← Eesti

3-09-1574/28

Obsah (4)§ 20§ 7§ 19§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe (eesistuja), Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09

) § 19 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt regressi korras 6 851 511,86 krooni ja viivisintresside väljamõistmiseks. 1) Käesoleval juhul vastutab O. Lerenmanile tekitatud kahju eest täies ulatuses vastustaja ning kaebaja tegevuse ja O. Lerenmanile kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos ja kaebaja süü. Vastustajale RAS Suva vara suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta puuduliku informatsiooni edastamine tulenes üksnes sellest, et EEE kasutas oma järelepärimises vara ebatäpset aadressi (Kotzebue tn 1). RAS Suva vara oli registreeritud Põhja pst 7 aadressi järgi, mis oli tootmishoonete põhiaadress. 2) 26.07.1993 kiri, milles EEE teatas Tallinna Linnavarade Ametile, et viimase poolt 17.03.1993 kirjas antud informatsioon restitutsiooni nõuete puudumise kohta Kotzebue tn 1 asuva vara suhtes oli ebatäpne, viitab sellele, et restitutsiooninõude olemasolu oli vastustajale teada juba varem. Asjaolu, et EEE vabastas erastamise ostu-müügilepingu §-ga 16 ostja vara füüsilisest tagastamisest restitutsiooninõude olemasolu korral, annab tunnistust sellest, et vastustajale oli teada, et erastatava vara suhtes on esitatud kompenseerimise/tagastamise avaldus, kuna vastasel korral ei oleks olnud vajadust välistada vara ostja vastutust tagastamisnõude korral. 3) Isegi kui eeldada, ei EEE ei teadnud enne erastamislepingu sõlmimist kompenseerimise/tagastamise nõude olemasolust, oli ta sellest teadlik hiljemalt 26.07.1993 ning sellest ajast oli talle teada, et erastamisleping on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu tühine, ent ei võtnud midagi ette tehtud vea parandamiseks ega vara säilitamiseks sellisena, et seda saaks vajaduse korral tagastada omandireformi õigustatud subjektile. Kaebajal puudus võimalus võtta tarvitusele mistahes meetmed kahju ärahoidmiseks. Teades erastamislepingu tühisusest, sõlmis EEE 09.05.2001 lisaks ka hoonete juurde kuuluva maa ostu-müügilepingu, mille tulemusel muutusid õigusvastaselt võõrandatud vabrikuhooned 2

