KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 28.07.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2196 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks. Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politsei- ja kodakondsus-ja migratsiooniosakond volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov. K. N.´i tähtaja Piirivalveameti (PPA KMO), Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist - K. N., tema määratud korras esindaja vandeadvokaat Alar Neiland. Resolutsioon Pikendada K. N.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.09.
- Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- 04.10.2009 kell 10.30 paiku kontrolliti reisijate profileerimise käigus, rakendades Schengeni piirieeskirjas ettenähtud kompensatsiooni meetmeid, Soome suunduvale reisilaevale Superstar lahkuvaid reisijaid. Kontrollimise käigus avastati isik, kellel puudus isikut tõendav dokument. Isiku enda sõnade kohaselt on ta nimi K. N. (sündinud xx.xx.xxxx XXXXXXX, Afganistani Islami Vabariigi kodanik, elukoht XXXXXXX Afganistanis). Põhja Piirivalvepiirkonnas algatati antud juhtumis väärteomenetlus nr 2.4/09193 Välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lg 1 p 3 rikkumise tunnustel, mis on kvalifitseeritav VMS § 166 järgi. Isik viibis Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. Isik peeti väärteomenetluse käigus kinni 04.10.2009 kell 11.
- 05.10.2009 esitas Põhja Piirivalvepiirkond Tallinna Halduskohtule taotluse vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1 isiku Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, kuna K. N. väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul. 06.10.2009 andis Tallinna Halduskohus määrusega loa K. N. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.12.
- Tallinna Halduskohtu määrustega on korduvalt pikendatud isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega 2 kuu kaupa. K. N. oli vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 31.05.2010 a määruse Tallinna Ringkonnakohtus ja 25.06.2010 on Tallinna Ringkonnakohus jätnud määrusega määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus analüüsis kaebaja väidet, et teda tuleks paigutada väljasaatmiskeskuse asemel esmasesse vastuvõtukeskusesse. Määruskaebuse esitaja oli toetunud asjaolule, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine piirab ebaproportsionaalselt õigusi ning varjupaigataotluse varasem esitamine ei olnud võimalik raskuste tõttu esitada taotlus haldusorganile arusaadavas keeles. Tallinna Ringkonnakohus on määruses selgitanud, et kinnipidamiskoha valikul ei ole haldusorganil kaalutlusõigust. Asjaolu, et isik peeti kinni ajal, mil ta kavatses riigist lahkuda ilma, et ta oleks pöördunud ise pädeva haldusorgani poole varjupaigataotlusega, kinnitab, et tema kinnipidamise vajadus on olemas. Määruskaebuse esitaja ei proovinudki esitada varjupaigataotlust enne tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine oleks muutunud ebaproportsionaalseks kinnipidamise ajalise kestuse või kinnipidamistingimuste tõttu, väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks.
- 26.07.2010 esitas Politsei- ja Piirivalveamet Tallinna Halduskohtule taotluse K. N. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 25 alusel. Taotluse kohaselt K. N. väljasaatmiskeskuses viibimise ajal esitas varjupaigataotluse, mille PPA pagulaste osakond võttis menetlusse 03.11.
- 21.07.2010 lükkas rahvusvahelise kaitse talitus K. N.´i varjupaigataotluse tagasi. Kaebetähtaeg lõppeb 02.08.
- Juhul, kui isik ei kaeba rahvusvahelise kaitse talituse otsust edasi, jätkab kodakondsus- ja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo väljasaatmismenetlusega.
