Obsah (6)
§ 65§ 66§ 70§ 11§ 71§ 57KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2010, Tallinn Ha
) § 70 lg 1 järgi paigutada lattu. Algul vanglaametnik nõustus kaebajalt äravõetud asju lattu panema, kuid mõtles siis ümber ja tegi ettepaneku asjad hävitada, rikkudes sellega kaebaja õigusi ja tekitades talle varalist kahju kogusummas 124 krooni. 4. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 4 alusel vastuvõetud Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ p 1.1 keelab Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel omada vanglas mh vedelaid ja pulbrilisi aineid, mille hulka kuuluvad geelid, pastad, kosmeetilised vedelikud, vedelad ja kuivad segud ning survestatud mahutite sisu. Selliste esemete keelamine on põhjendatud vajadusega tagada vangla julgeolek, sest nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Hügieenitarbeid on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest, sest vaid sellisel viisil on tagatud, et originaalpakendisse ei ole lisatud keelatud aineid või esemeid. VangS § 29 lg 1 lubab vanglateenistusel võtta kinnipeetavatele saadetud esemete hulgast ära esemed, mille omamine vanglas on sisekorraeeskirjaga keelatud.
§ 65
lg 1 kohaselt korraldab vangla oma territooriumil leitud eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab hoidmise, tagastamise ja hävitamisega seotud kulud.
§ 66
lg 2 p 2 kohaselt leitud ese kas võõrandatakse, hävitatakse, kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 p 1.4 järgi vanglasse saadetud toiduained, ravimid ja vedelikud hävitatakse ning muud keelatud esemed paigutatakse kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu kinni peetava isiklike asjade juurde. Viimatinimetatud esemed on kinni peetaval isikul võimalik vanglast välja saata või saada kätte vabanemisel. Kaebaja poolt maksikirjaga saadud esemed liigituvad kas geelide, kosmeetiliste vedelike, vedelate või kuivade segude või survestatud mahutite sisu alla, mille äravõtmine oli õiguspärane. Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 82 kohaselt vedelikud hävitatakse, sest oluline on ka kauba realiseerimisaja tagamine. Kaebaja karistusaeg lõppeb 27.12.2018, mille saabudes oleks hügieenivahendite realiseerimistähtaeg ilmselt ületatud. Seetõttu oli äravõetud esemete hävitamine õiguspärane. 5. Tallinna Halduskohus jättis 05.08.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Õiguslik alus ainete ja esemete täiendavaks keelamiseks oli olemas ja tulenes VangS § 15 lg-st 4. Vastustaja on viidanud Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirjale nr 60 ja 28.10.2009 käskkirjale nr 82, mida on korduvalt vaidlustatud ja mille osas on kohtud leidnud, et tegemist on õiguspäraste käskkirjadega. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale saadetud esemed mahuvad Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 p-s 1.1 toodud loetelu alla.
§ 65lg 2
(9)3-10-650 1 kohaselt on keelatud esemete hävitamine võimalik ning see jääb vastustaja poolt teostatava kaalutlusõiguse raamidesse. Keelatud esemeteks on ka need, mis on vanglateenistuse poolt täiendavalt keelatud VangS § 15 lg 4 alusel.
§ 70lg 1 kehtib üksnes vahistatule saadetud ja pakist äravõetud esemete suhtes.
Kaebaja ei ole vahistatu. Vastustaja on tegutsenud kehtivate käskkirjade alusel ja kaebajal ei ole alust nõuda materiaalse kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Andrei Grišin palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega tema kaebus rahuldada. Kuna kaebajale saadetud esemete väärtus ületas 100 krooni, tuli need
§ 70lg 1 ning Euroopa vanglareeglistiku § 31.1 kohaselt paigutada vangla lattu.
