Obsah (8)

§ 229§ 230§ 436§ 657§ 651§ 652§ 232§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-14222 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.11.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Mare Merimaa ja G

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

§ 230

kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama need asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja on kinnistusraamatus märgitud XXXXXX XXX-XX korteriomandi omanikuna. 11.04.2006 lahendis nr 3-2-1-164-05 on Riigikohus öelnud, et kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Kostja on õigeks võtnud asjaolu, et vaidlusalune korter on abikaasade ühisvara. See ka tõepoolest nii on, kuna korter on ostetud abielu kestel.

1. Kohtu arvates ei ole õige kostja väide, et korter on ostetud tema raha eest, s.o kostja lahusvaraks olnud korteri (asukohaga Tallinn, XXXXXXXX XXX XXX-XX). Selle seisukohaga kohus ei nõustu. See on kostja väide, mis ei ole millegagi tõendatud ega ole siit tulenevalt asjakohane. Puuduvad mistahes tõendid selle kinnituseks, et just sama raha kasutati poolte abielu jooksul korteri (asukohaga Tallinn, XXXXXX XXX-XX) ostuks. Seda raha võidi kasutada, kuid võidi ka mitte. Kui kostja müüs abielu jooksul ära enda lahusvaraks olnud korteri, ei ole kohtu arvates veel selle korteri müügist saadud raha küll 3 kostja lahusvara, vaid kuulub poolte ühisvara hulka. Vastupidine seisukoht on kohtu arvates meelevaldne ja ei ole kooskõlas seadusega.
2. PKS § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kuna kostja ei ole millegagi tõendanud, et poolte ühisvaraks olev korter omandati üksnes tema lahusvara arvel. Kohus ei saa tuvastada ja puuduvad vähimadki tõendid selle kinnituseks, et kostja lahusvara arvelt on poolte ühisvaraks olev korteriomand soetatud. Riigikohus on 20.11.2008 lahendis 3-2-1-101-08 väljendanud seisukohta, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Ühisvara jagamisel saab kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse. Riigikohtu 07.06.2006 otsusest nr 2-2-1-46-06 tuleneb, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kuid lahusvara müügist saadud raha muutumine ühisvaraks ei tähenda seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel. Kohus peab vajalikuks veelkord osundada, et asjas ei ole tõendeid selle kohta, et just kostja lahusvaraks olnud korteri müügist saadud raha paigutati ühisvaraks saanud korteri soetamisse. Kostja on seda küll väitnud, kuid vastaspool pole seda väidet õigeks võtnud, seega pole selle väitega nõustunud. Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et abikaasade osade võrdsusest võib kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud PKS § 19 lg
3. Seega kohtu arvates osade võrdsusest ei võimalda kõrvale kalduda asjaolu, et korteri ostmiseks kasutati ühe lahusvara müügist saadud raha. Korteriomand tuleb lugeda tekkinuks poolte ühisvara arvel kooskõlas PKS § 14 lg
4. Abielus ei omagi tähtsust, kui palju abikaasadest kumbki teenib, mistõttu rahalised vahendid, mis on saadud abielu ajal ja mille eest on soetatud poolte ühine eluase, on abikaasade ühisvara.
5. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamse eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. (Riigikohtu 21.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 13; 12.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja 08.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07.) Kuna ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis, on põhjendatud lähtuda korteriomandi turuväärtusest vaidluse lahendamise ajal. Nimetatud Riigikohtu lahendeist tuleneb, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Kohus peab tuvastatud asjaolusid hinnates õigeks ja mõistlikuks jätta korter edaspidi kostja omandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara eest.
6. Kostja on avaldanud, et soovib edaspidigi olla korteri omanik. Pooled küll üritasid korterit võõrandada ühiselt kohtumenetluse ajal, kuid edutult. Korter on kostja eluasemeks. Riigikohtu 04.04.2006 lahendist nr 3-2-1-18-06 tuleneb, et ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest. Kohus leiab, et PKS § 19 lg 3 ja lg 4 alusel ongi põhistatud kostjalt hagejale rahalise hüvitise väljamõistmine, sest 4 kostja saab ühisvarast suurema osa. Hagejal on õigus saada oma osa arvel rahalist hüvitist.
7. Kohus ei leidnud ühtki mõistlikku põhjendust kalduda poolte võrdsuse printsiibist kõrvale ning kuna kohus otsustas hagi rahuldada, jättis kohus korteriomandi kostjale ning mõistis hageja kasuks kostjalt välja rahalise hüvitise 275 000 krooni, mis vastab poolele korteriomandi väärtusest, milles pooled jõudsid menetluse käigus kohtustungil üksmeelsele seisukohale. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8. Kostja palus tühistada Harju Maakohtu 02.11.2009 otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 275 000 krooni ning teha uus otsus, millega PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale ühisvara võrdse jagamise põhimõttest ja jätta hageja kasuks rahaline hüvitis välja mõistmata.
9. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (

§ 230

ja § 235) ning ei ole juhindunud asjakohasest Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-137-

2. Kaebuse kohaselt müüs kostja 20.11.2000 tema lahusvaraks olnud kahetoalise korteri aadressil XXXXXXXX XXX XXX-XX hinnaga 320 000 krooni ja samal päeval ostis saadud raha eest (mis oli lahusvara, kuna oli saadud lahusvara müügist) neljatoalise korteri aadressil XXXXXX XXX-XX hinnaga 265 000 krooni. Mõlema lepingu kohaselt toimus arveldamine lepingu sõlmimise päeval. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja kohtule ka XXXXXXXX XXX XXX-XX korteri ostulepingu, müügilepingu ja XXXXXX XXX-XX korteri müügilepingu. Korterite ostu-müügitehingute juures ei osalenud tunnistajaid, tehingute teostamisest on möödunud 9 aastat, mistõttu kostjal puudus võimalus esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et mõlema tehingu puhul oli tegemist sama rahaga. Arvestama peab ka asjaoluga, et raha on liigitunnusega asi, mistõttu ei ole põhimõtteliselt teisiti, kui rahatähtede märgistamisega võimalik tuvastada raha päritolu. Hageja teatas kohtule, et ta ei nõustu kostja seisukohaga selles osas, et uue korteri ostul kasutati vana müügist saadud rahalisi vahendeid (teistele väidetele hageja vastu ei vaielnud), aga ei esitanud mitte mingisuguseid omapoolseid seisukohti selle kohta, kuhu tema arvates pandi korteri müügist saadud raha ja eelkõige, millise ja kellele kuuluva raha eest osteti uus korter. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-07 p-s 13 asunud seisukohale, et

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.

Eeltoodust tulenevalt ei oleks Harju Maakohus tohtinud piirduda hageja seisukoha aktsepteerimisega, vaid oleks pidanud tegema hagejale ettepaneku esitada omapoolne seisukoht XXXXXX XXX-XX korteri ostmiseks kasutatud raha päritolu kohta ja esitada vastavad tõendid. 22. Kohus jättis otsuses põhjendamata, miks ta ei arvesta kostja seisukohta selles osas, et esitatud ühisvara jagamise nõue on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse printsiipidega. Kostja esitas vastuses kohtule seisukoha, mille kohaselt ta poleks osanud arvata, et perekonna huvides korteri vahetamisest tulenevalt hakkab tema abikaasa (hageja) tulevikus nõudma endale poolt omandatud korteri väärtusest. Kui kostja oleks seda teadnud, poleks ta tema lahusvaraks olnud korterit müünud ja uut korterit ostnud. Kostja tegutses seega heas usus perekonna vajadustest lähtuvalt, hageja käitumine seisneb aga kostja heas usus käitumise 5 pahatahtlikus ärakasutamises ja on seega vastuolus hea usu põhimõttega. Lahusvara müües ja uut korterit ostes tegutses kostja perekonna huvides ja juhul, kui ta seetõttu peaks hakkama hüvitama hagejale poolt korteri maksumusest, oleks see ka ebamõistlikult karistav kostja suhtes. Kui kostja poleks perekonna huvides korterit vahetanud, siis oleks korter vaieldamatult kostja lahusvara ja hagejal puuduks võimalus nõuda endale poole korteri väärtuses hüvitist. VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest tavast või tehingust tulenevat kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus leidis, et kostja poolt säte kohaldamisele ei kuulu (

§ 436lg 1).

1. Menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tagajärjeks oli materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamata jätmine. Kui Harju Maakohus oleks tõendeid nõudnud ja neid õieti hinnanud ja/või hageja hea usu vastast käitumist tuvastanud, oleks kohus kohaldanud PKS § 19 lg 2 p 3 ja kaldunud kõrvale ühisvara võrdse jagamise põhimõttest. Vaidlustatud kohtuotsuses jäi nimetatud norm ebaõigesti kohaldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele menetluskulud kostja kanda. vastu, palus jätta selle rahuldamata ja Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised leiab, et apellatsioonkaebuse nõue otsuse osaliseks tühistamiseks on põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessinormide rikkumise tõttu tühistada osas, millega kohus otsustas mõista kostjalt ühisvara jagamise tulemusena hageja kasuks välja rahalise hüvitise 275 000 krooni. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks menetlemiseks. 26.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning kostja on vaidlustanud otsust üksnes kostjalt hageja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmise osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ulatuses, milles puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 27. Vastavalt

§ 436lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Maakohus ei ole kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid nõuetele vastavalt ja seetõttu ei ole tehtud kohtulahend vaidlustatud osas seadusekohane. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga kostja poolt oma väidete kinnitamiseks esitatud tõenditele ja neist tehtud järeldustega.

1. Poolte vahel on apellatsioonimenetluses vaidlus üksnes selle üle, kas poolte ühisvaraks oleva ja Tallinnas XXXXXX XXX-XX asuva korteriomandi jagamisel tuleb kalduda hageja kasuks kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Korteri ühisvaraks olemise, korteri jäämise üle kostja omandisse ega korteri väärtuse üle poolte vahel erimeelsust ei ole.
2. Vastavalt kehtiva PKS § 210 lg-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010 asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS kohaselt võib kohus ühisvara jagamisel 6 abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud sama seaduse § 19 lg-s
3. Kostja on tuginenud nimetatud lõike p-le 3 ja palunud jätta korteri tema omandisse jäämisel hageja kasuks rahaline hüvitis välja mõistmata, põhjendusel, et jagatav korter on omandatud kostja lahusvara arvel.
4. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 1 kohaselt eeldatakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdsust, mis tähendab, et abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks peab selle aluse olemasolu tõendama. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et kostja ei ole tõendanud jagatava korteri omandamist oma lahusvara arvel. Kostja on oma seisukohta, et kõnealusel juhul esineb PKS § 19 lg 2 p-s 3 nimetatud alus ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks, esitades tuginenud poolte vahel vaidlustamata asjaoludele. Vaidlust ei ole selles, et kostjale kuulus Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX-XX asuv korteriomand, mille ta oli omandanud 11.03.1996, st enne hagejaga abiellumist, erastamise teel (tl 66). Erimeelsust ei ole ka selles, et poolte abielu sõlmiti enam kui aasta möödudes, 25.07.1997 (tl 4), mis tähendab, et Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX-XX asuv korteriomand oli kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg-st 1 tulenevalt kostja lahusvara. Vaidlus puudub ka selles, et kostja müüs Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXXXX asuva korteriomandi 20.11.2000 hinnaga 320 000 krooni (tl 67-70) ja ostis samal kuupäeval hinnaga 265 000 krooni Tallinnas XXXXXX XXX-XX asuva ning käesolevas tsiviilasjas ühisvarana jagatava korteriomandi (tl 71-74). Kostja on tuginenud väitele, et raha uue korteri ostuks sai ta eelmise korteri müügist ning seetõttu on poolte ühisvarakas osutunud korter soetatud tema lahusvara arvelt. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX-XX asuva korteriomandi erastamislepingu (tl 66), sama korteri müügilepingu (tl 67-70) ning Tallinnas, XXXXXX XXX-XX asuva korteriomandi ostmist tõendava lepingu (tl 71-74). Kolleegiumi arvates on kostja sellega teinud veenvalt usutavaks, et ühisvarana ostetud korter soetati kostja lahusvara arvelt saadud rahaliste vahenditega. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole paikapidav ning maakohtu etteheited, et kostja ei ole tõendanud, et ühisvaraks oleva korteri ostuks kasutati kostja korteri müügist saadud raha, on põhjendamatud.