- 28.07.2010 toimunud kohtuistungil PPA KMO esindaja Aleksei Kuznetsov kordas taotlust K. N.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 2 kuu võrra. K. N. märkis kohtuistungil, et ta ise ei ole veel saanud kätte PPA KMA Migratsiooniosakonna otsust 21.07.2010.a. Tema esindaja A.Neiland kinnitas otsuse saatmist esindajale ja esindaja selgitas, et ta koos tõlgiga koheselt (lähematel päevadel) külastavad K. N. `i tema asukohas ja selgitavad edasikaebamise võimalusi ning tõlk tõlgib samas ka otsuse. K. N. kinnitas, et temale on varjupaigamenetluse asjaolud ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise põhjendused arusaadavad, kuid ta ei nõustu varjupaigamenetluses tehtud negatiivse otsusega, kuna tema huvi on varjupaigamenetluses saada enda jaoks positiivne lahend ning et teda ei saadetaks tagasi Afganistani. Käesolevas asjas leiab, et on lubamatu teda kinni pidada vangla tüüpi kinnipidamisasutuses. Varjupaigataotluse lahendamine oli ette nähtud 6 kuu jooksul, seda tähtaega ületati, puudub vajadus hoida teda väljasaatmiskeskuses. Palub vabastada teda väljasaatmiskeskusest, paigutada teda vastuvõtukeskusesse, kus on vaba reziim, kuniks rahuldatakse tema varjupaigataotlus. Riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Alar Neiland vaidleb taotluse rahuldamisele vastu ning leiab, et isik tuleks väljasaatmiskeskusest vabastada. 2 Esindaja koos tõlgiga külastab K. N.`i lähipäevil, et ettenähtud korras ja tähtajal vaidlustada KMA otsus, millega lükati tagasi varjupaigataotlus, keelduti elamisloa andmisest ja tehti Eestist lahkumise ettekirjutus. Käesolevas asjas leiab, et oluline on määratleda, kas kinnipidamine on kohane ja kas see on proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Toetudes EV PS § 11 on esindaja seisukohal, et K. N. ei saanud keelebarjääri tõttu esitada koheselt varjupaigataotlust, ta oleks paigutatud vastuvõtukeskusesse, kui ta oleks osanud varjupaigataotluse esitada koheselt EV-i saabudes. Vaatamata sellele on õiguspärane, kui isik vabastatakse väljasaatmiskeskusest ja paigutatakse vastuvõtukeskusesse. K. N. soovib edasi kaevata varjupaigataotluse keelduva otsuse, seega ei lõpe menetlus selles osas niipea, puudub põhjus hoida teda jätkuvalt väljasaatmiskeskuses, kuna on minetatud mõistlik aeg varjupaigataotluse menetluses, so 6 kuud. 15.05.10 ja 12.07.10 on pöördutud ka Riigikohtusse, taotluste menetlusse võtmise kohta on veel otsustamata. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus-ja migratsiooniosakonna taotlus K. N.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 2 kuu võrra on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
- K. N.il puuduvad Välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Isik viibis Eestis seadusliku aluseta, ta peeti kinni seotult väärteomenetlusega 04.10.2009.a. põhjusel, et ei olnud võimalik tuvastada tema isikut ning oli alust arvata, et isik võib jätkuvalt toime panna väärtegusid, väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. 06.10.09 andis Tallinna Halduskohus loa isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Varjupaigataotlus võeti menetlusse KMA Pagulaste osakonnas 03.11.09.a. ja kuivõrd K. N. on väljasaatmiskeskuses viibides esitanud varjupaigataotluse ning see jäeti rahuldamata 21.07.2010 otsusega, siis ei saa väljasaatmise menetlust jätkata, kui isik esitab kaebuse 21.07.2010 rahvusvahelise kaitse talituse otsuse kohta ja seda menetletakse. Kaebuse esitaja kinnitab, et ta soovib seda otsust vaidlustada. Kuna kaebetähtaeg lõppeb sellele otsusele 02.08.2010, siis sõltub varjupaigataotluse küsimus edasises kohases menetluses ja käesoleval kohtul ei ole pädevust arutada varjupaigataotluses tehtud otsuse õiguspärasust. Seega K. N. on varjupaigataotleja Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 3 lõike 1 tähenduses. Tulenevalt Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse §-st 33 lg 1 ei paigutata taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas. K. N. viibib seadusest tulenevalt väljasaatmiskeskuses. Kohus on kontrollinud, et kinnipidamiskoha valikul ei ole haldusorganil kaalutlusõigust. Isik peeti kinni ajal, mil ta kavatses riigist lahkuda ilma, et ta oleks pöördunud ise pädeva haldusorgani poole varjupaigataotlusega. Isikul oli võimalus esitada varjupaigataotlus keeles, mida ta valdab, nt