← Eesti

2-08-19462/42

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Imbi Sidok ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-08-19462 Tsiviilasi U. T. hagi Tallinna linna vastu fakti tuvastamiseks, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel puudus pärimisõigus Tsiviilasja hind 15.000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a. otsus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. september
  6. a. Kaebuse esitaja ja kaebuse liik U. T. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant U. T. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXX X, XXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Gennadi Kull Kostja Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu; Vabaduse väljak 7, Tallinn), lepinguline esindaja Aldi Alev RESOLUTSIOON:
  7. Jätta muutmata Harju Maakohtu
  8. märtsi
  9. a. otsuse lõppjäreldus U. T. hagis Tallinna linna vastu fakti tuvastamiseks, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris elamu XXX XX X, Tallinnas isik kellel puudus pärimisõigus, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.
  10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta hageja kanda.
  12. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused: 2
  13. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
  14. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
  15. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
  16. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  17. mail
  18. a. esitas U. T. Harju Maakohtusse Tallinna linna vastu avalduse, mille pealkirjastas kui tuvastushagi elamu pärandvara pärijale üleandmise kohta ning mille sisu kohaselt palus tuvastada fakti, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust ning seetõttu jäi hageja ilma võimalusest vaidlusalune elamu erastada. Avalduse kohaselt rikkus Tallinna linn sellega, et lasi elamu pärida E-I. K., hageja õigust erastada vaidlusalune elamu. Tallinna linn oleks pidanud tegema ise notarile avalduse elamu pärimiseks, sest ei A. K. ega ka E-I. K. ei olnud õigust vaidlusalust elamut pärida. Pärast kohaliku omavalitsuse poolt pärandi vastuvõtmist oleks hageja saanud elamu erastada.
  19. detsembril
  20. a. eestistas F-K. F. oma nime ja hakkas kandma perekonnanimena K..
  21. septembril
  22. a. suri F-K. F. (K.), kellele XXX X asuv kinnistu kuulus, testamenti tegemata. Seadusjärgseteks pärijateks olid 2 last, kes jätsid pärandi vastu võtmata. E. P. p. K. lahutas oma abielu
  23. veebruaril
  24. a. A-E. V., kes võttis endale uueks perekonnanimeks J.. F-K. F. (K.) ja E. P. p. K. ei ole kunagi omavahel olnud sugulussuhetes. E. P. p. K. abiellus
  25. aprillil
  26. a. A-J. J..
  27. aprillil
  28. a. E. P. p. K. suri. A-J. K. sai
  29. aprillil
  30. a. pärimisõiguse tunnistuse, et ta on pärinud E. P. p. K. abikaasana F-K. F.i (K.) vara. E. P. p. K. ei olnud kunagi abielus F-K. F.iga, kelle omand oli XXX X asuv kinnistu. Seega A-J. J. ei saanud oma abikaasa tagant pärida vara, mis tema abikaasale ei kuulunud. E. P. p. K. testamendis, mis on koostatud
  31. augustil
  32. a. ja milles ta jättis kogu talle kuuluva vara A-J. J.le, ei ole märgitud, et pärandajale oleks kuulunud XXX X asuv vara. E. K. on esitanud avalduse XXX X kohta õiendi väljastamiseks. Õiend oli vajalik pärimiseks, kuid õiendit ei väljastatud ja taotleja enda selgituse kohaselt ei väljastatud tõendit asjaolul, et elamu pidi kuuluma riigile. 3
  33. oktoobril
  34. a. esitas G. K. Tallinna Hooneregistrile tellimusavalduse õiendi saamiseks pärimisasjade ajamiseks.
  35. detsembri
  36. a. Mustamäe Linnaosa Valitsuse kirjas nr. 1-13/1631 tehakse L. M. järelepärimine ja samas märgitakse, et Mustamäe LOV käsutuses on andmed, et elamu kuulus F. P.. Hageja pöördus nii Mustamäe LOV-i kui ka Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonna poole ja teavitas, et XXX X asuva elamu päris isik, kellel ei olnud selleks õigust. Kriminaalasi jäeti algatamata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Tallinna linn ei saa vastutada notari poolt läbiviidud pärimismenetluse ning kolmandate isikute poolt sõlmitud lepingute eest. Samuti puudub kostjal pädevus kontrollida notari ametitegevust ja vaidlustada ebaseaduslikke pärimismenetlusi ning õigus sekkuda omaniku võõrandamatutesse õigustesse oma omandi kasutamisel ja käsutamisel. Avalik-õiguslikke ülesandeid täitev asutus tohib teha vaid seda, milleks teda õigusaktidega on volitatud. Hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina välja toodud eesmärki. Tallinnas XXX X asuva eluhoone päris koos majavalduse juurde kuulunud muude ehitistega A-J. K.
