Haldusasi nr 3-10-233 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2010.a Tallinn Haldusasja number 3-10-233 Haldusasi A. K.i (K.) kaebus Põhja Politseiprefektuuri poolt tema kainenemisele paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 26.10.2010.a Menetlusosalised Kaebaja A. K. Vastustaja Põhja Prefektuur, esindaja Marit Maidla RESOLUTSIOON Jätta A. K.i kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Põhja Politseiprefektuuri (PPP) politseiametnikud toimetasid 12.07.2008.a kell 00.30 A. K.i Kesklinna politseijaoskonna ruumidesse kainenemisele. Kainenemisele toimetamise kohta koostati protokoll (tl 57-57p), mille kohaselt oli A. K. alkoholijoobes ja agressiivne. A. K. vabastati kainenemiselt 12.07.2008.a kell 06.
- A. K.i kainenemisele toimetamine ja vabastamine kanti ka politseijaoskonnas peetavasse kinnipeetute žurnaali (tl 58-59).
- A. K. esitas 15.07.2008.a PPP-le avalduse kriminaalasja algatamiseks, milles palus algatada uurimine tema suhtes toime pandud vägivallategude ning väär- ja ebainimliku kohtlemise suhtes (tl 23-23p). Politseiprefekti 15.08.2008.a vastusega teatati A. K.ile, et avaldus edastati lahendamiseks kriminaalosakonnale ning, et muus osas lahendas selle politseikontrolli büroo, kes ei ole politseiametnike tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid tuvastanud (tl 5). Seejärel esitas A. K. 15.09.2008.a kaebuse PPP 15.08.2008.a vastuse peale kaebuse õiguskantslerile, milles palus hinnangut politsei tegevusele ja arvamust hüvitise suuruse kohta talle alusetult tekitatud kannatuste eest (tl 8-10). Õiguskantsleri vastuses asuti seisukohale, et A. K.i kinnipidamine ja tema suhtes käeraudade kasutamine oli õiguspärane ning, et kainenemisele paigutamise protokollis esines vormivigu (tl 75-79).
- A. K. esitas 28.01.2010.a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotleb PPP poolt toimepandud inimväärikust alandava kohtlemise läbi tekitatud moraalse kahju hüvitamist summas 10 000 krooni (tl 3-4p). Kohus võttis kaebuse 04.02.2010.a menetlusse ja tunnistas vastustajaks Põhja Prefektuuri (tl 13). Alates 01.01.2010.a korraldati ümber ja ühendati Politsei- ja Piirivalveametiks (PPA) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Politseiamet, Julgestuspolitsei, Keskkriminaalpolitsei, politseiprefektuurid, PVA, piirivalvepiirkonnad ja Piirivalve Lennusalk. Vabariigi Valitsuse seaduse § 1055 lg 4 kohaselt loetakse kõikides õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindasid politseiasutused alates 01.01.2010.a Eesti Vabariigi esindajaks PPA. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
- Kaebuse põhjendused. 4.1 Kaebaja peeti kinni 11.07.2008.a ööl vastu 12.07.
- Kuna see kogemus oli kohutav, elu ja tervist ohustav ning inimväärikust tõsiselt alandav, siis on see kaebajal selgelt meeles. Kamber oli mõõtmetega ca 2x2 m, põrand oli kerge kaldega, põranda keskel oli äravoolutrapp. Ruumis ei olnud ühtegi mööblieset – voodit, nari, tooli, lauda. Peale kaebaja oli seal veel kaks alkoholijoobes vene keelt kõnelevat noormeest. Nad urineerisid trapi suunas, osaliselt see ka õnnestus, osaliselt mitte, ujutades sellega kambri põranda üle, selle sama väikese piiratud põrandapinna, millel olin sunnitud veetma öö. Kaebajat hoiti kinni öö otsa, ainsad asendid ööbimiseks ruumis olid püsti seistes, põrandal istudes või (märjal ja ebahügieenilisel) põrandal pikali olles. Kuna kaebajal olid kätel ja näol veritsevad haavad, siis tundis ta kambri ebasanitaarsuse tõttu ohtu oma tervisele. Üks kambrikaaslastest oli agressiivne, provotseeris ja solvas kaebajat, peksis jalaga teist inimest kui see põrandal magas. Kaebaja tajus ohtu oma elule ja tervisele. Kaebaja soovis politseitöötajale sellest teada anda, kaebaja hõigetele ja uksele koputamisele reageeriti alles mitme tunni möödudes, midagi ette aga ei võetud. Ka palvele minna WC-sse reageeriti mitme tunni pärast. Arvatavasti seeläbi sunnitigi kinnipeetavaid oma vajadusi ebainimlikult ja kambrikaaslaste nähes kambri põrandal asuvasse trappi rahuldama. Kaebaja kannatas kuni teda WC-sse lasti. Ei saa olla vaidlust selles, et kogu eeltoodud kogemus ja inimese sundimine sellises olukorras olema on tõsiselt inimväärikust alandav. 