Tsiviilasi nr: 2-09-23865 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ele Liiv, liikmed Iko Nõmm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2010,
) §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest.
§ 29
lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.
§ 29
lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Hageja on mõistnud lepingu punkti selliselt, et temale makstakse hüvitis nelja kuu keskmise palga suuruses. Tõendamist ei ole leidnud, et lepingupunkti oleks läbi räägitud ja et ka kostja oleks lepingu p-s 9.3 sätestatud tingimust samas tähenduses mõistnud.
§ 29
lg 4 kohaselt tuleb juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb eelkõige arvestada
§ 29lgs 5 nimetatud asjaolusid. 3
(4)Tsiviilasi nr: 2-09-23865 Vaidlustamata asjaolude kohaselt sisaldub 01.08.2008.a sõlmitud töölepingus viide poolte kauasele töösuhtele, töölepingu lisa töölepingu lõpetamiseks valmistas ette kostja 2009.a jaanuaris. Pärast lepingu sõlmimist ei ole kostja hagejale maksnud nelja kuu keskmise kuupalga suurust hüvitist 17 400 krooni, vaid on maksnud välja lõpparve koosseisus 4 kuu keskmise hüvitise. Apellatsioonikohtu istungil andis apellant selgituse ka selle kohta, miks tööleping temaga lõpetati. Apellant selgitas, et ta ei läbinud atesteerimist ja seetõttu vormistati temaga pärast pikaaegselt kestnud töösuhet leping konsultandi ametikohale miinimumpalgaga. Vaidlusaluse töölepingu kehtivuse ajal tegi apellant tööd kodus, tähendades üles E. ajalugu, kuid ei ole seda tööandjale esitanud. Kostja selgitas maakohtu istungil, et hagejaga sõlmiti tööleping hageja tööga kindlustamiseks tulenevalt kehtivast kollektiivlepingust. Kuna hagejale sobiv töö puudus, siis tasuti ilma hagejalt tööd nõudmata töötajale miinimumpalka. Seega oli tähtajalise lepingu sõlmimise eesmärgiks kostja kollektiivlepingust tulenevate kohustuste täitmine ja lepingu lisa nr 1 eesmärgiks tähtajalise lepingu lõpetamise fikseerimine. Lepingu lisa nr 1 sõlmimise asjaolusid, kostja käitumist pärast lepingu sõlmimist ja lepingu eesmärki arvestades ei saa teha järeldust, et pooled oleksid kokku leppinud hagejale nelja kuu keskmise palga suuruse hüvitise tasumises tänu pikaaegselt kestnud töösuhtele. Maakohtu protokollist nähtuvalt on kostja andnud mõistetava selgituse selle kohta, miks hüvitist tähtajalise töölepingu lõpetamise eest otsustati maksta just nelja kuu eest, kuigi hageja töölepingu tähtajaks oli 5,5 kuud: asutuses ollakse alati kollektiivpuhkusel ning inimestele, kes ei ole tööle tulnud hooaja alguses, arvestatakse puhkus siiski kollektiivselt. Töölepingu lõpetamisel on fikseeritud kasutamata jäetud puhkuse osa. Kostja koostatud puhkusegraafiku ja kasutatud puhkuse teatise kohaselt (tl 43) oli kostjal välja võtmata korraline puhkus 4 kuu eest. Maakohus on esitatud asjaolude ja uuritud tõendite pinnalt teinud õige järelduse, et hageja ja kostja ei leppinud töölepingu lisa nr 1 p-s 9.3 kokku tööandja kohustuses maksta hagejale hüvitus nelja kuu keskmise palga ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti, et lõpparve, sh hüvitus kasutamata puhkuse eest, on hagejale välja makstud. Kuivõrd lõpparve on hagejale välja makstud, ei ole hagejal alust nõuda lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe keskmise kuupalga maksmist PalS § 29 alusel. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv Iko Nõmm Ande Tänav 4
(4)