) tähenduses, ei ole võimalik määrata tähtpäeva nende korrastamiseks, vaid ainult nende jäänuste kõrvaldamiseks. Sama korralduse punktiga 2 peeti erandina võimalikuks garaaži juurde umbes 1 100 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamist, kusjuures erastamise eeltoimingute lõpuleviimise eelduseks on garaaži korrastamine hiljemalt 20.09.
lg 31 (millega sätestati, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust ja maastikku tunduvalt kahjustavaid ehitisi ning viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks, mis ei või olla lühem kui aasta) kuulub kohaldamisele, peab kohalik omavalitsus nõudma ehitiste kordategemist või kõrvaldamist, kusjuures eelistada tuleb kordategemise nõuet lammutamise nõudele, vaidlusaluste haldusaktidega ei ole vastustaja nõudnud kaebajalt ei kämpingukompleksi lagunenud ehitiste korda tegemist (va garaaži korrastamise nõue) ega lammutamist, vaid otsustanud lihtsalt jätta ehitiste teenindamiseks vajalik maa erastamata; vallavalitsuse 28.02.1995 korraldus nr 42, millega määrati tol ajal AS Silvest omandis olnud kämpingukompleksi teenindamiseks vajalikuks maaks 2,27 ha suurune maaüksus, on kehtiv ja uue teenindusmaa määramiseks puudub üldse vajadus; kui teenindusmaa määramine on siiski vajalik, tuleb lähtuda teenindusmaa määramise taotluse esitamise ajal (1997. a novembris) kehtinud õigusaktidest; vastustaja käsitlus pumbamaja hoone ja estakaadide juurde teenindusmaa määramise võimatusest on arusaamatu; objektiivsed asjaolud erastamisavalduse lahendamisega ligi kümneaastaseks viivitamiseks puudusid; ehitised püsisid pärast 1996. a toimunud rüüstamist aastaid hoonetena ja nende juurde oli võimalik maad erastada ilma igasuguse vaidluseta; hoonete lagunemisest
aastast, mil lagunemine esmakordselt fikseeriti. Samuti taotles kaebaja, et kohus jätaks kohaldamata vastuolu tõttu PS § 3 lg-ga 1 ja § 87 p-ga 6 Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (määrus nr 144) p 3 (09.07.1998 kuni 21.03.1999 kehtinud redaktsioonis) ning vastuolu tõttu PS §-ga 10 ja § 12 lg-ga 1
lg 31, kui kohus peaks leidma, et tegemist on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvate õigusnormidega. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ning palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole vallavalitsus kaebajale maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisega viivitanud ning vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Puuduvad takistused
lg 31 kohaldamiseks ja normi kohaldamine ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Asjakohased on Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-2-08 punktides 16 ja 17 väljendatud seisukohad, millest järelduvalt on määrav mitte avalduse esitamise aeg vaid see, kas õiguslik regulatsioon on muutunud pärast avalduse esitamist olukorras, kus avaldaja suhtes on juba soodustava sisuga haldusakt antud. Kaebaja suhtes sellist akti enne kõnealuse normi jõustumist antud polnud. Lagunenud ehitisi ei saa samastada lõpetamata ehitistega ning 30.12.1997 kehtinud
redaktsioon võimaldas maa ostueesõigusega erastamist nii valmis kui ka pooleliolevate hoonete juurde, kuid hävinemiseni lagunenud hooneid ei saa käsitleda kummagi objektina. Et kämpingukompleksi hooned on täielikult hävinenud, märgib kaebaja ise oma avaldustes ja kirjades. Maa ostueesõigusega erastamine hävinenud hoonete juurde on vastuolus maareformi eesmärgi ja
mõttega; kaebaja viidatud stenogrammist ega seaduseelnõu seletuskirjast ei tulene, et enne normi muutmist oli võimalik maa ostueesõigusega erastamine hävinenud hoonete juurde. Maa ostueesõigusega erastamist lagunenud hoonete juurde ei toimunud ka enne
Kaebaja väited hoonete seisukorra kohta on vastuolulised: väites, et hooned olid soetamise ajal kasutamiskõlbulikud, selgitab ta samas, et mõistlik ei olnud korraldada nende valvet, sest hooned olid amortiseerunud. Hävinenud hoonete korrastamine või kõrvaldamine pole võimalik. Väär pole kaebaja väide, et arvestada tuleb hoone lagunemise ja kasutusest väljalangemise põhjusi, milleks aga käesoleval juhul on olnud kaebaja enda hoolimatus, sest ta oleks võinud ette näha, et pikemat aega kasutuseta ja valveta seisvad hooned võivad saada rüüstatud. Kaebajal pole õigust nõuda teenindusmaa määramist 3
