KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

või ka Alused) § 7 lg 1 p-st 3 ja

§-st 8 ei saa vara omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad olla

mõistes õigustatud subjektideks. Puudub ka Aleksandra Kruppi enne

1. juulit
2. a tehtud notariaalne testament, milles ta oleks H. Lausat enda pärijana nimetanud.
3. H. Lausa pöördus
4. juulil
5. a uuesti Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega subjektiotsuse uueks läbivaatamiseks. Tallinna Maa-ameti
6. juuli
7. a kirjaga kinnitati H. Lausale taas, et subjektiotsus on kooskõlas

-ga ning esitatud ei ole uusi dokumente, mis võiksid tingida subjektiotsuse muutmise ning taotluse uuesti läbivaatamise.

1. H. Lausa esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks uuendatud haldusmenetluses uue otsuse tegemiseks.
2. Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a otsusega kaebus rahuldati ning Tallinna Linnavalitsusele tehti ettekirjutus vaadata uuesti läbi H. Lausa taotlus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. märtsi
6. a otsuse nr 2351 suhtes haldusmenetluse uuendamiseks. Kohus leidis, et vastustaja motiveeris otsuse läbivaatamata jätmist nende sätete ja faktiliste asjaoludega, mis puudutavad otsuse sisulist õigsust, kontrollimata samas, kas esinevad haldusmenetluse uuendamise alused. Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsusega halduskohtu otsus tühistati ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks põhjusel, et halduskohus oleks pidanud haldusasjas määrama vastustajaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni. Riigikohus jättis H. Lausa kassatsioonkaebuse
9. juuni
10. a määrusega menetlusse võtmata. 2

mõistes jäid paljud õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektid määratlemata. Linnakomisjon jättis endiste omanike määratlemisel valikuliselt ülejäänud endised omanikuõigustustega isikud õigustatud subjektide ringist välja. Vaid lõplik kaebaja suguluse õiguslik määramine Aleksander Kruppi suhtes oleks võimaldanud asja õiget lahendamist; 2) haldusmenetlust tulnuks alustada lähtudes Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2006. a otsuse nr 3-3-12-1-07 p-st 43. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses asuti seisukohale, et

sätte kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele

-ga sätestatud alustel ja üldises korras. Antud juhul oli tegemist Saksamaale läinud järelpärijatest omanikega, vara tagastamise nõue ei kuulunud

rakendushetkest alates läbivaatamisele ja oli „külmutatud“ kuni lepingute sõlmimiseni või vastava Eesti Vabariigi otsuse vastuvõtmiseni. Järelikult ükskõik milliste põhjendustega sellekohased vara tagastamise ja õigustatud subjektiks tunnistamise jaatava või eitava vastusega otsused olid seadusega vastuolus kuni Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsuseni; 3) kaebajale saadetud kirjades on jäetud kontrollimata kaebaja poolt nimetatud omaniku vastavus. Aleksander Kruppi vara ainupärijana ning endise omanikuna on välja toodud Aleksandra Krupp. Tulenevalt enne
3. a
4. juunit Eesti Vabariigis kehtinud seadustest ei olnud

mõistes endised omanikeõigustega isikud mitte ainult Aleksandra Krupp, vaid ka kõik Aleksander Kruppi veresugulased, sh kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp. Kaebaja soovis oma taotlusega linnakomisjoni otsuse ümbervaatamist, et viia lõpule Aleksander Kruppi vara pärimine ning selgitada ka seda, et Aleksander Krupp ei ole mitte kaebaja vanaisa, vaid vanaonu. Kaebajale saadetud vastustes pole eelnevat arvestatud; 4) linnakomisjoni

