KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1813 Haldusasi K. B.i, E. S. M. ja R.

§ 19

² lg 3 näol ei ole tegemist imperatiivse normiga, mis keelaks möödalastud tähtaja ennistamise ning seejuures ei ole vastustaja edastanud pärijatele ühtki ORAS § 12 vastavat kirjalikku teadet pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja kohta, olles jätnud seega täitmata Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 56 lõikes 5 sätestatud kohustuse. 5. Kaebuse esitajad on seisukohal,

§ 19

² lg 3 ei näe ette tagastamise või kompenseerimismenetluse lõppemist automaatselt, vaid see lõpetatakse kohaliku omavalitsuse vastava otsusega, mis tähendab, et seadusandja on jätnud kohalikule 2 omavalitsusele õiguse hinnata, kas esinesid objektiivsed takistused, mis ei võimaldanud pärimisõiguse tunnistust esitada õigeaegselt ja jätta maa kompenseerimise või tagastamise menetlus lõpetamata juhul, kui 9-kuulist tähtaega pärimisõiguse realiseerimiseks ei ole järgitud. Seetõttu on kaebuse esitajad seisukohal, et kohalikul omavalitsusel siiski on kaalutlusõigust tagastamismenetluse lõpetamise osas. Siinkohal märgivad kaebuse esitajad, et ka vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-60-09 ei välistata võimalust, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega. Ka toovad kaebuse esitaja välja, et pärand võeti vastu Kanadas ning pärimise puhul kehtib põhimõte, et pärandi vastuvõtmiseks piisab ühest avaldusest. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Tallinna Linnavalitsus peab esitatud kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja toob välja, et L. M. M. pärandi avanemise ajal kehtinud MRS § 192 lg 3 oleksid pärijad pidanud pärimistunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta esitama hiljemalt
2. detsembril 2008, ent seda tunnistust ei ole senini esitatud. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-60-09 ning leiab, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida oleks võimalik ennistada ja juhul kui see tähtaeg on möödunud, on ainukeseks võimaluseks menetluse lõpetamine. Seejuures märgib vastustaja, et haldusorgan mitte ei lõpeta isiku nõudeõigust oma otsusega, vaid lõpetab menetluse nõudeõiguse lõppemise tõttu. Vastustaja leiab eeltoodust, et tal ei olnud mistahes kaalutlusõigust tähtaja ennistamise otsustamiseks ning seetõttu ei saa talle ette heita seda, et otsuses ei ole märgitud, millistest kaalutlustest vastustaja otsuse tegemisel lähtus.
3. Vastustaja selgitab, et kuigi menetluse uuendamise taotlus tugines nii ehitiste kui ka maa kompenseerimise osas samadele alustele, on oluline, et ehitiste puhul on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus, maa puhul aga mitte ning see ongi põhjuseks, miks ehitiste kompenseerimise osas menetlus uuendati, maa kompenseerimise osas aga mitte.
4. Vastustaja märgib viimaks, et alates
5. septembrist 2010 on MRS § 19² lõige 3 kehtetuks tunnistatud ning seadust täiendatud §-ga 43, mis võimaldab taastada nõudeõiguse ja uuendada maa tagastamise menetluse. Vastustaja väitel on ta kaebuse esitajatele saatnud
6. oktoobril 2010 kirja, milles vastustaja teeb kaebajatele ettepaneku kaebusest loobumiseks ning taotluse esitamiseks, kuna kehtiva MRS kohaselt on võimalik taastada kaebajate nõudeõigus endisele kinnistule nr 1017 D. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et K. B.i, E. S. M. ja R. M. M. kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsusel puudus vaidlusaluse korralduse andmise ajal, st.
8. aprillil 2010, alus oma
9. oktoobri 2008 korralduse nr 1675-k kehtetuks tunnistamiseks osas, milles otsustati mitte alustada endisel aadressil Õuna 11/Vambola 7 asunud õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise menetlust. Maa kompenseerimise menetluse mittealustamise põhjuseks oli asjaolu, et õigustatud subjektiks tunnistatud L. M. M. oli surnud ning tema pärijad ei olnud esitanud Tallinna Linnavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et L. M. M. suri xx. xxxxxxx xxxx . Vaidlus on aga eelkõige selle üle, kas 3 Tallinna Linnavalitsusel oli alus keelduda menetluse uuendamisest maa kompenseerimise nõude osas üksnes viitega MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödalaskmisele ning kas linnavalitsus on menetluse selles osas uuendamata jätmisel nõuetekohaselt kasutanud oma kaalutlusõigust ning tehtud otsust vajalikul määral põhjendanud.
11. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.
12. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel.
13. juulil 2007 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni
14. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne
15. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimati nimetatud norm tunnistati kehtetuks
16. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates.
17. novembril 2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne
18. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni
19. novembrini 2005 reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast.
20. L. M. M. pärandi avanemise ajal kehtinud MRS § 192 lg 3 kohaselt tulnuks niisiis pärima õigustatud isikutel esitada linnavalitsusele üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Samasuguses sõnastuses kehtis see norm ka
21. oktoobril 2008, mil Tallinna Linnavalitsus andis korralduse nr 1675-k kui ka
22. aprillil 2010 ehk korralduse nr 624-k andmise ajal. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga,