ei näe ette mingeid erandeid sõltuvalt sellest, milliste asjaolude tõttu ehitised kasutusest välja langesid ja lagunesid. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ning mõistis vallalt kaebaja kasuks välja 40 000 kr asjas kantud menetluskulude katteks. Kohtuotsusega tunnistati õigusvastaseks Harku Vallavalitsuse viivitus V. Pärnaste poolt 30.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel perioodil 31.03.1998 kuni 04.09.2007; tühistati Harku Vallavalitsuse 04.09.2007 korralduse nr 1404 (mida on muudetud 12.08.2008 korraldusega nr 1097) p 1 ja 12.08.2008 korralduse nr 1097 resolutsiooni p 2; tehti Harku Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata V. Pärnaste poolt 30.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus uuesti läbi kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, pidades silmas, et jätkuvalt kehtiva haldusaktiga on vallavalitsus pidanud teatud tingimustel võimalikuks ca 1 100 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamist garaaži juurde. Kohus nõustus kaebajaga selles, et Harku Vallavalitsus on perioodil 31.03.1998 kuni 04.09.2007 õigustamatult viivitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisega ja eeltoimingute tegemisega, ning et avalduse menetlemisel tulnuks lähtuda selle esitamise ajal 30.12.1997 kehtinud õigusnormidest. Kaebuses formuleeritud taotlusi tuleb käsitada selliselt, et kaebaja soovib korralduse nr 1404, mida on muudetud korraldusega nr 1097, tühistamist p 1 osas ja korralduse nr 1097 tühistamist resolutsiooni p 2 osas, sest on ilmne, et kaebaja pole soovinud vaidlustada vallavalitsuse otsustust garaaži juurde maa erastamise võimalikkusest, kuigi kaebuse taotlus on tühistada korraldus nr 1404 tervikuna. Korralduse nr 1097 sisuks on korralduse nr 1404 muutmine, mis sisuliselt tähendab seda, et pärast korralduse nr 1097 andmist tuleb korraldust nr 1404 põhjenduste ja resolutsiooni 2. punkti osas lugeda sellises sõnastuses, nagu korraldusega nr 1097 seda muudeti; korraldus nr 1097 eraldiseisvat väärtust ei oma ning selle vaidlustamine polekski kaebaja õiguste kaitse seisukohalt tegelikult vajalik olnud. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (Erastamise kord) p-s 19 sätestati, et kohalik omavalitsus peab kõik maa ostueesõigusega erastamise toimingud teostama 3 kuu jooksul vastava avalduse esitamisest arvates ja seda tähtaega võis pikendada, kui eeltoimingute läbiviimine viibis kohalikust omavalitsusest mitteolenevatel põhjustel. Käesoleval juhul selliseid Harku Vallavalitsusest mitteolenevaid põhjusi tuvastatud pole. Vallavalitsus saatis 30.12.1997 (so kaebaja poolt maa erastamise avalduse esitamise päeval) kaebajale kirja, milles andis põhimõttelise nõusoleku kämpingukompleksi juurde teenindusmaa määramiseks ja palus avaldajal pöörduda maakorraldaja poole. Isegi juhul, kui Erastamise korra p 13 alapunktis 2 nimetatud eeltoimingu või mõne muu eeltoimingu teostamine eeldanuks avalduse esitaja pöördumist maanõuniku poole, ei vabanenud vallavalitsus maa erastamise eeltoimingute tähtaegse lõpuleviimise kohustusest viidatud kirjas tehtud üleskutsega. Sel ajal kehtinud õigusaktide kohaselt sai kohalik omavalitsus erastatava maa suuruse ja piirid määrata iseseisvalt ning asjaolu, et kaebaja valla 30.12.1997 kirjale ei reageerinud, ei oma vallavalitsuse tegevuse õiguspärasuse hindamise seisukohalt märkimisväärset tähtsust. Samuti jääb arusaamatuks selles kirjas nimetatud ümberehitusprojekti olemasolu/vallavalitsusele esitamise seotus maa 4
lg 31 kehtestamisel ei ole õigusaktides sätestatud mistahes üleminekunorme, mis reguleeriksid maa ostueesõigusega erastamist juhtudel, kui avaldus on esitatud enne viidatud normi jõustumist. Ilmselgelt ebaõiglane oleks kohaldada kaebajale maa erastamise tingimuste kindlaksmääramisel normi, mis jõustus aasta ja kolm kuud pärast maa ostmise avalduse esitamist, samal ajal kui vastustajal lasus Erastamise korra kohaselt kohustus avaldus läbi vaadata ja erastamise eeltoimingud teostada kolme kuu jooksul. Oma subjektiivset õigust saada maa omanikuks asus kaebaja realiseerima avalduse esitamisega ja see oli piisav alus õiguspärase ootuse tekkimiseks.
