Obsah (7)

§ 13§ 7§ 8§ 3§ 4§ 6§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 09. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1175 Haldusasi S. K.i kaebus Murru Va

§ 13

lõikele 1 ning leiab, et kaebajal olid kõik võimalused vanglas kehtestatud korda järgida ning hoiduda rikkumisest, mistõttu oli kaebuse esitajal võimalus ka tekkinud olukorda ära hoida. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja on riigi ülalpidamisel, siis ei ole põhjendatud saamata jäänud töötasu arvestamine samadel alustel isikutega, kes elatavad end ise.

1. Mittevaralise kahju nõude osas leiab vastustaja esiteks, et kaebuse esitajale ei ole tekitatud rahaliselt hüvitatavat kahju. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et norskavate kinnipeetavatega ühes kambris viibimine rikuks isiku õigusi ja märgib, et kinnipeetav ei saa valida endale ise kambrit ega isikuid, kellega seal viibib. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitajalt võeti ära televiisor põhjusel, et maksmata oli elektriarve ning seda tehti
2. mail 2010, kuna see oli kuu viimane tööpäev. Samuti selgitab vastustaja, et otsus või akt tehakse siis, kui televiisor võetakse jäädavalt ära, antud juhul võeti televiisor ära põhjusel, et ei tekiks elektrivõlga. Samuti märgib vastustaja, et ei mäleta, et kaebuse esitaja oleks esitanud nimetatud asjaolu kohta vaide. Televiisori äravõtmise volituste osas selgitab vastustaja, et J. L., kes kirjutas alla elektriseadme kasutamise loa äravõtmise otsusele, oli tol päeval ametlikult määratud direktorit asendama. Vastustaja kinnitab, et
3. osakonnas vastasid olmetingimused üldjoontes õigusaktides sätestatud tingimustele ning kaebuse esitaja õigused sellega seoses kannatada ei saanud. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitaja nimi kustutati kiriku külastajate nimekirjast, selgitab vastustaja, et ei ole leidnud mingeid tõendeid selle väite kinnituseks. Kohtuistungil möönis aga vastustaja, et tõepoolest oli nimekirjalehel tehtud parandus ja teine nimi oli peale kirjutatud, samas ei saa seda tõlgendada tagakiusamisena. Vastustaja selgitab veel, et kaebuse esitajal ei võimaldatud tutvuda elektrooniliste õigusaktidega, kuna siis kui kaebuse esitaja seda taotles, ei olnud veel loodud tehnilisi võimalusi selleks. Vastustaja leiab, et väide nagu oleks
4. aasta novembris ning detsembris olnud olemas internetiühendus kaebuse esitaja poolt viidatud arvutis, on sisutühi ja tõendamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et S. K.i kaebus on põhjendatud varalise kahju hüvitamise nõude osas, ent põhjendamatu mittevaralise kahju nõude osas. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada osaliselt, mõistes kaebuse esitaja kasuks välja hüvitise talle tekitatud varalise kahju (saamatajäänud tulu) eest.
6. Riigivastutuse seaduse (

) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik 3 kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st. haldusakti kehtetuks tunnistamisega, toimingu lõpetamisega või haldusakti andmise või toimingu sooritamisega).

§ 7

lg 3 kohaselt hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

§ 8

lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine ning kahju tekkimise põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Lisaks on

