Obsah (5)
§ 26§ 31§ 32§ 7§ 92KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 02.07.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2366 Haldusasi S. J.´i kaebus Tallinna Vang
§ 26lg 1 p 6) 2.
Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 02.08.2010 (
§ 31lg 1 ja 4).
Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (
§ 32lg 5).
Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- 02.09.2009 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga ning materiaalse toetuse saamiseks, et katta vajadusel abikaasa sõidu- ja elamiskulud.
- 05.10.2009 Tallinna Vangla vastuses jäeti kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise ja kulude kompenseerimise osas rahuldamata.
- 02.11.2009 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule, milles vaidlustas abikaasa sõidu- ja elamiskulude hüvitamiseks materiaalse toetuse saamise taotluse rahuldamata jätmist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 1
- Kaebaja palub Tallinna Vangla toimingu tunnistada õigusvastaseks. Kaebaja põhjendatud huvi seisneb selles, et uue pikaajalise kokkusaamise ja materiaalse toetuse taotlemisel ei keelduks vangla sellest ehk õiguste kaitsmine on vajalik preventiivsel eesmärgil. Samuti peab kaebaja põhjendatud huviks seda, et toimingu õigusvastasuse tuvastamisel võetaks vastuse koostaja vastutusele ja karistatakse volituste ületamise eest. Kaebaja leiab, et vangla kohustus anda toetust või hüvitada reisi- ja elamiskulud kinnipeetava pereliikmele tuleneb Euroopa Vanglareeglistikust REC
(2006)2 (edaspidi Vanglareeglistik) ja sellest, et riik peab tagama sotsiaalhoolekande ning õiguse perekonnaelule. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) § 27 sätestab, et perekond on riigi kaitse all. Kaebaja märgib, et toetust tuleb anda selleks, et tugevdada peresuhteid ja toetada nende säilitamist. Kaebaja taotles vanglalt materiaalset toetust abikaasa sõidukulude (lennupilet Saksamaalt Tallinnasse ja tagasi) tasumiseks ning elamiskulude katmiseks kokkusaamise eelselt ja järgselt. Vanglareeglistiku § 10.1 kohaselt rakendatakse seda reeglistikku kõigi isikute suhtes. Kaebaja on seisukohal, et tegemist on otsekohalduva õigusaktiga tulenevalt PS muutmise seaduse §st
- Vangistusseaduse (VangS) § 23 sätestab, et vangla peab aitama kaasa ja soodustama kinnipeetava kontakte perekonnaga, vältimaks sidemete katkestamist ning lõppkokkuvõttes perekonna lagunemist. Sama tuleneb viidatud Vanglareeglistikust. Kulude hüvitamata jätmine takistab kaebajal abikaasaga kohtumist.
- Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et PS § 27 lg-st 1 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda rahalist toetust oma abikaasa reisimiseks välisriigist kaebajaga kohtuma. VangS § 23 lg 1 sätestab kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on muuhulgas perekonnaga kontakti säilitamine ning lg 2 sätestab vangla kohustuse vanglavälist suhtlemist soodustada. VangS § 24 lg 1 sätestab lühiajalise kokkusaamise võimaluse üks kord kuus ning VangS § 25 lg 1 näeb ette võimaluse pikaajalisele kokkusaamisele. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord kuus poole aasta jooksul. VangS § 28 lg 1 sätestab ka õiguse kontakti pidamiseks kirjavahetuse ja telefoni teel. Vanglal on kohustus tagada perekonnaga kokkusaamise tingimused vanglas ning otsustada kokkusaamiste lubamine. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Tallinn, Kirjastus Juura, 2009) märgitakse, et vanglal on kohustus soodustada vanglavälist suhtlemist, kuid soodustamise nõudele toetudes ei saa siiski eeldada vanglalt ülemääraste kohustuste täitmist, nt ööbimise tagamist kokkusaamisele tulnud isikule või vangi ajutist üleviimist kokkusaaja elukoha lähedal asuvasse kinnipidamisasutusse. Riiklike peretoetuste saamise alused ja kord on sätestatud riiklike peretoetuste seaduses ning see seadus ei näe samuti ette materiaalse toetuse maksmist kinnipeetava pereliikmele pikaajalise kokkusaamise toimumise tagamiseks. Vastustaja on seisukohal, et siseriiklik õigus ega Euroopa vanglareeglistik ei näe ette kaebaja märgitud õigust. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus tunnistab toimingu õigusvastaseks, kui kaebuse esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses väljendatud põhjendatud huvi (
§ 7lg 1 teine lause, § 26 lg 1 p 3).