  37. aprillil
  38. a. Tallinna notari S. V. poolt
  39. aprillil
  40. a. tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris XXX X ehitised A-J. K. tütar E-I. K., kes omakorda võõrandas ehitised
  41. mail
  42. a. kinkelepinguga M. L.. Vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) §-le 4 viiakse maareform kui omandireformi osa läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (ORAS) ja MaaRS-s endas sätestatud tingimustel ja korras. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks on eelkõige MaaRS ja maa ostueesõigusega erastamise kord. Vabariigi Valitsuse
  43. novembri
  44. a. määrusega nr. 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord” punkti 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja korras sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud, punkti 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus isiku poolt vastava avalduse esitamisega. M. L. on esitanud Tallinna Maa-ametile avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juunis
  45. a. ja sellega seoses alustati maa erastamise menetlust XXX X maaüksuse osas. Tallinna Hooneregistri
  46. mai
  47. a. tõendi nr. 10917 kohaselt kuuluvad alates
  48. maist
  49. a. XXX X asuvad ehitised M. L. ehitiste kinkelepingu. Tulenevalt eeltoodust võttis Tallinna Linnavalitsus
  50. juunil
  51. a. vastu korralduse nr. 1889-k, millega määrati XXX X ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja ostueesõigusega erastati see M. L.. Maa ostumüügileping sõlmiti
  52. septembril
  53. a. ja kinnistati sama kuupäeva kinnistamisavalduse alusel
  54. detsembril
  55. a. ning maareform on vaidlusaluse maaüksuse osas lõppenud. Korraldus nr. 1889-k on kooskõlas seaduste ja teiste õigusaktidega, olemasolevate Tallinna Linnavalitsusele esitatud andmetega ning sellest tulenevalt on see õiguspärane. Tallinna Linnavalitsusel puudub alus kahelda vaidlustatud haldusakti kehtivuses, kuna ka hageja poolt ei ole tõendatud ehitiste kuulumine talle. Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt ei ole vaidlustatud ka nimetatud korraldust, maa ostu-müügilepingut ega kinkelepingut. Esimese astme kohtu otsus
  56. märtsi
  57. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina hagiavalduses välja toodud eesmärki. Hageja nõuab kohtule esitatud avalduses fakti tuvastamist, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust. E. K. ei ole hageja väidetel olnud kunagi elamu omanik, ega saanud seda pärandada seetõttu A-J. 4 J.le, hilisema perekonnanimega K.le, kelle järelt ei saanud seda pärida E-I. K., kes selle omakorda ostu-müügilepinguga M. L. müüs. Hageja leiab, et kui Tallinna linn oleks kontrollinud pärandvaraga seotud dokumentide seaduslikkust hageja esitatud avalduste alusel, oleks ta aru saanud, et vaidlusalune elamu ei kuulunud kunagi E. K.le, misjärel kostjal endal oleks tulnud esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks ja hagejal oleks tekkinud õigus erastada vaidlusalune elamu koos selle juurde kuuluva maaga. Kohtu käsutuses olevad dokumentaalsed tõendid tõendavad, et XXX X eluhoone päris koos majavalduse juurde kuulunud muude ehitistega A-J. K.
