3-10-1940/10

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1940 Haldusasi A. R. kaebus Murru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 krooni väljamõistmiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON Keelduda A. R. kaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
4. mai
5. a korraldusega nr 5-12/36-i kohaldati kinnipeetav A. R. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike esemete kasutamise keelamine ning ohjeldusmeetmete kasutamine. Korraldus anti vangistusseaduse § 69 lõike 1 alusel põhjusel, et A. R. oli
6. mail
7. a kasutanud vanglaametniku aadressil ähvardavaid väljendeid, öeldes: „Kui R. mind näpuotsaga puutub, torkan tal silma välja“; A. R. on süstemaatiline distsipliinirikkuja, kes suhtub üleolevalt õiguskorda, olles sellega negatiivseks eeskujuks kinnipeetavatele, kuna loob oma tahtlike ja süstemaatiliste rikkumistega ebaõige ettekujutuse, et normide täitmine ei ole vajalik ja ei järgne sanktsioone. See ohustab vangla üldist korda ja julgeolekut. Arvestades A. R. ettearvamatut käitumist, negatiivset meelestatust vanglaametnike suhtes ning toimepandud kuritegusid on alust arvata, et isik on võimeline ähvardused ellu viima, mistõttu on õigusrikkumiste tõkestamiseks vajalik kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vanglaametnike vastu suunatud võimalike rünnete ärahoidmiseks on otstarbekas keelata A. R.l kasutada isiklikke esemeid, mis soodustavad ähvarduste täideviimist vanglaametnike suhtes. Isiklike esemete keelamisega kaasneb keeld omada ka kirjutusvahendeid ja habemeajamistarbeid, kuid A. R.le jääb õigus esitada kirjalikke pöördumisi vanglaametnike järelevalve all ja kasutada habemeajamistarbeid protseduuride ajal. Keelatud on hoida kambris toidunõusid ja lusikat, mis väljastatakse ainult sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
8. Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
9. mai
10. a korraldusega nr 5-12/38-i lõpetati kinnipeetav A. R. suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine isiklike esemete keelamist puudutavas osas. Korralduse põhjenduste kohaselt on selle tegemise ajaks ära langenud asjaolud, mis tingisid isiklike esemete keelu, kuna A. R. suhtes on rakendatud piisavalt julgeolekuabinõusid, mis tagavad vanglaametnike turvalisuse.
11. Murru Vangla direktori
12. juuni
13. a vaideotsusega nr 5-3/52-1 jäeti rahuldamata A. R. poolt
14. mail
15. a Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
16. mai
17. a korralduse nr 512/36-i peale esitatud vaie.
19. mail
20. a registreeriti Murru Vanglas A. R.
21. mai
22. a kuupäeva kandev kahjunõue summas 10 000 krooni. Kahjunõude põhjenduste kohaselt võeti
23. mail
24. a taotlejalt Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
25. mai
26. a korralduse nr 5-12/36-i alusel ära kõik isiklikud esemed. Vangla on räigelt rikkunud A. R. õigusi, kuna temalt on kohtu loata ära võetud kodused kirjad, dokumendid, kohtuaktid ja kirjatarbed ning valvur keeldus neid
27. mail
28. a tagastamast. Asjade äravõtmisega on taotlejale tekitatud moraalset kahju hingelise valu, vaimsete kannatuste, hingelise trauma ja alanduse näol.
29. Murru Vangla direktori
30. juuli
31. a vastuses jäeti rahuldamata A. R.
