) § 402 tähenduses, mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu põhitingimustest nähtuvalt võimaldas pank kasutada kostjal limiiti summas 15 000 krooni intressimääraga 19% aastas. Kostja kohustus lepingust tulenevad maksed (intressi ja limiidisumma) tagastama hiljemalt 19.11.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 3 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 3
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes võlgnetava limiidisumma tagastamata (tl 24-27). Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja võlgnetava limiidisumma suurust vaidlustanud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 8501,47 krooni tagastamata limiidisumma katteks. 5. Tulenevalt
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja nõuab hagis (p 4.2) kostjalt intressi 2333,99 krooni väljamõistmist lepingu üldtingimuste p 4.1 ja 4.3 alusel. Limiidilepingu üldtingimuste (tl 28) p 4.1 kohaselt arvestatakse intressi panga poolt kliendi kasutuses olevalt limiidi summalt igapäevaselt vastavalt selle kasutamise ajale ja lepingus kokkulepitud intressimäärale (antud juhul 19% aastas). Üldtingimuste p 4.3 kohaselt arvestatakse intressi kuni limiidi täieliku tagastamiseni kliendi poolt. Hagiavaldusest nähtub, et intressi arvestamise perioodiks on ajavahemik 06.04.2009 (lepingu ülesütlemise teate koostamise aeg) kuni 14.05.2010 (hagi koostamise aeg).
§-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega
§-st 397 tulenevalt õigusliku aluse. Kuna limiidileping öeldi üles alates 25.04.2009 (tl 29), on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi 06.04.-25.04.2009, so 20 päeva eest. Kohus rahuldab hageja intressinõude osaliselt summas 136,57 krooni. Kuna kostja kohustamine intressi maksmiseks ka pärast lepingu lõppemist on seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, tuleb hageja intressinõue pärast võlasuhte lõppemist jätta rahuldamata. 6. Hageja nõuab limiidisumma mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 1029,11 krooni (p 4.3). Viivise arvutamisel on lähtutud viivise seadusjärgsest määrast ja viiviseid on arvestatud alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse koostamiseni.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kohus vähendab viivisenõuet intressinõudega kaetud päevade osas 20 päeva võrra 26.04.2009 kuni 30.06.2009, so 66 päeva eest, 225,34 krooni. Kostjalt on põhjendatud hageja kasuks välja mõista kokku viivis 960,82 krooni. 7. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 3935,43 krooni (p 4.4). Kahju seisneb inkassofirmale makstud teenustasus nõude kohtuvälise menetluse eest (tl 31).
lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab küll kahju tekitanud isikult nõuda inkassokulude hüvitamist, kuid eeldusel, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused
lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kohus leiab, et hagejale kahju tekkimine summas 3935,43 krooni ei ole tõendatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja sõlmis inkassofirmaga käsunduslepingu, milles lepingupooled fikseerisid 4
lg 3 mõttes, st kulud on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku
Ehkki äriregistri teabesüsteemi väljatrükist (tl 49-52) nähtub, et hageja ise tegeles kuni 06.01.2009 võlgade sissenõudmise ja inkassoteenuse pakkumisega ning edaspidi vaid laenu andmisega, ei nõustu kohus hageja väitega, et hageja oli kostja poolt võlgnevuse tasumata jätmisega seoses sunnitud pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole. Inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja lepinguvabaduse teostamisega. Hageja, omandades pangalt 24.07.2009 nõude kostja vastu, ei teinud kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks
Vastavalt
lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kohtu arvates kostja ei teadnud ega pidanudki teadma krediidilepingu sõlmimise ajal, et nõude loovutamise korral kolmandale isikule (hagejale) sõlmib hageja krediidilepingu täitmiseks omakorda lepingu kolmanda isikuga (hageja esindajaga), mis toob kostjale kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt kahju 3935,43 krooni väljamõistmiseks rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.