lg 1 (30.12.1997 kehtinud redaktsioonis) sätestas ehitise omaniku õiguse maad osta ning § 6 lg 3 sätestas, et hoone või rajatis
järgi on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis PES § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Vallaametnikud kontrollisid Rannamõisa kämpingukompleksi kõigi ehitisregistrisse kantud ehitiste seisukorda 19.08.2004 ning koostasid selle kohta ka protokolli, millest nähtub, et enamuse ehitiste puhul on osaliselt säilinud vundament ja mõnel ka seinad, mõned ehitised ei ole aga üldse säilinud. Kuna 30.12.1997 kehtinud
ja PES ei kasutanud eraldi lagunenud ehitise (hoone/rajatise) mõistet, siis tulnuks maa ostueesõigusega erastamise õiguse kindlaksmääramisel iga konkreetse objekti puhul kontrollida, kas see vastab hoone või rajatise tunnustele. Vundamendid, olgu nad algsega võrreldes säilinud täielikult või 5
eesmärgiga, kinnitab
§-i 6 täiendamine lõikega 31. Seadusandja tahtest ja normi eesmärgist tuleb normi tõlgendamisel küll lähtuda, kuid normi tõlgendamise nime all ei saa normi kohaldaja uusi ja olemasolevatega võrreldes elulist olukorda kitsendavalt reguleerivaid norme juurde luua. Põhiseaduse §-des 3 ja 4 sätestatud seaduslikkuse ja võimude lahususe põhimõttega vastuolus oleks, kui normi kohaldaja saaks asuda normi looja asemele ja sisuliselt kehtestada normi kohaldamisel täiendavaid piiranguid, mis normi luues tähelepanuta on jäänud. Olukorras, kus
§-s 6 viidatakse otsesõnu üksnes PES-s kasutatud ehitise mõistele ja PES-s ehitisi nende seisukorra, kasutusotstarbe ega funktsionaalse kasutuskõlbulikkuse järgi ei defineerita, ei saa haldus- ega kohtuvõim maa ostueesõigusega erastamise eeldusena nõuda ehitiste teatud seisukorras olemist. Tegemist ei olnud õiguse lüngaga, vaid seadusandja poolt kehtestatud halva regulatsiooniga, mida sai parandada vaid seadusandja ise. Seda on seadusandja
lg 31 kehtestamisega teinudki, sätestamata aga sealjuures täiendavat normi, mis annaks aluse kohaldada § 6 lg-t 31 maa erastamise juhtudel, kui vastav avaldus oli esitatud enne selle normi jõustumist. Põhjendatud pole vastustaja seisukoht, et kaebaja omandiõigus pumbamajale ja estakaadidele on tõendamata. 20.09.1995 lepinguga ostis kaebaja 2,27 ha suurusel maatükil paikneva kämpingukompleksi ja kuna lepingus pole üksikuid ehitisi/rajatisi nimetatud, siis tuleb asuda seisukohale, et lepingu objektiks oli tervikvara, mis eelduslikult hõlmas kõiki kämpingukompleksi kuuluvaid ehitisi/rajatisi. Pumbamaja kuulumine AS-le Silvet on tõendatud bilansiõiendiga ning pumbamaja kuuluvust kämpingu koosseisu kinnitab Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Rannamõisa kämpingu remonttööde eelarve. Tähendust ei oma asjaolu, et viidatud ehitiste kohta pole tehtud kandeid hoone- või ehitisregistrisse. Vastustaja pole tõendanud, et pumbamaja ja estakaadid ei ole kaebaja omandis, ega seda, et need on kellegi teise omandis; vaidlust pole selle üle, et nimetatud ehitised on kaebaja valduses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal kontrollida, kas ja millised ehitised PES § 38 mõistes on kaebaja omandis, ning ehitiste tuvastamisel teha muud vajalikud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Kohustamiskaebus tuleb rahuldada selliselt, et uuesti läbivaatamisele ei tule jõustunud haldusaktiga garaaži juurde määratud maa erastamise küsimus. Kohtukulude nimekirja ja kuludokumenti järgi on kaebaja teinud kulutusi õigusabile summas 91 755 kr, mõistlikuks ja põhjendatuks saab lugeda 40 000 kr. MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Harku Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta V. Pärnaste kaebus rahuldamata ja vastustaja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme ja kohaldas materiaalõigust vääralt. Kaebaja palus kohtul tühistada korralduse nr 1404 täielikult ning kohtu seisukoht, et taotlust 6