dari keeles. Kohtud on varasema kinnipidamise kontrolliga seotult kontrollinud, et isiku käitumist ei saanud pidada selliseks, mis välistaks tema kinnipidamise vajaduse. Varjupaigataotlust ei ole taotleja enne tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse esitanud. Käesolevaks ajaks ei ole need asjaolud ära langenud. K. N.i väljasaatmiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise puhul on võetud oluliste asjaoludena arvesse ka seda, et tal puudub isikut tõendav dokument, elukoht, sugulased või perekond (elukaaslane) Eestis ning tal ei ole siin sissetulekuallikat, samuti isikut, kes oleks nõus teda Eestis viibimise ajal ülal pidama. Ka need asjaolud ei ole ära langenud. 3 Väljasaatmiskeskusesse paigutatud isiku puhul võib ka varjupaigataotluse läbivaatamise ajal muutuda isiku väljasaatmine perspektiivituks; ka siis tuleb hinnata vabaduse võtmise proportsionaalsust. Kuna väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kontroll on seadusega ette nähtud, siis keskuses kinnipidamise korral tuleb arvestada ka väljasaatmise perspektiivikust, kinnipidamistingimusi, sellest lähtuvaid piiranguid isiku õigustele. Kohus ei nõustu K. N. ja tema esindaja A.Neiland seisukohaga, et antud juhul oleks tulnud haldusorganil arvestada, et isiku varjupaigataotluse menetluse pikkuse tõttu tuleks isik paigutada koheselt vastuvõtukeskusesse ja vabastada ta väljasaatmiskeskusest. Veel leiti, et oleks tulnud arvestada, et isik ei saanud esitada varjupaigataotlust keele mittetundmise tõttu. Seega nähtub, et kohtule ei esitatud uusi seisukohti, sj selliseid, mis võimaldaks järeldada, et kinnipidamisvajadus üldse puudus või et kinnipidamise tingimused on isiku õigusi ülemääraselt koormavad. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks kinnipidamise ajalise kestuse või kinnipidamistingimuste tõttu, väljasaatmine ei ole muutunud ka perspektiivituks, seega tulenevalt eeltoodust ja VSS § 25 on kohtu arvates käesoleval ajal alus K. N.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks, see ei ole ära langenud. K. N. ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mis viitaksid, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine riivaks tema õigusi ülemääraselt. Kinnipidamise kestus ei ole olnud ülemääraselt pikk, selle aja kestel on isiku varjupaigataotlus võetud menetlusse ja ka selle taotluse kontrollimine viidi lõpule, selle kohta tehti otsus. Kohus nõustub, et vabaduse võtmise proportsionaalust saab kontrollida ka tulenevalt PS §
- Kohus lisab, et seda saab ka kontrollida tulenevalt EIÕK ja Euroopa Kohtu praktikast juhindudes analoogia korras VSS-i vastavatest sätetest. Kohtupraktikas on arvestatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei tohiks ületada 18 kuud. Vastavalt on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“ (avaldatud ELT-s 24.12.2008, jõustus 13.01.2009) art 15 punktidest 5 ja 6 tulenevalt märgitud, et kinnipidamine ei tohi kesta üle 18 kuu ning isiku kinnipidamine on lubatav juhul, kui see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 24.12.2010 (art 20), Eesti ei ole seda veel üle võtnud. Kohus juba märkis, et isikute kinnipidamise kestust tuleb hinnata ka EIÕK praktikast tulenevalt. EIÕK 08.10.2009 otsuses N.M. asjas on Euroopa Kohtu otsuses käsitletud direktiivi 2008/115/EÜ tõlgendamist. Euroopa Kohus märkis, et direktiivi eesmärgiks on tagada, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei kestaks üle 18 kuu. Märgitud tähtaega on halduskohtute poolt peetud kinnipidamise aja proportsionaalsuse osas mõõdukuse näitajaks enne direktiivi 2008/115/EÜ jõustumist. Märgitud tähtaega ei ole ületatud, samas nähtub, et kinnipidamine on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. K. N. viibimine väljasaatmiskeskuses ei ole vastuolus põhiseaduse ega ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, riigis viibimine ja riigist väljasaatmine. Seega tuleb PPA KMO taotlus rahuldada ning K. N.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada kuni 2 kuu võrra, s.o kuni 31.09.
- Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb K. N. viivitamatult väljasaatmiskeskusest vabastada.
- K. N.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Alar Neiland esitas kohtule õigusabikulude hüvitamise taotluse, mille kohus lahendab eraldi määrusega. 4 Karin Kalmiste Kohtunik 5