  58. aprillil
  59. a. E. K. järelt. Tallinna notari S. V. poolt
  60. aprillil
  61. a. tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris XXX X ehitised A-J. K. järelt tema tütar E-I. K., kes omakorda võõrandas ehitised
  62. mail
  63. a. kinkelepinguga M. L.. Kuna pärimismenetluse läbiviimine pärimisseaduse (PärS) alusel on Notariaadiseaduse (NotS) § 29 lg. 3 p. 2 kohaselt notari ametitoiming ja sama seaduse § 37 lg. 1 kohaselt teeb notar ametitoimingu pärast seda, kui on olemas kõik vajalikud dokumendid ja andmed toimingu tegemiseks, kontrollib ja otsustab notar, kas ja milliste dokumentide alusel ning kellel on õigus pärida pärandaja vara, ning annab selle alusel välja pärimisõiguse tunnistuse pärimiseks õigustatud isikule. Isiku pärimisõigust vaidlustada saab üksnes see isik, kes leiab end ise olevat õigustatud pärandvara pärima. Kostjal ei olnud õigust sekkuda ei E. K. ega ka A-J. K. pärimismenetlusse, sest kuni
  64. jaanuarini
  65. a. kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 557 lg. 1 p. 2 kohaselt läks pärandvara üle riigile, kui pärandajal ei olnud seadus- ega ka testamendijärgseid pärijaid ning
  66. jaanuarist 2007 kuni
  67. jaanuarini
  68. a. kehtinud PärS § 18 kohaselt oli seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus, kui pärandajal teisi pärijaid ei olnud ja pärand avanes Eestis. Vaidlusalustel juhtudel olid pärijad olemas, mistõttu Tallinna linn pärimismenetlusse sekkuda ei saanud. Samuti ei saanud Tallinna linn sekkuda E-I. K.i ja M. L. vahel kinkelepingu sõlmimisse, sest Tallinna linn avalik-õigusliku võimu teostajana ei saa sekkuda ega kontrollida kahe füüsilise isiku vahel tehingu sõlmimise seaduslikkust ega selle tegemise asjaolusid. Juhindudes TsMS § 238 lõikest 5 tuleb jätta arvestamata hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo õiendi
  69. juulist
  70. a., mille kohaselt on XXX XX X, Tallinnas asuva objekti ostnud
  71. veebruaril
  72. a. F-K. K., perekonnaseisutunnistuse, mille kohaselt on F-K. K. ja L-E. F. A-C. ja E.i vanemad, Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo teatise
  73. jaanuarist
  74. a., mille kohaselt kuulus kinnistu nr. 50, mis on eraldatud Haabersti mõisast F. P. (sünd. F.), kohtuistungi protokolli
  75. jaanuarist
  76. a., A. K.a avaldused Majavalitsuse nr. 83 seltsimehelikule kohtule
  77. detsembrist
  78. a., väljavõtted Perekonnaseisuameti perekonnaregistrist, Tallinna Tehnilise Inventariseerimisbüroo teatelehe majavalduse XXX XX X, Tallinnas registreerimise kohta K., F-K. nimele, Tallinna Tehnilise Inventariseerimisbüroo teatise
  79. oktoobrist
  80. a. ja
  81. augustist
  82. a. XXX XX X, Tallinnas kuuluvusest omandiõiguse alusel K., F-K.le, perekonnaseisutunnistuse, mille kohaselt olid K., E.i isa K., P. ja ema K., L., A. W. ja F. P. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu
  83. veebruaril
  84. a. Haabersti mõisast eraldatud kinnistu nr. 50 müümise kohta, K., E.i ja K., A-E. V. abielu lõpetamise tunnistuse,
  85. veebruaril
  86. a., Tallinna linna RSN TK otsuse nr. 535
  87. oktoobrist
  88. a. majavalduse pärimise või võõrandamise edasise lubamise kohta kod. K., F-K.l, E. K.i avalduse Tallinna Tehnilisele Inventariseerimisbüroole õiendi väljaandmiseks XXX XX X, Tallinnas kohta selle pärimiseks, avalduse nimetatud õiendi saamiseks, XXX XX X kinnistamisotsuse M. L. nimele, Mustamäe Linnaosa Valitsuse kirja Tallinna Hooneregistrile
  89. detsembril
  90. a., Tallinna Politseiprefektuuri koordineerimistalituse ülemkomissari kirja Lõuna Politseiosakonna ülemkomissarile U. T.e avalduse edastamisest, Mustamäe LOV kirja
  91. jaanuarist
  92. a. E-I. K.e, Mustamäe LOV-i vastuse
  93. septembrist
  94. a. U. T.le, 5 advokaat G. K. kirja Tallinna Politseiprefektuurile
  95. septembril
  96. a. ja vastuse sellele ning XXX XX X ehitise kinkelepingu E-I. K.t M. L., sest nimetatud tõendid ei ole asjakohased hagi aluseks olevate asjaolude tõendamisel. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja H. Ü. ütlused ei tõenda asjaolusid, mille alusel saaks hageja nõude kostja vastu rahuldada. Apellatsioonkaebus U. T. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes andmata hinnangu hageja poolt esitatud tõenditele, millega rikkus TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Kohus on vääralt kohaldanud seadust. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et E. K.’i nimele alustati pärandi vormistamist alles
  97. a., kuigi E. K.’i ema suri
  98. augustil
  99. a. Seega on väär kohtu järeldus, et kohalik omavalitsus ei olnud õigustatud pärandvara, millel ei olnud seadusjärgseid pärijaid, pärima. Kehtinud PärS § 124 sätestas, et seadusjärgse pärimise korral ei saa kohalik omavalitsusüksus ega riik pärandist loobuda. F-K. (F.) K. ei teinud oma vara pärimiseks testamenti ning tema lapsed ei esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks. F-K. K. varal puudusid pärijad ning peale
  100. a.