§ 232

lg 1 kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. 31. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole omalt poolt toonud esile faktilisi asjaolusid, mis annaks põhjust kostja väidete paikapidavuses kahelda. Hageja ei ole kohtule avaldanud, milliste rahaliste vahendite arvelt ühisvaraks osutunud korter tema väitel osteti. Ainus vastuväide, mille hageja on esitanud sama raha kasutamise võimalikkusele, puudutab jagatava korteriomandi ostu-müügi lepingu p-i 4, milles korteri müüja kinnitab, et on müügihinnaks märgitud raha summa enne lepingu allkirjastamist kätte saanud. Kolleegiumi arvates ei piisa pelgalt sellisest vastuväitest kostja poolt esitatud väidete ja tõendite ümberlükkamiseks. Samal kuupäeval sõlmitud kostjale kuulunud Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX-XX asuva korteriomandi müügilepingust nähtuvalt sai kostja müüjalt ostuhinnast 32 000 krooni enne korteri müügitehingu sõlmist ning 288 000 krooni pidi müüja kandma üle hageja arveldusarvele tehingu päeval. Hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu ega esitanud tõendeid, mis välistaks ühel ja samal kuupäeval kahe notariaalse ostu-müügitehingu tegemisel selle, et ka arveldused jõutakse mõlema tehingu puhul teha vastavalt lepingutes sätestatule ning kasutada ühest tehingust saadud raha teise tehingu täitmiseks. Lisaks sellele ei tõenda lepingusse kantud raha saamise ja maksmise kinnitused faktiliste asjaolude samasisulist aset leidmist. Välistatud ei ole, et rahalised arveldused võidi, vaatamata kokkulepitule, teha tegelikkuses lepingutes märgitust varem või hiljem. 32.

§ 230

lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, 7 kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna kõnealusel juhul tõi kostja esile mõistetavad asjaolud ühisvaraks olnud korteri ostuks kasutatud raha päritolu kohta ning esitas selle kohta ka tema väiteid usutavaks muutavad tõendid, tekkis hagejal kostja väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks kohustus tuua omalt poolt esile faktid raha muu päritolu kohta ning neid väited omakorda tõendada.

§ 5

lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutus see kuni 01.07.2010 kehinud PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Erinevalt maakohtu seisukohast, ei tähenda aga lahusvara müügist saadud raha muutumine ühisvaraks kolleegiumi arvates seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks ühisvara jagamisel arvestama. Raha ühisvaraks muutumine ei tähenda samuti seda, et kostja on sellega kaotanud võimaluse tõendada, et raha, mille eest jagatav korter osteti, hangiti perekonnale tema lahusvara arvel. Otsuse pdes 30 ja 31 on kolleegium toonud esile need asjaolud, mis annavad aluse lugeda tõendatuks, et poolte rahalised vahendid suurenesid kostja lahusvara müügi tulemusena ning nende vahendite arvelt osteti ühisvarana jagatav korter. Seetõttu on ilmne, et poolte ühisvara on suurenenud kostja lahusvara arvel ja seda tuleb ühisvara jagamisel enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt arvestada. Kuna muid asjaolusid ega tõendeid jagatava korteri ostuks kasutatud raha päritolu kohta esitatud ei ole, peab kolleegium eeltoodu alusel põhjendatuks kalduda ühisvara jagamisel kostja kasuks kõrvale poolte osade võrdsusest.
2. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna otsuse lõplik langetamine eeldab selguse loomist poolte panuse osas ostetud korteriomandi väärtuse tõusu. Pooled on seni üksmeelel, et korteriomandi väärtus on 550 000 krooni. Kostja panus sellesse on soetamise kaudu olnud 265 000 krooni, kuid poolte panused korteri väärtuse tõusu soetamismaksumust ületavas osas on seni välja selgitamata. Hageja esindaja on 03.12.2008 toimunud kohtuistungil väitnud, et hageja on korterisse investeerinud, kuid tõendeid selle kohta seni esitatud ei ole. Lisaks vajadusele luua selgust poolte panustes korteri väärtuse tõusu, tuleb maakohtul otsuse tegemisel arvestada ka parendustest sõltumatut kinnisvara hindade võimalikku kallinemist ja sellest tingitud väärtuse jaotumist poolte vahel.
3. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus ei ole välistatud hageja õigus esitada asjaolusid ja tõendeid ka oma osaluse kohta jagatava korteriomandi soetamisel ning sellisel juhul ei ole maakohus seotud senistest tõenditest lähtuva ringkonnakohtu seisukohaga, et jagatav korter on ostetud üksnes kostja lahusvara arvel.
4. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asuda esimesena vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid tuvastama ja esitatud tõenditele sisulist hinnangut andma. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.
5. Menetluskulud tuleb jagada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 8