(10)3-09-1574 kinnisasja oluliseks osaks ning erastamiseelse olukorra taastamine võimatuks. Kui maa ostumüügilepingut ei oleks sõlmitud, oleks olnud võimalik erastamiseelse olukorra taastamine ning õigustatud subjektile ei oleks kahju tekkinud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-52-04). 4) Vastustaja on oma õigusvastase tegevuse ja kahju tekitamise tulemusel rikastunud. (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-70-06). Vastustaja sai erastamislepingu alusel müüdud vara eest 10 200 000 krooni, maa ostu-müügi lepingu alusel 1 328 700 krooni, lisaks intressitulu. Kokku on vastustaja erastamislepingu sõlmimise kaudu saanud alusetult tulu 14 919 371 krooni. O. Lerenmanile tekitatud kahju tuleb hüvitada esmajärjekorras sellest summast ning kohaldada solidaarvastutust vaid ülejäänud osas. 5) Vastustaja on kohustatud kaebajale tasuma võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel ka viivitusintressi perioodi 09.05.-30.06.2009 eest 0,026% päevas ning perioodi 01.-20.07.2009 eest 0,0219% päevas. Seega tuleb vastustajal kaebuse esitamise seisuga tasuda viivitusintressi summas 121 263,37 krooni. Kaebuse esitamisele järgnenud aja eest palutakse viivis välja mõista protsendina põhinõudest.
  1. Eesti Vabariik palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Jõustunud halduskohtu otsusega nr 3-05-1394 on tuvastatud kaebaja tegevuse ja O. Lerenmanile kahju tekitamise vahel põhjuslik seos ning kaebaja süü. Kaebaja ei rakendanud vajalikku hoolt EEE teabenõudes esitatud andmete kontrollimiseks. Üksnes Tallinna Linnavarade Ametil oli informatsiooni tagastatava vara suhtes restitutsiooninõuete esitamise kohta ja EEEl oleks olnud võimatu saada seda informatsiooni mujalt. 2) Andmete olemasolu restitutsioonitaotluste kohta Niine tn 11 vara osas ei omanud mingit tähtsust RAS Suva erastamisel, kuna tegemist on teise hoonega ning liiatigi kuulus Niine tn 11 hoone kompenseerimisele, mitte tagastamisele, ja vara taotlejaks ei olnud isik, kellele on kahju tekitatud. 3) EEE-le ei olnud teada restitutsioonitaotluste esitamine RAS Suva erastamise ajal, kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised. Erastamiselepingu §-s 16 sisalduv oli erastamise ostumüügilepingute standardtingimuseks, sest ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 246 kohaselt pidi müüja teatama ostjale kolmandate isikute kõigist õigustest müüdavale asjale ning hüvitama selle sätte järgimata jätmise tõttu tekkiva kahju. 4) Tõendamata on kaebaja väide, et erastamisleping on tühine. Samuti on alusetu väide, et kahju tekkis
  2. a toimunud maa erastamise tõttu. 5) Vastustaja ei ole kahju tekkimise tulemusena rikastunud. Erastamisest saadud raha kasutatakse seaduse alusel ja kohalikud omavalitsused, sh Tallinna linn, on saanud omandireformi reservfondist suuri eraldisi. EEE müüs RAS Suva aktsiad, mitte vaidlusaluse ehitise, mille omandiõigust ei ole võimalik samastada. 31.05.1993 erastamise-ostumüügilepingu lisas A on 23 leheküljel RAS Suva varade nimekiri ning Kotzebue tn 1 asuv vara moodustas vaid väikese osa erastatud varast; erastamise ostu-müügilepingu aktsiate ostuhind oli 10 200 000, mis ei ole võrdne Kotzebue tn 1 asuva hoone hinnaga, mille jääkväärtus vastavalt erastamise ostu-müügilepingu lisale oli 135 792 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2007 korraldusega nr 2143-k määrati endisel kinnistul nr 2015 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste eest O. Lerenmanile kompensatsiooniks 2 527 100 krooni ja seega on vastustaja kompenseerinud õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud ehitise maksumuse. 3
(10)3-09-1574 6) Isegi kui vastustaja peaks tasuma kaebajale hüvitist, tuleb tasutavat hüvitist vähendada, sest kahju tekkimine sai toimuda üksnes tulenevalt kaebaja õigusvastasest teost. 7) Vastustaja ei ole kohustatud tasuma viivitusintresse. Isegi kui ta peaks seda tegema, ei saa viivist arvestada ajast, millal kaebaja tasus O. Lerenmanile hüvitise, sest vastustaja teoreetiline kohustus tasuda hüvitist sai

§ 20

lg 3 kohaselt muutuda sissenõutavaks alles hetkest, millal vastustaja vastas kaebaja taotlusele ning igal juhul tuleks viivist vähendada mõistliku suuruseni VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel. 4. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2009 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) Jõustunud Tallinna Halduskohtu 20.05.2008 otsusega nr 3-05-1394 kaebajalt ja vastustajalt O. Lerenmani kasuks solidaarselt välja mõistetud hüvitise summa tuleb jätta kaebaja kanda vähemalt sama suures mahus, kui see jääb vastustaja kanda. Kohus tuvastas otsuses üheselt, et kahju, mis tekkis seetõttu, et A. Lerenman (tema pärija) jäi ilma võimalusest saada omandireformi käigus tagasi 469/1000 suurune mõtteline osa Tallinnas Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asuvast hoonest, oli põhjuslikus seoses nii vastustaja kui kaebaja tegevusega. Kaebaja põhjustas kahju seeläbi, et ei kontrollinud EEE 10.03.1993 ja 12.03.1993 kirjade alusel piisavalt hoolikalt nõude olemasolu Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asunud RAS Suva hoonete kohta. Kui kaebaja oleks oma kohustusi piisava hoolsusega täitnud, oleks ilmnenud sellekohase nõude esitamine õigustatud subjekti poolt, ning kui EEE-d oleks tagastamisnõude olemasolust teavitatud, poleks erastamislepingut 31.05.1993 sõlmitud ja kahju oleks jäänud tekkimata. Samuti on nimetatud kohtuotsusega tuvastatud, et kaebaja oli kahju tekkimises süüdi ega ole tõendanud, et vaatamata endapoolsete kohustuste hoolsale täitmisele ei olnud tal võimalik leida ja anda EEE-le tõest teavet tagastamis- või kompenseerimisnõude olemasolu kohta. 2)

19 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressnõude avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati.