Kohus on ümberehitusprojekti ja detailplaneeringu tarbetuse osas avaldanud ebaõigeid seisukohti. Kui isik ei ole pärast tema avalduse esitamist tehtud pöördumistele reageerinud ja toiminguid teinud, siis ei saa vastustajale erastamise avalduse lahendamisega viivitamist ette heita. Kohus ei küsinud vastustajalt ega võtnud seisukohta küsimuses, kas kaebus viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks on tähtaegne. Tuvastusnõude esitamise tähtaeg on 3 aastat, kaebaja pole väidetavalt õigusvastase viivituse algmomenti märkinud. Kui õigusvastane viivitus algas 31.03.1998, nagu leidis kohus, siis oleks pidanud vastava nõude esitama hiljemalt 31.03.2001. Arvestades, et kaebus on kohtule esitatud 12.09.2008, on võimalik väidetava viivituse õigusvastasuse tuvastamine üksnes perioodi osas 12.09.2005 kuni kohtu poolt viivituse lõppemise ajaks loetud 04.09.2007. Kohus on lugenud ebaõigesti kaebajale maa ostueesõigusega erastamise suhtes 2007.a otsuse tegemisel kohaldatavaks
maa erastamise aegse avalduse esitamise, so 30.12.1997 redaktsiooni. Ainuüksi avalduse esitamise fakt ei loo isikule õigust maad ostueesõigusega erastada, mistõttu on väär kohtu käsitlus, et avalduse esitamisega asus kaebaja realiseerima oma subjektiivset õigust saada maa omanikuks. Käesoleval juhul pole ka tegemist pärast erastamise avalduse esitamist jõustunud
redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamisega, nagu ekslikult leiab kohus, sest kaebaja suhtes polnud enne uue normi jõustumist ühtegi talle soodustust andvat haldusakti, millega oleks asutud realiseerima lagunenud hoonete juurde maa erastamist, vastu võetud. Tegelikkuses
lg 31 jõustumisega 22.03.1999 midagi ei muutunud, sest ka enne viidatud normi kehtestamist polnud lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste juurde maa erastamine võimalik. Kohus on ehitise mõistet sisustanud ebaõigesti. Maa ostueesõigusega erastamisel hoonete juurde määratletakse erastatava maa sihtotstarve hoonete kasutusotstarbest lähtudes, seega omavad hoonet iseloomustavad näitajad ja kasutuskõlbulikkus tähendust teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel. Kui aga pole tegemist ehitise definitsioonile vastavate objektidega (ei hoone ega rajatis), siis ei ole selliste objektide juurde maa ostueesõigusega erastamine ehitiste juurde erastamise regulatsiooni alusel võimalik. Põhjendatud pole kohtu etteheide, et vastustaja ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja taotles maa erastamist hoonete juurde, mistõttu pidi vastustaja kontrollima ja kontrolliski üksnes seda, kas objektide näol, mille juurde maa erastamist taotletakse, on tegemist hoonetega, ja tuvastas, et ei ole. Tegemist polnud ka rajatisega, sest PES §-st 38 ega EhS §-st 2 ei tulene, et esialgu hooneks olev objekt muunduks lagunemise tulemusena rajatiseks. Rajatis on inimtegevuse tulemusena valminud objekt, mis tähendab, et 7
lg 3 järgi sai maad erastada ka lõpetamata ehitise juurde, samuti üksnes ehitusloa alusel, on põhjendamatu kohaldada kaebaja suhtes tagasiulatuvalt alates 22.03.1999 jõustunud
Seisukohta, et enne