1. märtsi
2. a otsus nr 2351 oli testamendi adekvaatse tõlgendamise seisukohast õige, õigustoiminguteks aga ebapiisav ning moonutatud õiguslike tagajärgedega, sest testamendijärgsed järelpärijad sõja ajal kas surid või jäid teadmata kadunuks juba enne eelpärija surma ning nende järelpärimisele tulemist. Sellest tuleneb, et enne
3. a juunit kuni järelpärimise tingimuste saabumiseni olid ülejäänutega samaväärsed pärijad ka kõik seaduslikud pärijad ehk potentsiaalsed omanikud; 5) eelpärija oli sisuliselt pärandi valitseja (hooldaja) ning järelpärija subjektiivse õiguse kandja, kuna omandas tehinguga kindlaksmääratud õigused alles edasilükkava tingimuse saabumisel. Seadusjärgsetel pärijatel oli ooteperioodil samavõrd õigustus lugeda ennast subjektiivse õiguse kandjateks (omanikeks) kui pärimisõiguslikus ooteõiguses olevatel järelpärijatel kuni edasilükkava tingimuse saabumiseni. Asjaolude sunnil ooteperioodil väljalangenud järelpärijate asemele seadusjärgselt positsioneerunud subjektiivse õiguse kandjatel oli kehtinud õigusest tulenev õigus edasilükkava tingimuse saabumisel muutuda õigustatud subjektideks. Testamendiaegne objektiivne õigus ei ole samane ei reaalaja objektiivse õiguse ega ka adekvaatse tõlgendamise korral

valmimis- ja väljakuulutamisaja objektiivse õigusega. Järelikult ei saa samaselt laheneda ka pärimisjärglus.

adekvaatse tõlgendamise korral on tegemist üldinimlike moraalinormide aluseid ümberlükkava seadusega – kehtinud objektiivsest õigusest tulenevate samaväärsete notariaalselt tõestatud ühepoolsete tehingute puhul eelistatakse ühtesid pärijaid teistele ehk samaväärsete seas on ühed muutunud teistest õigemateks. See on vastuolus inimõigustega. Kuna hetkeseisuga ei kuulu testaatori vara ei perekonnaliikmetele ega ka kaugetele 3

§ 6

lg 2 kohaselt käsitatakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul

§ 6

1. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus
2. juunist
3. a kuni
4. juunini
5. a.

§ 7

järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimustel isikud, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, või nende isikute pärijad

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. märtsi
2. a otsusega sisuliselt keelduti kaebaja tunnistamisest omandireformi õigustatud subjektiks põhjusel, et ta ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku pärija, said käesoleval juhul haldusmenetluse uuendamist tingida tõendid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkavad; 4) kaebaja taotluse lahendamisel omab tähtsust, et taotlus on esitatud Aleksander Kruppile kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks. Kaebaja väitel oli Aleksander Krupp tema 4

§ 7

järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma aga vaid isik, kes oli vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal või on

§-s 8 sätestatud tingimustel vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku pärija. Maja natsionaliseerimise aktist nähtub, et Falkpargi tn 16 kinnistu nr 298 natsionaliseeriti Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse suurte majade natsionaliseerimise kohta alusel ning et vara omanikuks selle natsionaliseerimise ajal oli A. Krupp. Asjaolu, et vara omanikuks natsionaliseerimise ajal oli Aleksandra Krupp, nähtub ka majade natsionaliseerimise komisjoni otsusest. Seega tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks

tähenduses pidada Aleksandra Kruppi, mistõttu kaebaja oleks saanud taotleda vaid Aleksandra Kruppile, mitte aga Aleksander Kruppile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole Aleksandra Kruppi pärija

§ 8mõistes.

Asjaolu, kas Aleksandra Krupp omandas õigusvastaselt võõrandatud vara eelpärijana või mitte ning kas Aleksander Kruppi testamendis väljendatud tahe täitus või mitte, ei oma

järgi õiguslikku tähendust; 5) kaebaja haldusmenetluse uuendamise taotlus on esitatud Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07 lähtudes. Selle otsuse p-s 43 leidis Riigikohtu üldkogu järgmist: „Kuna keelunormina sätestatud