§ 7

lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 137 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise eest solidaarselt vastutavate isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks võtta seisukoht eelkõige küsimuses, kui suurel määral põhjustas O. Lerenmanile kahju tekkimise kummagi poole tegevus ning kui suur oli kummagi poole süü kahju tekitamises. Kumbki pool ei saa aga enam väita, et nende tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost ei olnud või et nende süü kahju põhjustamises on olematu. Olukorras, kus mitu isikut on omavahel kooskõlastamata tegudega põhjustanud ühe tervikliku kahju, on kahju põhjustanud isikute omavaheline vastutus eelduslikult võrdne. Käesolevas asjas omavad võrdset rolli ja on samavõrra süüdi nii kaebaja kui vastustaja. A. Lerenmani pärijale muutus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine võimatuks ning kahju tekkis seetõttu, et kõnealune vara anti RAS Suva erastamislepingust tulenevalt erastaja omandisse. Kuigi viimase ja otsustava sammu kahju põhjustamisel tegi vastustaja, kes sõlmis erastamislepingu, mida tuvastatud asjaoludel ei oleks tohtinud sõlmida, ei oleks erastamislepingut sõlmitud, kui kaebaja oleks andnud EEE-le õige teabe. Eeltoodu tõttu ei saa nõustuda kaebaja väitega, et erastamisleping oleks tõenäoliselt sõlmitud ka sõltumata restitutsiooninõude olemasolust teadasaamisest. Haldusasjas nr 3-05-1394 on kohtud leidnud, et kaebaja selline väide on paljasõnaline ja ebaõige, kuna EEE poolt enne lepingu sõlmimist järelepärimise tegemine näitab, et küsitud ja saadud infot arvestati otsuste langetamisel erastamisprotsessis. 4

