seisukohad tööjõu vajaduse ja selle rakendamise kohta Eestis ja Soomes asunud ehitusobjektidel. Objektidel töötamiseks osaühingul vajalikul määral tööjõud puudus ja 08.01.-22.04.2007 värvati tööle 17 isikut, kellega sõlmiti töölepingud, milles määratleti töö tegemise kohana Tallinnas Narva mnt 31 asuv ehitusobjekt. Kuna tööjõuvajadus Narva mnt 31 objektil tekkis juba detsembris 2006 ja läbirääkimised Soomes asunud objekti alltöövõtu osas algasid jaanuaris 2007, olnuks asjakohane ja põhjendatud töötajate tööle rakendamine Narva mnt
  3. Maksuotsuse ja kohtuotsuse järeldused rajanevad töötajate tööle võtmisele järgnevale tööle rakendamisele Soomes, mis ei vastanud töölepinguga kindlaks määratud töötamiskohale. See, kas pärast Soomest naasmist jääb töötaja edasi osaühingusse tööle või mitte, ei muuda ega tühista Soomes tööleasumisega tekkinud töösuhet. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et töötajad enne Soome tööle asumist oleks töötanud mõnel osaühingu Eestis asunud objektil. Nendeks tõenditeks ei saa lugeda osaühingu juhtkonna kavatsusi, plaane, sõlmitud tööettevõtulepinguid või koostatud töögraafikuid. Nimetatud asjaolule juhiti tähelepanu ka halduskohtu otsuses. TLS-st ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2007 otsusest nr 3-06-2092 tuleneb üheselt, et kuna lähetuses töötamine toimub väljaspool alalist töökohta, tähendab see seda, et enne lähetusse saatmist oli töötaja tööl alalises töökohas ja jätkab seal töötamist pärast lähetuse lõppu. Maksuotsuses loetletud 17 töötajat on koheselt tööle asunud Soomes, mistõttu neid ei saa käsitleda seal töötamise ajal lähetuses olevatena.
  4. OÜ Saare Timber 05.10.2010 apellatsioonkaebuse täienduses leiti, et kohus ei ole kontrollinud maksuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses, kuna asjas puudub maksuotsuse lisa 1, millest nähtub määratud tööjõumaksude kujunemine isikute ja perioodide lõikes. Tabelist nähtub, et päevarahade ümberkvalifitseerimisel palgatuluks on maksustatud väljamakstud summad lähtudes netosummast, st palgatulust, millelt on tulumaks kinni peetud. Maksuhaldur ei ole maksukohustuse ulatuse väljaselgitamiseks kasutatud metoodika valikut otsuses põhjendanud. TuMS-s tähendab sõna “tulu” alati brutotulu. Palgatulu maksustatakse brutopõhimõttel. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks töötajatele makstud päevarahadelt tulumaksu kinni pidanud. Komandeeringu aruannetest nähtuvalt said töötajad lähetuse eest päevaraha ja allkirjastasid komandeeringu aruanded. Maksuvaba päevaraha maksmisel ei saa ka eeldada, et isikud said kätte summa, millelt on tulumaks kinnipeetud. Päevarahade maksustamine netosummast lähtuvalt toob kaasa suurema maksukohustuse, mida maksuotsuses ei ole samuti põhjendatud. Kohus ei ole haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel seotud üksnes kaebaja vastuväidete ja motiividega. Kohus oleks pidanud haldusakti kontrollimisel veenduma ka maksusumma määramise metoodika õigsuses ja põhjendatuses. 6