lg 31 jõustumist oli maa erastamine võimalik ka lagunenud/kasutusest väljalangenud ehitiste juurde, toetavad normi muutmise eelnõu stenogramm ja seletuskiri. Väites, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal olid ehitised lagunenud, ei ole vastustaja esitanud materjale, millest nähtuks, kui suurel määral ehitised 30.12.1997 seisuga lagunenud olid. Jättes selle asjaolu välja selgitamata, rikkus vastustaja uurimispõhimõtet. Kohtuasja juurde võetud 1996. a veebruaris koostatud eksperthinnangust nähtub, et kämpingukompleksi erinevatele ehitistele oli tekitatud lammutuskahjustusi 15-35% ulatuses, üks ehitis oli demonteeritud ja mõned ehitised olid üldse puutumata jäänud. Viidatust järelduvalt oli kogu kompleks veebruaris 1996 umbes 75 % ulatuses säilinud. Apellandi viited vallavalitsuse 30.12.1997 kirjale on asjakohatud, sest Erastamise kord ei näinud ette, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusele tuleb lisada ehitiste projekt või ümberehitusprojekt. Arusaamatuks jäävad vastustaja 30.12.1997 kirjas sisalduvad viited teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta. Krunt oli juba moodustatud; kämpingukompleksi teenindusmaa suurusega 2,27 ha oli vastustaja poolt määratud 8
kohaldamise küsimuses. Põhjendatud pole apellandi väide maa erastamise avalduse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõude osalisest aegumisest.
lg 31 muutis maa ostueesõigusega erastamise põhimõtteid ja regulatsiooni ning piirangud, mis seadsid maa ostueesõigusega erastamise sõltuvusse ehitise seisukorrast , hakkasid kehtima alles alates 22.03.1999. Alates 09.07.1998 nägi seda küll ette ka määrus nr 144, kuid vastavat seadust siis veel ei olnud ning määruse p 3 redaktsioonis, mis kehtis 09.07.1998 - 21.03.1999, on põhiseadusevastane. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et
lg 31 ja määruse nr 144 p 3 ei ole asjassepuutuvad sätted, sest vastustajal tuli kaebaja 30.12.1997 maa erastamise avalduse lahendamisel lähtuda õigusaktide sellel ajal kehtinud redaktsioonist ning avalduse menetlemine õigusaktide hilisema regulatsiooni alusel on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Kui ringkonnakohus peab viidatud norme asjassepuutuvaks, taotleb kaebaja nende kohaldamata jätmist vastuolu tõttu PS §-ga 10. Arvestada tuleb sellega, et kõnealuste ehitiste olulisel määral lagunemine on saanud võimalikuks ka seetõttu, et vastustaja on aastaid olnud viivituses maa erastamise avalduse lahendamisel. Alusetu on vastustaja seisukoht, et lagunenud ehitis ei saa olla vaadeldav rajatisena PES § 38 lg 3 mõttes. Ka osaliselt säilinud vundamendid vastavad rajatise definitsioonile. EhS jõustus 01.01.2003 ega ole asjas kohaldatav. Kaebaja nõustub apellandiga, et kohtu väide kämpingukompleksi ehitiste seisukorra tuvastamata jätmise kohta pole õige, sest apellant käis ehitisi hindamas aastal 2004 ja ka hiljemgi, kuid see pole viinud kohut ebaõige otsuse tegemisele. Samuti leidis kohus õigesti, et kämpingukompleks müüdi kaebajale tervikvarana ning seega ka pumbamaja ja estakaad kuuluvad kaebajale. AS Silvest avalduse alusel määras vastustaja 28.02.1995 korraldusega nr 42 teenindusmaa 2,27 ha ning määratud krundil paiknesid ka veereservuaarid, pumbamaja, kaks estakaadi, asfalteeritud platsid ja tee. Pole mingit alust arvata, et viidatud rajatised ei kuulunud lepingu esemeks oleva tervikvara koosseisu, ning kohus oleks pidanud tuvastama kaebaja omandiõiguse neile. Kohus seda ei teinud ja kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus aga tagastas. Apellandi vastuväited väljamõistetud menetluskulude osas on kohatud, arvestades asjaoluga, et kohus rahuldas kaebaja kantud õigusabi kulutuse hüvitamise taotluse osaliselt ning et vastustaja enda õigusabikulud on kaebaja omadega võrreldes tunduvalt suuremad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Põhjendatud pole apellandi väide, et kohus muutis kaebuse nõuet, millega rikkus oluliselt kohtumenetluse norme ja mis viis materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. A. Pärnaste esitas halduskohtule tuvastamis-, tühistamis- ja kohustamisnõuded. Õigusvastaseks paluti tunnistada vallavalitsuse viivitus maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel, tühistada paluti vallavalitsuse 04.09.2007 korraldus nr 1404 ja 9