12.07.2008.a pöördus kaebaja traumapunkti esmaabi saamiseks. Kuuldes, et kaebaja viibis veritsevate haavadega öö läbi täis urineeritud ja ebahügieenilisel põrandal, tegi ta koheselt nakatumisohu kõrvaldamiseks teetanuse vastase süsti Imovax. 15.07.2008.a avaldas kaebaja oma pahameelt kinnipidamistingimuste üle politseile. Oma 15.08.2008.a vastuses leidis politsei, et kamber vastas kõikidele nõuetele. 15.09.2008 pöördus kaebaja arvamuse saamiseks õiguskantsleri poole. Oma 29.09.2008.a vastuses teatas ta muuhulgas, et on kinnipidamiskohtade ebainimlike tingimuste probleemistikuga tuttav, on juba enne minu avaldust teostanud vastavaid kontrolle ja üldse võtnud teema lähema vaatluse alla ka laiemalt. 4.2 Põhiseaduse (PS) §-st 18 tulenevalt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 2008 kehtinud politseiseaduse (PolS) 2 redaktsiooni § 154 lg 3 kohaselt hoitakse kainenemisele toimetatud isik teistest kinnipeetutest eraldi, minu puhul seda ei tehtud. Ei olnud täidetud ka lg 4 nõue naride kohta – selle asemel olin sunnitud magama täis urineeritud põrandal, lg 5 kohaselt ei tohi kinnipidamise tingimused olla inimväärikust alandavad. Riigikohtu 22.03.2006.a otsusest nr 3-3-1-2-06 tuleneb, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. 4.3 Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt, kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 156 lg 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Nii siseministri kehtestatud arestimaja kui vangla sisekorraeeskirjade kohaselt peab igale kinnipeetule olema kambris põrandapinda vähemalt 2,5 m
- Kambris peab olema voodi või nari, istekoht igale kinnipeetavale ja laud, võimaluse korral ka pesemisvõimalused, WC.
- Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 5.1 11.07.2008.a kell 23.27 sai politsei teatate Sauna 1 asuva klubi „Angel“ turvatöötajalt, kes teatas, et kinni on peetud isik, kes ründas turvatöötajaid, kes lärmab, ropendab ja sõimab turvatöötajaid ebatsensuursete sõnadega. Politseipatrulli kohale jõudes oli isik kõhuli maas ning käed raudus. Kuna ta jätkas agressiivset käitumist, siis vahetas politsei turvatöötajate käerauad enda omade vastu ning ta paigutati patrullsõidukisse. Käeraudade peale panemisel kasutati käeraudade lukku, mis hoiab ära randmete liigse muljumise. Samal ajal kui politsei võttis tunnistajatelt seletusi ning vormistas vajalikku dokumentatsiooni istus A. K. autos ning püüdis korduvalt käeraudadest vabaneda ning sõimas mööduvaid kodanikke. Vaatamata politseiametnike selgitustele, et rabeledes teeb ta endale vaid haiget, ja korralekutsumistele jätkas isik turvameeste sõimamist ebatsensuursete väljenditega. Jõudnud Kesklinna politseiosakonda alustasid politseiametnikud isiku kambrisse paigutamise eelset turvakontrolli teostamist, kuid A. K. muutus agressiivseks, hüppas seina ääres olevale pingile ning hakkas jalgadega vehkima. Samal ajal viibisid kambriblokis ka märulipolitseinikud ning nende abiga õnnestus isik turvakontrolli teostamiseks maha suruda ning eemaldada asjad, mida kambrisse kaasa võtta lubatud ei ole. Isik paigutati kambrisse kainenema. Kambris viibis veel kaks isikut, kellest üks oli nii purjus, et magas, teine aga tegi võimlemisharjutusi, et aeg kiiremini mööduks. A. K.i nõudmisel kutsuti kohale kiirabi. Kiirabi saabus kell 01.32 ning tuvastas, et isik on alkoholijoobes, tal on näol marrastushaavad, mis õmblemist ei vaja. A. K. nõudis, et kiirabi ta kaasa võtaks kuna tal valutab pea, saanud eitava vastuse hakkas ta sõimama kiirabibrigaadi. Kuna kiirabitöötaja soovitas paigutada isik eraldi kambrisse, siis seda ka tehti. A. K. lahkus politseiosakonnast kell 06.
