KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 03.06.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2458 Haldusasi S. J.i (J.) kaebus
) on öeldud, et kui isik ei suvatse reegleid järgida, võidakse teda sundida end pesema. Tol hetkel ei olnud kaebajal mingeid hügieenitarbeid ja ta ei tea, kes ja kuidas seda kontrollib. Kaebaja on seisukohal, et kehtivate reeglite järgi oli tal õigus saada hügieenitarbeid kolme kuu möödudes ning ta oli ta neist ilma jäetud, kuna kolme kuu möödudes ta ei saanud hügieenitarbeid. Kaebaja põhjendatud huviks on kahjunõude esitamine tulevikus. Kaebaja väitel seisneb tema kahju hügieenitarvete maksumuses summas 556 krooni, mis puudutab varalist kahju. Mittevaraline kahju on 50 000 krooni, mis on arvutatud elulistest normidest lähtudes. Kui 556 krooni, mis läks hügieenitarvete peale, korrutada 180-kordse määraga, saab rohkem kui 50 000 krooni. Seaduse järgi peab vangla kaebajale tagama hügieenitarbed. Kaebaja taotleb vangla toimingu, mis seisnes temale hügieenipaki mitteväljastamises ajavahemikul 21.12.2007-09.02.2009, õigusvastasuse tuvastamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tulenevalt Vangistusseaduse (
) §-st 50 peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Juuste eest hoolitsemiseks kindlustatakse kinnipeetav juuksuriteenusega. Tallinna Vangla kodukorra p-i 1.3.8 kohaselt antakse kord kvartalis kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust, hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust teavitab kinnipeetavat kontaktisik. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna vangla õigusvastane käitumine seisneb selles, et vangla ei ole järginud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta p-des 19.5 ja 19.6 märgitut. Kaebuse esitaja väidete kohaselt on Euroopa vanglareeglistiku näol tegemist kehtiva seadusega, milles kehtestatud minimaalsed nõuded on täitmiseks kohustuslikud. Euroopa vanglareeglistiku p-i 19.5 kohaselt on vangid kohustatud hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning oma riided ja magamiskohad puhtana ja korras hoidma ning p-i 19.6 kohaselt varustavad vanglaasutused vange vajalike vahenditega, sealhulgas tualett-tarbed, puhastusvahendid ja -materjalid. Tallinna vangla selgitab, et Euroopa vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Euroopa vanglareeglistiku preambulas selgitatakse, et Ministrite Komitee soovitab, et liikmesriikide valitsused juhinduksid oma seadusandluses, poliitikas ja praktikas EVR-i lisas sisalduvast reeglistikust. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida Euroopa Nõukogu riikide vangistusõigust juriidiliselt siduvate 2 mehhanismidega. Nagu nähtub ka Euroopa vanglareeglistiku seletuskirjast on tema esmaseks funktsiooniks olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole aktiga, mis loob riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi. Tulenevalt eeltoodust leiab vastustaja, et kaebuse esitaja väide, et Tallinna vangla õigusvastane tegevus seisneb selles, et vangla ei järgi Euroopa vanglareeglistiku kohustuslikke sätteid, on alusetu. Kaebuse esitaja väidab, et Tallinna vangla on tekitanud talle nii varalise kui mittevaralise kahju seoses sellega, et jättis talle väljastamata hügieenitarvete paki ning sellest tulenevalt pidi ta ise ostma hügieenivahendid. Tulenevalt Tallinna vangla kodukorra p-st 1.3.8 antakse kord kvartalis kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust, hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust teavitab kinnipeetavat kontaktisik. Kaebuse esitaja saabus Tallinna vanglasse 21.12.2007 ning tema süüdimõistev kohtuotsus jõustus 13.11.2008, seega oli kaebuse esitaja staatus enne seda vahistatu. Vanglal puudub kohustus väljastada vahistatutele hügieenipakke. Samas on vahistatul võimalik osta hügieenivahendeid vangla kauplusest. Kolm kuud peale kohtuotsuse jõustumist ehk kolm kuud peale kaebuse esitaja staatuse muutumist süüdimõistetuks ehk kinnipeetavaks, väljastas Tallinna vangla 09.02.2009 kaebuse esitajale hügieenipaki. Lisaks nähtub vangiregistrist, et Tallinna vangla väljastas kaebuse esitajale hügieenipaki ka 23.04.2009 ja 14.07.