tähenduses, ei oleks kohalikul omavalitsusel võimalik määrata tähtpäeva nende korrastamiseks, vaid ainult nende jäänuste kõrvaldamiseks. Esimese astme kohus tühistas vallavalitsuse korraldused vaidlustatud osas (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4) ja tegi vastustajale ettekirjutuse V. Pärnaste maa ostmise avaldus uuesti läbi vaadata (kohtuotsuse resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus nõustub apelleeritud kohtuotsuse resolutsiooni punktidega 3-5, kuid leiab, et kõnealuses osas kaebuse rahuldamise motiive tuleb muuta. Kaebaja väidab, et tal on õigus erastada ostueesõigusega maad kämpingukompleksi endise omaniku AS Silvest avalduse alusel Harku Vallavalitsuse 28.05.1995 korraldusega nr 42 määratud teenindusmaa ulatuses 2,27 ha ning uue teenindusmaa määramise järele puudus vajadus. Ringkonnakohus nõnda ei leia. Asjas pole esitatud dokumente, mille põhjal saaks järeldada kehtiva haldusaktiga teenindusmaa määramist kõnealuse kämpingukompleksi juurde. Asja materjalide juures puuduvad kaebaja viidatud 28.05.1995 korraldus nr 42 ning selle tegemise alusdokumendid; olemas on vaid maa kasutamiseks andmise plaan järgmise tekstiga: „Maakasutaja: A/S Silvest, objekt: Rannamõisa kämping, Lisa nr…, Harku Vallavalitsuse määrus, 28.02.1995 otsuse nr 42 juurde“. Viidatud plaanil tehtud märkustest ei 10
alusel ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korras ettenähtud viisil.
kohaselt saavad maad ostueesõigusega osta mh ehitise omanikud. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus on ehitise mõistet
Kaebaja esitas 17.11.1997 kämpingukompleksi teenindusmaa määramise avalduse ja 30.12.1997 maa erastamise avalduse.
lg 3 nägi sellel ajal ette, et hoone või rajatis selle seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis PES § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. PES § 38 lg 2 järgi hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis, ning lg 3 järgi rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Ehitiste juurde maa erastamise regulatsiooni alusel ei ole võimalik osta maad selliste objektide korral, mis eespool nimetatud tunnustele ei vasta. 30.12.1997 avalduses taotles kaebaja maa erastamist hoonete juurde ning vallavalitsuse poolt kuulus kontrollimisele hoonete vastavus PES § 38 lg 2 tunnustele. Apellant märgib õigesti, et PES ega praegu kehtiva EhS järgi ei muundu hoone selle lammutamise või lagunemise tagajärjel rajatiseks. Kuigi ehitisest võib alles olla vaid vundament (kui sedagi) on tegemist ikkagi lammutatud/lagunenud hoonega ning hoonest järele jäänud vundamendi puhul pole tegemist maa erastamise õigust andva iseseisva tervikliku ehitisega. Rajatis selle omanikule maa ostueesõigust andva objektina peab olema rajatisena lõplikul kujul kavandatud ja ehitatud (laoplatsid, parklad jms), so iseseisvad asjad iseseisva funktsiooniga, mille omanikul on maareformi käigus õigus saada maa omanikuks ehitisealuse maa tagastamise või erastamise teel ning moodustada iseseisev kinnistu. Eeltoodu alusel on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kui kunagi on ehitis hoonena püstitatud ja hiljem lakanud hoonena olemast näiteks lagunemise tõttu, siis tuleks neid ehitise allesjäänud osasid (nt vundament) siiski käsitada rajatisena, mille juurde saab ostueesõigusega maad erastada. Seetõttu on alusetu halduskohtu etteheide vastustajale, et viimane pole kontrollinud lagunemise tõttu enam hoone tunnustele mittevastavate objektide vastavust rajatise tunnustele. Kohus märgib õigesti, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine pole kooskõlas maareformi eesmärkidega, kuid järeldab vääralt, et enne
täiendamist lõikega 31 see võimalik oli.