(10)3-09-1574 3) EEE ei pidanud eeldama, et Kotzebue tn 1 hoone saatus on olnud samasugune nagu Niine tn 11 hoone puhul ning seetõttu ei olnud ka alust eeldada, et selle suhtes on esitatud restitutsiooninõue. Nagu hiljem selgus, ei olegi nende kahe ehitise õigusvastase võõrandamise aegsed omanikud ega ka omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud samad. Seetõttu Niine tn 11 ja Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 hoonete vahel tegelikult mingisugust puutumust ei olnud, peale selle, et need kuulusid mõlemad erastamisele kuuluva RAS Suva varade hulka, nagu mitugi muud ehitist ja rajatist. 4) Kaebaja väited, et EEE oli vaidlusaluse ehitise suhtes esitatud tagastamise avaldusest tegelikult enne RAS Suva erastamislepingu sõlmimist teadlik, on ebaõiged ning tõendamata. Seda ei kinnita ka asjaolu, et erastamislepingu §-ga 16 vabanes ostja restitutsiooninõude korral vara füüsilisest tagastamisest. Usutav on vastustaja seletus, et tegemist oli sarnastesse erastamislepingutesse lisatud tavalise klausliga, mille eesmärk oli kaitsta erastamise teel ettevõtte aktsiad omandanud isikut kolmandate isikute poolt tulevikus esitatavate ettevõtte vara puudutavate nõuete vastu ning tagada ostjale kindlustunne. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, et erastamislepingu nimetatud punktiga võttis vastustaja endale vastutuse ebaseadusliku erastamisega tekitatud kahju eest. 5) Saades pärast erastamislepingu sõlmimist teada Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asuva hoone suhtes esitatud tagastamise nõudest, ei võtnud vastustaja ette täiendavaid samme selleks, et vara oleks võimalik vajadusel õigustatud subjektile tagastada. Samas polnud tema võimalused selliste sammude astumiseks ka märkimisväärsed. Pärast RAS Suva erastamist anti viimase varad 01.06.1993 bilansi seisuga üle AS-le Sukktokk, kel tekkis TsK § 138 kohaselt selle vara üle omandiõigus just asja üleandmise momendil. Kuna ei ole teada, et AS Sukktokk oleks olnud teadlik asjaolust, et A. Lerenman oli esitanud avalduse Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asuva tootmishoone kompenseerimiseks (tagastamiseks), siis tuleb teda käsitada selle vara heauskse omandajana TsK § 156 lg 1 mõistes. Isegi kui vastustaja oleks nõudnud kohtus RAS Suva erastamislepingu tühistamist, ei oleks see muutnud asjaolu, et vara oli läinud AS Sukktokk omandisse ning selle tagastamine oleks osutunud võimatuks. Liiatigi on hilisem kohtupraktika näidanud, et erastamisleping polnud tühine (Tallinna Linnakohtu otsus nr 2/228-4818/03). 6) Väited 2001. a toimunud maa erastamise kohta vaidlusaluse ehitise juurde ei ole asjassepuutuvad. Maa erastamine iseenesest ei mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et just hoone juurde maa erastamine ja seeläbi hoone muutumine maatüki oluliseks osaks muutis O. Lerenmanile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatuks. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-52-04, et vara tagastamine O. Lerenmanile on võimatu, kuna AS Suva ei saa olla ühtaegu sama vara osas nii erastamise õigustatud subjekt kui vara tagastamise kohustatud subjekt ning AS-l Suva oli tekkinud õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim nõuda sõnamurdlikult sama vara tagastamist. 7) Õige pole kaebaja väide, et Eesti riik on tehingu tulemusena saanud kasu 14 919 371 krooni. 10 200 000 krooni, mille AS Sukktokk tasus riigile RAS Suva aktsiate eest, on tasu terve ettevõtte, mitte üksnes vaidlusaluse hoone eest. Kuivõrd kumbki pool ei ole kohtule esitanud tõendeid, milline võis olla vaidlusaluse ehitise väärtuse osakaal kogu erastamismaksumusest, on ainsana võimalik juhinduda selle ehitise bilansilisest väärtusest, milleks oli 1 330 407 krooni. Seejuures oleks A. Lerenmanil olnud õigus vaidlusaluse hoone tagastamisele üksnes 469/1000 suuruses mõttelises osas ning ülejäänud 531/1000 suuruse mõttelise osa erastamiseks RAS Suva vara koosseisus või mõnel muul seaduses lubatud moel ei oleks vastustajal olnud takistust. Seega sai vastustaja Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asunud hoone 469/1000 suuruse mõttelise osa võõrandamisest kasu 623 960,88 krooni (1 330 407 x 469/1000). 5