§ 13

lõikes 2 sätestatud, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

1. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Murru Vangla direktori
2. veebruari 2009 kärkkirjaga nr 30-t tunnistati kehtetuks kinnipeetav S. K.i käitises töötamise luba alates
3. veebruarist 2009, mille tagajärjel ei olnud kaebuse esitajal viimatinimetatud päevast arvates võimalik töötada varasemal töökohal AS-is Eesti Vanglatööstus. Samuti ei ole vaidlust selles, et vangla direktori käskkiri, millega käitises töötamise luba kehtetuks tunnistati, on omakorda algusest peale kehtetuks tunnistatud Justiitsministeeriumi
4. aprilli 2009 vaideotsusega nr 11-7/
5. Vaideotsusega on üheselt tuvastatud, et Murru Vangla direktori
6. veebruari 2009 käskkiri oli õigusvastane. Seega on tuvastatud Murru Vangla õigusvastane tegevus. Kaebuse kohaselt on kahjuks, mis kaebuse esitajale tekkis, saamata jäänud tulu, mis seisneb konkreetselt saamata jäänud töötasus aja eest, mil kaebuse esitajal ei olnud võimalik töötada, põhjusel et tema käitises töötamise luba oli kehtetuks tunnistatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja töötas enne käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamist AS-is Eesti Vanglatööstus ning sai selle eest ka töötasu. Käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise tõttu kaotas ta võimaluse tööl käia ning töötasu saada. Seega jäi kaebuse esitajal töötasu (tulu) saamata, mida tuleb käsitada kahju tekkimisena. Ilmne on ka põhjuslik seos kahju tekkimise ning käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise (Murru Vangla õigusvastase tegevuse) vahel. Vastustaja teoreetiline arutelu selle üle, kas või kui palju oleks kaebuse esitaja võinud töötasu saada perioodil, mil tal käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise tõttu töötada võimalik ei olnud, ei lükka ümber tõdemust, et tööl käimine ja töötasu saamine olid välistatud konkreetselt Murru Vangla direktori
7. veebruari 2009 käskkirja tõttu. Vastustaja ei ole tõendanud seda, et AS-i Eesti Vanglatööstus tootmismahu vähenemise tõttu ei oleks tükipalgalisena töötanud kaebuse esitaja varasema perioodiga võrreldavat töötasu saanud. Samuti ei ole vastustaja usutavalt põhistanud muid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaebuse esitaja ei oleks töötasu saanud ka juhul kui Murru Vangla direktor ei oleks õigusvastast käskkirja andnud. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kaebuse esitajale on tekkinud kahju, mis seisneb saamatajäänud töötasus ning kahju on põhjuslikus seoses Murru Vangla direktori
8. veebruari 2009 õigusvastase käskkirjaga nr 30-t. Kohtu hinnangul ei saa väita, et kaebuse esitajal oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida või et kahju oleks võiamlik kõrvaldada

§-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 7

lõikes 1 peetakse kahju tekkimise vältimisena silmas eelkõige kannatanu võimalusi vältida kahju tekkimist, vaatamata avaliku võimu kandja õigusvastasele tegevusele. On ilmne, et sellist kahju vältimise võimalust kaebuse esitajal ei olnud. Omaette küsimus on see, kas või mil määral oli vastustaja õigusvastane tegevus sõltuvuses kaebuse esitaja enda käitumisega. See küsimus võib kõne alla tulla kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, ent see ei oma tähtsust kahju hüvitamise õiguse olemasolu tuvastamisel. Samuti ei saa väita, et kahju oleks võimalik kõrvaldada kas haldusakti kehtetuks tunnistamisega (

§ 3

), mingi toimingu 4 lõpetamisega (

§ 4

) või mingisuguse haldusakti andmise või toimingu sooritamisega (

§ 6). Niisiis esineb kahju hüvitamise alus.