§ 7

lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.“

§ 7

lg-st 3 tulenes teatavasti keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp oli arhiiviteatise järgi tõepoolest Saksamaale ümberasuja, kuid see fakt ei oma käesolevas haldusasjas tähtsust, sest vastustaja ei keeldunud kaebaja taotlust rahuldamast seoses kaebaja ema Saksamaale ümberasumisega, vaid seoses asjaoluga, et kaebaja ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamisaegse omaniku pärija. Kuna kaebaja ei ole haldusasja materjalidest nähtuvalt esitanud vastustajale uusi tõendeid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkaksid, oli vastustaja keeldumine haldusmenetluse uuendamise korras uue subjektiotsuse tegemisest seaduslik. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Heino Lausa apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus leidis, et kuna linnakomisjoni
4. märtsi
5. a otsusega sisuliselt keelduti kaebajat tunnistamast omandireformi õigustatud subjektiks põhjusel, et ta ei ole endise omaniku pärija, said haldusmenetluse uuendamise tingida seda järeldust ümberlükkavad tõendid. Kuna linnakomisjoni otsuses ei olnud viidet ühelegi seadusele, on kohtu tõlgendus meelevaldne. Kaebaja on olnud alati seisukohal, et Aleksandra Krupp ei saanud olla kehtinud seaduse ega ka

mõistes endine omanik. Linnakomisjoni otsus, milles tsiteeriti lühidalt Aleksander Kruppi testamenti, tähendas kaebaja jaoks seda, et eelpärijast Aleksandra Kruppil kui sisuliselt pärandvara valitsejal puuduvad

mõistes endise omaniku tunnused, ning et järelpärijatest lapselapsed kui Saksamaale ümberasujad ei saanud samuti kuni vastavate kokkulepete sõlmimiseni olla õigustatud subjektid, ehkki järelpärijatena saavad ainult nemad 5

mõistes endised omanikud. Seetõttu oli kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ootuspärane ja otsuse peale kaebamine olnuks põhjendamatu; 2) Aleksandra Krupp ei saa olla

mõistes endine omanik tulenevalt testamendist ja testamendi tegemise ajal kehtinud seadustest. Tulenevalt testamendi sisust oli Aleksandra Kruppil õigus ainult kasutada ja valitseda pärandvara oma äranägemise järgi oma eluea jooksul, kusjuures seda ei saanud teostada muul viisil kui obrokipidamisest tulenevate kohustuste täitmisega. Testamendiga sai ta valitseja/hooldaja volitused ehk temast sai valitseja staatuses eelpärija ja kaudseteks omanikeks ehk järelpärijateks said lapselapsed. Kuna Aleksandra Kruppil puudus võimalus käsutada oma surma juhtumiks Aleksander Kruppi pärandvara, siis puudus tal ka oluline omaniku tunnus. Järelikult ei saanud ta olla ka endine omanik

mõistes. Ka

kehtestamise ja kehtimise aegsetes seadustes (Eesti Vabariigi omandiseadus, AÕS) sätestatud omaniku määratluste kohaselt ei saanud Aleksandra Krupp olla

mõistes endine omanik, sest tal puudus õigus käsutada Aleksander Kruppi pärandvara. Kõigile Aleksander Kruppi testamendis nimetatutele või nende õigustes asendajatele pidi kuni testamendi lõpliku realiseerumiseni omistatama võrdsed õigused omandada seda, mida ja millal oli pärandaja määranud oma seadusliku viimase tahtega. Linnakomisjoni tegevuse läbi takistatakse Aleksander Kruppi testamendi täieliku realiseerumise võimalust ehk õiguspärasest ootusest tuleneva õiguspärase tagajärje saabumist, sest Aleksandra Kruppi

mõistes endiseks omanikuks määratlemisega kõrvaldati sama testamendi raames kõik ülejäänud pärandvarale nõudeõigusega õiguslikud subjektid. Aleksandra Kruppi endiseks omanikuks määratlemisega linnakomisjoni poolt tekkis olukord, kus testamendi raames eelpärijale järgnenud järelpärijad või nende asendajad muutusid ilma õigusteta isikuteks selle testamendi suhtes – järelpärijad või nende asendajad ja nende pärijad jäeti meelevaldselt ja testaatori tahte vastaselt ilma igasugustest testamendist tulenevatest õigustest. Õiguskindlus ja –selgus kui pärimismenetluse eesmärgid (