sisust ilmneb, et seadus ei seo seaduslikul alusel maa kasutajate huvide kaitset alati üksnes tervikliku ehitise olemasoluga, vaid näeb ette maa ostueesõigusega erastamise õiguse ka lõpetamata ehitise ja seaduslikus korras väljaantud ehitusloa omanikele. Kuigi seaduse algses redaktsioonis lagunenud ja kasutusest välja langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korda ei sätestatud, ei tähendanud see, et
kuni 22.03.1999 kehtinud redaktsioon võimaldas teenindusmaad määrata ka selliste objektide juurde, mida lagunemise/hävinemise tõttu enam hoonena käsitada ei saanud. Ehitise juurde maa ostueesõiguse erastamise põhimõtted on olnud kogu aeg samad ning kui hoone ei vastanud PES § 38 lg 2 tunnustele (nt polnud katust, välispiirdeid), siis ei olnud tegemist
lg-s 3 nimetatud objektiga, mille juurde oleks saanud teenindusmaad selle ostueesõigusega erastamise eesmärgil määrata.
lg 31 kehtestamisega loodi alus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist, kui ehitis vastab
lg-ga 31 sätestati uus täiendavaid piiranguid sätestav regulatsioon, mida ei saa kohaldada enne selle sätte jõustumist esitatud maa ostueesõiguse erastamise avalduste lahendamisel, ning alusetu on kaebaja väide, et tema suhtes
lg 31 kohaldamine on negatiivse tagasiulatuva mõjuga ja õiguspärase ootuse printsiipi rikkuv. Riik ei ole ühelgi ajahetkel lubanud maa erastamist selliste hoonete juurde, mis olid lagunemise/hävinemise tõttu kasutusest välja langenud. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kõnealuse kämpingukompleksi ehitised on hävinemiseni lagunenud ning seega vaidlusaluste korralduste andmise hetke seisuga oli nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine välistatud. Asjaolu, et ehitis vastab
lauses sätestatud tunnustele, välistab küll selle ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise, kuid mitte sama sätte 3. lause alusel ehitise kordategemiseks tähtaja andmise ja selleks ehitise juurde ajutise teenindusmaa määramise.
S-s antud tähendus ning sätte kohaldamisel ei ole ainumäärav see, kui suures osas on lagunenud/hävinenud või kasutusest väljalangenud hoone põhikonstruktsioonid säilinud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maareformi eesmärk,
lause ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 11.10.1991 otsuse p 9 ei välista ehitise omanikule omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja maareformi käigus õnnetusjuhtumi või vandalismi tagajärjel hävinenud hoone asemel uue ehitamiseks ja selleks ehitusloa/projekteerimistingimuste väljastamist. Kuna Harku Vallavalitsus lähtus vaidlusaluste korralduste andmisel ebaõigest eeldusest, et kämpingukompleksi hävinenud hoonete juurde teenindusmaa ajutine määramine ja ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine on välistatud, siis lähtus vastustaja ebaõigetest kaalutlustest ning vaidlusalused haldusaktid kaebaja poolt vaidlustatud osas on õigusvastased kaalutlusvea tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vallavalitsus viivitas kaebaja avalduse lahendamisega, kuid ei nõustu, et õigusvastane viivitus algas 31.03.1998. Erastamise korra punkt 19 näeb ette, et kui eeltoimingute lõpuleviimine viibib kohalikust omavalitsusest mitteolenevatel põhjustel, pikeneb vastavalt eeltoimingute teostamise tähtaeg. Halduskohus leidis, et selliseid vallavalitsusest mittesõltuvaid ja kaebajast tulenevaid asjaolusid käesoleval juhul ei esinenud. Ringkonnakohtu hinnangul on see arvamus ekslik. Erastamise korra p 13 kohaselt on kohaliku omavalitsuse esmasteks eeltoiminguteks avaldaja esitatud dokumentide ja andmete põhjal maa ostueesõigusega erastamise toimiku avamine (alapunkt 1) ja ostueesõigusega erastatava