1. Järgnevalt tuleb kindlaks määrata kahju ning selle eest välja mõistetava hüvitise suurus. Haldusasja materjalidest nähtuvalt kõrvaldati S. K. distsiplinaarmenetluse ajaks töölt Murru Vangla direktori
2. jaanuari 2009 käskkirjaga nr 23-t tagasiulatuvalt alates
3. jaanuarist
4. Distsiplinaarkaristus määrati kaebuse esitajale
5. jaanuari 2009 käskkirjaga nr 49-dm, mis on haldusaja toimikus oleva koopia kohaselt kaebuse esitajale allkirja vastu teatavaks tehtud
6. veebruaril
8. veebruari 2009 käskkirjaga nr 30-t tunnistas Murru Vangla direktor S. K.i käitises töötamise loa kehtetuks alates
9. veebruarist
10. Kaebuse kohaselt lubati kaebuse esitaja uuesti tööle
11. aprillil
12. Kuivõrd vastustaja ei ole toonud välja ühtegi muud alust, mille tõttu oleks välistatud kaebuse esitaja töötamine AS-s Eesti Vanglatööstus, siis tuleb saamata jäänud töötasu suuruse kindlaks tegemiseks tuvastada, kui palju tasu oleks kaebuse esitaja saanud aja eest, mil tal Murru Vangla direktori õigusvastase käskkirja tõttu töötada võimalik ei olnud. Kuivõrd kaebuse esitaja töötas tükipalgalisena, on kohtu hinnangul igati mõistlik arvutada saamata jäänud töötasu suurus lähtudes keskmise töötasu arvutamise metoodikast. Tõsi, seaduses ei sätestata küll sõnaselgelt, et sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleks keskmise töötasu arvutamise korda kohaldada, ent see oleks kohtu hinnangul asjaolusid arvestades õiglane ja ainuvõimalik. Kuna kahju hüvitamise eesmärk on panna isik kahju hüvitamise ajaks olukorda, kus ta oleks olnud kui kahju ei oleks tekkinud, saab saamata jäänud tulu suuruse kindlaks määramiseks kasutada kahju hüvitamise nõude lahendamise ajal kehtivat keskmise töötasu arvutamise metoodikat, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
13. juuni 2009 määrusega nr
14. Kohus rõhutab, et käesoleval juhul ei tulene kaebuse esitaja nõue mitte tööõigussuhtest ning seega ei ole tegemist keskmise töötasu arvutamisega tööõiguse mõttes, vaid keskmise töötasu arvestamise metoodika järgi arvestatakse välja avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu saamata jäänud tulu suurus. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust ning sama määruse § 3 lõikest 1 tuleneb, et keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse selle kuuekuulise ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga.
15. Esmalt tuleb välja selgitada, millise ajavahemiku jooksul oli kaebuse esitajal töötasu (tulu) saamine välistatud. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Murru Vangla direktori
16. jaanuari 2009 käskkirja nr 23-t, millega ta kõrvaldati ajutiselt töölt distsiplinaarmenetluse ajaks. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetlus kestab kuni otsuse tegemiseni distsiplinaarkaristuse määramise või distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta. Antud juhul määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus
17. jaanuari 2009 käskkirjaga. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Murru Vangla direktori käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta on S. K.ile teatavaks tehtud
18. veebruaril
19. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetlus tuleb lõppenuks lugeda distsiplinaarkaristuse käskkirja teatavaks tegemisega. Käskkirja teatavaks tegemise päev tuleb seejuures lugeda distsiplinaarmenetluse viimaseks päevaks analoogselt näiteks töötaja töölt vabastamisega, kus töösuhte lõpetamise päev on töötaja viimaseks tööpäevaks. Seega lõppes distsiplinaarmenetlus
20. veebruaril 2009 ning selle kuupäevani (kaasa arvatud) oli kaebuse esitaja töölt kõrvaldatud Murru Vangla direktori
21. jaanuari 2009 käskkirja nr 23-t alusel 5 ning kuna seda käskkirja pole kaebuse esitaja vaidlustanud, on see kehtiv. Niisiis esines alus kaebuse esitaja tööle mittelubamiseks kuni
22. veebruarini 2009 (kaasa arvatud). Alates
23. veebruarist 2009 välistas kaebuse esitaja töötamise Murru Vangla direktori
24. veebruari 2009 õigusvastane käskkiri nr 30-t. Kaebuse esitaja lubati uuesti tööle
25. aprillil
26. See tähendab, et õigusvastase käskkirja tõttu ei olnud kaebuse esitajal võimalik töötada ning töötasu saada perioodil
27. veebruarist kuni
28. aprillini 2009, mis oli viimane tööpäev enne kaebuse esitaja tööle lubamist. Kuna nimetatud perioodi sisse jääb ka
29. veebruar, mis oli riigipühana töövaba päev, siis oli kaebuse esitaja töölt eemal veebruaris 18, märtsis 22 ning aprillis 18 tööpäeva, kokku 58 tööpäeva.
30. Lähtudes keskmise töötasu arvutamise metoodikast, tuleb keskmise töötasu arvestamise vajaduse kuuna käesoleval juhul käsitada
31. aasta veebruarikuud, kuna sellesse kuusse jäi esimene tööpäev, mil kaebuse esitajal ei olnud haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu võimalik tööle minna. Seega tuleb saamata jäänud töötasu suurus arvutada sellele eelnenud kuue kuu (st.
32. aasta augustist kuni
33. jaanuarini) töötasu järgi. Kaebuse esitaja on esitanud tõendi oma töötasu kohta perioodil juulist 2008 kuni detsembrini
34. Vastuses kaebuse esitaja poolt esitatud kahju hüvitamise taotlusele on Murru Vangla kinnitanud, et kaebuse esitaja töötasu suurus perioodil
35. aasta augustist kuni
36. aasta jaanuarini oli 23 451 krooni. Kaebuse esitaja ei ole sellele vastu vaielnud. Arvestades kaebuse esitaja poolt esitatud tõendit, mis puudutab küll veidi teist perioodi (juuli kuni detsember 2008), ent kus kajastatakse nii arvestatud palka kui välja makstud töötasu suurust, on vastustaja poolt väidetav summa kaebuse esitajale reaalselt välja makstud summana ka igati usutav. Ajavahemikul
37. augustist kuni
38. jaanuarini (kaasa arvatud) oli kokku 126 tööpäeva (lisaks iganädalasele kahele puhkepäevale oli töövabad päevad ka
39. august, 24., 25., ja
40. detsember ning
41. jaanuar. Keskmise töötasu arvutamise metoodika kohaselt oleks seega keskmiseks tasuks, mille kaebuse esitaja töötamise korral saanud oleks 23 451:126=186,12 krooni. Murru Vangla direktori õigusvastase käskkirja tõttu pidi kaebuse esitaja töölt eemal viibima 58 tööpäeva, mis tähendab, et kui ta oleks saanud oma keskmisele töötasule vastavat tasu, oleks talle sel ajal välja makstud 10 794 krooni ja 96 senti.
42. Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise seisukohast asjassepuutuvad vastustaja väited, mis puudutavad kinnipeetavate töösuhete ja töötasustamise reguleerimise eripärasid. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks töösuhteid reguleeriv norm, vaid avaliku võimu õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist käsitlev