(10)3-09-1574 Lisaks on vastustaja saanud tulu ka maa erastamise eest 1 328 700 krooni. Ka maa erastamisest saadud tulu puhul tuleb arvestada, et A. Lerenmanile kuulunuks tagastamisele vaid 469/1000 suurune mõtteline osa hoonest. Seetõttu saab väita, et kahju põhjustamise tulemusena teenis vastustaja maa erastamisest kasu 623 160,30 krooni (1 328 700 x 469/1000). Kokku sai vastustaja A. Lerenmanile või tema pärijatele tagastamisele kuulunud vara müügist tulu 1 247 121,18 krooni (623 960,88 + 623 160,3). Riigi vahenditest on O. Lerenmanile makstud sama õigusvastaselt võõrandatud ehitise eest kompensatsiooni 2 527 100 krooni ning maa eest 235 143 krooni. Halduskohtu otsusega on tuvastatud, et O. Lerenmanile vastustaja ja kaebaja poolt tekitatud kahju suuruseks kokku oli 16 039 800 krooni, millest eeltoodud kompensatsioonisummad enne hüvitise väljamõistmist maha arvati. Kompensatsioonisummad tasuti O. Lerenmanile riigi vahenditest. Kuna summa, mille vastustaja on pidanud kompensatsioonina O. Lerenmanile tasuma, ületab summat, mille vastustaja O. Lerenmanile tagastamisele kuulunud vara erastamise teel võõrandamisest sai, siis ei saa asuda seisukohale, et vastustaja vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes peaks teenitud kasu tõttu suurem olema. Seetõttu ei ole põhjust vastustaja vastutust võrreldes kaebaja omaga nende omavahelises suhtes suurendada. 8) Kohtud tuvastasid haldusasjas nr 3-05-1394, et kahju on tekkinud kaebaja ja vastustaja hooletu suhtumise tõttu oma kohustustesse. Seega on kummagi kahju tekitaja süü vormiks hooletus. Millegagi pole tõendatud, et EEE tegevus RAS Suva erastamisel oleks olnud tahtlikult suunatud õigusvastase tagajärje saabumisele. Küll on aga ringkonnakohus haldusasjas nr 3-05-1394 leidnud, et kui EEE oleks saanud õige teabe, ei oleks erastamislepingut sõlmitud. Vastustaja pahatahtlikkust ei kinnita ka maa erastamine AS-le Suva. Esiteks ei mõjutanud hilisem maa erastamine kahju tekkimist ega selle suurust. Samuti oli AS-l Suva ehitise omanikuna õigus selle juurde maad erastada ning maa erastamisest keeldumiseks puudusid alused. Maa erastamise ettevalmistava menetluse viis läbi kaebaja, pööramata kordagi tähelepanu sellele, kas või kuidas võiks maa erastamine mõjutada tema hilisemaid võimalikke kohustusi Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asuva hoone osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku suhtes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Kaebaja menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. Vastustaja menetluskulud palutakse jätta vastustaja enda kanda. 1) Paljasõnaline on kohtu seisukoht, et juhul, kui EEE oleks olnud teadlik Põhja pst 7/Kotzebue tn 1 asuva hoone kohta esitatud restitutsiooninõudest, siis ei oleks ta erastamislepingut sõlminud. RAS Suva vara hulgas oli ka Niine tn 11, mille suhtes oli samuti esitatud restitutsioonitaotlus ja millest EEE oli teadlik enne erastamislepingu sõlmimist. Vaatamata sellele sõlmis EEE AS-ga Sukktokk lepingu ja andis koos muu varaga üle ka Niine tn 11 asuva vara. 2) Vastustaja vabastas ostja erastamislepingu §-ga 16 vara tagastamisest restitutsiooninõude olemasolu korral ning see tõendab, et vastustajale oli teada, et erastatava vara suhtes on esitatud kompenseerimise/tagastamise avaldus. Kuivõrd vastustaja vabastas erastamise ostu-müügilepinguga AS Sukktokk eeltoodud kohustusest, vaatamata ORAS § 12 lg-le 1, võttis vastustaja seega seaduses sätestatud kohustuse enda kanda. 6