maa piiride ja ligikaudse suuruse määramine (alapunkt 2). Kaebaja esitas Rannamõisa kämpingukompleksi hoonete juurde teenindusmaa määramise avalduse 17.11.1997 ja selle maa ostueesõigusega erastamise avalduse 30.12.1997, milles ta erastatava maa suurust ei märkinud. Erastamise korra p 14 nägi ette, et katastriüksuse moodustamise tellib maamõõtjalt maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik. Vallavalitsuse poolt V. Pärnastele 30.12.1997 saadetud kirja lisaks oleval maa-ala skeemil tähistas vallavalitsus võimaliku teenindusmaa suuruse ja piirid ning palus avaldajal pöörduda kämpingukompleksi teenindamiseks vajaliku maa esmaseks määramiseks valla maakorraldaja poole. Vallavalitsus ei öelnud kõnealuses kirjas, et katastriüksuse moodustamisele peab eelnema kämpingukompleksi taastamine, vaid selgitas, et maa ostueesõigusega erastamiseks moodustatava katastriüksuse piiride täpsustamine toimub pärast ümberehitusprojekti kinnitamist. Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et kirjas tehtud üleskutsega pöörduda maakorraldaja poole ei vabanenud vallavalitsus maa erastamise eeltoimingute 3 kuu jooksul lõpuleviimise kohustusest. Kohalik omavalitsus poleks saanud enne maa mõõdistamist ja katastriüksuse moodustamist erastamise eeltoimingutega edasi minna. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja maakorraldaja poole ei pöördunud ja vastas vallavalitsuse 30.12.1997 kirjale 03.11.1998, et kämpingu ehitised on täielikult rüüstatud, nende taastamine algsete projektide alusel on küsitav ning avaldaja palub vallavalitsuse nõusolekut Rannamõisa 12
lg 5 redaktsiooni kohaselt tuli ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määrata kindlaks kooskõlas PES-ga. PES § 2 lg 1 sätestas, et maa-alade jaotamine kruntideks ja olemasolevate kruntide piiride muutmine on tiheasustusega paikades lubatud ainult detailplaneeringu alusel. Seega märgib apellant põhjendatult, et 10.11.1998 kirjas esitatud detailplaneeringu koostamise nõue oli õiguspärane ka siis, kui selleks poleks olnud vajadust tulenevalt hoonete seisukorrast. Kaebaja väidab, et ta sai vallavalitsuse 10.11.1998 kirjast teada
lg-s 5 sätestatud nõue, et tiheasustusaladel kruntide tekitamine toimub üksnes detailplaneeringu kaudu, kaotas kehtivuse 27.05.1999 ning 22.03.1999 jõustunud
lg-ga 31 sätestati, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste juurde ei saa maad erastada enne nende kordategemist, milleks annab kohalik omavalitsus ehitiste omanikule tähtaja, mis ei või olla lühem kui üks aasta. Viidatud sätete jõustumisel oleks pidanud vastustaja kontrollima kõnealuse kämpingukompleksi hoonete seisukorda, ning tuvastades, et need on sellises seisukorras, mis välistab nende juurde maa erastamise, otsustama kaebajale tähtaja andmise kas hoonete kordategemiseks või nende lammutamiseks. Seejuures, nagu ringkonnakohus eespool märkis, oleks vallavalitsus pidanud arvestama sellega, et
lg 31 kohaldamisel ei ole ainumäärav see, kui suures osas olid hooned lagunenud või kasutusest väljalangenud hoonete põhikonstruktsioonid säilinud. Eeltoodust järelduvalt polnud vastustajal alates juunist 1999 enam põhjust kaebaja esitatud maa erastamise avalduse lahendamisega viivitada. Õige on aga apellandi väide, et kuna kaebus kohtule on esitatud 12.09.2008, siis HKMS § 9 lg 5 (mis sätestab, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest) alusel saab tuvastusnõude osas kaebuse tähtaegseks lugeda vaid perioodi osas alates 12.09.2005 ning kuni vaidlusaluse korralduse nr 1404 andmiseni 04.09.2007. Esimese astme kohus ei ole tuvastusnõude osas kaebuse tähtaegsusele tähelepanu pööranud, millega rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.