§ 7lg 1.

See tähendab, et vaidlus ei ole tõusetunud töösuhtes, kaebuse esitaja ja Murru Vangla vahel ei olnud töösuhet, töösuhe oli kaebuse esitajal ASiga Eesti Vanglatööstus, kelle vastu ei ole kaebuse esitaja aga töösuhtest tulenevaid nõudeid esitanud ega ilmselt saakski esitada. Seetõttu ei ole alust välja mõistetavat hüvitist vähendada põhjusel, et kaebuse esitaja töösuhe oli reguleeritud teistmoodi kui vabaduses viibivate isikute töösuhted. Käesoleval juhul ei nõua kaebuse esitaja mitte tööandjalt saamata jäänud töötasu, vaid töösuhte seisukohast kolmandalt isikult (riigilt) hüvitist tekitatud kahju eest. Samal põhjusel ei saa välja mõistetavat hüvitist käsitada kaebuse esitaja töötasuna ning keskmise töötasu arvutamise korrast tuleb lähtuda analoogia korras ning hüvitise näol ei ole tegemist kaebuse esitajale töösuhtes välja mõistetava keskmise töötasuga. 14.

§ 13

lõike 1 kohasel tuleb tekkinud kahju eest määratava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi 6 kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Käesoleval juhul ei saa väita, et kahju tekkimine oleks olnud ettenägematu või et vastustajal oleks olnud objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Murru Vangla direktori

1. veebruari 2009 käskkirja õigusvastasus tulenes ennekõike asjaolust, et vastava kaalutlusotsuse tegemisel ei olnud haldusorgan lähtunud asjakohastest kaalutlustest – kaebuse esitajalt käitises töötamise loa äravõtmisel ei olnud sisuliselt põhjendatud, miks oli vajalik distsiplinaarkaristuse järelmine välistada ka kaebuse esitaja jätkuv töötamine käitises. Hüvitise suuruse kindlaksmääramise seisukohast ei saa asjakohaseks pidada ka vastustaja väidet, et kinnipeetavad on vanglas riigi ülalpidamisel. Asjaoluga, et kinnipeetav on vangla ülalpidamisel, on arvestatud juba kinnipeetavate töösuhteid reguleerivates normides ning eelkõige on nendele makstav töötasu seetõttu väiksem kui see oleks sama töö eest vabaduses. Samas on kinnipeetavatel, vaatamata riigi ülalpidamisel olemisele, enamasti rahalisi kohustusi, näiteks kohustus tasuda enda poolt toime pandud kuriteo ohvritele tsiviilhagi rahuldamisega välja mõistetud summasid. Vaidlust ei saa olla ka selles, et parem majanduslik kindlustatus tagab isikule paremad võimalused pärast vanglast vabanemist vabaduses hakkama saada ning ka vanglas viibides on tal lihtsam kaasa aidata oma taasühiskonnastumisele pärast vabanemist. Seega ei saa väita, et vanglas viibival isikul puuduks mõistlik ja põhjendatud vajadus raha järele, sh. huvi saada hüvitist saamata jäänud tulu eest. Kohus leiab siiski, et ebaõiglane oleks mõista kaebuse esitaja kasuks välja hüvitis kogu potentsiaalse keskmise töötasu ulatuses. Eelkõige tuleb siinkohal silmas pidada, et kuigi Murru Vangla direktori käskkiri käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise kohta oli õigusvastane, oli sellise õigusvastase tegevuse ajendiks kaebuse esitaja poolt töötsoonis distsiplinaarsüüteo toime panemine. Kohus leidis eespool, et kaebuse esitaja ei oleks saanud vältida kahju tekkimist pärast haldusorgani õigusvastast tegevust, küll oleks ta aga saanud oma tegevusega vältida selle enda suhtes õigusvastase teo toimepanemist, jättes ise toime panemata distsiplinaarsüüteo. Seejuures tuleb tähele panna, et distsiplinaarsüüteo toime pannud kinnipeetavalt lisaks distsiplinaarkaristusele käitises töötamise loa äravõtmine on põhimõtteliselt kaalutlusõiguse alusel võimalik. Seega leiab kohus, et vähemalt osaliselt on kaebuse esitaja kahju tekkimise aluseks olevad asjaolud ise põhjustanud. Samuti tuleb silmas pidada, et kuigi kaebuse esitaja ei saanud töötasu, ei pidanud ta sel ajal tegema ka tööd, samas kui tema otsene materiaalne heaolu selle tõttu märkimisväärselt ei vähenenud. Tõsi, kuivõrd kaebuse esitajal ei olnud sel ajal muid seaduslikke võimalusi vanglas viibides raha teenida ning kuivõrd kohus asus juba eelpool seisukohale, et kinnipeetaval on mõistlik huvi vanglas tööga raha teenimise vastu ka sõltumata sellest, et ta on vanglas riigi ülalpidamisel, õigustavad viimatinimetatud asjaolud hüvitise vähendamist väheolulisel määral. Seevastu näib, et kahju suurust oleks olnud võimalik vähendada ka vastustajal. Vaidlusalune käskkiri, millega kaebuse esitajal käitises töötamise luba ära võeti, tunnistati kehtetuks Justiitsministeeriumi
2. aprilli 2009 vaideotsusega, mis on Murru Vanglasse sisse tulnud
3. aprillil
4. Kaebusest ning vastustaja seisukohast nähtuvalt pidi kaebuse esitaja aga kehtetuks tunnistatud käskkirja tõttu töölt eemal viibima kuni
5. aprillini (kaasa arvatud), seega veel üheksa tööpäeva jooksul. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja kasuks hüvitise väljamõistmisel tuleb eeltoodud keskmise töötasu arvutamise metoodika kohaselt saadud summat vähendada umbes 1/3 võrra ning Murru Vanglalt tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista hüvitis 7200 krooni. 7
6. Lisaks varalisele kahjule on S. K. taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 5000 krooni ulatuses. Kaebusest ja kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt leiab kaebuse esitaja, et Murru Vangla on põhjustanud mittevaralise kahju väärikuse alandamisega. Süüliselt väärikuse alandamise eest võib isik