Vanglaametnik keeldus kaebajale väljastamast talle saadetud seepi ja kuivdeodoranti, mida 20.11.2009 võis veel posti teel saada, samas kui teiste vanglate kinnipeetavatele ei ole selliste esemete postiga saatmist senini keelatud. Kaebajale saadetud esemete hävitamise puhul oli tegemist tema õiguste jämeda rikkumisega, sest samal päeval teistele kinnipeetavatele saadetud keelatud esemed paigutati vangla lattu. Seda kinnitab apellatsioonkaebusele lisatud sama vanglaametniku 27.11.2009 läbiotsimise akt leitud esemete kohta, millest nähtuvalt tegi vanglaametnik ettepaneku saata lattu kõik Aleksandr Semjonovile saadetud maksikirjast leitud keelatud esemed, sh higipulk „Old Spice“. Vanglaametnik rikkus oma toimingutega
§ 70
lg-t 1 ja alandas kaebaja väärikust, kasutades oma ametikohta ära isiklikel eesmärkidel. 7. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja nimetatud esemed võeti 27.11.2009 maksikirjast ära ja määrati aktiga hävitamisele, sest kinnipeetaval oli Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 p 1 alusel keelatud saada selliseid esemeid väljastpoolt vanglat. Nimetatud käskkiri on läbinud kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-09-2930.
§ 66
lg 2 p 2 annab vanglateenistusele leitud keelatud esemetega toimimisel kaalutlusõiguse, võimaldades leitud esemed kas võõrandada, hävitada, kanda riigieelarve tuludesse või kinnipeetavale tagastada. Keelatud esemete saatjale tagastamist on
-s reguleeritud ainult vahistatule saadetud pakist äravõetud esemetega toimimisel
§ 70lg-s 1.
Saatjal on õigus saadetud keelatud ese tagasi saada ainult juhul, kui võib eeldada saatja mitteinformeeritust kinnipidamiskohas kehtestatud keelatud esemete korrast: kui paki adressaadi puhul on tegemist vahistatuga, kelle paiknemine kinnipidamiskohas vahistatu staatuses võib olla uudne olukord, ja juhul, kui vahistatule paki saatjat ei ole veel informeeritud saata mittelubatud esemetest. A. Grišin oli vahistatu alates 28.12.2005 ja tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 15.06.2009. Seega ei saa kaebaja puhul eeldada tema mitteinformeeritust talle maksikirjaga saata lubatud esemetest ning ajavahemikku käskkirja jõustumisest (01.09.2009) kuni 27.11.2009 saab hinnata piisavaks oma lähedastele muudatustest teatamiseks. Vanglal ei ole kinnipeetavale saadetud maksikirja puhul kohustust teavitada maksikirja saatjat kirjas sisalduvate esemete keelatusest. Põhjendamatu on apellandi väide, et tema suhtes tulnuks kohaldada
§ 70
lg-t 1, sest vahistatu kohta käiva regulatsiooni kinnipeetavatele kohaldamist ei ole ette nähtud. Tallinna Vanglas on kinni peetavate isiklike asjade laoruumi maht piiratud ja ruumikitsikuse tõttu otsustatakse lattu kinni peetava isiku vabanemiseni hoiule panna ainult väärtuslikud esemed. Konkreetsel juhul jäi iga A. Grišinile saadetud eseme väärtus alla 100 krooni. Lisaks on hügieenivahendid piiratud säilimistähtajaga, mistõttu neid reeglina lattu ei panda, vaid määratakse hävitamisele. Apellant ei saa nõuda maksikirjast äravõetud esemete lattu paigutamist ka tulenevalt sellest, et mõnel üksikjuhtumil on mõni valvur teinud teistsuguse 3
(9)3-10-650 otsuse ja paigutanud näiteks äravõetud rulldeodorandid lattu. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 p-s 1.4 on täpsustatud keelatud esemetega toimimist ning nähtud muu hulgas ette, et vedelikud (sh geelid, pastad, vedelad ja kuivad segud ning survestatud mahutid) hävitatakse. Seega kuulusid kõik A. Grišinile saadetud maksikirjast äravõetud esemed hävitamisele ning apellandile ei ole tekkinud kahju Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tulemusena. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
- Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 õiguspärasust on ringkonnakohus A. Grišini kaebuse alusel varem kontrollinud haldusasjas nr 3-09-2930 ja jätnud 17.06.2010 otsusega kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et nimetatud käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane ega piira ebaproportsionaalselt A. Grišini õigusi, ei tähenda see, et nimetatud käskkirja kui üldkorralduse õiguspärasust ei saaks või ei tuleks konkreetset isiku õiguste piiramise juhtu arvestades uuesti üle kontrollida. Ringkonnakohus selgitas ka 15.07.2010 määruses haldusasjas nr 3-10-309 (A. Grišini kaebus Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 tühistamiseks), et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks konkreetsete toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu. Riigikohtu halduskolleegium asus 13.02.2008 määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-07 (p 14) seisukohale, et juhul, kui tegemist on määratlemata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal vahetult ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast vahetu mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks üheaegselt vaidlustada nii üldkorraldus kui ka selle alusel antud haldusakt või sooritatud toiming. Seega kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas mitte üksnes seda, kas A. Grišinile maksikirjaga saadetud hügieenitarvete Tallinna Vangla 27.11.2009 aktiga (tl 19 pöördel) äravõtmine ja hävitamine vastas Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirjale nr 60, mida on muudetud Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirjaga nr 82 (st kas tegemist oli nimetatud käskkirjade kohaselt keelatud esemetega, mis tuli hävitada), vaid ka seda, kas vaidlusaluste esemete kinnipeetavale keelatud esemete ja ainete loetellu lülitamine oli konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne.
- Käesoleval juhul ei ole menetlusosaliste vahel olnud sisulist vaidlust selle üle, et Tallinna Vangla direktoril oli VangS § 15 lg 4 ja
§ 11
alusel õigus 24.08.2009 käskkirjaga nr 60 ja 28.10.2009 käskkirjaga nr 82 kinnipeetavatele täiendavalt keelata esemeid ja aineid, mis ei sisaldu
§-s 641 loetletud vanglas keelatud esemete ja ainete nimistus, kuid mis siiski ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut (s.o vastavad VangS § 15 lg-le 2). Tallinna Ringkonnakohus on seda varem kinnitanud näiteks 17.06.2010 otsuses samade menetlusosalistega haldusasjas nr 3-09-2930 ega pea vajalikuks varasemaid seisukohti käesolevas asjas üle korrata. 4
(9)3-10-650 11. Kuigi halduskohus märkis otsuses, et vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale saadetud esemed mahuvad käskkirja nr 60 p-s 1.1 toodud loetelu alla, märkis apellant ringkonnakohtu istungil siiski, et ei nõustu Tallinna Vangla väitega, et tegemist oli keelatud esemetega. Apellandile saadetud keemilised ained ei olnud rõhu all ning kuivseepi ja kuivdeodoranti oli veel vähemalt nädal varem lubatud vanglasse saata. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Grišinile saadetud maksikirjast 27.11.2009 aktiga ära võetud esemed olid käskkirja nr 60 p 1.1 järgi keelatud esemed üksnes osaliselt. Käskkirja punktiga 1.1 keelati Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel omada vanglas muu hulgas vedelaid ja pulbrilisi aineid, kusjuures vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu. Kõik loetletud esemed ja ained loeti keelatuteks juhul, kui need ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest. Apellant on käesolevas asjas esmajoones viidanud, et käskkirja alla ei mahu temale saadetud kuivdeodorant ja kolm seepi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et dušigeel, šampoon ja raseerimiskreem on käskkirjas nimetatud vedelad ained ja seega keelatud. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et käskkirja kohaselt tuleb keelatud esemeks pidada ka A. Grišinile saadetud higipulka. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik vedelate ainete hulka arvata apellandile saadetud tahkeid seepe. Kuigi kahtlust ei ole selles, et iseenesest võiks kõrvuti vedelate ainetega ka tahkete seepide keelatud esemete ja ainete hulka arvamine olla käskkirja eesmärke arvestades põhjendatud ja proportsionaalne, ei ole käskkirja sõnastusest ega põhjendustest siiski välja loetav, et vaidlusalusel perioodil olid tahked seebid keelatud esemeteks. Seda vaatamata asjaolule, et käskkirja põhjendustes on muu hulgas viidatud hügieenitarvetele, sest ainuüksi sellisest viitest ei saa siiski järeldada, et keelatud oleksid kõikvõimalikud hügieenitarbed. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt on igaühele kohustuslik üksnes kehtiva haldusakti resolutiivosa (haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa) ning haldusakti muudel osadel (sh akti põhjenduses tuvastatud asjaoludel) on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 resolutiivosa ja põhjendused on selgelt eristatavad ning resolutsioonist ei nähtu, et keelatud oleksid kõik hügieenitarbed. Käskkirja nr 60 p-ga 1.1 pea identset sõnastust on kasutatud ka lennundusjulgestust käsitlevates Euroopa Liidu õigusaktides (nt Komisjoni 08.08.2008 määrus nr 820/2008/EÜ ja selle kehtetuks tunnistanud Komisjoni 04.03.2010 määrus nr 185/2010/EL, millega nähakse ette üksikasjalikud meetmed lennundusjulgestuse ühiste põhistandardite rakendamiseks), mille varasema sõnastuse kohaselt olid lennureisijate käsipagasis üldjuhul keelatud esemeteks muu hulgas vedelikud, kusjuures need hõlmasid „geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid/kuivi segusid ja survestatud mahutite sisu – nt hambapastat, juuksegeeli, jooke, suppe, siirupeid, parfüüme, habemeajamisvahtu, aerosoole ja muid samalaadse konsistentsiga esemeid“ (määruse nr 820/2008/EÜ lisa p 4.1.1.1 alap „f“) või olemasoleva sõnastuse kohaselt on üldjuhul keelatud „„vedelikud, aerosoolid ja geelid“ – pastad, kosmeetilised vedelikud, vedelad/kuivad segud ja survestatud mahutite sisu, nt hambapasta, juuksegeel, joogid, supid, siirupid, parfüümid, habemeajamisvaht ja muud samalaadse konsistentsiga esemed“ (määruse nr 185/2010/EL lisa p 4.0.4 alap „a“). Kuivõrd Eesti õigustloovates aktides ei ole sellist sõnastust kasutatud, võib eeldada, et käskkirja andmisel võeti eeskujuks nimelt Euroopa Liidu õigusaktides kasutatud sõnastus. Järelikult on põhjendatud kasutada vaidlusaluse käskkirja sisustamisel EL õiguses toodud näitlikku loetelu, mille puhul tuleb esmajoones oluliseks pidada viidet, et keelatud on geelide, pastade, vedelikega „samalaadse konsistentsiga“ esemed. Vedelate/kuivade segude all on seejuures tõenäoliselt silmas peetud aineid, millele nt vee lisamisel moodustub vedelik, geel, pasta või 5
(9)3-10-650 muu samalaadse konsistentsiga aine. Ehkki üldteada on asjaolu, et tahke seep vees lahustub, ei anna see veel alust pidada seepi nt kuivaks seguks või muuks käskkirja nr 60 p-s 1.1 nimetatud vedelaks aineks, sest tal puudub tavaoludes vedeliku laadne konsistents. Ringkonnakohus märgib, et kaudselt osutab asjaolule, et tahked seebid ei olnud vaidlusaluse käskkirjaga hõlmatud, ka see, et Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirja nr 80 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“, millega tunnistati alates 15.09.2010 kehtetuks käesoleval juhul asjakohased varasemad käskkirjad nr 60 ja nr 82, punktiga 1.1 on Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel vanglas keelatud lisaks varasemateski käskkirjades viidatud vedelatele ja pulbrilistele ainetele ka „hügieenivahendid, sealhulgas tualettpaber, salvrätikud, hügieenisidemed, seebid“, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Vedelate ainete definitsioon vastab uues käskkirjas seejuures varasemale („Vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu.“). 12. A. Grišinile saadetud maksikirjast äravõetud esemetega toimimise osas märgib ringkonnakohus esmalt, et nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kuivõrd A. Grišini suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 15.06.2009 ning tal oli piisavalt aega teavitada oma lähedasi enda staatuse muutumisest, siis ei ole apellandi viited vahistatute suhtes kohaldatavatele sätetele (eelkõige
§ 70lg 1 rikkumisele) asjakohased. Vang
S § 29 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. VangS § 68 lg 1 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse teostada muu hulgas kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks ning VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele.