- 5.2 Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist nähtub, et kaebaja toimetati politseiosakonda kuna ta oli alkoholijoobes ning agressiivne. Sündmuste toimumise ajal kehtinud PolS § 152 lg 1 ja lg 3 kohaselt toimetatakse politsei arestikambrisse joobeseisundis isik, kes joobnud oleku tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Vaidlust ei ole 3 selles, et isik oli tol öösel alkoholijoobes, seega ei ole oluline peatuda joobeseisundi tuvastamise õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja agressiivset käitumist kinnitavad nii klubi „Angel“ turvatöötajad kui kõik asjaga seotud olnud politseiametnikud. Kui kaebaja ei oleks käitunud agressiivselt, sõimanud kolmandaid isikuid ebatsensuursete väljenditega ning üritanud korduvalt politseisõidukist põgeneda, siis ei oleks olnud põhjust kohaldada tema suhtes ohjeldusmeetmeid ehk kasutatud käeraudu. Politseinikud mitte ainult ei jäänud uskuma turvatöötajate selgitusi, vaid veendusid isiku enda käitumist nähes, millises seisus ta viibib. 5.3 Peale isiku turvakontrolli teostamist paigutati A. K. kambrisse. Kambrites olid turvakaamerad, mis olid sinna paigutatud PolS § 154 lg 6 tuleneva nõude täitmiseks ning mille pildi vahendusel oli politseiamenikel ülevaade kambrites toimuva üle. Abipolitseinik K. S. kinnitas, et kambris viibis joobes isik, kes tegi võimlemisharjutusi. Küsimusele miks ta nii teeb sai abipolitseinik vastuse, et nii läheb aeg kiiremini. Kuna isik ei olnud ohtlik ning kambrites toimuva üle oli videoseadmete vahendusel ülevaade, siis paigutati ka A. K. samasse kambrisse. Mõni aeg hiljem nõudis A. K. kiirabi kutsumist ning seda ka tehti. Kiirabi saabus kell 01.
- Kiirabitöötaja soovitas võimalusel paigutada isik teistest eraldi kambrisse. Nii ka tehti. Kaebaja on oma 15.07.2008.a kriminaalasja algatamise avalduses ise tunnistanud, et ta paigutati teise kambrisse. Sama on kinnitanud ka tol öösel asja juures olnud abipolitseinik K. S.. Seega viibis kaebaja teistega koos kambris mitte rohkem kui tund aega. Eeltoodust tulenevalt on täiesti alusetu kaebaja väide, et mitme tunni jooksul ei võetud midagi ette ning et teda hoiti teistega koos või et ta elu või tervis oleks ohus olnud. Kaebaja oli alkoholijoobes, seega on tõenäoline, et tal puudub objektiivne ülevaade tegelikult aset leidnud sündmustest. 5.4 Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et põrand oli täis urineeritud ja ebahügieeniline. Kesklinna politseiosakonnas puhastati kambreid iga päev 1-2 korda ning vajadusel ka sagedamini. Politseiosakonnas kohal käinud kiirabibrigaad vaatas kaebaja üle ning leidis, et tegemist on marrastushaavadega ning ei pidanud vajalikuks neid ei õmmelda ega siduda. Teades, et isik viibib kainestuskambris ei pidanud kiirabiarst vajalikuks teha muid toiminguid ning leidis, et isik on piisavalt hea tervisliku seisundi juures, et ta võib jätta politseiosakonda kainenema. Vastustaja leiab, et ei ole mingit alust seada kiirabitöötajate professionaalsust kahtluse alla. Samas on täiesti mõistetav, et kui traumapunkti tuleb isik, kes kaebab, et ta vedeles veritsevate haavadega ebahügieenilisel põrandal, peab meditsiinitöötaja vajalikuks võimaliku ohu vältimiseks teha nakkuse vastane süst. Kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et kambris ka tegelikult olmetingimused kehvad olid. 5.5 Asja sisulise poole pealt esitatud kaebuse väited käivad kinnipeetavate kohta, mis aga ei ole antud vaidluse juures olulised, sest kaebaja oli paigutatud kainenemisele. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. 