lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse muu hulgas töölepingule.
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Tulenevalt
lg-st 2 ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Seega tuleb töölepingu nr 2.1-5/29 lisa nr 1 p 9.3 tõlgendada lähtuvalt poolte tegelikust ühisest tahtest, seda ka juhul kui lepingu sõnastus ei ole üheselt mõistetav. Ebaõiged on hageja väited, et töölepingu lisas on pooled kokku leppinud kostja kohustuses maksta hagejale hüvitus 4 kuu töötasu ulatuses. Kuigi lisa nr 1 p 9.3 sõnastus on ebakorrektne, nähtub nimetatud punktist selgelt, et kostja kohustub maksma hagejale hüvituse 4 kuu eest, mitte 2 4 kuu töötasu ulatuses. Kuna töölepingu lõppemisel maksis kostja lõpparves hagejale hüvituse 4 kuu kasutamata puhkuse eest, on üheselt selge, et töölepingu lisas nr 1 p-is 9.3 on pooled kokku leppinud kasutamata puhkuse eest hüvituse maksmises. Veelgi enam, hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu nr 2.1-5/29 kestuseks oli üksnes 5,5 kuud. Kostjal ei olnud hüvituse maksmiseks seadusest ega töölepingust tulenevat kohustust. On ülimalt ebausutav, et kostja soovis lisaks töölepingu alusel tasutud palgale maksta kostjale vabatahtlikult pea sama suures ulatuses hüvitust. Samuti ei nähtu hageja poolt esitatud tõenditest, et töölepingu pooled oleksid tegelikkuses leppinud kokku lepingu lõppemisel 4 kuu töötasu suuruse hüvituse maksmises. Seega on hageja väited hüvituse kokkuleppe kohta vastuolus ülejäänud faktiliste asjaoludega. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista kostja menetluskulud välja hagejalt ja hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda. Menetluse käik 05.02.2009 a.esitas T S avalduse Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile hüvitise 29 007.84 krooni saamiseks. 22.04.2009 a töövaidluskomisjoni otsusega jäeti avaldus rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsuse sai T S kätte 05.05.2009. 22.05.2009 esitas T S Harju Maakohtule hagiavalduse lõpparvena 17 400 krooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe keskmise kuupalga nõudes. Kohtuotsuse põhjendused Kohus,kuulanud ära poolte seletused kohtuistungil ja tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ning kooskõlas TsMS § 403 lg.1 poolte nõusolekul lahendab asja kirjalikus menetluses. Vaidlust ei ole selles,et hagejaga oli 01.08.2008 a. sõlmitud tööleping nr.2.1-5/29 tähtajaga kuni 14.01.2009 a. ega selles,et nimetatud tööleping hagejaga lõpetati TLS § 77 alusel tähtaja möödumisel. TsMS § 230 lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid ,millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,kui seadusest ei tulene teisiti. TLS (kehtis kuni 01.07.2009) § 73 lg.1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande ,milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile,lõikele ja punktile,samuti töölepingu lõpetamise päev,töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu lisa nr.1 töölepingu lõpetamist käsitleva p.9.3 teksti kohaselt „töötajale makstakse hüvitust: 4 kuu eest“. Hageja tõlgendas töölepingu viidatud punkti selliselt ,et talle on töölepingu lõpetamisel jäetud maksmata hüvitus 4 kuu keskmise palga ulatuses summas 17 400 krooni. Kostja kinnitab,et ehkki lepingupunkti selline sõnastus on ebakorrektne ,on ta pidanud silmas hüvituse maksmist 4 kuu kasutamata puhkuse eest. Tõendatud on asjaolu,et 5,5 kuud kestnud tähtajalise töölepingu lõpetamisel tähtaja möödumisega , on hagejale lõpparve, s.h hüvitus kasutamata puhkuse eest ,välja makstud. 3
lg.1 järgi käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele,muu hulgas töölepingule ,ja muudele mitmepoolsetele tehingutele ,samuti lepingutele,mida ei ole küll seaduses nimetatud ,kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus,samuti võlasuhetele,mis ei ole tekkinud lepingust.
lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest;lg.2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis,mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. TLS § 77 töölepingu lõpetamisel lisaks seaduses ettenähtule täiendavate hüvituste maksmist ette ei näe.Samas, seadus ei keela eraldi kokkuleppe sõlmimist mingil põhjusel täiendava hüvituse saamiseks.Kostja kinnitusel ei ole ta hagejaga kokku leppinud mingite täiendavate hüvituste osas,mis kuuluksid väljamaksmisele töölepingu lõppemisel.Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus leiab,et ehkki vaidlusalune lepingupunkt on ebakorrektselt sõnastatud ,väljendub seal kostja tahe ja kohustus maksta töölepingu lõppemisel hagejale hüvitus 4 kuu eest,mitte 4 kuu töötasu ulatuses.Hagejale ongi välja makstud lõpparve,mille koostises on hüvitus 4 kuu kasutamata puhkuse eest.
lg.4 kohaselt ,kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha ,tõlgendatakse lepingut nii,nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tuvastatud asjaoludele ja esitatud tõenditele tuginedes,asub kohus seisukohale,et hageja nõue on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg.1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool,kelle kahjuks otsus tehti,seega hageja. TsMS § 174 lg.1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Mare Kõlvart kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.