§ 65
lg 1 kohaselt vangla, mille territooriumilt on leitud keelatud ese, korraldab eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab hoidmise, tagastamise ja hävitamisega seotud kulud.
§ 66
lg 2 näeb ette, et leitud ese kas võõrandatakse, hävitatakse, kantakse riigieelarve tuludesse või tagastatakse kinnipeetavale. Leitud eseme kohta koostatakse sisekorraeeskirja lisas 4 toodud vormi kohane akt vastavalt
§-le 71.
§ 71
lg 1 p 4 näeb ette, et läbiotsimisrühma juht teeb aktis ettepaneku eseme tagastamise, võõrandamise või hävitamise kohta ning
§ 71
lg 2 kohaselt kinnitab akti vangla direktori määratud vanglateenistuja, kes otsustab ka eseme võõrandamise, hävitamise, riigi tuludesse pööramise või kinnipeetavale tagastamise. Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 (jõustus 01.09.2009) ei sisaldanud konkreetset juhist, kuidas VangS § 15 lg 4 alusel täiendavalt keelatud esemete ja ainete leidmise korral nendega toimida. Seevastu Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 (jõustus 09.11.2009) p-ga 1.4 lisati käskkirja nr 60 uus p 1.6, mis nägi muu hulgas ette, et keelatud esemed ja ained võetakse ära ning vanglasse saadetud toiduained, ravimid ja vedelikud hävitatakse, muud keelatud esemed paigutatakse kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu ja kinni peetaval isikul on võimalik need vanglast välja saata või saada kätte vabanemisel. Käesoleval juhul on läbiotsimise teostanud vanglaametnik teinud 27.11.2009 aktis ettepaneku leitud keelatud esemed hävitada. Akt on vormikohane ja vangla juhtkonna pädeva isiku poolt 02.12.2009 kinnitatud. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vanglaga, et apellandil oli pärast käskkirjadest teada saamist piisavalt aega teavitada oma lähedasi vangla direktori kehtestatud 6
(9)3-10-650 täiendavatest piirangutest ja vedelikega toimimise korrast. Haldusasjades nr 3-09-2930 ja nr 3-10-309 kogutud materjalidest nähtub, et A. Grišin esitas vaided 24.08.2009 käskkirja nr 60 ja 28.10.2009 käskkirja nr 82 peale vastavalt 02.09.2009 ja 12.11.2009, mistõttu pidi ta hiljemalt vaiete esitamise ajaks olema nendega tutvunud ja vajaduse korral sai neist oma lähedasi viivitamatult informeerida. Seega pidi 27.11.2009 nii apellandile kui ka tema lähedastele olema teada, et kinnipeetavale posti teel saadetud vedelikud (dušigeel, šampoon, raseerimiskreem, higipulk) on vanglas keelatud ja need hävitatakse ning nad pidid maksikirja saatmisel sellega arvestama. 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa A. Grišinile saadetud maksikirjast dušigeeli, šampooni, raseerimiskreemi ja higipulga äravõtmist pidada õigusvastaseks ka põhjusel, et see ei riivanud tema õigusi ebaproportsionaalselt. Tallinna Vangla esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et vangla on arvestanud asjaoluga, et A. Grišin on maksejõuetu ning võimaldanud talle hädavajalikke hügieenitarbeid. Apellant ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole A. Grišin toonud asjas välja konkreetseid põhjendusi, et mõne temale saadetud eseme äravõtmine ja hävitamine oleks tal reaalselt takistanud hoolitsemast vanglas oma hädavajaliku igapäevase hügieeni eest (s.o takistanud täitmast VangS § 50 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava kohustust hoolitseda oma isikliku hügieeni eest). Samuti ei ole käesolevas asjas esitatud ühtegi uut väidet, mis annaks aluse ümber hinnata Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-2930 võetud seisukohta, et arvestades käskkirjas nr 60 esitatud kaalukaid põhjuseid (taotletava eesmärgi tähtsus, muude sama tõhusate, kuid isikute õigusi vähem piiravate abinõude rakendamise ressursimahukus) ning loetletud esemete ja ainete täiendavast keelamisest