mõistes endise omaniku väljaselgitamine) on saavutatavad vaid juhul, kui pärimismenetluses selgitatakse välja pärija(d). Linnakomisjon piirdus aga 2008. aastal vaid ühe pärija väljaselgitamisega, Aleksander Kruppi testamenti käsitleti vaid osaliselt ning tagatud ei olnud kõigi asjaosaliste ja nende pärijate õigused, kelle õiguspärase ootuse tulemusena pidi realiseeruma õiguslik tagajärg, mille aluseks sai olla vaid testaatori eesmärkide realiseerumine. Pärimisõigussuhe on absoluutne õigussuhe, kus õigustatud subjektideks on pärijad ja kohustatud subjektideks kõik muud isikud; 3)

-st tulenevalt võisid ainult

1. aasta
2. juunil omandiõigust (valdamise, kasutamise ja käsutamise õigusega) omanud isikud või nende pärijad nõuda vara tagastamist või kompenseerimist ning eelnevast tulenevalt ei olnud Aleksandra Kruppil selleks õigust; 4) Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a määruse nr 161 p 36 kohaselt vaadatakse uute asjaolude ilmnemisel avaldus läbi. Riigikohtu üldkogu
5. märtsi
6. a lahendiga nr 3-3-21-07 ilmnes uus asjaolu – osutus võimalikuks Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste lahendamise alustamine haldusmenetluse uuendamise korras; 5) kohtuotsuses osutatud asjaolu, et kaebaja taotlus on esitatud Aleksander Kruppile kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks, on seletatav sellega, et kaebaja eeldas, et Balti eraõiguse järgi oli Aleksander Kruppi pärandvara „lamav pärand“ ehk „päranditomp“ kuni selle vastuvõtmiseni, ehk seda, et kuni Aleksander Kruppi lastelaste (järelpärijate) poolt pärandvara vastuvõtmiseni oli Aleksander Kruppi pärand tema nimeline juriidiline isik või mõnel pool ka pärimisseaduse kohaselt tagasiulatuvalt pärandaja omand, mis sai toimida oma tegevuses ainult vastavalt testamendile ja testaatori surma momendil kehtinud seaduste alusel. Kaebaja arusaamise järgi võõrandati

mõistes Aleksander Kruppi nimeline juriidiline isik, mis sisuliselt kuulus Aleksander Kruppi testamendi järgi kaudsetele omanikele, järelpärijatele – 6

mõistes endine omanik ning et Aleksander Kruppi nimeline juriidiline isik omas kehtinud seaduste alusel õigust astuda juriidilistesse suhetesse ka teiste seaduslike pärijatega, kui järelpärijad osutuvad pärimisvõimetuks enne Aleksander Kruppi testamendikohaste pärimiseelduste täitmist, omab tähtsust fakt, et kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp, Aleksander Kruppi ainsa venna Johann Kruppi tütar, oli Saksamaale ümberasuja. Järelikult võis haldusmenetluse uuendamise taotluse esitada lähtuvalt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-
4. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) haldusmenetluse uuendamiseks puuduvad alused, sest taotluse esitamisel ei toodud välja uusi asjaolusid ega esitatud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmisel; 2) Falkpargi nr 16 kinnistu kuulus pärast Aleksander Kruppi surma ja vara õigusvastase võõrandamise ajal Aleksandra Kruppile ning vara tagastamist said nõuda üksnes need füüsilised isikud, kes olid tema pärijad. Kaebaja selliseks isikuks ei ole. Seega puudub materiaalõiguslik alus kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamiseks; 3) halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme ning õigesti hinnanud tõendeid. Kohtuotsus on õige ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised täiendavaid avaldusi ja seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas vastustajat tuleks kohustada subjektiotsuse uueks läbivaatamiseks tulenevalt asjaolust, et kaebaja ema oli Saksamaale ümberasuja. Vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja sugulaste Saksamaale ümberasumisel ei ole asjas tähtsust, kuna vara endine omanik õigusvastase võõrandamise ajal oli Aleksander Kruppi teine abikaasa Aleksandra Krupp, kellele kuulunud vara suhtes kaebaja ei saa omandireformi õigustatud subjektiks olla, kaebaja ei nõustu. Apellatsioonkaebus tugineb kokkuvõtlikult väidetele, et Aleksandra Krupp eelpärijana ei saanud olla kehtinud seaduste ja Aleksander Kruppi testamendi järgi kaebaja poolt tagasi taotletava vara endine omanik