(10)3-09-1574 3) EEE pidi eeldama, et kui restitutsiooninõue on esitatud Niine tn 11 asuva AS Rauaniit vara suhtes, siis võib see olla esitatud ka muude RAS Suva varade kohta. Halduskohus ei ole oma vastupidist seisukohta tõenditele tuginevalt põhjendanud. Vastustajal tulnuks enne RAS Suva vara üleandmist ja maa ostu-müügilepingu sõlmimist välja selgitada, kas erastatava vara suhtes on esitatud kompenseerimise või tagastamise taotlusi. 4) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et maa erastamine Põhja pst 7 asuvate hoonete juurde ei mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ehitise aluse maa õiguslik staatus mõjutab otseselt omandireformi käigus vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-2-01). Seega on ilmne, et Põhja pst 7 hoonete juurde maa erastamine tegi võimatuks O. Lerenmanile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise. Juhul, kui vastustaja oleks vahetult pärast erastamislepingu sõlmimist asunud tehtud viga parandama, ei oleks AS-l Suva tekkinud Põhja pst 7 asuvate hoonete omandi suhtes õiguspärast ootust. 5) Vastustaja tegevus oli pahatahtlik ja suunatud kasu saamisele. Asjas on tõendatud, et vastustaja teadis enne 31.05.1993 erastamislepingu sõlmimist, et Niine tn 11 suhtes on esitatud kompenseerimise taotlus. Tõendatud on ka asjaolu, et vahetult pärast 31.05.1993 erastamislepingu sõlmimist teadis vastustaja, et erastatud vara koosseisu kuuluvate Põhja pst 7 hoonete suhtes on esitatud tagastamise taotlus. Seetõttu teadis vastustaja, et erastamine nende hoonete osas on tühine. Vaatamata sellele jätkas vastustaja erastamismenetlust selle asemel, et taastada erastamiseelne olukord. 6) Kohus on ebaõigesti arvestanud vastustaja poolt erastamisest saadud kasu. Millegagi ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, nagu ei saaks tegutseva tootmisettevõtte tervikmüügi (erastamise) korral ehitiste ja rajatiste väärtus ettevõtte koguväärtusest moodustada üle 1/
  1. O. Lerenmanile tagastamisele kuuluvate hoonete näol oli tegemist administratiiv- ja tootmishoonetega, mis moodustasid RAS Suva varast ilmselgelt kõige suurema ja olulisema osa ning ilma milleta oleks tegutseva tootmisettevõtte tegevuse jätkamine, aga ka erastamise otstarbekus küsitav. Samuti on kohus arvutanud valesti hoonete juurde kuuluva maa erastamisest saadud tulu. Ühtlasi on kohus eksinud ka vastustaja poolt O. Lerenmanile kahju tekitamise tõttu makstud kompensatsioonisummade arvestamisel. 7) AS Sukktokk ei ole võimalik käsitada heauskse omandajana, sest Põhja pst 7 ja Niine tn 11 asuvate hoonete osas oli erastamistehing tühine ning tehingu tühisuse tõttu ei saa heauskset omandamist toimuda (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-95-01 ja 3-2-1-2-02).
  2. Eesti Vabariik palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Vastustaja kordas oma varasemaid seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Tallinna Halduskohtu jõustunud 20.05.2008 kohtuotsusega haldusasjas 3-05-1394 mõisteti Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt solidaarselt Olimpiada Lerenmani kasuks välja 13 277 557 krooni. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kohtulahendiga on menetlusosaliste suhtes siduvalt kindlaks tehtud, et nii Tallinna linna kui ka Eesti Vabariigi tegevus oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. HKMS § 17 lg 1 kohaselt ei ole kohus küll seotud haldusasjas 3-05-1394 tehtud kohtuotsuse põhjendustega, kuid pärast temalt kohtuotsusega kahju väljamõistmist ei saa haldusorgan enam vaielda kahju tekkimise ega põhjusliku seose olemasolu üle. Seega ei kuulu antud juhul hindamisele kaebaja vastavasisulised väited. 7
(10)3-09-1574 8.