kinnipeetavatele tulenevaid mõõdukaid tagajärgi, on ka nimetatud käskkiri proportsionaalne. Kuigi käskkirjas nr 82, mis on käesoleval juhul asjakohane p 1.4 osas, ei ole sisuliselt põhjendatud seda, miks ei ole vanglasse saadetud vedelike äravõtmise puhul peetud võimalikuks rakendada muid leitud esemetega toimimise viise peale hävitamise (eelkõige lattu paigutamist ja vanglast välja saatmise võimaldamist), ei saa sedagi pidada ilmselt ebaproportsionaalseks. Käskkirja nr 60 p 1.1 põhjendustest nähtub üheselt, et rõhutatud on muu hulgas asjaolu, et tegemist on kindla realiseerimistähtajaga kaupadega, mis võivad lisaks vajada spetsiaalseid hoiutingimusi. Ringkonnakohus leiab, et hävitamine on sellises olukorras proportsionaalne meede, sest sellel on kahtlusteta legitiimne eesmärk (vangla julgeolek ja vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitse), abinõu on sobiv (aitab eesmärgi saavutamisele kaasa, sest välistab potentsiaalselt ohtlike esemete ja ainete vangla territooriumil hoidmise), vajalik (puudub muu sama tõhus, mitte ülemäära kulukas ja isikuid vähem koormav abinõu, sest ajutise ladustamise ja realiseerimisaja kontrollisüsteemi sisseseadmine tekitaks kahtlemata vanglaametnikele märkimisväärselt lisatööd ja vanglale lisakulutusi) ja mõõdukas (taotletav eesmärk kaalub üles isikute õiguste riive, sest vanglas keelatud esemete või ainete teadlikult vanglasse saatmise korral ei sekkuta nende hävitamisega isikute õigustesse väga intensiivselt). Ehkki käesoleval juhul hävitamisele määratud vedelike säilimistähtaeg on teadaolevalt pikk ning ei ole usutav, et nende lattu paigutamine ja kinnipeetavale võimaluse andmine need vanglast välja saata (kuivõrd nimetatud esemed oleks saanud vanglast välja saata ka enne A. Grišini vabanemist, siis ei saa iseenesest määrav olla vastustaja poolt kahju hüvitamise taotlusele antud vastuses tehtud viide asjaolule, et A. Grišini karistusaeg lõpeb alles 27.12.2018 – tl 7-8), oleks saanud tegelikkuses oluliselt kahjustada Tallinna Vangla üldist julgeolekut või vangla territooriumil viibivate inimeste tervist, samuti pole vastustaja esitanud andmeid selle kohta, et vaidlusaluste vedelike lattu paigutamisel ületanuks A. Grišini isiklike asjade kaal
§ 57lg-s 3 sätestatud piirmäära (30 kg), ei saa Tallinna Vangla tegevust vaidlusaluste vedelike hävitamisel pidada 7
(9)3-10-650 õigusvastaseks, sest tegemist ei ole selliste erandlike asjaoludega, mis muudaksid üldreegliks oleva vedelike hävitamise nõude konkreetsel juhul ebaproportsionaalseks. 14. Ekslik on apellandi seisukoht, et kuna Tallinna Vangla sama ametnik otsustas samal päeval (27.11.2009) teisele kinnipeetavale (A. Semjonov) saadetud pakist äravõetud asjad (sh higipulk „Old Spice“) paigutada vangla lattu, siis on apellanti koheldud põhjendamatult rangelt ning vanglaametnik alandas sellega kaebaja väärikust. Kuivõrd ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et higipulk oli käskkirja nr 60 p 1.1 kohaselt keelatud ese, siis on iseenesest õige apellandi viide, et ka A. Semjonovile saadetud pakist äravõetud higipulk kuulunuks käskkirja nr 82 kohaselt hävitamisele. Samuti ei saa olla küsimust vanglaametnike erinevast tõlgendusest, sest mõlemal juhul on läbiotsimise aktid koostatud samal päeval sama ametniku poolt. See ei anna siiski alust väita, et A. Grišinit on koheldud teiste kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdselt. Riigikohtu halduskolleegium on 06.12.2004 otsuses nr 3-3-1-53-04 (p 13) märkinud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele. Seisukohta, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega pole tegemist juhul, kui haldusorgan ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul, on