  101. jaanuari oli tema vara pärijaks kohalik omavalitsusüksus ehk Tallinna linn.
  102. aprillil
  103. a. koostatud testamendis on kirjas, et testamendi alusel, mis tõestatud Tallinna I Riikliku Notariaalkontori poolt
  104. augustil
  105. aastal, registri nr. 18065 all, kod. F. – (ka F.-) K. L. (ka L-E.) tr. K.a, surnud
  106. detsembril
  107. aastal, vara pärijaks on kod. A-J. J. tr. K., pärandijätja mehe – E. P. p. K., kes suri
  108. aprill
  109. aastal, ega vormistanud oma pärimisõigust vara, mis tema naisest järele jäänud, abikaasa, kelle elukoht on Tallinnas, XXX X X-X. Eeltoodud tekst on võetud otse testamendist. Kuna F. (ka F.-) – K. L. (ka L-E.) t. K. ei ole kunagi olnud E. P. p. K. abikaasa, siis ei saanud A-J. J. t. K. pärida abikaasa tagant vara, mida tollel ei olnud. Asjaolu, et F-K. L. t. K. ei olnud E. P. p. K.ga abielus, tõendavad hagiavalduse lisad 11-1 ja 17, milles Eesti NSV Ülemkohtu otsusega tuvastati juriidilist fakti E. K. faktilisest abielusolemist F.–K. L. t. K.ga. Toimikus on mitmeid tõendeid, mis tõendavad, et E. K. ei olnud ilmne viga, kui notar kirjutab, et E. P. p. K. ei ole olnud F-K. L. t. K.ga abielus. E. K. tegi mitmeid katseid hõivata võõrast vara, kuid tagajärjetult, küll aga õnnestus see A-J. K.l (J.l). TsK § 551 lg. 2 sätestas, et pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. TsK § 551 kommentaaride punktis 7 on kirjas, et pärandvara valitsemise all, millel on pärandi vastuvõtmise tähendus, tuleb mõista kõiki pärija või tema poolt volitatud isiku toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise, silmas pidades vara korrashoidu ja normaalset pidamist (näit. elamu üürile andmist, maksude tasumist, vajaliku remondi tegemist). E-I. K. ei esitanud notarile avaldust vara pärimiseks. E-I. K. üritas saada vara pärijaks, kuid tal ei lastud seda võimude poolt teha. E-I. K.i ei saa lugeda vara vastu võtnuks tulenevalt TsK kommentaaridest. E-I. K. ei sõlminud üürilepinguid ega teinud elamu säilitamiseks vajalikke remonttöid. Hageja elab vaidlusaluses elamus alates oma sündimisest
  110. a. Hageja vanemad elasid elamus ammu enne hageja sündi. Eeltoodust lähtuvalt teab hageja kinnitada, et E-I. K. ei võtnud pärandvara vastu selle tavapärases mõttes, rääkimata sellest, et ta ei saanud olla selle vara pärijaks eelpool mainitud asjaoludel. Seega oli kuni
  111. a. tegemist peremehetu varaga. Kehtinud Pärs § 118 lg. 3 sätestas, et pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Puuduvad andmed, et E-I. K. oleks seadusega kehtestatud tingimustel emast järelejäänud vara pärinud. Alates
  112. jaanuarist
  113. a. oli Tallinna linnal õigus ja kohustus pärida vara, millel ei olnud seaduslikke pärijaid. Asjaolust, et XXX X varal puudusid seadusjärgsed pärijad, teatas hageja mitmeid kordi nii suuliselt kui ka kirjalikult, 6 kuid Mustamäe LOV ei teinud midagi talle seaduslikult kuuluva vara omandamiseks, vaid lasi selle (aitas igati kaasa) pärida isikul, kellel puudus selleks seaduslik alus. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, otsuse põhjendust tuleb täpsustada. Maakohus jättis nõude õigesti rahuldamata põhjendusel, et hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina hagiavalduses väljatoodud eesmärki. Kolleegium leiab, et hageja ei ole üldse vaidlusaluses asjas esitanud tsiviilõiguslikke nõudeid, mida hagimenetluses oleks võimalik lahendada. Hagiavalduse pealkirjas on hageja nimetanud oma hagi küll tuvastushagiks, hagiavalduse teksti kohaselt on aga taotlenud õigusliku fakti tuvastamist, et vaidlusalune elamu on pärandvarana antud isikule, kellel ei olnud õiguslikku alust seda pärida. Taolist nõuet ei saa pidada tuvastushagiks. TsMS § 368 lg. 1 võimaldab hagejal esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on selle vastu õiguslik huvi. Seega on tuvastushagi eesmärgiks pooltevahelise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamine, kohtu kinnituse saamine mingile hageja õigusele. Vaidlusaluse hageja esitatud taotluse eesmärgiks ei ole vaidluse poolte vahelise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamine, vaid õigusliku hinnangu andmine ehitisele kui vallasasjale omandi tekkimist puudutavatele faktilistele asjaoludele. Taoline faktiliste asjaolude tuvastamine ja neile hinnangu andmine võib olla küll mingi tsiviilõigusliku nõude, näiteks omandi kaitseks või kahju hüvitamiseks esitatud nõude lahendamise eelduseks, ei kujuta endast aga tuvastushagi TsMS § 386 lg. 1 mõttes ja seega tsiviilõiguslikku kaitsevahendit. Lisaks on osundatud normi kohaselt tuvastushagi esitamise eelduseks selle esitaja õiguslik huvi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu. Seega, kui hageja oleks esitanud nõude mingi hageja ja kostja vahelise tsiviilõigussuhte tuvastamiseks, siis oleks tal tulnud muuhulgas põhjendada seda, miks ei saa ta kasutada mingit muud õiguskaitsevahendit (nõuda omandi tunnustamist, kahju hüvitamist vmt.) ning miks on tema õiguste kaitseks vajalik esitada just tuvastushagi. Et hageja ei ole esitanud ühtegi tsiviilõiguslikku nõuet, sealhulgas tuvastusnõuet, ja seetõttu ei saa ka kerkida küsimust oma huvi põhjendamisest tuvastusnõude esitamise vastu, siis oli juba ainuüksi see piisav hagi rahuldamata jätmiseks ja muudel asjaoludel ning väidetel ei ole asja lahendamiseks tähendust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kuna TsMS § 229 lg. 1, § 230 lg. 1 ja § 238 lg. 1 koosmõjust tulenevalt tuleb kohtul vaidluse lahendamisel võtta aluseks üksnes asjas tähtsust omavad tõendid, need on aga tõendid, mis käivad asjas tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta, siis leidis maakohus õigesti, et hageja poolt esitatud tõenditel ei ole asjas tähtsust ja jättis need kooskõlas TsMS § 238 lõikega 5 arvestamata. Nii saab asjaoludest, mis kuuluvad tõendamisele, kõnelda üksnes, lähtudes esitatud tsiviilõiguslikust nõudest, kuna aga taolist nõuet ei ole esitatud, on juba ainuüksi see asjaolu iseenesest aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Seega ei rikkunud maakohus TsMS § 442 lõikes 8 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid. Imbi Sidok Peeter Pällin Malle Seppik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.