§ 19

lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude teise avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati. Kui kannatanule on kahju hüvitatud (antud juhul tasus kumbki 50% kahjuhüvitisest), muutub oluliseks solidaarvõlgnike omavaheline ehk sisesuhe. Alles see määrab, kuidas lõppastmes jaguneb vastutus kohustuse täitmise eest. Sisesuhte regulatsioon võimaldab solidaarvõlgnikul, kes on välises suhtes kannatanuga nõude täitnud suuremas ulatuses kui temale sisesuhtest langev osa, esitada regressinõude teise solidaarvõlgniku vastu. Antud juhul ongi Tallinna linn leidnud, et tema osa sisesuhtes on väiksem kui 50%, kaebuse kohaselt on linn oma vastutuse redutseerinud nullini. Solidaarvõlglaste omavahelise vastutuse jagunemise reeglid on sätestatud VÕS § 137 lg-s 2, mille kohaselt jaguneb vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Kui nende reeglite järgi ei õnnestu iga võlgniku vastutuse suurust kindlaks teha, lähtutakse põhimõttest, et vastutus on võrdne.

  1. Käesoleva otsuse punktis 7 nimetatud põhjusel lähtub ringkonnakohus eeldusest, et Tallinna linna tegevus oli kannatanul kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et pole võimalik hinnata seda, kas 31.05.1993 erastamise ostu-müügilepingu sõlmimiseni, millega anti muuhulgas AS-le Sukktokk üle ka Kotzebue tn 1 asuv administratiivtööstushoone, viis Tallinna linna või Eesti riigi õigusvastane tegevus. Oletuslikud on kaebaja väited, et leping oleks sõlmitud ka juhul, kui linn oleks riiki teavitanud Kotzebue tn 1 hoone osas restitutsiooninõude olemasolust. Asjaolu, et vastavalt käituti Niine tn 11 hoone puhul, ei tõenda vastupidist. Linna poolt EEE-le edastatud info kohaselt taotlesid omandireformi õigustatud subjektid selle vara kompenseerimist ning kuigi taotluse muutmine ei olnud välistatud, ei saa eeldada, et Kotzebue tn 1 tagastamisnõudest teadasaamisel oleks erastamismenetlus samasugusel kujul lõpuni viidud. Erastamislepingu §-s 16 ettenähtud erastaja kaitseklausel restitutsiooninõuete eest ei toeta samuti kaebaja väiteid. Tegemist oli lepingupoolte vahelise tingimusega, mis ei saanud nagunii õiguslikku mõju omada kolmandate isikute suhtes.
  2. Vaidluse lahendamisel on ringkonnakohtu hinnangul määravaks riigi käitumine pärast Kotzebue tn 1 hoone osas restitutsiooninõude olemasolust teadasaamist 26.07.
  3. Kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, ei pruugi vastutuse võrdne jagunemine solidaarvõlglaste vahel olla põhjendatud. ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni vara tagastamise otsustamiseni on keelatud selle vara võõrandamine ning vastavat keeldu eiravad tehingud on tühised. Sama regulatsioon kehtis ka
  4. aastal, nähes ette selliste tehingute kehtetuse. Samas tuleb silmas pidada, et 31.05.1993 tehinguga ei toimunud mitte üksnes Kotzebue tn 1 asuva vara üleandmine AS-le Sukktokk, vaid sisuliselt kogu ettevõtte RAS Suva ning selle aktsiate müük. Nimetatud tehingut tervikuna ORAS § 18 lg 1 alusel tühiseks lugeda ei ole põhjendatud. On ilmne, et
  5. aastal ei ole kõikehõlmavalt võimalik hinnata, kui edukad oleksid olnud riigi katsed 31.05.1993 tehingu tingimusi muuta või kogu tehingut kehtetuks tunnistada. Samas saab siiski kontrollida, kas olid olemas õiguskaitsevahendid, mille kasutamine oleks võinud kõne alla tulla.
  6. aastal kehtinud TsK § 59 nägi ette võimaluse esitada kohtusse hagi olulise tähtsusega eksimuse mõjul teostatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et restitutsiooninõuetest ebaõige teabe omamine olukorras, kus Kotzebue tn 1 asuva hoone näol oli tegemist keskse administratiiv- ja tööstushoonega, võis viia TsK § 59 mõttes olulise tähtsusega eksimuseni. Nii on vastustaja käesoleva kohtuvaidluse ajal kestvalt eitanud linna etteheiteid, et 8