32. mai
33. a kahjunõue ja kaks teist enam-vähem samal ajal esitatud kahjunõuet, mis on sisult osaliselt kattuvad ning puudutavad lisaks kirjatarvete ja dokumentide äravõtmise probleemile Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
34. mai
35. a korralduse nr 5-12/36-i alusel pesemistarvete ja jalanõude äravõtmisega tekitatud moraalset kahju. Vastuse kohaselt kohaldati piiranguid A. R. suhtes seaduslikul alusel. Tal ei olnud lubatud hoida kirju ja kirjatarbeid oma kambris, kuid takistatud ei olnud kirjade kirjutamine ja oma dokumentidega tutvumine järelevalve all. Piirang ei olnud seega nii intensiivne, et tooks kaasa rahaliselt hüvitatavat kahju. Puuduvad riigivastutuse seadusest tulenevad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
37. juulil
38. a esitas A. R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub Murru Vanglalt välja mõista moraalse kahju katteks 10 000 krooni. Kaebuse kohaselt on Murru Vangla rikkunud A. R. õigusi isiklike dokumentide, kirjade, fotode ja kohtudokumentide äravõtmisega. Kaebuse esitaja arvates peab temalt kui süüdimõistetult olema dokumentide äravõtmiseks kohtu luba. Seega on vangla toiminud omavoliliselt. Murru Vangla rikkus kaebaja inimväärikust, tekitas hingelisi ja vaimseid kannatusi. Vangla tegevus on vastuolus vangistusseaduse §-ga 41 lg 1 ja
39. KOHTU PÕHJENDUSED
40. Kohus tagastab kaebuse kui ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa olla ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohtu
41. juuni
42. a määruse nr 3-3-1-20-10 p 10 kohaselt on viidatud normi kohaldamisala võimalik laiendada ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele ehk juhtudele, kus soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Allpool toodud põhjustel leiab kohus, et kaebuses esitatud nõudmiste rahuldamine on ilmselgelt võimatu ning perspektiivitu kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
43. Murru Vangla võttis A. R. isiklikud esemed – kirjad, dokumendid, fotod, kirjatarbed – ära ja keeldus neid A. R. juurde kambrisse lubamast Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
44. mai
45. a korralduse nr 5-12/36-i alusel, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
46. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s
47. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 5) ohjeldusmeetmete kasutamine. Seadus võimaldas seega keelata A. R. isiklike esemete – kirjad, dokumendid, fotod, kirjatarbed – kasutamist täiendava julgeolekuabinõuna. Seadusele ei tugine A. R. väide, et nende esemete kambris kasutamise keelamine on lubatud üksnes kohtu loal: sellisele õigusnormile ei ole kaebuses viidatud ja ka kohus ei ole teadlik sellise seaduse olemasolust. Järelikult on alusetud kaebuse esitaja süüdistused vangla omavoli kohta.
48. Seega oli vangla tegevusel õiguslik alus. Kas VangS § 69 lõikes 1 sätestatud abinõude täies mahus kohaldamine A. R. suhtes oli õiguspärane ja proportsionaalne või mitte, ei mõjuta moraalse kahju nõude eduväljavaateid. Kahjunõude rahuldamine on välistatud ka juhul kui Murru Vangla julgeolekuosakonna juhataja
49. mai
50. a korraldus nr 5-12/36-i tunnistataks õigusvastaseks. Nimelt hüvitatakse mittevaraline kahju riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Igasugune halduse tegevuse õigusvastasus ja isiku õiguste rikkumine ei tähenda automaatselt isiku väärikuse süülist alandamist. Inimväärikuse rikkumisest on alust rääkida kõige tõsisemate riivete korral. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98). Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
51. Praegusel juhul on A. R. suhtes kohaldatud vaidlusalused piirangud oma olemuselt, mõjult ja kestvuselt pigem väheolulised ja -intensiivsed. Isiklike esemete kasutamise keeld kehtis ainult lühikest aega, kuna vangla lõpetas need asjaolude muutumise tõttu 10 päeva hiljem. Esemeid ei konfiskeeritud, neid oli A. R.l võimalik kasutada järelevalve all. Asja materjalidest nähtub, et perioodil
52. mai kuni
53. mai
54. a kirjutas A. R. aktiivselt avaldusi, s.o oli tagatud õigus kirjavahetusele. Sisuliselt seisnes piirang üksnes selles, et kaebajal ei olnud võimalik dokumente ja kirjatarbeid kasutada oma kambris ilma järelevalveta. Kaebaja ei olnud seega isolatsioonis ning tal oli võimalik oma õigusi kaitsta, sh taotleda vajadusel korral täiendavate julgeolekuabinõude peatamist esialgse õiguskaitse korras. On ilmselge, et isegi kui kohus tuvastaks sellise lühikese ajavahemiku vältel kohaldatud vähese tähtsusega piirangute õigusvastasuse, ei annaks see alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi, milles on moraalse kahju hüvitamise eeldustena ette nähtud ainult tõsised ja rasked inimõiguste rikkumised, nendest kõige raskem ja olulisem inimväärikuse rikkumine. Asja materjalides ei viita miski sellele, et vaidlusaluse piirangu kehtestamisega oleks kaebajat koheldud kui objekti, mitte subjekti; oleks rikutud tema kehalist puutumatust; oleks asetatud mitteinimväärsetesse elamistingimustesse või väljapääsmatusse olukorda; oleks koheldud ebavõrdselt teiste isikutega tema rassi, soo jms tõttu; oleks rikutud isiku isiklikku identiteeti. Villem Lapimaa