(9)3-09-864 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaevatava maksuotsusega maksutati 17-le töötajale makstud maksuvaba päevaraha palgatuluna, sest leiti, et nende töö tegemise koht ei vastanud töölepingutes märgitule ja oli tegelikult Soome Vabariik, kuna nad lähetati töösuhte alustamisel tööobjektidele Soome Vabariiki ja nad ei olnud eelnevalt kaebaja Eesti Vabariigis asuvatel objektidel töötanud. Halduskohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, leides, et kuna lähetuses töötamine toimub TLS sätete kohaselt väljaspool alalist töökohta, tähendab see seda, et enne lähetusse saatmist oli töötaja tööl alalises töökohas ja jätkab seal töötamist pärast lähetuse lõppu. Ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega ei nõustu ja leiab, et halduskohus on eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ja hinnanud ebaõigesti tõendeid.
  2. 01.07.1992 jõustunud ja kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 26 lg 1 p 5 kohaselt tuli töölepingus määrata kindlaks töö tegemise koht või piirkond. Töölepingu seadus ei keelanud pooltel töölepingus kokku leppida, et tööülesannete täitmise kohaks on muu kui tööandja asukoht. Kuivõrd ehitaja töö on iseloomult seotud kindla töökohaga lühiajaliselt kuni ehitusobjekti valmimiseni, on ehitustöölistega sõlmitavates töölepingutes töö tegemise konkreetse koha määratlemine komplitseeritud. TLS § 51 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on töölähetusega tegemist juhul, kui töötaja on lähetatud tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Ringkonnakohus leiab, et töölähetusele ei pea tingimata eelnema töötamine Eestis ja töötajat võib töölähetusse saata ka vahetult peale töölepingu sõlmimist. Samuti ei saa üksnes asjaolust, et vahetult peale töölepingu sõlmimist töölähetusse saadetud töötaja lahkub töölt omal soovil, järeldada, et töötaja töö tegemise kohaks oli vaid koht, kus ta lähetuses viibides tööd tegi.
  3. Eeltoodud käsitlus ei ole vastuolus kuni 01.07.2009 kehtinud TLS sätete ega Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2092 väljendatud seisukohtadega. Vastupidiselt vastustaja väitele, nagu tuleneks viidatud ringkonnakohtu otsusest, et töötaja peaks enne lähetusse saatmist töötama alalises töökohas ja jätkama seal töötamist pärast lähetuse lõppu, põhjendati otsuse p-des 8-11, miks asuti p-s 12 seisukohale, et „tööjõu rendisuhete korral, ka juhul, kui töölepinguga ettenähtud töökohustused seisnevad üksnes erinevate rentnike heaks töötamises, on päevaraha maksmine õiguspärane“. Ringkonnakohtu lahendis nr 3-06-2092 käsitletud ja käesoleva maksuvaidluse faktilised asjaolud on erinevad, sest käesoleval juhul ei ole kaebaja majandustegevuse eesmärgiks tööjõu vahendamine (rentimine) Soomes asuvatele äriühingutele. Ka kaevatavas maksuotsuses märgiti, et kaebaja peamisteks tegevusaladeks kontrollitaval perioodil (jaanuar kuni detsember 2007) oli ehitusteenuse osutamine ettevõtetele ja eraisikutele ning kaebaja omas ehitusobjekte nii Eestis kui Soomes. Töö iseloomust tulenevalt sõltusid kaebaja ehitusobjektid tellimustest ja lepinguste sõlmimisest. Kaebaja osutas oma töötajatega ehitusteenust Tallinnas Narva mnt 31 asuval objektil alates detsembrist 2006 (objekt valmis märtsi lõpus 2007) ja kavatses Eestis ehitusteenuse osutamist jätkata ka teistel objektidel, pidades selleks alates jaanuarist 2007 läbirääkimisi Silindia Ehitus OÜ-ga eramute ehituse suhtes. Ringkonnakohus peab usutavaks kaebaja seletust, mille kohaselt Silindia Ehitus OÜ-ga peetud läbirääkimised lepingu tingimuste üle katkesid kaebajale pakutud ebasoodsate tingimuste tõttu veebruaris 2007 ning kuna kaebajal puudus võimalus töötajate teistel Eestis asuvatel objektil rakendamiseks ja 7
(9)3-09-864 13.02.2007 sõlmiti töövõtuleping OÜ-ga OÜ EstFin Partners siseviimistlustööde tegemiseks Helsingi sadamas asuval reisilaeval (tl 63-64), mille kohaselt tuli ehitustöödega alustada hiljemalt 14.02.2007 ja tööde täitmise tähtajaks oli 14.03.2007, siis lähetaski kaebaja töötajad oma tööülesandeid täitma alltöövõtu objektile Soomes. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja osutas Soomes ehitusteenust ka THO Group OÜ-le. Kaebaja väiteid töölepingute sõlmimise asjaolude ja Soomes tehtud ajutise iseloomuga tööde kohta kinnitas ringkonnakohtu istungil tunnistaja T. P., kes töötas
  1. aastal (kuni oktoobrini) OÜ-s Saare Timber projektijuhina ja otsis töötajaid objektile Kiili vallas eramu ehitamiseks, kuid lepingulistes küsimustes ei jõutud kokkuleppele. Soomes tehtud tööde ajutist iseloomu kinnitab seegi, et M. A. ja R. T. töötasid pärast Soome objektidel tööde lõppemist edasi kaebaja Eestis asuvatel objektidel. Samas on usutav ka kaebaja väide Soomes lähetuses viibinud töötajate töölt omal soovil lahkumise kohta põhjusel, et nad ei saanud õigeaegselt kätte oma väljateenitud töötasu seoses peatööettevõtja võlgnevusega tehtud tööde eest kaebajale.
