3-10-1696/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1696 Otsuse kuupäev 14.oktoober 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Janek Toompuu kaebus Tartu Vangla 23.04.2010 käskkirja nr 1-3/55 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 7.oktoober 2010, menetluskonverents Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Janek Toompuu Resolutsioon Jätta Janek Toompuu kaebus rahuldamata. Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 15.oktoobrist 2010 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 15.novembril 2010 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Edasikaebamise kord Tartu Vangla direktori 23.04.2010 käskkirjaga nr 1-3/55 muudeti Tartu Vangla Kodukorda. Käskkirja kohaselt oli üheks muudatuseks Kodukorra 12.peatüki täiendamine alapunktiga 12.5, millega reguleeriti kinni peetavate isikute suitsetamine Tartu Vanglas. Muudatuse põhjuseks oli 26.04.2010 jõustuma hakkav vangla sisekorraeeskirja § 82 uus redaktsioon, mille kohaselt ei või kinni peetav isik enam hoida enda juures suitsetamistarbeid ning tubakatooteid ning kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. 17.05.2010 esitas J.Toompuu eelnimetatud käskkirja peale vaide, leides, et nimetatud regulatsioon rikub tema kui suitsetaja õigusi ning piirab vabadust suitsetada. 10.06.2010 jättis justiitsministeerium oma vaideotsusega nr 11-7/8374 J.Toompuu vaide rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Janek Toompuu esitas kohtule kaebuse, taotledes Tartu Vangla direktori 23.04.2010 käskkirja nr 1-3/55 „Tartu Vangla kodukorra muutmine“ tühistamist selles osas, mis reguleerib kinni peetavate isikute suitsetamist Tartu Vanglas. Kaebaja leiab, et eelnimetatud uus regulatsioon rikub tema, kui suitsetaja õigusi ning piirab vabadust suitsetada ja ta tahab vaba korda tagasi. Samuti leiab kaebaja, et selline korraldus on vastuolus erinevate temale Eesti Põhiseadusest tulenevate põhiõigustega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt on kaebus põhjendamatu. Vastustaja väidab, et muudatuse põhjuseks oli 26.04.2010 jõustuma hakkav Vangla sisekorraeeskirja § 82 uus redaktsioon, mille kohaselt ei või kinni peetav isik enam hoida enda juures suitsetamistarbeid ning tubakatooteid ning kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Vaidlustatud käskkiri on välja antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, kaalutletud ning vastab vorminõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud kaebaja suulise seletuse, on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus peab vajalikuks märkida antud asjas kõige olulisemat, et suitsetamise näol on tegemist tervist kahjustava tegevusega, mille tarvitamine ei kahjusta ainult selle tarvitaja tervist, vaid ka samas ruumis või lähedal viibivaid isikuid. Kaebaja väited, et vaidlusaluse käskkirjaga kehtestatud piirangud suitsetamise osas on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) vastased, ei ole õige. Riigikohus on oma 07.12.2009 otsuses nr 3-3-1-5-09 märkinud, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguga. Kinnipeetava kogu eluolu seostatakse vanglaga – tema vabadus allutatakse vangistusseaduses tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühtlasi määrab vangistusseadus ka kinnipeetava põhiõiguste piiramise mahu. PS §-st 28 tuleneb igaühe õigus tervise kaitsele. Võttes arvesse, et suitsetamine ei kahjusta ainult selle tarvitaja tervist, vaid ka teiste isikute tervist, siis õigus tervise kaitsele kaalub üle õiguse vabale eneseteostusele. Õigus tervise kaitsele kaalub aga vaieldamatult üles isiku õiguse kahjustada oma tervist. Kohtu arvates peab kaebaja enda õigust suitsetada tugevamaks mittesuitsetaja õigusest tervisele ega arvesta temale PS §-st 19 tuleneva kohustusega austada ja arvestada oma õiguste ja vabaduste kasutamisel teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. 2 Ekslik on kaebaja seisukoht, et kuna tubakaseaduses ei ole otseselt sätestatud suitsetamise piiranguid vanglas, siis puudub alus vastava piirangu kehtestamiseks. Tubakaseaduse § 30 lg 1 annab maa-ala valdajale (vanglale) kaalutlusõiguse otsustada oma äranägemisel kohad, kus tema vallataval alal suitseda võib. Sama seaduse § 30 lg 2 p 1 kohaselt on suitsetamine riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Sama seaduse § 30 lg 4 sätestab suitsetamisalale kehtestatud nõuded. PS § 13 sätestab, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Kohtu arvates on vanglal tubakaseadusest tulenev volitus määrata oma territooriumil alad, kus on suitsetamine lubatud ja vangla sisekorraeeskirjast tulenev volitus määrata aeg, millal kinnipeetav võib viibida alal, kus suitsetamine on lubatud. Tartu Vangla kodukorra punkti 12.5.1 kohaselt on kinni peetavate isikute suitsetamise kohad Tartu Vanglas jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid, seega on Tartu Vanglal tubakaseadusest tulenev alus lubada suitsetamist üksnes selleks ettenähtud kohas. Kuna Tartu Vangla kambrid ei vasta suitsetamisruumile esitatavatele nõuetele, siis on kambrites keelatud suitsetada. Järelikult kehtestas Tartu Vangla direktor tubakaseadust järgides korra, mille kohaselt toimub suitsetamine üksnes selleks ettenähtud kohtades, õigesti ning seetõttu ei saa tegemist olla PS § 13 rikkumisega. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri, millega muudeti Tartu Vangla kodukorda, vastab vorminõuetele, on antud kehtiva õiguse alusel tubakaseadusest tulenevate volituste piires, suitsetamise piirangutel on objektiivne ja mõistlik põhjendus, mis omab legitiimset eesmärki. Järelikult on vaidlustatud käskkiri õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, mistõttu kohus jätab Janek Toompuu kaebuse rahuldamata. Maare Aloe kohtunik 3