5.1 Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud 01.01.2002.a jõustunud RVastS-ga, mille § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 5.2 Kaebaja leiab, et talle on mittevaralist kahju tekitatud tema kinnipidamisega inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja selgituste kohaselt kohtuistungil (tl 83-84) seisnesid 4 inimväärikust alandavad tingimused: 1) kambri mittevastavas suuruses. Kaebaja on seisukohal, et ühes kambris poleks tohtinud hoida korraga kolme inimest; 2) magamistingimuste puudumises ja muudes ebarahuldavates kambritingimustes. Kaebuse kohaselt puudus kambris igasugune mööbel ning selle põrand oli antisanitaarses seisundis, siis tundis ta veritsevate haavade tõttu ohtu enda tervisele; 3) kaebaja hoidmises ühes kambris koos agressiivse isikuga, mistõttu kaebaja tundis ohtu enda tervisele. Kaebuse kohaselt soovis kaebaja ohust politseiametnikele teada anda, kuid tema kutsele reageeriti alles mitme tunni möödudes. 5.3 Kainenemisele paigutatud isiku kinnipidamise tingimused kõnealusel ajal sätestas kuni 31.12.2009.a kehtinud PolS §
- Selle paragrahvi lg 3 järgi peab kainenemisele toimetatud isikut hoidma eraldi teistest kinnipeetutest; eri soost isikuid tuleb hoida eraldi kambrites. Vastavalt lg-le 4 peab kainestuskamber olema ilma väljaulatuvate teravate eendite ja nurkadeta, puidust või sama soojapidavusega materjalist põrandaga ning valgustatud ja köetav ruum. Lõige 5 sätestab, et kainenemisele toimetatud isiku muud kinnipidamise tingimused ning tema kohtlemine ei tohi olla inimväärikust alandav. Lõige 6 tulenevalt peab kainenemisele toimetatud isiku ohutuse tagamiseks teda jälgima ja tervise halvenemise korral kutsuma kohale meditsiinitöötaja. 5.4 Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et 12.07.2009.a kell 03.00 paigutati kaebaja kainenemisele kambrisse nr 3, kus ta viibis koos kahe teise kainenemisele paigutatud isikuga kuni kaebaja nõutud kiirabi saabumiseni kell 01.
- Seejärel paigutati kaebaja tema nõudmisel ümber kambrisse nr 5, kus ta viibis koos teise kainenemisele paigutatud isikuga kuni kainenemiselt vabastamiseni samal kuupäeval kell 06.
- Nimetatud andmed nähtuvad 12.07.2009.a kaebaja suhtes koostatud joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollist (tl.57-57p), kinnipeetute žurnaali väljavõttest (tl 58-59), abipolitseinik K. S. seletuskirjast (tl 73), kaebaja avaldusest kriminaalasja algatamiseks (tl 23-23p), kiirabikaardist (tl 66) ja vastustaja kirjalikust vastusest kohtunõudele (tl 55-56, 72-72p). Seega viibis kaebaja kainestamisel kokku 6 tundi ja 5 minutit, sellest ligikaudu 1 tund kambris nr 3 ja ligikaudu 5 tundi kambris nr
- Puudub vaidlus, et mõlemad kambrid olid põrandakütte ja küllaldase valgustusega ning et järelevalve neis toimuva üle oli korraldatud videovalve vahendusel. Samuti puudub vaidlus selles, et kambrites puudus sisustus. Vastustaja väitel olid mõlemad kambrid suurusega 3,5 – 3,8 m2 (tl 20p, 84). 5.5 Asjas pole tuvastatud, et kambrite põrand oleks olnud antisanitaarses seisundis. Vastustaja seletuse kohaselt pesti kambrite põrandaid 1-2 korda päevas ning vajadusel ka sagedamini (tl 21, 55p). Vastustaja seletus on kooskõlas politseikontrolli büroo ettekandes politseiprefektile sisalduva informatsiooniga (tl 74-74p) ja kambrikorrapidaja K. S. seletuskirjaga, millest nähtuvalt olid kambrid kuhu kaebaja paigutati puhtad (tl 73). Kuivõrd ka vaatlusalusele juhtumile eelnenud õiguskantsleri ametkonna poolt politsei- ja piirivalvehoonetesse lühiajalise kinnipidamise tingimuste reaalse olukorra ja nõuetele vastavuse väljaselgitamiseks tehtud