- Tallinna vangla poolt väljastatavates hügieenipakkides on hambahari ja -pasta, žilett, WC paber ning seep. Seega on Tallinna vangla kaebuse esitajale väljastanud hambaharja, -pasta, žileti, WC paberi ning seebi. Alusetu on kaebuse esitaja väide, et talle tekkis kahju seoses sellega, et Tallinna vangla ei väljastanud talle hügieenitarbeid. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks lisaks subjektiivsete õiguste rikkumisele peab kaebajal olema eriline põhjendatud huvi, st õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta (nt isiku rehabiliteerimise vajadus või soov vältida õigusrikkumise kordumist). Kaebuse esitaja puhul ei saa tekkida selliseid õigusi tulenevalt Tallinna vangla toimingutest seoses hügieenipaki väljastamisega. Kaebuse esitaja märgib oma kaebuses põhjendatud huviks kahjunõude esitamise tulevikus. Riigikohtu halduskolleegium on 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-8-01 leidnud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Antud juhul oleks kaitstavaks huviks hügieenipaki väljastamine vanglas. Põhjendatud huviks võib olla kahjunõude esitamine. Kuid sellisel juhul tuleb kohtul analüüsida, kas kahju hüvitamine antud asjas oleks üleüldse võimalik ning kaasuse asjaoludest lähtuvalt reaalne. Kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses toonud välja tema enda ega üldisi huve ning sellest tulenevalt puudub tal kaebeõiguse eelduseks olev põhjendatud huvi. Seda põhimõtet on toetanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 22.12.2005 otsuses nr 3-3-1-69-
- HKMS § 6 lg 3 p-i 2 alusel võib kaebusega taotleda kahju hüvitamist, kuid siinkohal tuleb hinnata seda, kas kahju hüvitamine saab olla igal juhul põhjendatud huviks. Paljasõnalist kaebaja kahju hüvitamise taotluse esitamist tulevikus ei saa lugeda põhjendatud huviks. Kaebuse esitaja väidab oma kaebuses, et seoses talle hügieenitarvete mitteväljastamisega on Tallinna vangla talle tekitanud kahju. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud Riigivastutuse seaduses (RVS). Nimetatud seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks peab tulenevalt RVS §-st 7 lg 1 kindlaks tegema, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on niisiis 3 kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses eelkõige tuvastada, kas isikul on kahju tekkinud, kas haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Põhjusliku seose olemasolu kontrollitakse conditio sine qua non testi abil, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selle tuvastamiseks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse vastustaja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selle teota saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma vastustaja väidetava teota, pole eelnimetatud tegu kahju põhjuseks. Seega tuleb kahju hüvitamise taotlustes eelkõige tuvastada, kas kahju on tekkinud, kas haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele. Kaebuse esitaja väidetav kahju on tekkinud seoses sellega, et Tallinna vangla ei ole talle ostnud hambaharja ja -pastat, seepi ja šampooni. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et tal kahju on tekkinud. Samuti ei ole kaebuse esitaja selgitanud, milles väidetavalt tekkinud kahju seisneb. Seega ei ole tõendamist leidnud, et seoses Tallinna vangla tegevusega on kaebuse esitajale kahju tekkinud ning täitmata on kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Kuna eelnevalt on leidnud kinnitust, et Tallinna vangla on väljastanud kaebuse esitajale kord kvartalis hügieenitarvete paki, nagu see on sätestatud Tallinna vangla kodukorras, siis puudub Tallinna vangla tegevuses õigusvastasus ning täitmata on kahju hüvitamise nõude teine eeldus. Kahju hüvitamise nõude esimene ja teine eeldus on täitmata, seega ei ole võimalik ka kolmanda eelduse, põhjusliku seose, esinemine. Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu ja enamasti on see keerulisem kui varalise kahju tõendamine. Kohtud on väljendanud mõlemat: nii seda, et mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata, kui ka seda, et hinnang mittevaralise kahju olemasolule jääb vaidlusaluses olukorras paratamatult tõenäoliseks, seega kohtu diskretsioon. Igal juhul tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse RVS §-s 9 lg 1 sätestatud õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Nimelt sätestab RVS § 9 lg 1, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja ei ole oma väite, et Tallinna vangla on oma tegevusega talle kahju tekitanud, kinnituseks esitanud ühtegi tõendit ega tõsiseltvõetavat põhjendust. Seega on kaebuse esitaja sellekohane väide paljasõnaline. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2004 lahendis nr 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, so olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada. Riigikohus 26.05.2005 otsuses nr 3-2-1-34-05 on selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Vastustaja leiab, et ei ole käitunud õigusvastaselt ega kaebuse esitajale kahju tekitanud. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatust. Antud definitsioon on 4 kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVS ei sätesta teisiti ning see pole tulenevalt RVS §-st 7 lg 4 vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Tallinna vangla on seisukohal, et ei ole kaebuse esitajale hügieenipaki väljastamisega tekitanud alandatust, hirmu, nördimust, muret ega kaotusvalu. Kuna õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust osta vahistatutele hügieenivahendeid ning vahistatul puudub õigus seda nõuda, siis ei saa kaebuse esitaja hügieenivahendite ostmiseks taotluse rahuldamata jätmine vangla poolt olla õigusvastane ega tekitada kaebuse esitajale varalist kahju. Kuna käesoleval juhul ei ole Tallinna vangla käitunud õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebuse esitajale oleks tekitatud varalist ja mittevaralist (moraalset) kahju, siis puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa olla ka kahju hüvitamine antud asjas põhjendatud huviks. Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kohtukulud kaebuse esitaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuses on vaidlustatud Tallinna vangla poolt kaebajale ajavahemikul 21.12.2007 – 09.02.2009 hügieenipakkide väljastamata jätmine. Põhjendatud huviks toob kaebaja temale tekitatud kahju hüvitamise nõude tulevikus. Seega on kaebajal põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks ning kaebus Tallinna vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kaebuse esitaja märgib kaebuses oma eesmärgiks Tallinna vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise ning sellest tulenevalt hilisema kahjunõude esitamise. Kavatsust tulevikus esitada kahjunõude kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (Riigikohtu 19.03.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-11-02 punkt 15). Kohus ei nõustu vastustajaga, et kahju hüvitamise nõude hilisem esitamine põhjendatud huvina on kaebuse esitajal paljasõnaline ja seda ei saa lugeda põhjendatud huviks. Vastustaja on pidanud kahju hüvitamist põhjendatud huvina otsitud eesmärgiks tuvastamisekaebuse esitamisel, sest kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et tal kahju on tekkinud. Samuti ei ole kaebuse esitaja selgitanud, milles väidetavalt tekkinud kahju seisneb. Kohus märgib, et kaebaja põhjendatud huvi hindamisel tuleb otsustada, kas tuvastamiskaebuse lahendamine saab edaspidi kaasa aidata S. J.i õiguste teostamisele või kaitsmisele. Riigikohtu halduskolleegium on oma 18.02.2010 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-88-09 selgitanud: „/…./Kavatsust tulevikus esitada kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel. Haldusasjas nr 3-3-1-11-02 (p. 15) märkis kolleegium, et haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse läbivaatamisel tuleb küll kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle küsimuse raames ei saa kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Seda saab kontrollida vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel. Kolleegium leiab, et viidatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks 5 ilmselgelt perspektiivitu/…/“. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel kohustust põhjendada kavandatavat kahju hüvitamise nõuet ja selle suurust ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vastustaja on oma kirjalikus seletuses hinnanud S. J.i poolt vanglale esitanud kahju hüvitamise nõuet ja nõudnud kaebajalt põhjendatud huvi tõendamiseks oma kahjunõude põhjendamist ja selgitamist, millest tulenevalt on kaebaja üksikasjalikult ka oma kahjunõuet põhjendanud. Kohus märgib siinkohal, et ettevalmistava menetluse vältel, mil oli lahendamisel kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus ja kaebuse menetlusse võtmise otsustamine, on kohus kaebuse esitajale selgitanud, et juhul, kui tema eesmärk on ka kahjunõude esitamine, tuleb seda kaebuse täpsustuses selgelt märkida. Kaebaja on oma kaebuse täpsustuses märkinud, et tema eesmärgiks on Tallinna vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine ning selle tagajärjena hilisem kahju hüvitamine. Kaebaja ei ole kaebuse sisulise lahendamise vältel esitanud taotlust oma kaebuse eseme muutmiseks ega ka täiendanud oma kaebust kahju hüvitamise nõudega. Eeltoodust tulenevalt ei lahenda kohus käesolevas asjas sisuliselt kahjunõudega seonduvat. Kaebuse esitaja saabus Tallinna vanglasse 21.12.2007 ning tema süüdimõistev kohtuotsus jõustus 13.11.2008, seega oli kaebuse esitaja staatus sellel ajavahemikul vahistatu. Vanglal puudub kohustus väljastada vahistatutele hügieenipakke. Samas on vahistatul võimalik osta oma vahenditest hügieenitarbeid vangla kauplusest. Kolm kuud peale kohtuotsuse jõustumist ehk kolm kuud peale kaebuse esitaja staatuse muutumist vanglas karistust kandvaks kinnipeetavaks, väljastas Tallinna vangla 09.02.2009 kaebuse esitajale hügieenipaki. Lisaks nähtub vangiregistrist, et Tallinna vangla väljastas kaebuse esitajale hügieenipaki ka 23.04.2009 ja 14.07.
- Tallinna vangla poolt väljastatavates hügieenipakkides on hambahari, -pasta, žilett, WC paber ning seep. Alusetu on kaebuse esitaja väide, et talle tekkis kahju seoses sellega, et Tallinna vangla ei väljastanud talle hügieenitarbeid. Tallinna vangla ei olnud kohustatud väljastama S. J.ile ajal, kui ta oli vahistatu, hügieenipakki. Vahistatu võib osta endale hügieenitarbeid, kui tal on selleks vajalikud vahendid arvel olemas. S. J.il oli vangla arvel raha, mille eest ta endale hügieenitarbeid ostis. S. J.i perekond elab Saksamaal, tal on perekonnaga kontakt olemas ning abikaasa toetab teda rahaliselt. Vahistatul, kellel puuduvad arvel rahalised vahendid hügieenitarvete ostmiseks, on võimalus pöörduda taotlusega oma kontaktisiku kaudu vangla juhtkonna poole temale hügieenivahendite ostmiseks. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et S. J., olles vahistatu, oleks sellise taotluse esitanud. Selles osas on S. J. andnud vastuolulisi selgitusi, algul ta ütles, et ei ole sellist avaldust teinud, kuna teda ei teavitatud sellisest võimalusest, siis ütles, et pöördus suulise taotlusega kontaktisiku poole, mida aga ei ole võimalik tõendada. Vangla esindaja kinnitas, et kogu vajaliku informatsiooni, sh hügieenipakkide väljastamise osas, saab vahistatu vanglasse saabudes. Samas kohus märgib, et kui vahistatul on probleem hügieenitarvete soetamisega, siis ta pöördub taotlusega vangla juhtkonna poole kontaktisiku kaudu, taotlus registreeritakse ning lahendatakse. Kinnipeetavad, sh vahistatud, on hästi kursis taotluste esitamise protseduuriga ning kasutavad seda võimalust küllaltki aktiivselt. Kui aga midagi jääb isikule arusaamatuks, on tal alati võimalus pöörduda kaaskinnipeetavate või kontaktisiku poole. Kohtu jaoks ei ole veenev kaebaja väide, et teda ei teavitatud hügieenipaki saamiseks taotluse esitamisest. Vangla ei ole keeldunud vanglas karistust kandvale kinnipeetavale S. J.ile hügieenipakkide väljastamisest. 04.03.2010 toimunud kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et pöördus 21.12.2007 suulise avaldusega vangla kontaktisiku poole sooviga saada tasuta pakki. Kontaktisik ei küsinud, kas kaebaja vajab pakki või mitte. Kirjalikult taotlusega ei pöördunud, kuna talle ei antud hügieenitarvete taotluse blanketti. Kaebaja on seisukohal, et vangla kohustus on see blankett anda, ise ta blanketti nõudnud ei ole. Vangla esindaja kinnitas kohtus, et taotluse võib kinnipeetav esitada ka vabas vormis, mitte üksnes blanketil. 6 Vangistusseaduse (
) § 50 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.