  2. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et maksuhaldur on käsitlenud lähetusena nende kaebaja töötajate Soome Vabariigis töötamist, kes olid enne lähetusse saatmist töötanud kaebaja Eestis asunud objektidel ja aktsepteerinud R. T. maksuvaba päevaraha maksmist alates maist 2007, ei saa maksuotsuses nimetatud 17 töötajaga sõlmitud töölepingute (ringkonnakohtule esitatud järgmised töölepingud: 19.01.2007 - A. P. ja E. S.; 12.02.2007 – L. S. ja G. K.; 19.02.2007 – J. E., T. S., S. K., R. R., V. I., M. E., M. O., T. N. ja R. T.) p-s 2.2 töö tegemise asukohana Narva mnt 31 objekti ja M. A. 25.03.2007 sõlmitud töölepingus töö tegemise asukohana Tallinn, Harjumaa märkimist pidada fiktiivseks ning lugeda nende tegelikuks töö tegemise asukohaks Soome Vabariiki. Kuigi nimetatud 17 kaebaja töötajat ei täitnud (ja vastupidiselt kaebaja väitele ei tunnistanud T. N. ja G. K. maksuhaldurile esitatud seletuskirjades (tl 106 ja 108) töötamist kaebaja Eestis asuval objektil) enne nende Soome Vabariiki lähetusse saatmist tööülesandeid kaebaja Eestis asuvatel objektidel, oleks nimetatud asjaolust lähtuv vahetegemine ja lähetuses viibitud aja eest saadud päevarahade erinev maksustamine käsitletav kaebaja töötajate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisena ning vastuolus päevarahade maksmise ja maksuvabastuse eemärgiga.
  3. Ringkonnakohus on selgitanud päevaraha maksmise ja maksuvabastuse eesmärke eelviidatud 21.06.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2092, märkides, et päevaraha maksmise eesmärk seondub töötamisega väljaspool püsivat töökohta ja seega ka elukohta. Maksuvabastuse eesmärk on ära hoida isiku selle sissetuleku osa, mis kulutatakse töö asukohas viibimisele, lugemine tema tuluks. Maksuvabastuse piirid on ette nähtud siiski nii, et isiku püsivalt elukohast eemal, töölepingus märgitud kindlas asukohas töötamise korral ei maksta maksuvaba päevaraha. Püsivalt väljaspool alalist elukohta kindlas kohas töötamise korral on elukohast eemal viibimisest tekkivad kulutused töötasu osa. Maksuvabastuse eesmärk ei ole soodustada töötaja püsivalt tööle asumist elukohast kaugemale. Püsiva asukohaga tööd saab teha töökoha läheduses elav isik ning kaugemal elaval töötajal on võimalik elukohta vastavalt muuta. Sellist võimalust ei ole juhul, kui töö on liikuva iseloomuga. Ringkonnakohus leidis, et töötaja lähetamisega TLS § 51 kohaselt on tegemist töötaja lähetamise korral töölepingus näidatud kohast mujale ka juhul, kui töötajal püsivat töö asukohta töö iseloomust tulenevalt ei ole. Ringkonnakohus on seaduse tõlgendamise osas samadel seisukohtadel ka käesoleval ajal.
  4. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei saa maksuhalduri poolt kaebaja töötajatelt võetud seletuskirju (vastuseid maksuhalduri teabe andmise korraldustes esitatud küsimustele) töö pakkumise kohta Soomes ja mõnele ka Eestis peale töö lõppu Soomes, pidada nende töötajate 8
(9)3-09-864 lähetuses viibimise määratlemisel määravateks. Töötajate vajadusel Soome Vabariiki lähetamise võimalus oli ette nähtud nendega sõlmitud töölepingute p-s 2.3 ja töölepingute lisas nr 1 ning lähetamine on ringkonnakohtule esitatud dokumentide kohaselt nõuetekohaselt vormistatud.
  1. Neil põhjendustel leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud maksuotsusega kaebaja 17-le töötajale makstud maksuvaba päevaraha maksustamine palgatuluna ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning rahuldab uue otsusega kaebuse ja tühistab maksuotsuse. Sellest tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse täienduses esitatud väiteid maksu määramise õigusliku aluse puudumisest ja maksusumma määramisel kasutatud metoodika põhjendamata jätmisest maksuotsuses ning kaebaja töötajate kolmandate isikutena menetlusse kaasamata jätmisest.
  2. Kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust vastavalt

§ 93lg-le 4.

Menetluskulud kannab

§ 92lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 93lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 92

lg 1).

§ 95lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja tasus halduskohtusse kaebuse esitamisel riigilõivu 8 554 krooni ja taotles selle väljamõistmist vastustajalt. Ringkonnakohtus taotles kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 8 554 krooni riigilõivu ja 14 514 krooni (ilma käibemaksuta) õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonimenetluse kulud on vajalikud ja põhjendatud täies ulatuses ning mõistab need vastustajalt kaebaja kasuks välja. Samuti tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 17 108 krooni. Seega mõistab ringkonnakohus kaebaja kasuks menetluskuludena vastustajalt välja kokku 31 622 krooni. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.