kontrollkäikude seeria raames toimunud PPP Kesklinna politseiosakonna kinnipidamiskambrite külastamisel ei tuvastatud probleeme seoses nende sanitaarse seisukorraga (vt õiguskantsleri 26.03.2009.a kiri siseministrile nr 7-7/081380/901979, tl 60-65p), siis puudub kohtul alus eelkirjeldatud andmete valguses asuda vastupidisele seisukohale. Viidatud õiguskantsleri kirjast nähtuvalt ei ole kainestamise korral voodi või lavatsi olemasolu kambris vajalik tingimus. Samuti ei nähtu PolS §-st 154, et voodi või lavats oleks kainestuskambri sisustuse kohustuslik element. Ka kohus leiab, et kainestamise korral, kus prioriteediks on isiku ohutus, on põrandakütte olemasolul isiku magama paigutamine põrandale inimväärikusega kooskõlas. 5 Puutuvalt kaebaja viitega tema tervislikult seisundile, märgib kohus, et asjas puudub vaidlus, et kaebaja vaatas tema taotlusel üle kell 01.32 saabunud kiirabibrigaad, kes kiirabikaardist nähtuvalt leidis kaebaja üldseisundi olevat rahuldava (tl 66). Samuti pole asjas tuvastatud, et kainestamisel viibimise ajal ei suudetud tagada kaebaja julgeolekut. Vastustaja väitel oli olukord kambrites rahulik. Ka videovalve vahendusel kambris toimuva üle järelevalvet teostanud K. S. seletuskirjast nähtuvalt ei kujutanud kambrites toimuv kaebajale ohtu (tl 73). Asjaolu, et kaebaja paigutati tema taotlusel pärast kiirabibrigaadi poolset ülevaatust teise kambrisse, ei anna alust rääkida objektiivsest ohust kaebaja tervisele. Pigem viitab see asjaolu kohtu hinnangul ka subjektiivselt tunnetatud ohuga arvestamisele, mis omakorda kinnitab kaebaja julgeoleku tegelikku tagamist. Tõele mittevastav on kaebaja väide, et tema kutsele reageeriti alles mitme tunni möödudes, kuivõrd kaebaja viibis esimeses kambris ligikaudu ühe tunni. Samuti arvestab kohus võimalusega, et joobe tõttu ei pruukinud kaebaja kõiki asjaolusid adekvaatselt tajuda. 5.6 Kohus ei nõustu vastustajaga aga selles, et kainenemisele paigutatud isikule võib olla tagatud väiksem põrandapind kui on sätestatud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VskE) § 6 lg-s
- VskE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sellisele seisukohale on eelpool viidatud kirjas asunud ka õiguskantsler (tl 64p). Vastustaja põhjendus, et kainenemisele paigutatud isiku näol ei ole tegemist kinnipeetavaga ei ole kohane, kuivõrd ka kainestamise puhul on tegemist isikult vabaduse võtmisega. Kinnipeetava mõiste üldisel sisustamisel pole õige piirduda üksnes VangSs ja selle rakendamiseks antud määrustes kasutatud tähendusega. 5.7 Kohtu arvates on kaebaja kinnipidamise olukorra hindamisel oluline kinnipidamise kestus ja kinnipidamistingimuste koosmõju. Asjas on tuvastatud, et kaebaja kinnipidamine oli lühiajaline. Kaebaja viibis kainestamisel kokku 6 tundi ja 5 minutit, sellest ühes kambris koos kahe teise kainenemisele paigutatud isikuga ligikaudu 1 tund (vt otsuse p 5.4). Kohus pole tuvastanud, et peale VskE § 6 lg-s 6 sätestatud nõude rikkumise oleks esinenud puudusi muudes kinnipidamistingimustes. Kohtu arvates on kaebaja kinnipidamistingimusi võimalik tervikuna hinnata rahuldavateks (vt otsuse p-d 5.4-5.6). Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et arvestades kaebaja kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul kaebajat kirjeldatud tingimustes kinni peeti, ei saa tema kinnipidamise olukorda hinnata inimväärikust alandavaks. Kuivõrd kaebaja inimväärikust ei ole alandatud, puudub tal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist RvastS § 9 lg 1 alusel.
- Menetluskuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 6 7