Kohus on eelmenetluses selgitanud, et põhjendatud huvina on aktsepteeritav üksnes kaebaja preventiivne huvi, et vältida edaspidi vangla poolt toetuse andmisest keeldumist samal alusel. Toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt peab aitama kaitsta kaebaja subjektiivseid 2 õigusi, mistõttu ei saa põhjendatud huviks olla soov karistada vanglateenistujat kaebaja arvates õigusvastase toetusest keeldumise koostamise eest. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmine on õigusvastane juhul, kui on olemas õigusnorm, mis annab kaebajale subjektiivse õiguse toetuse saamiseks. Kaebaja viitab PS § 27 lg-le 1, mille kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Viidatud sättest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust saada kokkusaamist sooviva pereliikme reisi- ja elamiskulude katmiseks toetust. Sellise riikliku peretoetuse maksmist nagu vastustaja õigesti märgib, ei näe ette ka riiklike peretoetuste seadus. Samuti ei tulene selline subjektiivne õigus ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist. Kaebaja viidatud VangS § 23 lg 1 sätestab kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgina perekonnaga kontaktide soodustamise ning lg 2 paneb vanglavälise suhtlemise soodustamise kohustuse vanglateenistusele. VangS § 25 lg 1 näeb ette kinnipeetavale võimaluse saada pikaajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmetega (sh abikaasa). VangS § 25 lg 4 sätestab, et pikaajalise kokkusaamise kulud kannab kinnipeetav või kokkusaamisele tulnud isik. Kuludeks loetakse ruumide kasutamisele, kokkusaaja toitlustamisele ja hügieenivahenditele tehtud kulutused. Seega tuleneb eeltoodust, et kinnipeetaval on võimalik taotleda pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga, kuid kokkusaamise kulud kannab kinnipeetav või kokkusaamisele tulnud isik. Vangla kohustuseks on vaid tagada kokkusaamiseks vajalike ruumide kasutamise võimalus ning kokkusaajale võimalus saada kokkusaamise ajal hügieenivahendeid ja toitu, kas enda või kokkusaamist soovinud kinnipeetava kulul. Kaebaja 14.06.2010 kaebuse täienduses viidatud VSkE sätted reguleerivad täpsemalt kokkusaamise korda ning kulude suurust ja tasumise korda ega näe ette õigust vanglalt nõuda reisi- ja majutuskulude hüvitamist. Samuti on perekonnaga kontaktide soodustamiseks õigusaktides ettenähtud muid võimalusi (lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetuse pidamine, telefoni teel suhtlemine). Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks riik peaks sellised kulutused enda kanda võtma ning miks selline karistuse kandmisega kaasnev piirang ei ole õiguspärane. Kaebaja on viidanud ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC
(2006)2 kinnitatud Euroopa Vanglareeglistikule. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-95-08 märkinud (sama on korratud ka lahendites nr 3-3-1-6-10, 3-3-1-5-10, 3-3-1-14-10), et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC
(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistik" on soovitusliku iseloomuga. Normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega ei ole võimalik vaid viidatud reeglistikule tuginedes nõuda mingi soodustuse saamist ning kaebaja ei ole ka viidanud ühelegi asjakohasele Vanglareeglistiku punktile. Asjassepuutumatud on ka kaebaja viited Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, millest kaebaja väidetavat subjektiivset õigust ei tulene. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebus tuleb jätta
§ 26lg 1 p 6 alusel rahuldamata.
7.
§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole. Kristina Maimann Kohtunik 3