(10)3-09-1574 ettevõtte erastamine oleks läbi viidud sõltumata sellest, kas Kotzebue tn 1 hoone osas on esitatud tagastamise/kompenseerimise taotlus või mitte. TsK § 63 nägi ette võimaluse, et kehtetuks võib muutuda vaid tehingu üks osa, kui võib eeldada, et tehing oleks teostatud ka ilma kehtetu osata. Kuigi erastamismenetluse läbiviimine sellest vaidlusalust hoonet välja arvates on küsitav, ei saa vastavat õiguskaitsevahendit täielikult välistada. 31.05.1993 erastamislepingu p 19.6 kohaselt ei mõjutanud lepingu mõne sätte kehtetus lepingu teiste sätete kehtivust. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et riik oleks pärast 26.07.1993 teabe saamist üldse kaalunud tekitatud õigusvastase tagajärje kõrvaldamise võimalusi. Vaidlust ei ole selles, et linnal 31.05.1993 tehingusse sekkumiseks õigused puudusid. Vastustaja tegevust ei ole alust pidada pahatahtlikuks, kuid nõustuda tuleb sellega, et vastustaja võttis teadlikult riski, et Kotzebue tn 1 hoone AS-le Sukktokk üleandmise osas võib tekkida õiguslik vaidlus. Riigi kui avaliku võimu kandja puhul ei ole alust eeldada, et ta lihtsalt ei saanud aru, millised tagajärjed tema tegevusega kaasneda võivad. Riigikohtu 06.12.2004 otsusest nr 3-3-1-52-04 nähtub, et AS Suva (end AS Sukktokk) õiguspärane ootus on aja jooksul kasvanud:
  1. aastaks oli erastamisest möödunud üle kümne aasta, varale oli tehtud märkimisväärseid parendusi,
  2. aastal oli erastatud hoonetealune maa. Kuigi Riigikohus ei pidanud
  3. aastal olukorra tagasipööramist võimalikuks, ei kinnita see, et sama kehtis
  4. või
  5. aastal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole AS Sukktokk heausksus seejuures keskse tähendusega. TsK § 59 rakendamise puhul ongi üks tehingupool heauskne, omamata teavet asjaolu kohta, milles teine tehingupool on eksimuses.
  6. Kaebaja leiab veel, et vastustaja on oma õigusvastase tegevuse ja kahju tekitamise tulemusel rikastunud, saades erastamislepingu alusel 10 200 000 krooni ning maa ostu-müügilepingu alusel 1 328 700 krooni, lisaks intressitulu, so kõik kokku 14 919 371 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust, et seoses kompensatsiooni maksmisega on riik kandnud ka kulutusi 2 637 382 krooni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna Kotzebue tn 1 hoone on vaid osa erastatud ettevõtte varast, ei ole seoses käimasoleva vaidlusega alust lugeda riigi tuluks kogu erastamismenetlusest saadud raha. Kohtul ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas ja mis maksumusega oleks ettevõtte erastatud ilma kõnealuse tööstushooneta. Samuti ei saa hoone bilansilist väärtust pidada näitajaks, mis kajastab hoone tegelikku väärtust. Kuna aga solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes vastutuse osakaalude määramine toimub suuresti kohtu kaalutlusõiguse teel, on ringkonnakohtu seisukohast piisav, kui arvestada sellega, et riik sai vaidlusalusest tehingust tulu, kuid linn mitte. Määrav ei ole, kas ja kuhu fondidesse erastamisest saadud rahad suunati, vaid tegemist oli reaalse ressurssiga, mille kasutamise üle oli riigil otsustusõigus või oli ta selle juba eelnevalt oma õigusaktidega otsustanud.
  7. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et õiglane on linna ja riigi vahelise vastutuse jagamine vastavalt 25% ja 75%. Ringkonnakohus ei nõustu, et linna osa tuleks viia nullini. Linnapoolne tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimisele. Seega on linnal õigus nõuda riigilt 3 425 756 krooni tagastamist.
  8. Linn taotleb VÕS § 113 lg 1 alusel täiendavalt viivitusintressi väljamõistmist.

§ 7

lg 4 kohaselt, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole VÕS § 113 lg 1 rakendamine läbi

§ 7lg 4 põhjendatud. Viiviste küsimise õigus peaks olema reguleeritud 9

(10)3-09-1574

-ga või vastava eriseadusega.

§ 23näeb intresside nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise nõude puhul.

Seadust süstemaatiliselt tõlgendades võib seega väita, et muude nõuete puhul pole seadusandja avalik-õiguslikus suhtes intresside (viiviste) küsimist võimalikuks pidanud.

  1. Tallinna linn taotleb menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud koosnevad riigilõivust kokku 480 000 krooni. Arvestades, et kaebus kuulub rahuldamisele pooles ulatuses, on vastustajalt põhjendatud 240 000 krooni väljamõistmine. Viive Ligi Oliver Kask Kaire Pikamäe Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 16 12 2010 otsusega nr 3-3-1-83-10 RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 3-09-1574 osas, millega jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse kaebus viivise nõudes. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Rahandusministeeriumilt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja viivis 60 631 (kuuskümmend tuhat kuussada kolmkümmend üks) krooni ja 69 senti ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest 3 425 756 (kolm miljonit nelisada kakskümmend viis tuhat seitsesada viiskümmend kuus) krooni alates
  6. juulist
  7. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus haldusasjas nr 3-09-1574 muutmata.
  10. Jätta Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus rahuldamata.
  11. Tagastada Tallinna Linnavalitsusele kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.
  12. Arvata Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse. 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.