3-08-1915/41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2010, Jõhvi 3-08-1915 I. O kaebus Tallinna Vangla 05.05.2008 käskkirjaga nr 5-2/401-d tekitatud kahju hüvitamiseks
2. veebruar 2010 I. O ja Tallinna Vangla esindaja Merje Joll Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Mõista Tallinna Vanglalt I. O kasuks välja 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) krooni. 3.Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 300 (kolmesaja) krooni ulatuses. Riigilõiv ülejäänud 300 krooni ulatuses jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 05.05.2008 koostati Tallinna Vanglas käskkiri nr 5-2/401-d (tl. 11), millega karistati I. O vangistusseaduse § 67 lg 1 tuginedes 25 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega selle eest, et 09.04.2008 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele tuua kambrist ebaseaduslikult väljatõstetud voodi tagasi. 07.07.2008 vaideotsusega nr 11-7/2004 (tl. 5) tunnistati käskkiri kehtetuks põhjusel, et distsiplinaarkaristuse määramisel ületati distsiplinaarmenetluse tähtaega. 29.09.2008 esitas I. O Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1) ja palus, et talle hüvitataks ebaseaduslikult kartseris viibimisega tekkinud 20 000 krooni suurune mittevaraline kahju. Tallinna Vangla vastuses (tl. 117-118) leiti, et kaebus pole põhjendatud, paluti see rahuldamata jätta ning kirjeldati kaebaja rikkumist, menetluse käiku ja oma seisukohti õigusaktide sätete kohaldamise suhtes. Seejuures leiti, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine ei too tingimata kaasa 1 1 inimväärikuse kahjustamist, tegemist peab olema põhiliste inimõiguste intensiivse ja isikut alandava rikkumisega, käesoleval juhul aga asjaolud sellisele riivele ei viita, kuna isik paigutati kartserisse ajal, mil vastav käskkiri oli kehtiv. Veel märgiti, et kaebaja on hinnanud talle väidetavalt tekitatud kahju põhjendamatult kõrgelt ega ole selgitanud, milles see seisneb ning lisati, et tema kartseris viibimist tuleb hinnata kui vangla õiglast hinnangut toime pandud õiguserikkumisele, seega ei saanud sinna paigutamine ka moraalset kahju tekitada ja karistuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamine on piisav vahend tema õiguste taastamiseks. 02.02.2010 ja 15.02.2010 edastatud täiendustes (tl. 122-123 ja 127-129) ei nõustunud I. O Tallinna Vangla vastuse väidetega, kirjeldas kartseris valitsenud tingimusi, tema suhtes tehtud toiminguid ja oma tundmusi ning leidis, et Tallinna Vangla seadusevastane haldusakt on tekitanud talle kaebuses märgitud suurusega kahju. Kohtuistungil jäi nii kaebaja kui Tallinna Vangla esindaja kirjalikult esitatud väidete ja nõuete juurde. I. O ütles, et peab talle loodud tingimusi inimväärikust alandavateks. Merje Joll põhjendas käskkirja üleandmisel tekkinud viivitus kaebaja üleviimisega Viru Vanglasse. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, milles kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1, mille järgi on see võimalik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. I. O suhtes 05.05.2008 tehtud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on Justiitsministeeriumi poolt kehtetuks tunnistatud (tl. 5) ja kuigi ta pole oma kaebuses kahju hüvitamise alust määratlenud, on kohtuistungil esitatud väidete alusel võimalik järeldada, et tegemist on ilma õiguspärase aluseta määratud distsiplinaarkaristuse läbi kaebaja väärikusele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. On küll õige, et karistuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei pruugi tingimata kaasa tuua inimväärikuse kahjustamist, kuid käskkirja kehtimine karistuse täitmisele pööramise ajal ei välista käesoleval juhul siiski täielikult kaebuse nõude rahuldamist. Kartserisse paigutamine on vangistusseaduse § 100 lg 1 kohaselt kõige rangem vahistatu suhtes kohaldatav distsiplinaarne mõjutusvahend. Selle eesmärgiks on tema vabaduse füüsiline ja vaimne piiramine ning kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada ka muid vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast tulenevaid piiranguid. I. O puhul piirati täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 tulenevaid õigusi. Seetõttu halvendas kartserisse paigutamine oluliselt tema seisundit. Kinnipeetava kohustus taluda distsiplinaarkaristusest tulenevaid piiranguid kehtib vaid siis, kui karistus määratakse seaduses sätestatud alustel ja korras. Kartseri kohaldamine ilma sellekohase õigusliku aluseta on lubamatu ning selle meetme piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav ja saab seega õigustada mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Senises kohtupraktikas üldjuhul õiglaseks peetud hüvitise suuruseks on 100 krooni ühe alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest. Käesoleval juhul on põhjust hüvitise sellist suurust riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 5 alusel aga poole võrra vähendada, sest vaideotsuse motiivide kohaselt ei toimunud I. O distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja tühistamine mitte õiguserikkumise sisu puudutavatel asjaoludel, vaid õigeaegselt koostatud käskkirja üleandmisel tekkinud viivituse tõttu. Toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse dokumendid (tl. 14-19) ei lükka käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimepanemist I. O poolt ümber, seega oli ka kaebajal endal oluline osa kahju tekkimises. Tulenevalt sellest ning asjaoludest, et käskkirja üleandmisega viivitas Viru Vangla (tl. 89) ja tema oli ka kaebuse täiendustes (tl. 122-123 ja 127-129) kirjeldatud konkreetsete tingimuste looja, oleks ebaõiglane nõuda Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist täies ulatuses. 2 2 Eeltoodu kohaselt on I. O kaebus põhjendatud osaliselt ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 4 alusel rahuldada 1250 krooni suuruse hüvitise väljamõistmisega Tallinna Vanglalt. 18.02.2009 koostatud kohtumäärusega (tl. 43) vabastas kohus I. O 600 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu, tuleb 300 krooni sellest mõista halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt Tallinna Vanglalt riigituludesse, ülejäänud lõiv jääb riigi kanda. Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 13.12.2010 Riigikohtu 13.12.2010 kohtuotsusega nr 3-3-1-84-10 millega; Rahuldada I. O kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2010 otsus ja 10.09.2010 täiendav otsus ning Tartu Halduskohtu 23.02.2010 otsus haldusasjas nr 308-
3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada I. O kaebus osaliselt. Mõista I. O kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitis 2500 krooni mittevaralise kahju eest. Raili Randlane Kohtunik 3 3