§ 9

lg 1 kohaselt rahalist hüvitist nõuda.

§ 9

lõikes 2 sätestatakse, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Konkreetsete Murru Vangla tegevustena, mida kaebuse esitaja käsitab enda väärikuse alandamisena, on kaebuses välja toodud järgmised: kaebuse esitaja paigutamine

1. eluosakonda, mille tingimused olid inimväärikust alandavad; kaebuse esitajal Riigikohtu lahenditega ja elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamine; kaebuse esitaja paigutamine kambrisse nr 219, kus tal oli võimatu end välja puhata norskavate kambrikaaslaste tõttu; kaebuse esitajalt televiisori äravõtmine
2. mail 2009 ning kaebuse esitajal MTÜ Lootuse Küla esindajatega kohtumise mittevõimaldamine
3. juunil
5. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole alust. Murru Vangla toimingud, millega seoses kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamist nõuab, ei saanud kohtu hinnangul kaebuse esitaja inimväärikust alandada määral, mis õigustaksid selle rahalist hüvitamist ka juhul kui nende toimingute õigusvastasus leiaks tuvastamist. Mis puudutab kaebuse esitaja väidetesse seoses tema ümber paigutamisega esmalt
6. eluosakonda ning seejärel
7. eluosakonna kambrisse 219, siis tuleb märkida, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust keelata oma ümber paigutamist teise kambrisse või teise eluosakonda ega nõuda, et tal võimaldataks elada mingisuguses konkreetses kambris. Samuti ei tulene seadusest, et vanglaadministratsioon peaks põhjendama, millistel kaalutlustel ta kinnipeetava ümber paigutab. Ka ei ole kinnipeetaval õigust valida kambrikaaslasi või nõuda enda ümberpaigutamist põhjusel, et kambris, kuhu ta paigutatud on, elavad kinnipeetavad, kes talle ei meeldi. Vanglaadministratsioonil tuleks ümberpaigutamise vajadust kaaluda juhul kui isiku viibimine teatud kambris ohustab selle isiku või vangla julgeolekut, ent selliseid asjaolusid antud juhul tuvastatud ei ole. Vastustaja selgitusest nähtuvalt võib möönda, et Murru Vangla
8. eluosakonna olmetingimused olid vaidlusalusel ajal viletsamad kui eluosakonnas, kus kaebuse esitaja varem viibis. Samas ei ole kaebuse esitaja välja toonud ühtegi konkreetset õigusaktides sätestatud nõuet, millele kamber vastanud ei oleks. Kohtu hinnangul on usutav, et ka
9. eluosakonna olmetingimused vastasid miinimumnõuetele ning isegi kui see teatud tingimuste lõikes (näiteks niiskus, ventilatsioon) täpselt nii ei olnud, ei ole usutav, et
10. eluosakonnas viibimine vähem kui kolme kuu vältel oleks kaebuse esitajale, keda on 33 eluaasta juures üheksal korral kriminaalkorras karistatud, kes kannab käesoleval ajal kuue ja poole aasta pikkust vangistust raske eluvastase süüteo eest, olnud niivõrd alandav, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebuse esitaja väide, et
11. eluosakonnas viibimise tõttu sai ta närvivapustuse, ei ole tõendatud. Vastustaja on esitanud kohtule väljavõtte meditsiinikaardist, kust nähtub, et kaebuse esitaja pöördus psühhiaatri poole
12. veebruaril 2009 ning kus psühhiaater on diagnoosinud alkoholi kuritarvitamise. Mistahes seos kaebuse esitaja poolt väidetud rahutusseisundi vms ning