Riigikohus väljendanud korduvalt ka teistes asjades (06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04, p 18; 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12). Kuivõrd läbiotsimisel leitud higipulk oli keelatud ese, siis oli selle äravõtmine õiguspärane ja asjaolust, et vanglaametnik eksis A. Semjonovile saadetud maksikirjast samade liigitunnustega eseme leidmisel käskkirjas kehtestatud korra vastu, ei anna A. Grišinile mingit subjektiivset õigust nõuda, et ka tema suhtes tuleks samal moel eksida. Samuti ei anna apellandi nõudele alust asjaolu, et vanglaametnik kaalus läbiotsimise aktist nähtuvalt esmalt ka temale saadetud asjade lattu saatmist, kuid tegi lõpuks siiski ettepaneku need hävitada kui keelatud asjad. Seda muu hulgas juba ainuüksi põhjusel, et läbiotsimist teostanud ametnik ei saanud otsustada äravõetud esemete hävitamist, vaid vastava otsuse tegi akti
§ 71
lg 2 alusel kinnitanud kõrgem vanglaametnik, nõustudes akti koostaja ettepanekuga. Tallinna Vangla esindaja poolt ringkonnakohtu istungil kohtule tutvumiseks esitatud samast perioodist (20.11.2009–27.11.2009) pärinevad läbiotsimise aktid, milles oli samuti otsustatud sarnaste esemete hävitamine, mitte aga nende paigutamine lattu, võimaldavad järeldada sedagi, et selliste esemete lattu paigutamise näol ei olnud tegemist väljakujunenud halduspraktikaga, vaid praktikas pigem määrati sarnased esemed hävitamisele. Konkreetsel juhul A. Semjonovile saadetud maksikirjast äravõetud esemete lattu paigutamise otsuse võis seejuures põhjustada esmajoones asjaolu, et maksikiri oli saadetud välisriigist (Valgevene) ning lisaks higipulgale sisaldusid selles ka riideesemed. 15. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel tuleb A. Grišini apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 05.08.2010 otsuse A. Grišinile 27.11.2009 Tallinna Vanglasse saabunud kolme seebi äravõtmise ja hävitamisega seonduva kahju hüvitamise taotluse lahendamist puudutavas osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab vastavas ulatuses A. Grišini kaebuse. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust olnud selles, et hävitatud esemete koguväärtus oli 124 krooni, kuid üksikute esemete väärtust ei ole eraldi kindlaks määratud (nii A. Grišini 01.12.2009 vanglale esitatud kaebuses, 27.12.2009 kahju hüvitamise taotluses kui ka vangla 05.04.2010 vastuses kahju hüvitamise taotlusele on tekitatud varalise kahju suurus määratletud üksnes kogusummana – vastavalt tl 20, tl 21 pöördel, tl 7-8 / tl 22 pöördel ja tl 23). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kahju 8
(9)3-10-650 hüvitamise nõue rahuldada 30 krooni ulatuses, mida võib pidada äravõetud ja hävitatud seepide ligikaudseks väärtuseks. Nimetatud summa tuleb Tallinna Vanglalt A. Grišini kasuks välja mõista. 16. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 93 lg 3 näeb ette, et kohus mõistab poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud. Käesolevas asjas on A. Grišin HKMS § 91 lg 1 alusel olnud vabastatud riigilõivu tasumisest nii esimese kui ka teise astme kohtus (Tallinna Halduskohtu 08.04.2010 määruse p 2, Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2010 määruse p 1). Nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu suurus oli vastavalt riigilõivuseaduse § 56 lg-tele 11 ja 18 mõlemal juhul 250 krooni. Kokku on kaebajale seega antud asjas menetlusabi 500 krooni. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab A. Grišini kaebuse ligikaudu veerandi ulatuses, tuleb Tallinna Vanglalt mõista HKMS § 93 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja 125 krooni riigipoolse menetlusabi kulude katteks. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 9
(9)