mõttes. Kui järelpärijad osutuvad pärimisvõimetuks enne Aleksander Kruppi testamendikohaste pärimiseelduste täitmist, võib olla ka teisi seaduslikke pärijaid. Seetõttu on kaebaja arvates oluline, et kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp lahkus ümberasujana Saksamaale. Sellest tulenevalt võis kaebaja taotleda haldusmenetluse uuendamist lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07. 7

II osas ja maareformi seaduse (MaaRS) II osas ning nendest seadustest tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kui obrokimaa seadus ei sätesta teisiti. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 näeb ette, et selle seaduse § 3 lg-s 1 tähendatud pärijad määratakse kindlaks MaaRS § 5 lg 1 p 2 sätete kohaselt ning et neile obrokimaa seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätteid.

1. MaaRS § 5 sätestab isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid). Selle paragrahvi lg 1 p 2 kohaselt on õigustatud subjektiks füüsilised isikud, kes on lg 1 p-s 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le 8, ning kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanematel. MaaRS § 5 lg 1 p 1 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli
2. aasta
3. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (
4. aasta
5. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5 lg 1 p 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. 22. Neist sätetest nähtub, et nii obrokimaa seaduse, endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse kui ka MaaRS kohaselt tuleb endise omaniku pärijad määrata kindlaks vastavalt

§-le 8.

§ 8

eristab olukorda, kus õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, ning olukorda, kus endine omanik on surnud, kuid testamenti ei ole või see ei vasta nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara. Esimesena viidatud juhtumit reguleerib

§ 8

lg 1, mis sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, on omandireformi õigustatud subjektideks testamendijärgsed pärijad testamendis määratud ulatuses.

1. Käesoleval juhul on Aleksander Krupp teinud
2. septembril
3. a testamendi (väljavõte notari aktiraamatust vara tagastamise toimiku lk 28-30 ja kohtutoimiku I kd lk 20-22), märkides selles järgmist: „Kõik minu liikuva ja liikumata varanduse, mis mina oma vaevaga korjanud olen, ükskõik kus tema minu surma päeval peaks olema, iseäranis minu, Tallinnas, Falkspargi tänaval Nr. 16, kinnistus Nr. 298 all asuva kinnistu, luban mina täieks omanduseks oma abikaasale teisest abielust Aleksandra Krupp´ile, sünd. Pavlovile, kui oma üldpärijale ja annan temale vabaduse selle varandusega oma eluajal täielikult oma heaksarvamise järele talitada. Kuna mina oma abikaasa surma korral määran, et kõik minu pärandus, mis minu abikaasa oma eluajal mitte äratarvitanud ei ole, minu esimesest abielust mõlemate surnud poegade Dr. Ernst Krupp´i ja vabakunstnik Oskar Krupp´i – peale minu abikaasa surma veel 9

§ 8

lg 5 sätestab: „Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitatakse ainult käesolevas paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, väljaarvatud käesoleva paragrahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud.“ Seega testamendijärgse pärija surma korral saavad taotlejateks olla üksnes

§ 8lg 3 p-s 2 tähendatud isikud.

Sellisteks isikuteks on endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud. Kaebaja ei kuulu

§ 8

lg 3 p-s 2 loetletud isikute hulka ega saa seetõttu olla oma vanavanaisa vennale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. 25. Ringkonnakohus märgib, et MaaRS § 5 lg 1 p-le 2 ja endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seadusele tugineva taotluse puhul on testamendi olemasolu korral

§ 8

lg-te 1 ja 5 kohaldamise vajadusele osutanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma

1. aprilli
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-2-1-
4. Omandireformi läbi viiva haldusorgani ülesandeks ei ole selgitada välja, kes saanuks kaebaja väidetud eelpärija (Aleksandra Kruppi) surma järel