§ 192

lõikes 3 sätestatu näol oli tegemist materiaalõigusliku tähtajaga, mille möödalaskmise tagajärjeks oli isiku nõudeõiguse lõppemine. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise üle otsustaval kohalikul 4 omavalitsusel ei olnud seadusest tulenevat võimalust kaaluda selle tähtaja ennistamist või pikendamist. Üheselt mõistetavalt on sellele seisukohale asunud ka Riigikohus haldusasjas 3-3-1-60-09 tehtud otsuses. Riigikohus leidis,

§ 192

lg 3 ja maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. Riigikohus leidis samas lahendis sedagi, et pärija kaotab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse isegi juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül ning sellisel juhul on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega. Eeltoodust saab järeldada, et nõudeõiguse lõppemine ning sellega seonduv kohaliku omavalitsuse kohustus menetlus lõpetada ei sõltunud viidatud regulatsioonist tulenevalt mistahes moel sellest, mis oli pärimisõiguse tunnistuse tähtaegse esitamata jätmise põhjuseks.

1. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Tallinna Linnavalitsusel ei
2. oktoobril 2008 ega
3. aprillil 2010 seadusest tulenevalt kaalutlusõigust MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja ennistamiseks ega võimalust maa kompenseerimise menetluse jätkamiseks. Olgugi, et otsus haldusmenetluse uuendamise või varem antud haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamise kohta on olemuselt kaalutlusotsus, ei olnud Tallinna Linnavalitsusel MRS § 192 lõikest 3 tulenevalt tegelikult mingisugust kaalutlusõigust.
4. aprilli 2010 korralduse nr 624-k andmise ajal oli L. M. M. pärijatele maa kompenseerimise menetluse jätkamine võimatu. Selles olukorras ei saa linnavalitsusele teha etteheiteid, mis puudutavad kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust või otsuse tegemise aluseks olnud kaalutluste märkimata jätmist korralduse põhjendavas osas. Vaidlustatud korralduse punktis 3 on üheselt märgitud, et taotlus endise kinnistu 1017D maa kompenseerimise menetluse uuendamiseks jäetakse rahuldamata, kuna pärijad ei esitanud maa nõudeõiguse pärimist kinnitavad pärimisõiguse tunnistust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Sellest tuleneb üheselt linnavalitsuse seisukoht, et asjaolu, mis tingis maa kompenseerimise menetluse mittealustamise
5. oktoobri 2008 korraldusega nr 1675-k, esineb jätkuvalt, see asjaolu välistab maa kompenseerimise menetluse jätkamise ning selle asjaolu kõrvaldamine ei ole võimalik. Mingisuguseid muid kaalutlusi, millest linnavalitsus oleks lähtuda saanud, ei olnudki ning linnavalitus ei saanudki asuda kaaluma erinevaid huve.
6. Kaebuse esitajad ei ole sõnaselgelt asunud seisukohale,

§ 192lg 3 kuni 01.

septembrini 2010 kehtinud redaktsioonis oleks olnud põhiseadusega vastuolus, samas on nad sellele võimalusele viidanud oma kaebuse täienduses. Kohus möönab, et eelviidatud norm piirab pärimisõigust, mis on tagatud põhiseaduse § 32 lõikega

1. Samas tuleb tähele panna, et pärimisõigus ei ole absoluutne ning seaduses pärimise korra ning pärandi vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine ei ole pärimisõiguse olemusega vastuolus. Kohus leiab, et arvestades, et omandireformi näol on tegemist loomult ajutise üleminekumeetmega, oli igati põhjendatud seaduses omandireformiga seotud pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara pärimise regulatsiooniga ning seetõttu ei saa asuda seisukohale, et omandireformi seadustes sätestatud normid, mis nägid ette maa tagastamise ja kompenseerimise nõudeõiguse kui erilise varaliigi pärimiseks teatud erikorra, sealhulgas vajaduse teha teatud toiminguid kindlate tähtaegade jooksul, oleksid olnud vastuolus põhiseaduse § 32 lõikega
3. Kohus märgib viimaks, et sisuliselt on käesolev vaidlus hetkel kehtivas õiguslikus raamistikus muutunud tarbetuks. Nimelt on MRS § 192 lg 3 alates
4. septembrist 2010 5 kehtetuks tunnistatud ning MRS-i on täiendatud §-ga 43, mille lõikes 2 sätestatakse, et kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud MRS § 192 lõike 3 või maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt
5. aasta
6. augustil. Seega on kaebuse esitajatel võimalik esitada taotlus menetluse uuendamiseks. Muutunud õiguslik olukord ei muuda aga tagantjärele õigusvastaseks linnavalitsuse
7. aprilli 2010 korraldust nr 624-k, kuna see oli kooskõlas selle andmise ajal kehtinud õigusega. Kohtumenetluse esemeks ei ole antud juhul mitte linnavalitsuse kohustamise nõue menetluse uuendamiseks, vaid linnavalitsuse
8. aprilli 2010 korralduse nr 624-k osalise tühistamise nõue. Kuna vaidlustatud korraldus oli kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega ning vaidlustaud osas ei saa linnavalitsusele teha etteheiteid korralduse põhjendamisel, tuleb kaebused rahuldamata jätta.
9. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6