§ 90
sätestab eelvangistuse üldtingimused, mille lg 1 kohaselt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Vastustaja on viidanud Tallinna vangla kodukorra p-le 1.3.8, mille kohaselt antakse kord kvartalis kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust, hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust teavitab kinnipeetavat kontaktisik. Vastustaja poolt viidatud kodukorra punkt vastab alates 16.04.2009 Tallinna vangla direktori poolt kinnitatud kodukorrale. Vaidlusaluse perioodi ajal kehtinud, Tallinna vangla direktori poolt 14.04.2008 kinnitatud, Tallinna vangla kodukorra p.1.1.4 sätestab, et mõistet kinni peetav isik kasutatakse vahistatu ja kinnipeetava ühise nimetusena.
§ 2
kohaselt kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses on vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.
§ 4
annab vahistatu mõiste, mille kohaselt vahistatu käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kinni peetava isiku (süüdimõistetud vanglakaristust kandvad kinnipeetavad ja vahistatud) kätte jäetakse esmased hügieenitarbed (juhul kui vangla ei väljasta), ilmastikule vastavad riideesemed ja jalatsid (juhul kui vangla ei väljasta), kaitseõigust tagavad materjalid ja religioosne sümboolika. Tallinna vangla kodukorra p. 1.2.11 näeb ette, et kord kvartalis antakse kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, s.o süüdimõistetud isikule, kes kannab karistust vanglas, hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust ja andmise sagedusest teavitab kinnipeetavat kontaktisik. Tallinna vangla käesolevas asjas on S. J.ile hakanud väljastama hügieenipakke alates sellest ajast, kui ta süüdimõistetud isikuna kannab karistust Tallinna vanglas, mis on kooskõlas seadusega ja vangla kodukorraga ning ei ole vastuolus Euroopa vanglareeglistikuga. Euroopa vanglareeglistiku p. 19.5 kohaselt on vangid kohustatud hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning oma riided ja magamiskohad puhtana ja korras hoidma ning p. 19.6 kohaselt varustavad vanglaasutused vange vajalike vahenditega, sealhulgas tualett-tarbed, puhastusvahendid ja -materjalid. Kohus nõustub vastustajaga, et Euroopa vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Euroopa vanglareeglistiku preambulas selgitatakse, et Ministrite Komitee soovitab, et liikmesriikide valitsused juhinduksid oma seadusandluses, poliitikas ja praktikas EVR-i lisas sisalduvast reeglistikust. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida Euroopa Nõukogu riikide vangistusõigust õiguslikult siduvate mehhanismidega. Nagu nähtub ka Euroopa vanglareeglistiku seletuskirjast on tema esmaseks funktsiooniks olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole aktiga, mis loob liikmesriigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et Tallinna vangla vaidlustatud toiming kaebajale hügieenipaki väljastamata jätmises ajavahemikul 21.12.2007-09.02.2009, ei ole õigusvastane. Kohus ülalöeldu põhjal ning hinnates esitatud tõendeid kogumis, on jõudnud järeldusele, et puudub alus rahuldada kaebaja poolt esitatud nõue vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 7 8