13. eluosakonna olmetingimuste vahel ei ole tõendatud. Mis puudutab seda, et Murru Vangla ei andnud kaebuse esitajale võimalust tutvuda õigusaktide või Riigikohtu lahenditega, siis leiab kohus jällegi, et selline tegevus võis küll olla kaebuse esitaja õigusi rikkuv, ent seda ei saa käsitada väärikuse alandamisena, mille eest tuleks kaebuse esitaja kasuks välja mõista rahaline hüvitis. Liiatigi oleks kaebuse esitaja saanud oma õigusi kaitsta vangla toiminguks kohustamise nõude esitamisega, mida ta aga teinud ei ole. Televiisor võeti kaebuse 8 esitajalt väidetavalt
14. mail ning anti tagasi
15. juunil
16. Seega pidi kaebuse esitaja ilma televiisorita hakkama saama vähem kui kuu aja jooksul. See ei saanud kaebuse esitajale tekitada selliseid hingelisi üleelamisi või moraalset kahju, mis tuleks rahas hüvitada. Ka asjaolu, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik kohtuda
17. juunil 2009 MTÜ Lootuse Küla esindajatega, ei saanud kaebuse esitajale põhjustada moraalset kahju, mis tuleks rahas hüvitada. Isegi kui leiaks tuvastamist, et nimetatud kokkusaamisele oli kaebuse esitaja ennast registreerinud ja vanglaametnike põhjendamatu omavoli tõttu kaebuse esitaja nimi sellest nimekirjast kustutati, ei saanud sellest kaebuse esitajale tegelikult sündida mingisugust sellist kahjulikku tagajärge, mille eest oleks kaebuse esitaja kasuks vajalik välja mõista rahaline hüvitis umbes aasta aega hiljem esitatud kaebuse alusel. Seejuures märgib kohus, et kriminaalasjas nr 1-09-9757, mille esemeks oli S. K.i taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamiseks, tehtud
18. oktoobri 2009 määrusest nähtub, et vanglast vabanemisel läheb S. K. elama MTÜ-sse Lootuse küla asukohaga Laitses. Seega on käesolevaks ajaks ka ilmne, et
19. juunil 2010 toimunud kohtumisel osalemine või mitteosalemine kaebuse esitaja võimalusi pärast vabanemist Lootuse Külla elama asuda ei mõjuta. Eeltoodud põhjustel tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitajal ei võimaldatud tutvuda Riigikohtu lahendite elektroonilise andmebaasi ning õigusaktidega, siis isegi kui see nii oli, ei saa seda käsitada väärikuse alandamisena. Ei ole usutav, et see põhjustas kaebuse esitajale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Samas oleks kaebuse esitajal olnud võimalik nende vältimiseks esitada vangla vastu vastavasisuline nõue toimingu sooritamise kohustamiseks. Kaebuse esitaja ei ole seejuures väitnud, et tal ei võimaldatud tutvuda õigusaktide või Riigiohtu lahendite paberväljaannetega vangla raamatukogus. MENETLUSKULUD
20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
21. lõikes on sätestatud, et kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Kuna halduskohus vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest varalise kahju hüvitamise nõudelt, on ainsaks menetluskuluks mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 250 krooni. Kuna kohus jätab mittevaralise kahju nõude rahuldamata, tuleb sellega seotud menetluskulu jätta kaebuse esitaja kanda. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 9